Amphissa naised on üks Sir Lawrance Alma-Tadema viimaseid maale. Tuntud oma huvi poolest Rooma iga-päeva elu vastu kujutab ta ajaloolistel faktidl põhinevaid sündmusi säilitades realistlikku ja esteetilist joont. Antud teos ei ole erand.
Amphissa oli iga-aastase jumal Dionysuse (Tegelikult oli Rooma veini jumal Bacchus, aga meelevaldselt otsustasin kirjutada Dionysus kuna ta on tuntum ja sisuliselt ei muuda see midagi) auks peetava festivali pealinn. Aastal 350 e.m.a ründas pidustuste ajal linna armee, lootes ära kasutada pidutsejate nn nõrkushetke (Teadupärast oli jumal Dionysus kõige muu hulgas ka veini jumal ning pidustuste üks osa oli kahtlemata ohtra veini joomine. Pidustuste üks omapära oli ka see, et sellest võtsid osa ainult naised). Vägistamiste ja muude kuritegude ära hoidmiseks otsustasid Amphissa naised sekkuda ja kaitsta magavaid nautlejaid. Maalil ongi kujutatud koidikut linna turuväljakul pidustuste järgsel hommikul, kus kohalikud naised söödavad, joodavad, valvavad ja hoolitsevad dionysuslaste eest.
Alles üsna hiljuti (8. märts) oli rahvusvaheline naistepäev (ja vastlapäev). Ilusa traditsioonini jõudmise lugu on üsna pikk, peamiselt seetõttu, et enam kui 100 aastat tagasi ei olnud meie õrnema soo esindajatel eriti õigusi ning sümboolsest päevast (tõeline mees hoiab ja peab lugu naistest iga päev) ei saanud enne rääkida kui piisav hulk naisi ei teinud häält. Näiteid sopranite ja altide üksikutest hõigetest, et saavutada nn täisväärtuslik, harmooniline koor, on mitmeid, näiteks üheks esimeseks selliseks võib pidada sündmust aastal 1908 kui ühe New Yorki tekstiilivabriku naistöötajaid nõudsid omale paremaid töötingimusi. Muide samal päeval puhkenud tulekahjus, antud vabrikus, hukkus 129 naist. Aastal 1909 tegi Rosa Luxemburg ettepaneku sündmuse mälestuseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. Juba 1911. aastal tähistasid naistepäeva Saksamaa, Austria, Šveits ja Taani. Täna on 8. märts rahvusvahelise naistepäevana ÜRO tähtpäevade nimistus
Suuresti eelpool mainitud Rosa Luxemburgi suguse naisterahva pärast ongi naistel olnud võimalus teele asuda võrdsete positsioonide poole meestega. Rosa oli juudi soost poliitik, marksist ja revolutsionäär, kes muuhulgas osales 20 saj alguses Varssavi revolutsioonis, III internatsionaali töös, taunis imperialismi ja oli veendunud patsifist (minu arust vastuoluline isiksus, kuna sa ei saa toetada bolševike ja teha tööd internatsionaali jaoks ja samal ajal olla relvade vastu, sest bolševike ideid sel ajal ainult relvadega oligi võimalik ellu viia). Lõpuks valiti ta ka Saksamaa Kommunistliku Partei juhiks. Pikalt ta sel kohal olla ei saanud kuna mõned päevad hiljem töölistega relvastatud väljaastumise ajal püüti ta kinni, arreteeriti ja mõrvati. Sellest hoolimata teda ei unustatud, nimelt nimetas Ida-Saksamaa valitsus tema järgi väljaku nimega Rosa-Luxemburg-Platz.
Mis enamlastesse ja naistepäeva puutub, siis integreeriti võrdlemisi Nõukogude Liidu alguses naistepäev tähistatavate pühade hulka. umbes 1930. keskpaigast kujunes kadunud riigis sellest tulenevalt välja ka omamoodi emakultus (ei tea, kas sellepärast nimetatavadki venerahvusest isikud Venemaad emamaaks vrd Eesti on alati meile olnud ju isamaa), mis seisnes emadest, emadusest jms rääkimisest, kirjutamisest jne. Naistepäeval oli tõeline riigipüha staatus. Naistepäev oli vaba päev, naiste töid tegid mehed ja east ning staatusest sõltumata toodi kõigile lilli. Lenini ja teiste suurte meeste vaimusünnitis (loe kommunistlik Venemaa), mis Euroopa kaardil mõnda aega kasatšokki keerutas, tõi maailmakaardile väga palju nimekaid naisi. Minule tuleb isiklikult meelde kohe Aleksandra Kollontai. Ka tema oli noorena lummatud marksistlikest ideedest ja võrdsusest ühiskonnas.
Ta leidis, et normaalselt funktsioneerivas ühiskonnas peab võrdsus kehtima mitte ainult klasside vaid ka sugude vahel. Kollontai oli pikka aega Nõukogude Liidu üks prestiižikamaid naisi ja mitte ainult. Kõigele muule lisaks oli ta ka üks maailma esimestest naissoost ministritest ning üks esimesi nais diplomaate. Nõukogude Liidu siseasjades oli tema hinge asi naiste õiguste eest seismine. Ta võitles naiste emantsipatsiooni, lahutus- ja abordiõiguse eest. Viimast propageeris ta ilmselt seetõttu, et tulenevalt tema võrdlemisi vabameelsetest vaadetest seksuaalsusele (Üks tema enda välja öeldud lauseid võiks kõlada umbes nii: "Sugutungi rahuldamine peaks olema sama kerge kui klaasi vee joomine.") oleks see pikas perspektiivis ikkagi tähendanud seda, et erinevatest juhuvahekordadest jääks naistele soovimatu lapse kandmise, kasvatamise jne kohustus. Võrdsuse tingimustes seda olla ju ei saanud.
Mis naistepäeva meil puutub siis Eesti Parlamendis lükati 2000. aastate algul opositsiooniparteide ettepanek teha naistepäevast riiklik tähtpäev napi häälteenamusega tagasi. Mis tol ajal põhjused selleks olid, ei olegi vast nii olulised. Tähtis on ju see, et kasvõi kord aastas on päev, kus kõikidele naistele on antud võimalus end hetkeks nö lõdvaks lasta ja meestele võimalus seda neile võimaldada, on see siis riiklik püha või mitte..
Mehed - täna neist me ei räägi,
nende jaoks on teisigi päevi.
Täna naistest paotame suud,
jutleme seni, kuni eha näeb kuud.
Maiust neil pakume, ehk mõne lillegi.
Põrandat puutuda jalal ei lasegi -
kanname kätel, vahest vankri peal.
Laseme tunda justnagu Kuu peal.
Kasime toad ja peseme nõud,
päeva lõpus, kui raugemas jõud
mudime jalgu ja sasime pead
ei maini me halba, vaid ainult head.
Raske on, tuleb nentida tõika
naised jõuavad ise ju kõike.
Naisel oleks lihtsam kui abiks tal
meeste paar abikätt igal a'al.
Mis enamlastesse ja naistepäeva puutub, siis integreeriti võrdlemisi Nõukogude Liidu alguses naistepäev tähistatavate pühade hulka. umbes 1930. keskpaigast kujunes kadunud riigis sellest tulenevalt välja ka omamoodi emakultus (ei tea, kas sellepärast nimetatavadki venerahvusest isikud Venemaad emamaaks vrd Eesti on alati meile olnud ju isamaa), mis seisnes emadest, emadusest jms rääkimisest, kirjutamisest jne. Naistepäeval oli tõeline riigipüha staatus. Naistepäev oli vaba päev, naiste töid tegid mehed ja east ning staatusest sõltumata toodi kõigile lilli. Lenini ja teiste suurte meeste vaimusünnitis (loe kommunistlik Venemaa), mis Euroopa kaardil mõnda aega kasatšokki keerutas, tõi maailmakaardile väga palju nimekaid naisi. Minule tuleb isiklikult meelde kohe Aleksandra Kollontai. Ka tema oli noorena lummatud marksistlikest ideedest ja võrdsusest ühiskonnas.
Mis naistepäeva meil puutub siis Eesti Parlamendis lükati 2000. aastate algul opositsiooniparteide ettepanek teha naistepäevast riiklik tähtpäev napi häälteenamusega tagasi. Mis tol ajal põhjused selleks olid, ei olegi vast nii olulised. Tähtis on ju see, et kasvõi kord aastas on päev, kus kõikidele naistele on antud võimalus end hetkeks nö lõdvaks lasta ja meestele võimalus seda neile võimaldada, on see siis riiklik püha või mitte..
Mehed - täna neist me ei räägi,
nende jaoks on teisigi päevi.
Täna naistest paotame suud,
jutleme seni, kuni eha näeb kuud.
Maiust neil pakume, ehk mõne lillegi.
Põrandat puutuda jalal ei lasegi -
kanname kätel, vahest vankri peal.
Laseme tunda justnagu Kuu peal.
Kasime toad ja peseme nõud,
päeva lõpus, kui raugemas jõud
mudime jalgu ja sasime pead
ei maini me halba, vaid ainult head.
Raske on, tuleb nentida tõika
naised jõuavad ise ju kõike.
Naisel oleks lihtsam kui abiks tal
meeste paar abikätt igal a'al.
Selle lihtsa, kuid ilmeka luuletuse autorit ei suutnud kahjuks tuvastada, ent see tuletas mulle meelde, et oleksin peaaegu unustanud pool oma pealkirjast, nimelt loo esimesest autost ja naise, kes mehele nii armsa sõbra sünni juures oli ning endast kõik andis, et ka laiem avalikkus sellest kuuleks. Nimelt 125 aastat tagasi, 29. jaanuaril 1886, esitas Saksa leidur Carl Benz patenditatotluse gaasimootoriga sõidukile, mida tänapäeval peetakse esimeseks töökõlbliku konstruktsiooni ja sisepõlemismootoriga autoks. Uue liiklusvahendi lugu on piisavalt pikk, et sellele terve sissekanne pühendada, ent antud juhul tahaks eriti rõhutada naise rolli selle juures.
Ühel 1888 aasta hommikul valmistus Benz oma autot Müncheni tehnikanäitusele saatma, kui avastas, et garaaž oli tühi. Tegu oli ühtlasi ka maailma esimese autoärandamisega. Tegelikult rääkisid Carli pojad Carli naisele nö augu pähe ja võtsid ette teekonna autoga sõites. Pärast edukat esimest (esimest korda ajaloos) 100 km läbimist autoga saadeti ka Carlile sellekohane telegramm. Legend räägib, et Carli naine Bertha juhtis terve tee ise autot ... (Tõde võite lugeda Tarkade klubist, mis mulle viimase lõigu juures faktidega suureks abiks on olnud). Legendi kõrval on ka Ümberlükkamatud faktid, mis ei jäta Berthat siiski teekonna õnnestumise võimaldamises tahaplaanile, nimelt ohverdas ta oma sukapaela, et auto süütesüsteemi juhet isoleerida ja kübaranõela, millega puhastati umbeläinud kütusetoru.
Frank McKinney on öelnud "Kodustest ravimitest on parim hea naine." Et ükski naine ei jääks naistepäeval õieta ...
