Justamendi väga tuntud laulu "Vangile ei meeldi trellid" refrään ütleb järgmist :
"Mulle meeldib naer
mulle meeldib armastus
mulle meeldib kõik see, mis meie sees on kaunist veel
mulle meeldib puutumata loodus
meeldib olla noor
ja oma rahvaga mul meeldib olla koos."
mulle meeldib armastus
mulle meeldib kõik see, mis meie sees on kaunist veel
mulle meeldib puutumata loodus
meeldib olla noor
ja oma rahvaga mul meeldib olla koos."
Ilmselt on iga müügimehe unistus teada saada, mis inimestele meeldib ja see neile võimalikult hea hinnaga maha müüa, olgu siis eesmärgiks harimine, lõbustamine, naudingu pakkumine vms. Selleks on kasutusele võetud erinevaid strateegiaid, millede hulgast mõni läbimõeldum ja pika perspektiiviga, teine jällegi külm ja Niccolo Machiavellile au tegev, stiilis eesmärk pühitseb abinõud. Häid, olgu siis moraalselt halbu või sobivaid, oleks tõenäoliselt rohkem kui mitme leksikoni jagu, ent tihti on ju nii, et nö head jäävad ringlema pigem väiksema diameetriga ringidesse ja paljudele suuresti kättesaamatuks, mis on igati arusaadav kasvõi Virgiliuse poolt öeldu "Labor omnia vincit - töö võidab kõik" pärast.
Muide, minu kogemused müügimehe põnevas ametis, on olnud siiani pigem tagasihoidlikud, umbes poolteist kuud Maxima kalaletis, ent kokkuvõtteks võin öelda, et näiteks naistele oli filee juures oluline see, et selle tegi meesterahvas (antud juhul siis mina) ja täpse soovitud kaalu jälgimine (te ei oska ette kujutadagi, kui palju muljet te võite avaldada, kui suudate nt keeduvorsti lõigata nõutud grammi täpsusega).
Seega "mis ?" polegi nii väga oluline, pigem "miks ?", sest kui müügimees teab "sellepärast et-e", oskab mõni osavam neist need oma "mis-idele ?" juurde lisada ja teha neist inimese "mis-i ?". Ent "miks-ide ?" tagamaadeni jõudmine on teinekord raskem, sest inimesed ei käitu alati ootuspäraselt, mis on mõistetav, sest ka kõik lilled ei lõhna ka ühtemoodi.
Seega "mis ?" polegi nii väga oluline, pigem "miks ?", sest kui müügimees teab "sellepärast et-e", oskab mõni osavam neist need oma "mis-idele ?" juurde lisada ja teha neist inimese "mis-i ?". Ent "miks-ide ?" tagamaadeni jõudmine on teinekord raskem, sest inimesed ei käitu alati ootuspäraselt, mis on mõistetav, sest ka kõik lilled ei lõhna ka ühtemoodi.
Mõlemal pildil on harilik raudrohi - Achillea mille-folium L. Tegu on mitmeaastase rohttaimega ja juba rahvameditsiinis tuntud ravimtaimega (taime nimedes olev järelliide -rohi viitabki sellele, et tegu on rahvameditsiinis kasutusel oleva taimega). Raudrohi on Euroopas ja ka Eesti väga laialdaselt levinud. Toimeainetest sisaldab mõruaineid, flavonoide, alkaloide jpm. Droogi (nende puhul ürt e maapealne osa) kasutatakse söögiisu suurendava ja seedimist soodustava vahendina (suurendab sapieritust, vähendab gaase ja neist tulenevaid valusid jne). Välispidi kasutatakse värsket droogi väiksemate haavade paranemise soodustamiseks. Hoiatuseks niipalju, et pikka aega kasutades on oht veresoonkonna trombide tekkeks. Ainus vahe, mis piltidelt silma torkab esimese hooga on ilmselge õite värvuse vahe. Kui ma nüüd ütlen, et roosade õitega harilikku raudrohtu kohtab palju vähem kui valgete õitega ( viimast on karjuv enamus kui aus olla) ja seejärel küsin millises neist kahes on rohkem toimeaineid, on väärtuslikum ja ahvatlevam siis, kellele annaksite oma hääle (oleks aus otsustada enne kui lugemist jätkad). Võib-olla tuleb see välja mu küsimusest võib-olla puhtast teadmisest, seda ma ei tea, ent kes arvas, et tegelikult neil vahet peale õievärvi pole, on õigus. "Kaasajal on katsetega tõestatud, et roosade ja valgete õitega harilik raudrohi on toimeainete sisalduse poolest võrdsed." - A. Raal. Neid teadmisi mitte arvesse võttes, ei ole ju üllatus, et vanasti peeti väga lihtsal põhjusel palju kasulikumaks roosade õitega raudrohtu - nad on haruldasemad järelikult ka kasulikumad. Üsna ootuspärane, kas pole ?
Üks asi on võrdlemisi ohutu harilik raudrohi, teine aga tahtmatult nii mõnegi elu võtnud kerakala (jpn k fugu).
Üht väga õpetlikku videot sellest vahvast sellist saab vaadata siit : http://www.youtube.com/watch?v=OkXhC7yzISI . Erinevalt saarmast on inimesed palju visamad võtma endale seda, mis neid köidab, hoolimata siis sellest, et erinevad ja väga ilmekad hoiatused neil ninaees seisavad. Nimelt on fugu (roog, mida kalast valmistatakse on sama nimega) e kerakala e puffer fish e river fish väga mürgine (õigemini osad tema organid nagu maks, seedekulgla, sugunäärmed) kuna ta sisaldab tetradodotoksiini (neurotoksiin, millel puudub teada olev vastumürk). Mürk blokeerib erutuse ülekande närvides (voltaažtundlikud Na kanalid), põhjustades järkjärgulist halvatust, mis algab suuõõnest ning areneb edasi kuni inimene sureb hingamislihaste halvatusse. Kõige selle juures on inimene täiesti teadvusel, kuna mürk ei ole võimeline tungima kesknärvisüsteemi. Kusjuures ühest kalast piisaks, et tappa umbes 30 keskmist meest kui seda valesti valmistada.
Tegu on Jaapanis (võib-olla ka mujal) tõelise delikatessiga ja ilmselt ühe salakavalama roaga jaapani köögis. Kokad, kel kerakala üldse puutuda lastakse, peavad läbima pika koolituse (mõned aastad) ning restoranid, kus neid valmistatakse on range seadusliku järelvalve all. Hea tava on ka see, et enne kliendile viimist, maitseb kokk ise oma rooga. Kuna roog on võrdlemisi kena hinnaga (Ameerikas umbes 300 dollarit, Jaapanis 50 - 200 USD (olenevalt einest ja käikudest), siis leidub inimesi, kes omas kodus kalast midagi valmistada üritavad. Julgus ja pealehakkamine siin on eriti ohtlikud, sest väga maitsvaks peetakse just kala maksa (restoranides see eemaldatakse koos kõikide mürki sisaldavate organitega nii, et mürk ei satuks toitu e siis põhjus, miks kokad nii kaua õppima peavad), kus pesitseb suurem osa mürgist, mis omakorda muidugi viib selleni, et enamasti lõppeb see ühele, võib-olla rohkematelegi ebameeldivate viimaste tundide ja surmaga. Leidub muidugi ka neid (kõik on doosis kinni), kes eksperimendist oma sõpradele saavad rääkida ja mine tea võib-olla teist võimalustki kasutavad. Tunnistan ausalt, et isiklikult olen veel võrdlemisi kehv uute asjade proovija, ent ma parandan end iga päev ja erinevatele uutele võimalustele ei näita enam kindlasti esimese valikuna punast tuld, ent ilmselt kustub enne minu küünal kui seiklusjanu kruus nii üle hakkab ajama, et ma omal algatusel ühe kerakala valmistamise ette võtan. Võib-olla olen ma selleks liiga arg, mõistlik, igav või mõne muu omadusega, ent oma elu ma nii kergelt, sarnaselt vene ruletiga, maha mängima nõus ei oleks. Samuti ei ole, vähemalt minu jaoks, ka ootuspärane teiste selline käitumine, sest tegelikult ei ole see mürk kuidagi seotud kala endaga, vaid käib kaasas tema elukeskkonnaga (seda toodavad meres elavad bakterid; kaladele endile arusaadavalt see ei mõju), mis omakorda tähendaks loogiliselt võttes seda, et ka kasvatuse kalad (mürgivabad) on sama hinnatud. Kuid nii see ei ole, enim ollakse nõus sööma fugu-t, mis on valmistatud mürgisest kalast. Tekib jälle see "miks-ide ?" küsimus. Kas oluline on maitse või potentsiaalne oht mis sellega kaasas käib.
Kas näiteks hüpoteetiliselt oleks võimalik, kui ükspäev öeldakse, et norra lõhe on ääretult mürgine ilma õige töötlemiseta, et nt filee hind ja nõudlus tõusevad käsikäes ?
Jäägu see vastus praegu sinnapaika, olulisem on see, et maailm on mitmekesine ja inimesed omanäolised ja erinevate mis-ide ja miks-idega, olgu siis ootuspärased või mitte, sest palju rohkem inspireeriv on elav loodus, mitte tuim kunstlikkus.
PS ! Kui, me teaksime, kes on peidus maski taga, siis mis mõtet oleks karnevalil ?Üks asi on võrdlemisi ohutu harilik raudrohi, teine aga tahtmatult nii mõnegi elu võtnud kerakala (jpn k fugu).
Üht väga õpetlikku videot sellest vahvast sellist saab vaadata siit : http://www.youtube.com/watch?v=OkXhC7yzISI . Erinevalt saarmast on inimesed palju visamad võtma endale seda, mis neid köidab, hoolimata siis sellest, et erinevad ja väga ilmekad hoiatused neil ninaees seisavad. Nimelt on fugu (roog, mida kalast valmistatakse on sama nimega) e kerakala e puffer fish e river fish väga mürgine (õigemini osad tema organid nagu maks, seedekulgla, sugunäärmed) kuna ta sisaldab tetradodotoksiini (neurotoksiin, millel puudub teada olev vastumürk). Mürk blokeerib erutuse ülekande närvides (voltaažtundlikud Na kanalid), põhjustades järkjärgulist halvatust, mis algab suuõõnest ning areneb edasi kuni inimene sureb hingamislihaste halvatusse. Kõige selle juures on inimene täiesti teadvusel, kuna mürk ei ole võimeline tungima kesknärvisüsteemi. Kusjuures ühest kalast piisaks, et tappa umbes 30 keskmist meest kui seda valesti valmistada.
Tegu on Jaapanis (võib-olla ka mujal) tõelise delikatessiga ja ilmselt ühe salakavalama roaga jaapani köögis. Kokad, kel kerakala üldse puutuda lastakse, peavad läbima pika koolituse (mõned aastad) ning restoranid, kus neid valmistatakse on range seadusliku järelvalve all. Hea tava on ka see, et enne kliendile viimist, maitseb kokk ise oma rooga. Kuna roog on võrdlemisi kena hinnaga (Ameerikas umbes 300 dollarit, Jaapanis 50 - 200 USD (olenevalt einest ja käikudest), siis leidub inimesi, kes omas kodus kalast midagi valmistada üritavad. Julgus ja pealehakkamine siin on eriti ohtlikud, sest väga maitsvaks peetakse just kala maksa (restoranides see eemaldatakse koos kõikide mürki sisaldavate organitega nii, et mürk ei satuks toitu e siis põhjus, miks kokad nii kaua õppima peavad), kus pesitseb suurem osa mürgist, mis omakorda muidugi viib selleni, et enamasti lõppeb see ühele, võib-olla rohkematelegi ebameeldivate viimaste tundide ja surmaga. Leidub muidugi ka neid (kõik on doosis kinni), kes eksperimendist oma sõpradele saavad rääkida ja mine tea võib-olla teist võimalustki kasutavad. Tunnistan ausalt, et isiklikult olen veel võrdlemisi kehv uute asjade proovija, ent ma parandan end iga päev ja erinevatele uutele võimalustele ei näita enam kindlasti esimese valikuna punast tuld, ent ilmselt kustub enne minu küünal kui seiklusjanu kruus nii üle hakkab ajama, et ma omal algatusel ühe kerakala valmistamise ette võtan. Võib-olla olen ma selleks liiga arg, mõistlik, igav või mõne muu omadusega, ent oma elu ma nii kergelt, sarnaselt vene ruletiga, maha mängima nõus ei oleks. Samuti ei ole, vähemalt minu jaoks, ka ootuspärane teiste selline käitumine, sest tegelikult ei ole see mürk kuidagi seotud kala endaga, vaid käib kaasas tema elukeskkonnaga (seda toodavad meres elavad bakterid; kaladele endile arusaadavalt see ei mõju), mis omakorda tähendaks loogiliselt võttes seda, et ka kasvatuse kalad (mürgivabad) on sama hinnatud. Kuid nii see ei ole, enim ollakse nõus sööma fugu-t, mis on valmistatud mürgisest kalast. Tekib jälle see "miks-ide ?" küsimus. Kas oluline on maitse või potentsiaalne oht mis sellega kaasas käib.Kas näiteks hüpoteetiliselt oleks võimalik, kui ükspäev öeldakse, et norra lõhe on ääretult mürgine ilma õige töötlemiseta, et nt filee hind ja nõudlus tõusevad käsikäes ?
Jäägu see vastus praegu sinnapaika, olulisem on see, et maailm on mitmekesine ja inimesed omanäolised ja erinevate mis-ide ja miks-idega, olgu siis ootuspärased või mitte, sest palju rohkem inspireeriv on elav loodus, mitte tuim kunstlikkus.
