esmaspäev, 21. veebruar 2011

The Tudors...


Otsustasin järgmise postituse pühendada seriaalile "The Tudors", mille viimase episoodi vaatasin täna hommikul (18.02 2011). Põhjuseid selleks on mitmeid ent neist peamine on see, et ma pole ammu emotsionaalselt nii kaasa haaratud olnud ühest seriaalist. 
Kuigi seriaal väänab mõnda fakti, (näiteks paistab seriaalis kuningas palju noorem kui ta tegelikult neil aastatel oli, samuti ei üritatud Henry VIII teist naist Anne Boleyni tema kroonimise ajal tappa - resižöör tahab lihtsalt näidata, kui väga Inglise pööbel teda vihkas,  muidugi ka see pisiasi, et ajaliselt on sündmused üksteisele palju lähemale toodud) kaalub tekitatud segaduse mitmekordselt üle minus, usun ka paljudes teistes, tärganud huvi tolle ajastu ja siis elanud inimeste vastu (Plaanin kindlasti Henry VIII eluloo nüüd läbi lugeda). The Tudors on Iiri/Kanada koostöös valminud ajaloolistel faktidel põhinev seriaal Inglise ühe tuntuima monarhi Henry VIII elust.
Seriaali looja on Michael Hirst ja filmimine toimus Iirimaal. Debüüdi tegi seriaal 1. aprillil 2007 ning Ameerikas vaatas selle I osa ligi 900 000 inimest (Nielsen Media Research). Samal aastal esitati seriaal kandidaadiks kuldse gloobuse parima draamaseriaali auhinnale ning Jonathan-Rhys Meyers parima meesosatäitja kandidaadiks draama seriaalis. Aastal 2008 võitis seriaal 7 Iiri televisooni- ja filmiauhinda (muuhulgas parimad kostüümid, parim meesosatäitja, parim draamaseriaal jm). Aastal 2008 saadi parimate kostüümide Emmy ja 6 Iiri televisiooni- ja filmiauhinda ning aastal 2010 1 Iiri televisiooni- ja filmiauhind parima nais kõrvalosatäitja rolli eest (Sarah Bolger - mängis seriaalis Printsess Maryt, Henry tütart tema I abielust), ülevaate erinevatest auhindadest ja võitudest saab siit http://www.imdb.com/title/tt0758790/awards. Hetkel on seriaali reiting IMDb-s 8,2/10. Erinevate kriitikute arvamust seriaalist saab lugeda siit http://www.imdb.com/ title/tt0758790/externalreviews .
Seriaal algab sellise lausega : "You think you know a story but you know only how it ends. To get to the heart of the story you have to go back to the beginning."
Tegelikult päris algusesse ei minda, aega kus Henry VIII on veel päris laps ja troonipärijate hulgas alles II, nimelt tema vend Arthur pidi saama Inglismaa kuningaks, ent suri. Seriaal (kokku 4 hooaega) algab kui Henry on vast kroonitud kuningas, abielus oma vennanaise Aragorni Katariinaga ning alustamas seda, mis temast märgi ajalukku jätab.
Seriaali I hooaeg keskendub noore kuninga rahvusvahelistele konfliktidele, eelkõige Prantsuse kuninga Francois I ja Hispaania kuninga Charles (Karl) V-ga. Ma kujutan ette, et tänapäeval pole väga kerge sõtta minna ühe riigi vastu, ent tol ajal sõltus kõik kuninga hetke emotsioonidest. Kui ta tundis, et teda on reedetud, kuulutati sõda, kui saabus mõni kingitus, oldi jälle parimatest parimad sõbrad ja nii kogu seriaali vältel. Enamik tolle aja monarhidest oli omavahel mingisuguses suguluses ja nende vaheline kemplemine jättis kohati sellise enda lapsepõlvest meeles oleva liivakastides peetud nn lahingute mulje, ent too ajastu oli ka ju hoopis midagi muud. Samuti keskendub I hooaeg kuninga õpetaja ja nõuandja kardinal Thomas Wolsey püüdlustele saada paavstiks, ent selleks pidi ta enda poole võitma Prantsuse kardinalid ja sellest tulenevalt üritas ta muidugi kuningat veenda, et Prantsusmaaga tülis olemine ei ole kellelegi kasulik. Olukorra talle tegi muidugi raskeks see, et Karl V oli kuninga naise õepoeg ja sõbrunemine Prantsusmaaga tähendas kaugenemist Hispaaniast ja vastupidi. Tol ajal diplomaat olla oli ilmselgelt üks põnevamaid ameteid. Nad teadsid üldjuhul kogu informatsiooni ja olid tihti erinevate õukonna liikmete nõuandjad selles osas, kuhu oma lojaalsus suunata ja hea tava järgi nagu ikka puutumatud, mida tänapäeval mõnes kohas kiputakse unustama. Viimane ja vahest kuninga jaoks olulisim probleem tol ajal oli endale meessoost troonipärija saamine. Tema naine Aragorni Katariina oli talle sünnitanud peale nurisünnitusi ja noorelt surnud lapsi tütre (Mary I of England), kellest
hiljem ka kuninganna saab, ent ei olnud võimeline enam rasestuma ja kuningas hakkas otsima võimalusi temast lahutamiseks, sest oli mõeldamatu, et kuningal ei ole poega. Kuna tol ajal abielu oli midagi puutumatut, siis pidi ta leidma selleks väga mõjuva põhjuse ja oma kaaskondlaste abiga (kuningas arutas tihti oma kõige isiklikemaid probleeme lähimate nõuandjatega) see tal õnnestuski. Nimelt oli Katariina olnud tema venna naine ja abielu tol ajal oma vennanaisega oleks olnud verepilastamine. Kuigi tõestati, et Katariina tema vennaga ei olnud kordagi vahekorras (ainus tingimus, et taolist abielu lubada), arvas Henry sellegi poolest, et jumal karistab teda ja hakkas uut naist otsima. Vahepeal oli kuningas saanud ka abieluvälise poja, (erinevatest seiklustest naistega kuningal puudust ei tulnud. Muide kriitikud on tihti liigsete seksistseenide tõttu oma hinnangut filmile langetanud) kuid ta suri ja nn probleem kerkis uuesti päevakorda. Nii tõrjutigi Katariina (true and legitimate queen of England - nagu paljud seda arvasid) kõrvale ja hakati talle asendajat otsima (igaüks muidugi oma mitte Inglismaa ja kuninga huvidest lähtuvalt). See sai hukatuslikuks ka kardinal Thomas Wolseyle, sest lahutus tähendas kaugenemist katoliiklusest (Lootustest saada paavstiks), ühest peamisest teemast II hooajal. Kuna kardinal valmistas kuningale pettumust oma suutmatuses mitte korraldada lahutust, kasutasid ära seda kardinali vastased, kes tõestasid tema korrumpeeritust, mistõttu ta kaotas usalduse täielikult ja viidi Towerisse (Inglismaa kurikuulsasse vanglasse, millest väga huvitavat vidoet saab näha selle lingi kaudu http://www.youtube.com/watch?v=fslkb8b04VM - muide, naine, kes Towerit tuvustab, mängib seriaalis Anne Boleyni, kuninga II naist), kuhu teel olles ta suri (dramaatilisuse jaoks seriaalis sooritab ta enesetapu, mida tegelikult ei olnud, sest teadupärast ei tohi katoliiklased endilt elu võtta kuna see tähendaks paradiisiväravate taha jäämist).
Seriaali vaadates jääb mulje, et iga hooaja lõpus sureb/tapetakse mingi hulk peategelasi ja siis asendatakse järgnevas uutega, kuid tegelikult olid nn üleminekud sujuvamad , lihtsalt huvi säilivuse mõttes, nagu ma enne kirjutasin on ajaliselt sündmused üksteisele palju lähemale toodud.
Vahepeal sattus "juhuslikult" kuninga teele Anne Boleyn, kuninga kunagise armukese Mary Boleyni noorem õde, kellesse kuningas kõrvuni armus ja kelle tõttu ka kuningas katariinast lõplikult lahutas. Kuna paavst selliseks lahutuseks luba ei andnud, kaugenes Henry Roomast ja asus looma oma anglikaani kirikut, ent oma olemuselt jäi see siiski küllaltki katoliiklikke jooni järgima. Samal ajal uue kiriku loomise ja Henry nimetamisega selle juhiks krooniti Anne ka kuningannaks.
Ka Anne sünnitas Henryle vaid tütre, Elizabethi, mitte kaua oodatud poja. See ja fakt, et abielu ei olnud populaarne ei rahva ega muu maailma hulgas tekitas kuningas taasabiellumise soove, hoolimata faktist et abielu oli üks kirglikemaid, vähemalt seriaali järgi otsustades
http://www.youtube.com/watch?v=X14JveJpggU.
Umbes samasse aega jäävad ka esimesed kõrgete riigiametnike hukkamised, mis seriaali arenedes ei vähene, vastupidi jääb mulje, et kuningale ei ole enam miski püha kui ära tapetakse veel üks Henry kauaaegne mentor ja sekretär Thomas More. Vahepeal surnud Aragorni Katariina ja Anne-i nurisünnitused tekitasid Henrys taaskord kahtlusi, kas jumal ka selle abielu mitte hukka pole mõistnud, mistõttu Henry nõunikud ei jäänud kauaks ootama uut võimalust ning Anne lavastati süüdi Henry petmises mitmete kõrgete riigiametnike ja oma vennaga ning hukati.
Henry abiellus uuesti, seekord Jane Seymouriga, kellega tal õnnestub saada lõpuks ka poeg (Walesi prints Edward), kuid pärast rasket sünnitust Jane sureb ja kuningas on jälle naiseta (see kõik leiab aset seriaali III hooajas). Samasse hooaega jääb ka The Pilgrimage of grace, 
http://www.youtube.com /watch?v=uHOpmxp6Oq8
mis oli protest Henry VIII otsuse vastu eemalduda Roomast ja katolikust kirikust. Selle taga seisis suuresti ka endiste katoliiklike preestrite viha ja õhutused kuna anglikaani kiriku loomisega, mis üha enam protestantlikuks muutus, hakati katolikelt kirikutelt ära võtma varandust jms. Kuningas surus ülestõusu võrdlemisi armutult maha, nimelt kõik ülestõusu juhtfiguurid tapeti Toweris ning paljud poodi lihtsalt kohapeal üles. Hilisemal külaskäigul Põhja, kust ülestõus alguse sai, andis kuningas siiski rahvale nende ebalojaalsuse andeks.
Samal ajal oli välispoliitiline olukord muutunud, nimelt vahepeal tülis olnud Francois I  ja Karl V sõlmisid liidu Inglismaa vastu, mistõttu kuninga tolle aegne sekretär Thomas Cromwell soovitas kuningal abielluda protestantide liiga liidri Clevesi hertsogi õe Annaga.
Kuna abielu oli sõlmitud puhtalt poliitilistel kaalutlustel, lõppes vajadus selleks Francois I ja Karl V liidulepete katkemisega ning kuningas otsustas end Annast lahutada.
Seriaalis rõhutatakse sellist ebasümpaatiat stseeniga, kus kuningas kirjeldab Annat kui lehma. Sellest hoolimata läheb Annal võrdlemisi hästi. Talle anti suur pension ja ta oli alati oodatud külaline kuninga õukonnas. Küll aga ei läinud nii hästi Annat soovitanud sekretär Thomas Cromwellil, kes kuulutati riigireeturiks ja hukati.

Juba samal aastal abiellus Henry uuesti, sedakorda sai tema abikaasaks tema ühe lähema kaastöölise Thomas Howardi sugulane Kathryn Howard. Too osutus vananevale kuningale truudusetuks ning ka tema leidis oma otse pea maharaiumise läbi. Hukati ka Thomas Howard.


Nüüd, kus Karl V ja francois I tülis olid, alustati uuesti läbirääkimisi Karl  V-ga ja plaanidega Pran-tsusmaale sissetungimiseks. Mis minule isiklikult segaseks jäi oli see, Milline osa Prantsusmaast siis iseseisev oli, sest Henry nimetas nii mõnelgi korral end umbes nii : " I Henry the VIII king of England, Ireland and France..." Sellest mõnevõrra keerulisemad olid tol ajal kuninga usulised tõekspidamised, nimelt oli anglikaani kirik protestantlik, kuigi kirikutes toimusid missad ja palvused, mis olid ladina keelsed. Samuti pidas kuningas Martin Lutherit ketseriks ja kõik tema teosed olid keelatud, ent samal ajal viimaste otsismisega hävitati paraleelselt ka katoliiklikke kloostreid. Keerulised olid lood ka kuninga viimase naise Katherin Parriga kes oli veendunud protestant. Oma truuduse ja hoolivusega, mida Katherin kuninga ja tema laste vastu üles näitas, otsustas Henry teda säästa ja ta jäeti ellu ning neil oli Henry kohta ebatavaliselt pikk abielu.
Oma viimastel eluaastatel (IV hooaja üsna lõpus) määras Henry ka pärimise järjekorra. Peale tema surma pidi troonile saama Edward, kellele järgnes Mary I, tütar Henry VIII esimesest abielust Aragorni Katariinaga ning viimaks Elizabeth, Henry tütar tema teisest abielust Anne Boleyniga.
Umbes siin saab seriaal oma loogilise otsa. Lõpus näidatakse kuulsat portreed kuningast ning mainitakse, mis saab Inglismaast edasi, nimelt asubki troonile noor Edward, kuid tema valitsusaeg jääb lühikeseks, kuna ta sureb üsna noorelt. Troonile tõusnud Mary I ei valitse ka kaua (sureb kasvaja tõttu), kuid selle aja jooksul omandab endale tiitli bloody Mary, kuna ta saatis tuleriidale palju protestante, üritades katoliiklust uuesti Inglismaa ametlikuks usuks muuta. Lõpuks saab troonile ka Elizabeth (The virgin quuen of England), kes taastab protestantluse ja kuigi tema ajal põleb tuleriidal rohkem katoliiklasi kui tema õe valitsemisajal protestante, suudab Elizabeth kõigile meelde jääda kui valitsejanna, kes tõi kuldse ajastu. Elizabeth I-st on peaosas Cate Blanchett-iga tehtud 2 filmi : Elizabeth (IMDb 7,6/10) ja Elizabeth, The golden age (IMDb 6,8/10).
Ma kindlasti ei kvalifitseeru filmikriitikuks, kuid usun, et midagi olulist Henry VIII elust seriaalis ei jäänud tähelepanuta    (minu blogi see eest keskendub mõningatele redelipulkadele tema nn karjääris) ning seriaali ei venitatud kunstlikult pikemaks. Omaette vaatamisväärsuseks võib pidada tolleaegset õukonna elu kujutamist. Erinevad kombed (eriti see kuidas ühe või teise isiku poole pöörduti), tantsud, intriigid, diplomaatia, kuninga toapoiste ja kuninganna toatüdrukute roll viimaste elus ja paljud muud detailid, mis pilku köidavad nagu majesteetlikud kostüümid, imeline loodus väga kena inglise keel. Seega kel vähegi huvi tolle ajastu ja inimeste vastu siis, The Tudors pakub väga illustratiivset võimalust külastada aega, mis ajalooõpikutes pigem igavaks kui meelierutavaks peatükiks jääb.
Lõpetuseks natuke mõtlemisainet (minul tekkisid igasugused küsimused, nähes stseene, kus kuningas ei tunnista oma tütreid või kuninganna oma tütre asemele oleks hea meelega poja sünnitanud)
1. nimelt maailmas tehakse aastas ümmarguselt (mõõtmatult vastik on lugeda sellist numbrit ümardatult kuna jätab mulje nagu loetletavad ei ole midagi enamat kui numbrid) 42 miljonit aborti, millest 93% on tingitud sotsiaalsetest põhjustest (http://www.abortionno.org/Resources/fastfacts.html).
2. Aastal 2001 Hiinast USA-sse adopteeritud  lastest 96% moodustasid tüdrukud. http://www.in-gender.com/XYU/Gender-Preference/#SexSelection
3. Aastal 2000 ja 2003 USA-s läbiviidud uuringud näitavad, et mehed soovivad 2,5 korda enam poegi, samas kui naistele ei ole sugu oluline. http://www.in-gender.com/XYU/Gender-Preference/#SexSelection



kolmapäev, 9. veebruar 2011

Mälestused Taani Kuningriigist

Paljud teist on juba nii mõndagi kuulnud, ent kindlasti leidub siin ka midagi, mida olen unustanud mainida. End teades, võib ka nii minna, et unustan siia lisada midagi, mida olen kellelegi juba öelnud või mis kohapeal toimus.
Kirjutama asudes arvasin, et kirjutan midagi MTÜ Tantsuklubi Triiniksist, kuid uus koduleht, millele oleks toetunud ei ole vist veel valmis ja vana väga palju üldist juttu ei paku ent võimalus on teil sellega tutvuda järgneva lingi kaudu www.triiniks.ee. Tegu on ääretult toreda tantsuklubiga, mis hiljuti tähistas oma 15. juubelit. Tänu ühele selle eestvedajale Ingrid Hamerile meie reis Taani võimalikuks saigi.
Ingrid, meile Tarbatu inimestele Inks, on ääretult tore, siiras ja väga avatud mõttemaailma ning suure silmaringiga inimene, kes oskab igasse teemasse põimida mõne huvitava loo endast ja oma tegemistest laias maailmas. Inks on pikka aega tantsinud Tarbatu põhirühmas ning olnud ka soolotantsija, käinud üle maailma erinevates koolides õppimas/treenimas ning ühte neist nimelt ACADEMY OF PHYSICAL EDUCATION, OLLERUP, DENMARK  - http://www.ollerup.dk jõudsime ka meie (kooli tutvustav inglise keelne video on siin http://www.ollerup.dk/?id=57).
Enne kui meile (mina ja Teet) reisi võimalust pakuti, kutsus Inks meid hetkeks peale meestetantsu trenni eemale ja küsis, kas me oleksime huvitatud teistsuguste tantsude õppimisest tema juures Nõos, et esineda Nõo iga-aastasel abiturientide ballil. Olime nõus ja nii alagasidki meie pühapäeva õhtused trennid, mis olid täis nalja, uut ja huvitavat koreograafiat ja muidugi tõsist tööd. Nende trennide jooksul Inks küsiski meilt, et mis me arvame oma tantsude ettekandmisest Taanis, eelpool mainitud koolis, kus ka meie Helle Laanes aka Siilike on õppimas käinud. Peale mõningast kaalumist olime nõus. Viimane trenn enne reisi oli jaanuari lõpus ja varsti saabuski 2. veebruar, meie äralennu ja Tartu rahulepingu 91. aastapäev. 
Peale turvaväravatest läbiminemist, kus oleks peaaegu minu väike üllatus Teedule sünnipäeva puhul välja tulnud, võttis meid vastu juba naerusuine Inks šokolaadi keeksikestega (laiemalt tundud ka kui muffinid, aga keeksike on armsam, ma arvan).
Igatahes sai meil  lennujaamas palju nalja ja reis võis alata. Lend Tallinnast Kopenhaagenisse uue Estonian Airi bombardieriga (lennuki I lennu puhul said kõik täisealised šampust) kestis umbes poolteist tundi (ei saa mainimata jätta kui stiilsed olid Estonian Airi stjuardesside ja stjuuardite vormid).


Juhuse tahtel sattusin istuma täiesti võõra inimese kõrvale, kellega lennu jooksul tuttavaks sain. Neiu nimi oli Kärt. Ta oli selleks hetkeks elanud mõnda aega nii Inglismaal kui ka Saksamaal ja teel oli ta Luxemburgi, kuhu suundus samuti tööle ja elama. Tegu oli laheda, kuid liiga püsimatu inimesega minu arust...
Kopenhaagenist võtsime suuna Svendborgi linna ning sealt edasi Ollerupi.
Esimesel õhtul (ehk saabumisõhtul) tehti meile kooli peal väike ekskursioon ja peab tunnistama, et see oli kaugel sellest, mida Nõukogude Liit meile ühesuguse põhiplaaniga koolide näol pärandas. tegu oli erinevatel aegadel erinevatest osadest kokku ehitatud kompleksiga, kus leidus igale otseteele vähemalt 2 pikemat "õde/venda" ja peab tunnistama, et kuni viimaste päevadeni jooksime (vähemalt mina) mitu korda trepist üles ja alla, kuna ei olnud mõningates koridorides kindlad. Lõpuks viidi meid oma tuppa, kus end maha asetasime ja esimesi muljeid vahetasime ning lõpuks sööma suundusime. 
Kuna söömine seal koolis on natuke omamoodi, üritan seda siin kirjeldada. Nimelt on neil söögikorrad igapäev täpselt samal ajal, ei minutitiki varem või hiljem. Söögilaua (Rootsi laua) katavad mingi hulk õpilasi ja ülejäänud ootavad ning kellahelina peale haaravad kõik taldriku, noad ja kahvlid ning asuvad teele. Helle märkis, et ääretult oluline on küünarnukke kasutada, kuid päris nii hull see ei olnud, sest kõike jätkus ja valik oli ääretult suur ja tervislik. Valikus olid nii puu- kui juurviljad, liha, kartulid praetult/keedetult, salatid jne jne. Üsna omapärane oli ka taanlaste stiilis võileib, nimelt kanti leivale (või saiale, õigem oleks vist öelda sepikule) või, moos ja kõigepeale asetati juust. Peab ütlema, et oli väga hea kombinatsioon ja eriti maitsvad olid need leivad ja saiad sellepärast, et neid valmistati kohapeal. Siis meenub mulle see, et soe söök on seal sõber külma joogiga ja vastupidi, mis alguses nagu emotsiooni ei tekitagi, aga minule, kes ma olin harjunud ka lõunasöögi kõrvale kohvi rüüpama oli see pisut harjumatu. Mis kohvisse puutub, siis hakkasin seal nautima musta kuna taanlased, vähemalt seal koolis paistsid armastavat 0,5% piima. Iga söögikorra lõpus (ka kellaajaliselt määratud) olid uudistenurgad, kus kõik said öelda, mida vajalikuks pidasid ning mille lõpus vastutav õpetaja ütles ühe sõna, mis mulle ei meenu, kuid mis tähistas seda, et nõud võib ära viia ja seda tehti seal umbes nii - ühest laua otsast saadeti nõud teise laua otsa, seal istuja võttis nõud ja viis need selleks ettenähtud käru peale, teised võisid samal ajal ära minna (see olevat seal vajalik selleks, et aega kokku hoida, sest juhul kui kõik eraldi oma nõudega järjekorda asuvad, kulub palju aega ja eks see ole vist mõistlik ka kui kõik ühel ajal lõpetavad, pealegi inimene laua otsas on pidevalt vahetuv). Söögikordade vahel olid nn refreshments ajad, kus oli võimalik end enne järgmist söögikorda pisut turgutada puuviljade, eelpoolnimetatud võileibade jms-ga. söögikorrad olid rangelt kohustuslikud, kuid sööma ei pidanud, aga vaevalt seal selliseid leidus, kes ei söönud, vähemalt mina neid ei näinud. Peale hommikusööki kogunesid õpilased meie mõistes aulasse, laulsid paar laulu ja hakkasid päevaks ettenähtud asjadega tegelema. Mõnikord on neil õhtuti (peale õhtusööki seal muidu söömist ei toimu ) võimalus süüa šokolaadikooki ja juua kohvi.
Nüüd siis sellest, miks ma ei usu, et seal keegi söögikordi vahele oleks jätnud. Nimelt, on neil päevad sisustatud kõikvõimalike trennidega ja energiavajadus on seal üsna suur. Näiteks sel samal esimesel õhtul algas, ütleme siis batuudi saalis, ühel grupil trenn ja nad hüppasid ikka tunde kõikvõimalikke saltosid jms vaheldumisi venitusharjutustega. Kohe hakkas silma ka see, kuidas nad tegid mingeid asju koos ja siis jagunesid gruppidesse, et üksteisele erinevaid harjutusi teha. Lisaks olid neil seal veel mitmed tantsusaalid, jõusaal, ujula, spordisaal (mägironimisseinaga) jne jne ... igale poole ei jõudnudki, kuid ilmselt on väljas neil võimalused sama mitmekesised. Esimese päeva lõpetasime ujulas ja puhates.
Teise päeva sisustasime suuresti tantsimisega, mille pärast me sinna ju olimegi läinud. Kui tüdrukud omi tantse tegid, otsustasime Mariuse ja Teeduga jällegi ujulasse suunduda, et puhata ent sellest ei tulnud midagi välja, sest avastasime nii käsipalli väravad kui korrvpalli võrgud, mis veepeal rõõmsalt kuigi tahtele allumatult ujusid ja nii me siis naasesimegi tagasi tantsutrenni veel rohkem väsinuna. See meid iseenesest ei heidutanud kuna peale tantsutrenni saime veel ujuda ja ise saltosid proovida ja veel trenni teha, mis oli ülimõnus.
III päeval külastasime Svendborgi linna, kus Inks meile eksursiooni tegi ja kus me eriti head Taani jäätist sõime. Svendborg oli väike ja kodune, ilusa vanalinnaga linn (vanalinna osas me liikusimegi). Ilm linnaga tutvumiseks oli ülimõnus, kuigi ülejäänud reis enamasti sadas paduvihma ja puhus tugev tuul, ent sellest polnud midagi, sest meil välja minna väga aega polnudki. Tagasi kooli jõudes puhkasime pisut, sõime ja tegime veel trenni ja lõõgastusime ujulas.
IV päeval e laupäeval oli kaua oodatud OD-dagen (OD-päev), mis seisneb selles, et üle Taani saavad Ollerupi koolis erinevad akrobaatika- ja tantsurühmad kokku ning näitavad, mida keegi õppinud on. Tasemed on seal väga erinevad, ent spordiga tegeletakse ja see on seal põhiline. Muide see hakkab ka linnapildis silma. Samuti oli publik ääretult soe ja võttis nii meid kui kõiki  teisi rühmi toetava aplausiga vastu. Pealelõunat kandsimegi ette oma tantsud ja tagasiside oli positiivne tunne mõnus, hoolimata   mõningatest eksimustest (kokku kandsime ette 6 tantsust koosneva lühikava) Peale esinemist tegime rühmapildi, käisime pesemas ja suundusime viimaseid kavu vaatama, mis kulmineerusid  Ollerupi kooli eliitrühma esinemisega, kelle esinemisest ma mõned pildid ja ka video siia lisaks (viimase leidsin youtube-ist ja saab vaadata siit - http://www.youtube.com/watch?v=S1QBcFAiAWs&feature=related - vaadake see ja kõik järgnev sealt ära ja te ei pettu, ma garanteerin - eriti soovitan chamagne gallopi, mõeldes eesolevale tsirkuse kavale lihaselõdvestusel. 
Ühel pildil on näha tantsijat Taani lipuga ja räägiks ka pisut sellest, nimelt enne esinema hakkamist kandsid mõned rühmad kõigepealt saali Taani lipu, publik sel ajal iseenesestmõistetavalt seisis ja see oli ääretult pidulik.
Peale võrratuid elamusi suundusime riideid vahetama, et tutvuda Svendborgi ööeluga ja suubusime ööklubisse Crazy Daisy, kus mängis hea muusika ja kus õnnitlesime kesköö saabudes Teetu, vanemaks saamise puhul - Ta on nüüd 23, palju palju õnne.
Eelviimane päev meie jaoks seal oli Pühapäev ja see on Ollerupi koolis puhkepäev. Hommikusöök alagas alles kell 10 (tavapärase 7.15 (Eesti aja järgi 8.15)asemel) ja õpilasi vaat, et polnudki näha, sest kõik magasid ja puhkasid möödunud trennirohkest nädalast. Ühtlasi tähendas see seda, et kogu maja oli sisuliselt iga kell meie päralt. Enne kui suundusime seda vallutama, sain lõpuks üle anda oma kingituse Teedule - Tallinnas kartsin, et see konfiskeeritakse kui aus olla. Otsustasime siis veel ühe tegusa päeva veeta ning mängisime võrkpalli, sulgpalli, käisime mägironimisseinal, kus kõik said meist omamoodi võite, lihvisime saltosid, ujusime ja olime muidu lõbusad.
Viimasel päeval lahkusime üsna meeleoluka hommiku järel koolist ja suundusime pealinnaga tutvuma. Kopenhaagen on suur liin ja teha on seal palju, mida peab tõdema on aga see, et panoraamil pole millestki kinni haarata. Küll aga on linn väga ilus ja   igati mitmekülgne kui mõelda arhitektuurile ja ka inimestele. Linna ekskursiooni tegid meile Helle ja Inks. Ühe kanali ääres, meie teel, tutvusime ühe hanega, keda ma innukalt pildistama asusin, kuid kellele see ei meeldinud. Võib-olla oli asi välgus võib-olla suures hulgas inimestes, ei oska öelda, kuid ta sisises küll koledasti. Tagasi lennujaama suundudes näitasime Teeduga teistele, kuidas mehed poes käivad. 20 minutiga soetasime kahe peale kokku 2 lipsuhoidjat, 6 lipsu ja paari kingi.
Lennujaamas tegime rutiinsed tegevused (saime proovida automaatseid check-in-i masinaid, tegime söögipausi jne) ja muide, minu kohver suurenes vaid umbes kilo jagu. Turvakontrollis peeti mind jälle kinni ja seekord tulin kadudega läbi turvavärava, sest jäin ühe šampooni võrra vaesemaks - olgu lõpp sulle Kopenhaagenis kerge Garnier Fructis.
Tagasi lendasime Boeing 737-ga - http://et.wikipedia.org/wiki/Boeing_737. See oli igas mõttes mulle unustamatu lennureis kuna tänu Inksule ja Teedule oli mul elu jooksul ilmselt kordumatu võimalus, mis mul siiani näpuotsad värisema paneb ja silma nurka pisara toob, sest ma olin/olen nii õnnelik. Nimelt oli mul võimalus minna pilootide juurde ja lisaks nendega rääkimisele ka oma käega proovida lennuki juhtimist ilma igasuguse autopiloodita  ning kõige tipuks ka koos nendega maanduda. Kogusin end umbes pool tundi, enne kui esimese sõna suusta sain öeldud.
Muidu kulges sõit Tallinnast Tartusse rahulikult, kohale jõudes läksin Teedu juurde, jõime head kohvi, sõime kooki ja vahetasime Mossi ja Kannega esimesi muljeid ja eredamaid mälestusi.
Peab tunnistama, et kooliga on palju raskem harjuda kui arvasin. Ikka leian end loengus reisi peale mõtlemast, sellest kuidas me seal olime ja mida tegime. Aitäh veel kord sulle Inksu, et meile sellise võimaluse andsid (jään põnevusega märtsi ootama) ja sulle Teet, kes sa mind igakord kui ma tahtsin midagi katkestada edasi proovima julgustasid rääkimata kõigest muust ning aitäh teistele, kes te reisil nii toredat seltskonda pakkusite ning teile, kes te mul reisiigatsust leevendada aitate. 
Selline ta siis sai, kuigi ma ei oska kõiki emotsioone reisilt siia  sõnadesse panna, loodan, et teil oli natukenegi huvitav seda lugeda. Kordi ja kordi ülelugedes, avastasin umbes sama pika postituse jagu mõtteid, millest rääkida, aga eks nad kunagi jutu sisse põimuvad.

järgmise korrani...

PS - selline see kaunitar siis oligi, ütleme nii, et ammune unistus saada endale bike-i load ei imponeeri mulle enam eriti.