Veidike poliitikat...

Hej!

Olen nüüd kokku pea kolm kuud kodus olnud. Kuigi Rootsis olles oli mõnevõrra lihtsam siia midagi kirjutada, siis ei taha ju blogi päris unarusse jätta. Vaatame, kuidas mul inspiratsiooni jagub ja mine sa tea. Üks päev võin jälle oma asjad võtta ja ära minna, aga seniks lugusid kodust.

Otsustasin kusagil juuli keskel soetada endale Tartusse sõiduks Tpileti. Milline mugavus! Ostad kodus millal iganes endale pileti ja lähed bussipeatusesse täpselt siis kui peab, mitte pool tundi varem kassasabasse seisma. Möödaminnes lugesin veel, et Pärnu bussijaamas väljastatakse piletinumbri ettenäitamisel paberil pilet. Ei tehta nii! Pead minema hoopis Cargo teenindusse ja pühapäeviti enne kelle viite, sest nii kaua on see asutus avatud. Kui pileti hilisemale ajale oled ostnud, siis ... Ei saanud selles osas ka vastust piletimüügiga tegelevalt OÜlt Tallinna bussijaam. Kes kõigest lähemalt tahab kuulda, peab küsima, kuid kokkuvõtteks võin öelda, et hetkel on kergem minna bussijaama järjekorda, sest vähemalt Pärnu linnas too Tpileti süsteem ei toimi. Loogiliselt ja mugavalt igatahes mitte. Üks pealinn, olgugi, et suvepealinn ei ole ilmselt veel väärt piletiterminali, analoogselt Tartule ja Tallinnale. Ei tea, mis selle süsteemi rajamine maksta võiks, kuid antud olukord on poolik ja tüütu.

Tartusse ma siiski sain ja ka probleemid lahenesid ning bussijuht oli üsna tore, lubades mul pool reisijatele ettenähtud pakiruumist, kinni panna. Muu hulgas tõin Tartusse tagasi ka oma ratta ja plaan oli soojade ilmadega sellega tööl käia. Neli päeva kannatasin ja pidin taluma, kuidas ratas peateel ei ole ilmselt sama kui auto peateel. Samuti on mul autokooli aegadest unustatud, et bussid võivad ratturitest mööda sõita, kuidas ja kus tahavad. Kui tahad Tartus rattaga sõita, siis hoia suurelt teelt eemale ja kui just pead, siis sõida mööda külgnevatel trotuaaridel, aga ole valmis raputuseks, sest teadmine sujuvast üleminekust ristmikel ei ole heade mõtete linna teedeehitajateni jõudnud. Iga sellise ületamisega kukub sul kõik, mis taskus, kindlasti välja, sest need järsakud, millega kõnniteed lõppevad ja algavad on lausa groteskselt kõrged. Uppsalas ei tundnud ma ühel ainsal korral ka seda pinget, mida Tartus neil neljal päeval, mil rattaga tööl käisin.
Copenhagenize.eu on üks neist veebilehekülgedest, mis kaardistab jalgrattasõbralikke linnu. Nimekirju on veel, aga Eesti linnu neist otsida on kahjuks mõttetu. Ehk kunagi! Olukord ei ole ka parem pealinnas, mis on tõepoolest läbinisti roheline vaid valitseva erakonna värvide tõttu. 

Kui saaks, siis juurutaks pea igale poole rattateed ja sealt edasi veel teema juurde laiemalt. Miks autodega endiselt Ülikooli peahoone juurde saab? Kesklinnas autoga sõitmine maksu alla või üleüldse need sealt ära. Paraku aga on see veel nii, et inimene peab autoga ju saama igale poole. Olgu see siis kaubamaja peauks või mõni muu sihtpunkt. Jala me kõndida ei oska ja kütuski on ilmselgelt vee liiga odav. 

Muide lähenemas on kohalike omavalitsuste valimised ja ma ei suuda kuidagi sõnadega rõhutada kui ääretult oluline see on, et kõik teeksid teadliku ja läbimõeldud valiku ja läheksid valima.
Põhja-Tallinna linnaosa vanema asetäitja Priit Kutser kuulub Keskerakonda ja alles hiljuti paigutas ühele majale "informeerimise" eesmärgiga plakati, millele väikeses fondis oli kirjutatud kõnealuse maja tulevik ja sinna kõrvale trükitud üüratu pilt iseendast. Muidugi maksumaksja mitte erakonna rahade eest ja enne valimisi on selline "informeerimine" ju ääretult vajalik (olgu öeldud, et see on ju väike tõrvatilk suures tõrvameres). Kui aega ülearu on, jälgige tema twitterit. Midagi asjalikku sealt ei leia ja tuju rikub teil ka ilmselt ära. Mul on hea meel, et ma pealinnas ei ela ja selle lolluse eest ei maksa. Samas, eks see käi ju Tallinna mentaliteediga kokku, et me oleme siit ja me maksame. Oleks tore kui nad ka seejärel tšekki vaataksid ja näeksid, mille eest.
Viljandi volikogu esimees Tarmo Loodus ja  abilinnapea Ardo Agasilla seiklused Hansapäevadel Saksamaal jõudsid laiema avalikkuse ette sel nädalal. Lühidalt võib kogu juhtumise kokku võtta umbes nii, et mõlemad olid purjus ja rikkusid ära ansambel Paabel esinemise. Esimene räuskas lava kõrval ja ronis seejäärel lavale kontrabassi tinistama ja teine olevat koguni artistidele mingeid pirukaid suhu toppinud (mul siiralt ei ole sõnu selle tunde kirjeldamiseks, mis mind valdas kui neid ridu EPL-is nägin) Milleks meile need mangosid loopivad ahvid loomaaias kui Viljandis sellist tsirkust saab. Uskumatu, eks! Viljandi on kord aastas folkloorifestivaliga meie kultuurielu kõige kõrgemas tipus, aga ometi peab ka sellel tuhkatriinul olema kaks "paha" poolõde. Vallandamine võiks võtta nüüd terve päeva, sest ka pressiesindaja on kasutu. Kõige peale suutis ta välja mõelda midagi nii arulagedat nagu järgnev. Ega nad siis koguaeg Viljandi linna ei esinda. Jahhaaa, muidugi ... Ega kui tööpäev läbi saab, siis ongi selleks korraks kõik. Püksid rebadele ja tulistama! Ei, ei ole! Nii nagu on arst 24/7 tööl nii on ka nemad kaks esindamas Viljandi linna sama arv tunde ja päevi kuniks neile see mandaat on antud. Kui sellega hakkama ei saada, siis tuleb ära minna. Muide, ka siin olen ma asjadest ilmselgelt valesti aru saanud. Kuna valimised on kohe kohe tulemas (NB! 20. oktoober), siis jäävad mõlemad omadele kohtadele. Kirsiks tordil oli muidugi tõsiasi, et härra Loodus plaanis järgmistel valimistel linnapeaks kandideerida. Miks mitte? See on ju selline lõbus amet. Saab reisida ja õlut juua. Suure meedia tähelepanu tõttu ta seda siiski ei tee ja ka vabandas natukene, lootes vist, et sellest piisab.
Ei piisa. Ta/nad oleks pidanud esimese asjana lahkumisavalduse sisse andma pärast kaineks saamist. Sellepärast on ääretult oluline see lähenev kuupäev ja läbimõeldud otsus. Kuulake, mida lubatakse ja lugege nende propagandaridade vahelt, kellel ka tegelikult on perspektiivi, sest vastasel juhul on õigustatud need banaalsed Alecoqi korgid, mis esimese asjana meie külastajatele välismaalt vastu vaatavad. Aga ettevõtlust ei piira ja reklaami on ju vaja! Mis hinnaga? Vahet pole. Pealinna mentaliteet on levinud üle kogu Eestimaa...

Viimane kiri Rootsist

Hejsan!

Päris huvitava seeria peaks neist piltidest saama :)

Pealkiri on ju mõnevõrra eksitav kuna tegelikult olen ma Eestis olnud nüüdseks juba 4 ja pool päeva. Ei pannud seda mingi suure kella külge, sest ei pidanud seda vajalikuks. Pakkumistele olen sellegi poolest avatud ja kokku võiks ikka saada. Kirjutan lõppu, mis ma nüüd edasi plaanin ja eks selgub, kas see ka nii läheb, ent enne veidi minu viimastest päevadest Rootsis. 

Jõudsin veel viimast korda sugulaste juurde ja seekord võimaldas ilm mul veidi ringi ka vaadata Karlstadis. Tegime seda muidugi jalgratastega, sest vastav infrastruktuur oli iseenesestmõistetav ja vahemaad olid ka päris korralikud. Ühtekokku läbisime ühel päeval vist koguni 20 km. Käisime ühel järvel ka linde vaatamas ja seal olles mõtisklesin ühe asja üle kui kahte isast parti nägin, kes tol õhtul endale kaaslast leidnud ei olnud. Vaesed linnud. Terve päev muretse selle pärast, kas tuleb kaaslane või mitte. Kas suled on korras? Vahepeal keskendu söögilegi jne jne. Meil on ikka häbematult lihtne. Õnneks murtud südamete järvega tegu ei olnud ja mõned paarid suutsin oma kaameraga jäädvustada ka. 

Alumisel pildil olev pere oli mu suhtes väga umbusklik kuna esialgu puhkasid nad maal, aga minu lähenedes põgenesid nemad ja mõned muud linnud veele. Kaks parti, kes ujuma ei tahtnud minna, põrnitsesid veidi ja liikusid, pilk minul, pidevalt eemale nagu mõnes western'i filmis, kus kohe tulistamiseks läheb. Sugulased küsisid hiljem, et kas mõnda haruldast lindu ka nägid. Vastasin, et ei ja mõtlesin, et võrdlemisi rohelise inimesena on mul floorast ja faunast ikka kahetsusväärselt pisikesed teadmised.

Viimaseid nädalaid/päevi kuskil eemal iseloomustab ka tõsiasi, et tahad ju võimalikult palju ära teha ja nii olingi nõus ilma hommikusöögita Gülce ja Emmaga laadale ja Mälareni juurde sõitma. Enne aga suundusime kesklinnas toimuvale kirbuturule. Veidi eksootilisem kaup kui meil kuna osa elanikest Uppsalas omab juuri väljaspool Euroopat, kuid üldjoontes üsna sarnane. Mõned raamatudm vanad pildid, taldrikud, tassid jne jne. Muuhulgas ka hunnik vanu Nokia telefone. Seal ja kui ma oma asju lõpuks kokku pakkima hakkasin, tabasin end mõttelt, et maailmas on liiga palju mõttetult toodetud asju. Neid ei ole vaja. Tehased võiks julgelt pooleks aastaks kinni panna. Saaks ka ilma nendeta hakkama. Taaskasutamisel oluline paranemine isegi mõjutaks mind veidi teisiti mõtlema. Danieli hääl muidugi kõrvus kõlab mul umbes nii, et tootmine suurendab SKP-d ja heaolu jne jne. Muidugi suurendab. Meil kõigil on hea elada, kuid pole enam õhku hingata ja puhast vett, mida juua. Eriti palju on teha nende SKP eurodega siis kui inimesi enam üldse pole. Üht teist oleks võinud ju soetada ka, aga olin ka seekord vastu toredale ütlemisele, et laadalt tühjade kätega ära ei tulda.

Mälareni äärde me kahjuks ei jõudnud, sest ilm oli külm ja ega ausalt, väga ei viitsinud ka, kuid veekogu äärde läksime ikkagi. Nimelt sõitsime mööda Uppsala keskilnna läbiva jõe kallast kuni ühe pikniku paigani ja istusime seal tunnikese.

Kas ma juba jõudsin rääkida, et jalgratas, mille ma eelmisel aastal sain, oli mulle varastatud. Sain seda ükspäev teada kui uurisin, et kuidas ja millal ma selle tagasi peaks andma. Robin ja Emil ütlesid, et võin sellega siiski teha, mida tahan, sest see oli ju kingitus. Kuna mu südametunnistus raha selle eest ei luba võtta, siis otsustasin jätta selle järgmisele inimesele, kes mu tuppa kolib.

Oma suureks kurvastuseks avastasin viimastel päevadel kui tore minu Nation (Kalmars) oli ja kui vähe ma seal aega veetnud olin. Kindlasti midagi, mida ma kahetsema jään. Aga need päevad olid toredad, mis seal mööda saatsin. Osalesin suurel koristuspäeval, mis ju suuresti on nagu iga teine selline ettevõtmine. Pesed seinad, uksed, aknad ja muu kõikvõimaliku ja siis pidutsed järgmine päev, sest suur töö sai tehtud ja päev pärast seda koristad uuesti. Peol oli teema ka. Lapsepõlve unistused ja õudusunenäod. Mina olin jalgpallur ja mitte sellepärast, et ma end kuidagi selle ülemakstud spordialaga siduda tahaksin (lugesin just hiljuti, et üks jalgpalliklubi on valmis välja käima 100 miljonit eurot mängija eest. Mis on sellel pildil valesti?), vaid seepärast, et kostüümi oli mul lihtne kokku panna. Astridit nägin ka ja oma suureks heameeleks tutvusin ühe tüdrukuga Narvast, kes on Tartus õppinud Rootsi keelt.

Uppsala linn sai alguse veidi eemal sellest keskusest, mida praegu vastav nimi kaunistab ning seda Vana Uppsalat me ka Mona ja tema sõbranna Fionaga vaatamas käisime. 

Tegu on päris populaarse kohaga ja kindlasti paigaga, mida nägema peaks ja ma olen väga tänulik Monale, et ta mind sinna kaasa kutsus. Bussiga saab sinna kenasti Flogstast ja ei kestagi väga kaua, mis on suhteliselt üllatav, arvestades seda kui ebaefektiivne ühistransport Uppsalas on. Veidi paigast veel, et vanale külakeskusele omane üüratu kirik ja üsna omanäolised hauad on ka need kuklite moodi künkad. Kaugelt näeb kõige tähtsamaid hooneid Uppsalas. Kõige alumisel pildil on ühed neiud, kes veidi muusikat tegid ja laulsid. Nime ja numbrit ei küsinud, kuid salaja pilti tegin küll.

Mõned rattad

Viimasel päeval käisime veel klubis ja mõtetega kodul, otsustasin varem koju minna. Pealegi pidin ma kell 7.00 ärkama kuna meie autojuht pidi Stockholmis kell 11 olema. Jõudsime... Ukse sulgemine enda järel oli ju väga raske, aga Maria ootamatu kiri postkastis tegi äratuleku palju kergemaks. Pärastlõunal kohtusime veel viimast korda kõigiga koridorist Stockholmis, et printsess Madelaine'i pulma juurde kuuluvat rongkäiku vaadata. Enne seda aga  osalesime ühel toidufestivalil. Otsustasin suitsutatud lõhe kasuks ahvenamaalt, mis oli üsna maitsev. Magustoiduks võtsin suveunistuse... (vt alla). Ootasime kaariku möödumist umbes poolteist tundi ja kui pilti hakkasin tegema, siis otsustas kogu publik lehvitama hakata ja saingi video kätemerest. Vahet ju iseenesest pole, sest pildi võin ka alla laadida.

Tseremooniat vaatasime mobiiltelefonist, sest ühtegi ekraani seekord linna peale ei pandud. Keegi veel lisas, et polevat nii tähtis printsess. Muide veel niipalju, et paar jääb elama New Yorki ja Chris loobus ka printsi tiitlist.

Üks minu suur eesmärk Rootsis oli ka näha kuningliku perekonna kodu Drottningholm ja kuigi Daniel, kelle pool ma öö veetsin, on vabariikluse poolt, tuli ta siiski hea meelega kaasa. Tema poolt oli sinna rattaga üks 15 minuti tee.

Telk on jäänud päev varem toimunud pulmadest. Pidu toimus telgis kuna taheti säästa nii maja sisu kui ka külalisi.  Viimast just seepärast, et ega nendes vanades majades mingi lust olla ei ole suure rahvahulgaga. Umbne ja selline...

Üksteisega põimunud meeste kehad nagu ikka selliste losside juures

Kebabipitsa

Teel tagasi Danieli poole purunes tal jalgratas. Koguni nii hullusti, et parandada ei saanud. Või me lihtsalt ei osanud. Lisaks sellele hakkas sadama paduvihma ja veidi lõi ka välku. Ootasime bussipaviljonis vihma möödumist ja suundusime kodu poole. Kuna oli veidi jahe ja tuuline, siis pakkusin tee peal välja pitsat süüa. Daniel oli nõus ning küsis, mida sulle. Vastasin, et ainus mõeldav variant on kebabipitsa, sest seda meil vist kuskil ei pakuta ja tegu on omamoodi sümboolse roaga. 

Õhtul oli aeg laevale minna ja tagasi ma olengi. Paar esimest päeva veetsin Tartus, et oma vanale kursusele kaasa elama minna. Neil oli nimelt lõpueksam. Ongi läbi... neile. Üleeile olin Viljandis ja nüüd olen kodus. 

Tahaks ju kuidagi kokku võtta seda aastat, aga ei oska ja sellel pole ka ilmselt mõtet. Küll aga ei ole võimatu, et ma aasta pärast sama tee uuesti ette võtan. Kõik, mis ma tegin, oli ju väikese mõttega, et lähen tagasi. Mis aasta pärast saab, seda saame teada aasta pärast.

Ilmselt ma nüüd nii tihti enam ei kirjuta, aga kel huvi võib ju siia vahel tulla. seniks kuulmiseni...

"Mina siin ei tööta, aga sa võid tasuta sisse minna küll"

Tja!

Istun siin oma jääkohviga (nõriseb maskuliinsusest, ma tean ...) ja otsustasin kribada mõtteid möödunud nädalatest. Pharmenis oli meil selle semestri viimane pidulik õhtusöök. Tegu üritusega, mille nimi on Aiapidu. Mina, kes ma juba algusest peale olen siin iga ürituse taga tahtnud näha lugusid ja legende, ei pidanud ka seekord pettuma kui kuulsin, et nime taga seisab ei enamat kui tõsiasi, et varem istuti söömise ja kõnede ja muu kaasneva ajal aias. Pidu on nüüd siseruumidesse kolinud osalejate suure arvu tõttu, kuid nimi on alles ja ega siin rohkem midagi juurde lisada väga polegi. Magustoiduks oli nii suur šokolaadist tordihiiglane, et isegi mina pidin viimased ampsud vaat et sisse sundima.
Nüüd on poole ööni väljas istumine muidugi eriti lõbus sellepärast, et ma parandasin oma ratta ära. Esialgu jooksin muidugi tolle argentiinlase juurde, kes mul rattakummi on aidanud vahetada 2 korda. Ütles mulle emotsioonitud 600 SEK, et tagaratas vahetada, sest tegu pidavat olema lootusetu juhtumiga. Nej fy fan! Jätsin oma ratta sinna ja olin valmis selle koletu ohvri tooma vaid ühel põhjusel. Tegu ei ole ju minu rattaga. Kes mind terve aasta vältel siin jälginud on, siis see teab, et ratta sain ju kingituseks. Ma kavatsen selle kindlasti nii tagasi anda nagu ma selle sain. Samal ajal kui ma oma masendust kohvisse uputasin, teatas mulle Aleks, et Uppsala Ülikooli juures tegutseb üks ettevõtmine, kes aitab katkiseid rattaid parandada. Lähed kohale, saad nõu, abi ja tagavara osad ning suurepärase kogemuse osaliseks (Mina näiteks ei olnud siiani kordagi oma ratast osadeks võtnud). Minu jaoks muidugi ei leidu ilmselt midagi vähem huvitavat kui jalgratta  sisemaailm. Võib-olla meistriteliiga finaal, mida mulle söögi all ja peal üritatakse serveerida kui midagi   sellist, mis mind kohe ja täielikult nirvaanasse viib. Igatahes tormasin kähku poodi, kuhu ma oma ratta jätsin, et võimalusest kinni haarata. Mitte, et ma võimalust näppe õliseks teha taga ajasin, kuid 600 SEK (70€) saab ka igasuguseid muid toredaid asju teha....Näiteks Eurovisioonile minna Malmösse.
Seda ma ei teinud, aga olukorral hoidsime siin silma peal küll. Esimese poolfinaali ajal tegin isegi midagi lausa mõtlematut ja andsin hääle ka Eestile (kes siis endale hääli annab?). Kuna Mona vaatas kogu ettevõtmist koos minuga, siis tahtsin Austrialegi hääle anda, kuid raha sai kõnekaardilt enne otsa. Ma ei tea, miks ma üllatun kui minu käest küsitakse, mis keelt me räägime kodus. Pakutakse nii üht kui teist ja väga vähesed paistavad üldse teadvat, et Eesti keel kui selline eksisteerib. Birgiti laulu ajal küsis üks tüdruk mu käest: "Kas see on Prantsuse keel?"
Ma ei arvanud, et Birgitil nii hästi läheb, aga tore üllatus oli ikka. Rootsi SVT1 kommentaator pidas muidugi vajalikuks koguaeg rõhutada kui lapseootel meie esimene superstaar on, kuid ütles ka midagi sellist, et omakeelsetest lauludest oli Birgiti oma kõige selgem ja ilusaima kõlaga.
Finaali vaatasime väikese seltskonnaga ja korraldasime oma hääletusegi. Meil võitis Norra. Päriselt võitis muidugi Taani ja kogu üritus kolib umbes tunnise sõidu kaugusele Malmöst. Õhtujuht oli klass omaette, koos väga teravate ja tabavate naljadega ja nagu siin kombeks, saab ka naine üksi (!!!) õhtujuhtimisega hakkama. Häälte kokkulugemise ajal pakutud etendus sellest, mis on tüüpiline rootslane oli suisa nii hea, et panen selle siiagi.

Küll aga mõtisklesin, et kas see ikkagi oleks nii tabav kui ma ei oleks viimast aastat nii suurepärases kohas veetnud... Igatahes oli tegu üle pika aja väga hea lahenduse ja mõnusa huumoriga täidetud programmiga. Rootslaste kasuks räägib ka tõsiasi, et eelarve oli vaid neljandik sellest, mida diktatuurile iseloomulikke jooni omav Aserbaidžaan kulutas. Kujutage ette, ei peagi inimesi kodudest välja tõstma pompöössete rajatiste tarvis ja meeletuid miljardeid kulutama, et välismaalaste ees lipitseda.

Mõtlesin vahelduseks soojale maale sõita... Päris tore oli

Eurovisioon on üks võimalus oma kätte võidetud vaba aega kulutada, kuid olen üritanud ka veidi linna peal ringi vaadata ja lõpuks sisse minna ka mõnesse muuseumi, millest ma iga päev mööda kõnnin. Esimeseks valikuks osutus Botaanika aed (välismaal siiski käinud ei ole) ning eelkõige seal asuv eksootiliste taimede kasvuhoone. Kuna Mona sisenemise eest maksta ei tahtnud, siis jalutasin temaga kõigepealt lähedal asuvas vabaõhu pargis.

pensionärid metallkuule loopimas

Vaade lossile pargi poolt ..

Mona on siin minu usaldusisik, kellega saab rääkida kõigest. Olime sunnitud ka tõdema, et mehed ja naised siiski mõtlevad erinevalt. Nimelt istusime hiljem lossi taga asuva ja linna läbiva jõe kaldal kui ta rääkis, et mööduvad inimesed panevad teda alati mõtlema, et kuhu nad suunduvad ja mida mõtlevad ja kes on nende lähedased jmt. Ütlesin naljaga pooleks, et ma tavaliselt mõtlen vaid sellest (vabandust aususe eest), kes minuga magakas ning suuresti kaugemale ei jõuagi. Naersime seal veidi kuni ta lõunale kiirustas ja mina tagasi botaanika aeda, et lõpuks palme näha, mida Portugalis juba 2 aastat tagasi elusuuruses näha sai. Sisenemine oli ka omamoodi ooper. Nimelt kohe peauksest sisse minnes vaatab sulle vastu üks piletiautomaat. Ega siis midagi, võtsin oma kaardi ja tegin nii nagu juhendis kirjas, kuid ebaõnnestunult, sest masin tunnistas mu kaardi kõlbmatuks. Mul oli ka sularaha, aga töötajaid ei kuskil... Mõne minuti pärast sisenes üks meesterahvas, kes uuris, miks ma edasi ei liigu ja kui ma talle oma mure ära rääkisin, siis ta ütles, et mine sisse, see siin on sulle tasuta. Kahur!!! Igatahes olin esimeses kasvuhoones kui ta mulle järgnes ja pidas vajalikuks teatada, et ta siin muidu ei tööta. Jahah!!! No mis seal ikka, ma oleks ju saanud maksta ka väljudes... Nii  siiski ei läinud, sest piletimüüjat ei kuskil ja pealegi oli väikeses kirjas ühel voldikul, et Uppsala Ülikooli üliõpilastele on kogu väljapanek niikuinii tasuta. Puhta südametunnistusega ja veidi niiskena sain rahulikult koju tagasi jalutada. Niiskena? Neil on kasvuhoonetes lae all selline üleüldine kastmissüsteem ja too hakkas parasjagu tööle kui ma vihmametsast sukulentide juurde jalutasin. Põgeneda polnud enam mõtet.

Aga kastma ju peab ja vihm on tore, kuid mitte siis kui sa lõpuks aasta tagust lubadust täitma asud ja sõbrale külla sõidad linna, millel nimeks Västerås. Lubasin Dominikile kuskil augustis, et lähen kindlasti vaatama, kuidas elu Uppsalast tunni kaugusel on ja nüüd siis poole varbaga juba järgmises augustis sai see teoks. Ilmaga tegelikult nii hull ei olnudki. Veidi tibutas kui ma kodust bussipeatuse poole teele asusin, kuid nagu ikka kui vihmavari kaasas on, siis seda tegelikult ju vaja ei lähegi. Peaaegu... Igatahes kui veidi linnast rääkida, siis asub see ühe järve kaldal, mida mulle ka näidati.

Keset järve asub üks väike majake, mis tegelikult on omamoodi veealune hotell (pigem siiski pisike tuba). 100€ eest (Dominiki pakutud hind) võid seal öö veeta. Kui see tundub aga liiga äärmuslik, siis sama raha eest võid oma öö ka puuotsas ühes sarnases hotellis veeta. Pidavat olema saksa turistidele...

Linn on täitsa kena. Vanalinnas voolab majade vahel pisike oja ja puud ning rohelus on pigem reegel kui erand. Raehoone küll meenutab veidi raudteejaama, kuid muidu päris hubane. Enim meeldis mulle Ülikooli raamatukogu. On teine neljakandiline nagu Tartu kaubamaja, aga maast katuseni kõrguvate akendega on loomulik valgus garanteeritud nii kauaks kui seda valgust siin meie laiuskraadil antakse.

Tundub, et vanasti tähendas linna kaldal asumine järve kaldal midagi muud kui tänapäeval. Kui praegu on kõigi eesmärk ikka veele lähemale ja ilusama vaatega, siis ammu oli kõik kinni praktilisuses. Kui nende ilusate majade taha vaadata, mida kõige esimesel pildil linnast siia lisasin, siis avaneb vaade millelegi sellisele...

Ülikooli raamatukogu

seest..

Raamatukogu on ühendatud Ülikooli peahoonega ja seinalt leidsin rida joonistusi, mis imiteerivad elu selle kõiges, mis ta meil parasjagu on. Markantsemad jäädvustasin ja muidugi lisan need ka siia.

 Kas siin on ka mingi loogiline seos? ....

Rida nendest telesaadetest, millele nii banaalselt reageeriks on karistamatult pikk....

ja midagi erialast

Dominik nutva poisiga

Tolle kuju lugu ma ei teagi tegelikult. Kusagil lähedal mingisugust selgitavat tekstikest ka kahjuks ei olnud. Igatahes poiss nutab mingil põhjusel ja keegi on sinna lohutuseks ka kaks roosi jätnud, mis on mu meelest üsna märgilise tähendusega. Kui paljud meist on tänaval nutvale lapsele roose andnud. Samas jälle kuidas siis muidu oma kaastunnet selle kuju vastu üles näidata. Aga kas peabki? Võib-olla piisab ka lihtsalt mõtisklemisest... Lõunat sõime ühes Liibanoni restoranis  ja sellega kaasnevast nagu hummus ja falaflid, hakkan ma kindlasti puudust tundma.
Aga linnast veel nii palju, et sealt on pärit Nobeli kirjanduspreemia auhinna võitja (2011) Tomas Tranströmer ja mullune Eurovisiooni võitja Loreen. Teha on linnas palju ja lugusid rohkem kindlasti kui kirja pandud on. Turismiinfokeskuses töötab ka üks ülisuure naeratusega entusiastlik neiu. Kokkuvõtteks ütleks vaid, et Rootsi on suurem kui Stockholm.
Ühel neljapäeval kutsus Daniel mind kuulama kahe partei väitlust teemadel: sisseränne, haridus ja kultuur. Osalevateks parteideks olid Folkpartiet ja Sverigedemokraterna. Viimased on punt üsna omapärase mõtlemisega isiksusi. Ühist muude taolistega Euroopas on neil tugev vastuseis immigrantide suhtes. Selliseid sigadusi nagu Jobbik Ungaris nad muidugi ei korralda, kuid üsna hiljuti käis üks nende liige ja mitte ainult, vaid ka parlamendiliige, Stockholmi linna peal naisi ja tumeda nahavärvusega inimesi raudtoruga ähvardamas. Üks inimene ei ole muidugi piisav, et mingeid väga põhjalikke järeldusi teha. Kuid debatist... Nagu ikka. lubas valitseval poole olev Folkpartieti esindaja jätkata ja areneda, samas kui oponeeriv kõneleja ütles, et nii ei saa ja kõik on valesti. Minu kõrvus jäid aga kõlama oma grotesksuses just tolle oponendi ütlemised, tõsi, esinemisoskuse poolest palju professionaalsemalt presenteeritud. UKK (Uppsala kontserti- ja kongressihall) on olnud kahjumis ja tema lahendus oli rohkem pakkuda kohalikke ja lõbusaid etendusi mitte valitud maitsele pakutavaid harfiste Lõuna-Ameerikast. Samuti pidas ta vajalikuks heita ette hoone liigset modernsust. Liiga välismaine ja ei esinda vana ja traditsioonilist arhitektuuri. Kõnealune hoone on alloleval pildil.

http://openbuildings.com/buildings/uppsala-concert-and-congress-hall-profile-1742

Hariduse osas pakkus ta välja, et vähem erinevate kultuuride õpetust ja rohkem ajalugu või nagu Daniel selle ümber sõnastas: "rohkem surnud kuningate nimede pähe tuupimist." Ahjaa... Kehalisse Rootsi rahvatants! Selle kõige tagajärjeks on kiirtee järgmiste küsimuste kasvule. Kas Riia on Eesti pealinn? Kas teil on Eestis ka kuningas? Ja lõpuks see kõige magusam, sisseränne. Kohe lõpp ja punkt ja kui võimalik, siis saadaks välja ka need, kes juba tulnud on. Hiljutised sündmused Stockholmi äärelinnades on olnud muidugi vesi sellele neetud veskile. Teema on piiritult suur ja mured reaalsed, kuid teie huvides (kes te eelkõige ootate lugusid, sellest, mis ma siin teen) ütleks vaid, et Suurbritannias kohalikel valimistel 25% häältest kogunud UKIP'i esimees ei räägi immigrantidest kaugetest, sõjast laastatud Aafrika ja Kesk-Aasia riikidest vaid Ida-Euroopast. Populismi jõud on paraku vääramatu ja selle edu näitab vaid lühinägelikkust, millest on kahju...
Sama päeva hommikul jõudsin ka Evolutsiooni muuseumisse ja eks need ole laias laastus ju sarnased igal pool. Olulisim vast, mis neist meeldejätta hetkel, on elu mitmekesisus. Muuseum koosneb kolmest osast ja Aivars (Noormees Lätist), kes meile (Mona, mina ja Petra) tuuri tegi (tema laborid on nimelt samas hoones), otsustas välja jätta taimede hoone, kuna need pidavat igavad olema ja viis meid otse mineraalide juurde. No vot siis...

Aitab vist veidi unustada, et tegu on elutu kehaga...

Veidi kunsti...

pild minevikust... kui vana on pildil olev elukas? või noh, tema jälg?

Sedasi siis... Nüüd on igatahes pilet ka koju ostetud.

Hej hej...

Šampanja galopp ja Viru Väravad

Tjenare!

Lubasin Kaiele midagi pompöösset ja suurt koos tulevärgi ja mürskudega ühel keskööl. Eks siis paistab, kas ka õnnestub. Igatahes on kevad oma kõrgpunkti siin saavutamas. Ilmad on olud uskumatult ilusad ja ainus, mis kevade idülli veel rikub, on siin ja seal lokkav vana ja kolletav hein. Hulk aega on möödas ja on palju, mida tahaks kirjutada. Loodan, et olete lõpuni minuga.

Valborg e nädal aega pidustusi

Aprilli viimasel päeval tähistab kogu Rootsi lõkke ja väikese olemisega perede ja sõprade keskel Valborg-i. Uppsalas on päev saanud aga täiesti teise mõõtme. Nimelt kogunevad, kuulujuttude järgi 100 000, üliõpilast üle maailma, aga eelkõige ikka Rootsist siia, et kevade saabumist tähistada. Tähistatakse muidugi kõike muud võimalikku ka ja ega alati ei peagi ju põhjust õlle joomiseks olema. Kogu üritus iseenesest hõlmab aga kogu nädalat ja kulmineerub Valborgi õhtuga (viimane aprill) ja kui veel EMO-s maksasiirdamise järjekorras ei ole, siis võid ka osa võtta Finalborg-ist. Minule algas kogu suur üritus 29. aprillil Kalmaris (Nation), kus tähistati hooaja, aga ka klubi Katjuška lõppu. Inimesi oli selleks puhuks tulnud eriti palju ja nagu muinasjutus, tantsisin ma oma kingad puruks. Erinevalt nendest 12 printsessist ei olnud minu üritus ümbritsetud puudega, mis kannavad kuldseid ja teemantist lehti, ega printsidest/printsessidest, kes seal vaid mind ootavad. Üldsegi mitte. 200 inimest ühes väikeses keldris koos raju balkani muusika ja nagu Valborgile kohane siis ka šampuse pudelite tühjendamisega üksteisele oli minu muinasjutt, mis lõppes hästi.

Kaunistus peol...

Samal ajal Flogstas kogunes rahvahulk maja nr 7 (minu) ja 6 vahele, et ka siin kogu üritust tähistada. Terve küla ja vald tuli kokku ja kuigi alguses tundus, et paduvihm rikub kogu meeleolu, siis nii see päris ei läinud. Kui ma kella poole kahe ajal kohale jõudsin, olid veel üsna paljud entusiastid ümber maja patustamas. Valborgiga käib kaasas ka mingi neetult totakas mentaliteet, et midagi peab aknast välja viskama. Tore eks! Sellest kaugele ei jää ka üldine vaimsus, et märatsemine ja laamendamine on lubatud. Suure massiga on ju kõik anonüümsed. Aga faktidest, nimelt kui pidu juba enam vähem otsas oli, otsustati, et parim lõkkematerjal on jalgratas ja kokku lugesin ma neid seal tules vist 5. Ei tea nüüd, kas tegu oli hüljatud rataste või kellelegi kuuluvatega, kuid põhimõttepärast on mul raske aktsepteerida, et keegi on võimeline selle peale üleüldse, aga eriti siin tulema. Rattad on ju kullahinnaga. 

Ka Valborgi hommik (30. aprill siis) algas mulle väga põnevalt. Kuna ma ostsin endale šampuse-hommikusöögi (otsetõlge) Pharmenis, siis sättisin kella üsna täpselt sellele ajale, et ma täpselt kohale jõuaks. Eriti valusalt annab nüüd tunda see, et mu oma rataski on kakti. Igatahes läksin köögist läbi ja mind ei üllatanud, et põrand oli must ja nõud pesemata, ja suitsukonid kraanikausis jne.

Küll aga oli põnev leid üleval oleval udusel pildil nähtav nuga. Terve meie teadetetahvel, mille ma omal algatusel olen omamoodi kunstinäituseks vorminud, oli täis erinevaid köögis leiduvaid nuge. Emma jäi ilmselt rahule, et üks nuga oli läbi Margaret Thatcheri näo torgatud. Kurta ju pole kellelegi ja kell ju iseenesest töötab.

Siin pildil ei ütle need asjad teile ilmselt midagi, kuid kõneall olev köögiarsenal on sellest samast köögist, kus see mõrvatud kellgi asub, minu köögist. Keegi oli kogu söögiriistade karbi üle rõdu ääre alla heitnud. Jumal tänatud, et ma need kunagi koristamise käigus kahte sahtlisse sorteerisin  ja osa päästa suutsin.

Ka see siin oli üsna tavaline pilt Flogstas 

Aga kell on kaheksa hommikul ja meel on üsna väsinud, sest maganud ei ole ja ees on pikk päev. Tuju tõusis kiiresti kui nägin, millise hommikusöögi ma endale muretsenud olin. Pharmenisse sümboolse summa eest hommikusööki sööma minna oli igati väärt ettevõtmine. Laud oli lookas kõiksugu puuviljadest, juustust, munapudrust, peekonist ja veel paljust muust. Sõin umbes 2 tundi kuni hakati šampust müüma. Ostsin Björniga kahe peale pudeli ja järgmise tunniga oligi Valborgi puhul pidulikult viimane tühjendatud. Umbes 11 ajal hakkas rahvas linna poole liikuma ja haakisin ennastki ühe seltskonna sappa. Maandusime kogu oma seltskonnaga Ekonoomikumi pargis. Kel parki sisenedes alkohol lahtiselt käes oli, jäi sellest ka kohe ilma. Kohapeal oli lubatud muidugi tarbida. Ma ei saanud hästi aru, mis seal vahet on, ent sellegi poolest. 

Ega seal pargis ju suurt midagi muidu ei toimu. Rahvas istub koos tekikestel, toolidel ja mõned suisa diivanilgi, juuakse õlut ja nagu ikka. Mitmest kohast kostub veel erinevat muusikat ja kogu atmosfäär on selline ebamäärane vabaõhukontsert ilma esinejata. Kuna ma kodust alkoholi kaasa ei võtnud, siis kuskil keskpäeva ajal oli juba piinlik teistel purke vastu võtta ja tegime otsuse minna varusid täiendama. Linnast väljas  oli selline väga võõras tunne, sest kogu muu linna elas ju oma tavalist teisipäeva. Enne naasmist ostsin McDonaldsist kohvi ja need 12 krooni oleks võinud ka lihtsalt ära visata, sest kohv oli halb. Masendav lihtsalt! Tagasi Ekonoomikumi parki jõudes kohtusin Robiniga, kes oli tema silmade järgi otsustades juba kena mitu purki õlut joonud. Emotsioonid olid seejuures suured ja tal oli väga hea meel mind näha nagu ta mulle mitu korda pidas vajalikuks öelda. Ütles ka nii: "Stig, paki oma asjad! Me läheme šampusegalopile"

Kuna ma sinna telefoni kaasa ei võtnud, siis peate ühe Youtube'i videoga leppima. Ühtlasi selgub ka siis põhjus, miks mul telefoni kaasas ei olnud.

Mina, kes ma raiskamisest kuidagi lugu ei pea, nägin palju vaeva, et sellest kõigest lihtsalt rõõmu tunda. Natuke oli sellise loomaaia looma tunne ka. Mäletan, et kui ma väike olin ja loomaajas käisin, siis pakkusid mulle kõige suremat rõõmu ahvid, kes mangot loopisid. Vaata või tund aega! Sellise ahvi tunne tekkis ka siis kui üle võrkaia nende poole vaatasin, kes piletit ei olnud ostnud, ent tulid aia äärde filmima seda šampusegaloppi. Aga kogu üritust kuidagi kokku võtta, siis põhimõtteliselt on tegu välise klubiga, kus on võimalik teisi šampusega pritsida. Räägitakse, et neil päevil müüdi System Bolagetis üle 6500 šampuse pudeli. Teist korda sellest kindlasti osa ei võta. Istusime veel Emili juures ja kell 20.00 õhtul loivasime Robiniga Flogsta poole ja kuigi ma ütlesin, et kindlasti leidub veel midagi Flogstaski teha, siis tegelikult olin ma 23 ajal juba nii läbi, et läksin magama. Kahe suure traditsiooni kõrval (Ekonoomikumi park ja šampuse galopp) jäi mul nägemata paadiralli, aga eks see ole ju suuresti sama, mis Tartuski toimub. Idee vähemalt. Muide kui Kevadpäevadega Valborgi võrrelda, siis Tartu üritus jätab palju kultuursema mulje. Siin jäi veidi selline lihtsa joomise ja laamendamise maik kogu asjale juurde. Sõpradega oli aga tore linnapeal raiuda. 

1. mai e töörahva püha

Uskuge või ei, aga järgmise päeva hommikul läksin Danieliga kesklinna, et suuremate vasakpoolsete parteide pidupäeva rongkäiku jälgida. Daniel on üsna huvitatud poliitikast ja selle külje olen ma isegi enda juures üsna hiljuti taasavastanud. Tõsi, jahtisime neid kõige äärmuslikemaid, kes seisavad kõige muu hulgas ka Põhja-Korea õiguste ja klassivõitluse eest. Ei leidnud neid, kuid see-eest nägime päris palju. Kusjuures siin on parteidel maailmavaateliselt palju rohkem pakkuda kui meil. Eestis oleks nagu kõik piparkoogid ühe vormiga tehtud. 

Plakatite valmis seadmine..

 Eks oli ju nii konkreetsemaid  kui ka üldisemaid loosungeid nagu rohkem elukohti üliõpilastele ja palgad võrdseteks jne.

Mõtlesime ja arutasime seal veidi Danieliga erinevaid tekste ja suundusime tagasi Flogstasse. Mina pidin järgmise päeva Fika ette valmistama ja Danielilgi olid mingid kooliasjad korda vaja ajada. Kogu selle ürituse juures jäi hinge kriipima, et rongkäiku olid kaasa võetud ka lapsed. Ühelgi vanemal ei ole õigust oma lapse eest poliitilist eelistust otsustada. Inimesel peab olema võimalus ise see otsus teha.

Kruiis Tallinnas

Kes veel ei tea, siis 3.- 5. mail olin ma Tallinnas kruiisil. Kogu lugu algas Gülce soovist Tallinnasse minna. Ütlesin, et see on tal vahva mõte ja Tallinn on ilus linn. Aja möödudes andis veel inimesi märku samast soovist kuni otsustasime kööki paberi lehe tühjade ridadega jätta, et omamoodi turu-uuring teha. Saime koguni 8 nime ja otsustasime pileteid vaatama hakata. Mulle endale oli see ju kõige muu kõrval ka heaks võimaluseks osa üleliigseid asju koju saata. 

3. hommikul teatas Emma, et ta ei saa kahjuks tulla, sest nendega konkureeriv labor on kohe artiklit välja andmas. Teisele kohale ju keegi selles jääda ei taha, nii et Emma koos kogu laboriseltskonnaga oli sunnitud nädalavahetuse tööl veetma. Kell 15 Uppsala raudteejaamas istudes oli mul hetkeks tunne, et me läheme Enzoga kahekesi sellele reisile, sest ka Gülce helistas ja ütles umbes 40 minutit enne plaanitud rongi minemist, et ta on oma passi koju unustanud. Probleem oli nimelt selles, et kool, kus ta tol hetkel parasjagu viibis on Flogstast (kodust) umbes 20 minuti kaugusel ja ka Flogsta kesklinnast umbes sama kaugel (rattaga). Kaks numbrit kokku viies on mu mure ilmselge, ent Gülce jõudis kenasti ja reis võis alata.
Laevale astudes paluti mind kenasti kõrvale, et mu andmeid kontrollida. Selgituseks öeldi, et umbes 5% inimestest peab kontrollima ja ju siis olin mina üks sellest. Minu reisiseltskond oli muidugi väga elevil, sest fakt, et just mina pidin oma dokumente näitama, tundus neile rohkem kui puhas juhus. Kajutid olid meil uste, mille kaudu me sisenesime, lähedal. Vaatasime laeva peal ringi ja minu soovitusel ostsid kõik endale ka loteriipiletid. MS Victoria I just teab mis suur laev ei ole, seega kuniks programm algas, veetsime aega kajutis. Gülce pakkus välja, et me võiks ka päikeseloojangut vaatama minna, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest õues puhus meeletu tuul ja päikest võis pilvede taga vaid aimata.

Karaoke pubis oli parasjagu algamas Music quiz ja mõtlesime ka kätt proovida. Minu suureks õnneks ei küsitud seekord kuulsate ja lahkunute plaatide ilmusmise aastaid jmt vaid õhtujuht laulis laule Eurovisioonilt ja nimetama pidi riigi ja osalemise aasta. Sain II koha ja kolm tasuta kokteili. Tasuta kruiisist jäi puudu 4 punkti. Öelge veel, et Eurovisiooni vaatamisest midagi kasu pole.
Õhtul tegelikult suurt midagi enam ei teinudki. Veetsime enamasti aega kajutis ja korra läksime öösel avatavasse klubissegi, kuid viimane oli täidetud silmaga hinnates 14-16 aastaste lastega ja seal ei olnud küll mingit tahtmist olla. Lisaks kõigele olid osad meie hulgast ka veidi külmetunud.
Tallinnas olin mina valmistunud külmaks, vihmaks ja tuuleks. Oli hoopis päike ja 18 kraadi sooja. No mine võta näpust, aga eks selle ilmaennustamisega nii olegi. Kurb oli muidugi tõdeda, et D-Terminalis ripub lae all endiselt üüratu märk "Tere tulemast A le coq'i riiki". Lisaks sellele on Tallinna Sadam üles riputanud sildi mitmes keeles kirjaga "tere tulemast". Aleksandra, kes on Poolast, ütles, et Poola keelne on vigane. Vaju häbi pärast maa alla. Kas tõesti ei olnud mitte kelleltki küsida, kuidas see üks sõna kirjutatakse?

Elin, Felicia, Aleksandra ja Gülce

Enzo ja Ingrid

Üleval on siis meie seltskond. Sellel reisil õppisin ma palju enda kohta ja aja kohta. Esiteks võtavad kõik asjad palju rohkem aega kui sa neile plaaninud oled ja teiseks on 7 inimesel ääretult keeruline silma peal hoida. Näiteks arvasin ma, et kõik on valmis laevast väljuma täpselt kell 10, kuid mõned meist olid siis veel dušši all. Samuti ei aita ajagraafikule kaasa kõikvõimalikud suveniiripoekesed. Mu esialgses ebarealistlikus plaanis oleksime me jõudnud nii Vanalinna, Lennusadamasse kui ka Teletorni. Veidi reaalsem plaan nägi ette vanalinna ja Lennusadamat ning lõpuks jõudsimegi ainult vanalinna. Rääkimata siis sellest, et mul inimesed koguaeg kadunud olid... Päris raske on. Mõtlen, et kuidas need õpetajad oma klassidega hakkama saavad. Tegime mu meelest üsna klassikalise tiiru. Külastasime Rae apteeki, Raekoja platsi, Toompead, Vabadussõja võidusammast või kuidas seda nüüd nimetataksegi. Sõime lõunat ja oligi aeg tagasi laeva poole asuda. Tundsin vanalinnas sees kohutavalt kohvist puudust, samal ajal kui Viru Hotelli juures on sisuliselt ühes koos 3 Coffee In'i. Toompeal ühel vaateplatvormil/astangul olles märkasin aga ühel neiul kohvitopsi ja uurisin, et kust ta selle muretses ja leidsime ühe toreda nurgakese seal samas lähedal.

Kohe selle koha kõrval, kus too vaade avaneb, on üks imetore välikohvik. Neil saab maksta ainult sularahas, kuid töötaja oli nõus ka Rootsi kroone võtma kui me talle kursi ütleme. Olin üllatunud! Lõunat sõime Solarise Lidos ning asusimegi tagasi laeva poole. Viimased sisseostud tegime Norde Centrumis kohe sadama kõrval ja eestlaste "meeldiv" teenindus ja "ligimesearmastus" ei jäänud ka nägemata. Ei hakka neid sündmusi siin kirjeldama, kuid päris piinlik ikka on vahel. Kõik inimesed koos, asusime laeva poole teele. Kokku olime Eestis vist napid 7 tundi.
Ka tagasisõidul mõtlesime, et võtame Music quizist osa, kuid seekord nii hästi ei läinud kui eelmine kord ja loosimisele üldse ei jõudnud. Küll aga sain mina ühe toreda üllatuse osaliseks. Nimelt otsustas Enzo minu nime kirja panna karaokele. Ta nimelt võttis Eesti keelsete laulude nimekirja ette ja valis sealt välja ühe ja viis õhtujuhile. Lauluks sai Ivo Linna Michelangelo kuna see oli ainus nimi, mille ta ära tundis. Jumalale tänu võib vist siin küll öelda. Oleks võinud palju hullemini minna. Tore oli sellegi poolest ja reis meeldis ka kõigile. Felicia ütles veel, et Stig you're a nice guy .... no i meant a nice guide... but a nice guy as well .

Ühte asja peab küll tunnistama, et kuradi raske oli kohe niimoodi tagasi tulla. Ja ma ei teagi nüüd, kas on see koduigatsus või tunne, et siin polegi enam nagu jäänud midagi teha või on see midagi muud, ent pühapäeval oli küll tunne, et on aeg asjad pakkida ja tagasi tulla. Muidugi pärast keeleeksamit.

TISUS e hoiame uksi lahti

TISUS on keeleeksam, mis näitab valmisolekut õpinguteks Ülikoolis, antud juhul siis Rootsi keeles (võib-olla ainult). Kuulsin sellest testist eelmisel semestril ja kuigi õppejõud arvas, et ma oleks sellega hakkama ka siis saanud, olen ma hetkel üsna õnnelik, et ma selle kevadesse jätsin. Miks mulle see? Uppsala Ülikoolis on üks magistriprogramm, millest ma huvitatud olen ja selleks on mul vaja tõendit, et ma oskan keelt kõrgtasemel (C1 vist). Kuigi kui ma nüüd sellele mõtlen, siis võin siia ju ükskõik mida õppima tulla, õnnestunud eksami korral.... Igatahes oli eksami lugemise osa ja kirjalik osa eile ning suuline vestlus täna hommikul.
Lugemise osa koosnes viiest ajalehe artiklist kõige erinevatematest teemadest, mille peale keegi tulla võib ning 6 küsimusest iga artikli kohta. Aega selleks oli 50 minutit. Infootsimine oli 6. teksti pealkiri ja see kätkes endas 8 leheküljelist teksti, millest pidi leidma vastused 15-le küsimusele. Kirjaliku osa ehk 400 sõnalise essee pealkiri oli "sõnavabadus ja seda mõjutavad tegurid ning kui palju sõnavabdust on piisavalt (rootsi keeles lagom). Kirjutamiseks oli aega 2 tundi ja 30 minutit. Suulise osa teemaks oli kriminaalsus meie ühiskonnas ja mitmed küsimused selle kohta. Mis ma oskan öelda? Kõik arvavad, et ma ei tohiks muretseda, ent mulle väga meeldib mõelda nagu vanasti, et enne karu tapmist ei mõtet nahka müüa. Kolme nädala jooksul peaks tulema otsus.

Kas ma ka varem tagasi tulen? See on veel kaalul...

Seniks, olge mõnusad ja nautiga kevadet! Mina olen näiteks nohu kusagilt üles korjanud.

Hej hej!