Mulle on blogi kirjutamise ettepanekuid varemgi tehtud ja nüüd siis võtsin end kokku ja kriban oma esimest postitust siia. Enne kui selle juurde asun siis loodan, et teid oma vigase grammatikaga hulluks ei aja ja seda, et teile pettumust ei valmista.
Ma olen viimased paar päeva oma elu sorteerinud. Nimelt on mul lapsepõlvest peale olnud kodus üks sahtel, kuhu on üht teist maandunud ja siis sinna tolmu koguma jäänud a la vanad CD-plaadid, võrdlemisi paljaste naistega mängukaardid, keeleneedid jms.
Põhjus miks ma tegelikult sinna sisse sorima jälle läksin oli see, et ostsisin seda nn iseloomustuste lehte, millel minu klassikaaslased gümnaasiumis said arvamust avaldada selle kohta, milline ma olen/milline ma olema peaksin jne. Pean kurbusega tõdema, et üles ma seda ei leidnud ja väike kahtlus on, et olen selle ära visanud...
Mis CD-plaatidesse puutub, siis kaua on mu kõrvadel elevandid seisnud, sest kohati pani ikka näo õhetama, kui neid läbi kuulasin (Kanne teab ilmselt kõige paremini, millest räägin, kuna temaga meenutasime neid üks õhtu :D). Samas on rõõm sellest arengust, mis minu muusikameel Tartus teinud on ja tänusõnad tuleb selle eest öelda ka teile, kes te kõige suurema tõenäosusega seda (blogi) loete.
Kõige selle keskelt leidsin ka mõned diplomid, kiituskirjad jne, mida sai omal ajal koolist peaaegu igapäev koju tuua ning nendega rõõmsas pundis erinevad stardinumbrid mitmelt rahvajooksuürituselt, millest olen osa võtnud. Nendega tõttasin kausta juurde, kuhu nad tegelikult kuuluvad ja lisasin klassitunnistuste/lõputunnistuste jms vahele.
Hiljem oma sorteerimisoskust hea söögiga kiites jäi mu silm ühele paberile - Algklasside emakeeleolümpiaad. Fakt on see, et söömine tuli lõpetada, sest raske on kahvlit oma suhu panna, kui see naerab ja põhjusega, sest 4. klassis tegin vahet viisul ja pastlal, aga ei teadnud, mis on sõlg. Puhas komöödia oli ka minu arusaam täishäälikust ja lausetele tähenduse andmisest, nimelt üheks ülesandeks oli allajoonitud väljendi teisiti kirjutamine. Näide : Isa laseb leiba luusse - Isa puhkab peale söömist. Mina : Mardil on jänes põues - Mardil on midagi põues. Kogu üllitis lõppeb jutukesega, mille eest sain 2 punkti 50-st ja see on klass omaette (jutt ma mõtlen, mitte tulemus).
Miks ma sellest olümpiaadist nii palju räägin on see, et tegelikult ei olegi rohkem minu kunagi kirjutatud jutukesi/kirjandeid, joonistatud pilte ning meisterdatud käsitööd alles ei ole ja see teeb tegelikult haiget, sest jääb mulje justkui polekski midagi mäletada peale nende igavate tunnistuste ja diplomite, millel on suured sõnad, ent puudub isikupära.
Seepärast pühendangi oma esimese sissekande mälestustele ja alates tänasest teen kõik, et 50 aasta pärast oleks mul rohkem oma lastelastele näidata kui farmaatsia magistri tunnistus. Kindlasti ei ole see uusaasta lubadus, mida murda ja siis aasta pärast uuesti lubada, sest olen mõne asjaga selle nimel juba alustanud ja võib öelda, et mõne asjaga ka taasalustanud.
Soovitan teilegi, kes te seda blogi loete oma sahtlitesse piiluda, sest ei või iial teada, mis päevavalgele võib tulla ja väärtustada neid pisiasju, mis te sealt leiate ja teil veel olemas on, sest väikestest piiskadest ja väikestest liivateradest sünnib võimas ookean ja kaunis maa niisamuti nagu kasvab lühikestest minutitest võimas igavik.
Ärme kuivatame enda ookeane, ega sea kunstlikke piire maale, mis meil on...
