Hejsan!
Teadus algas ääretult kenasti. Tulin esimesel päeval laborisse, kõik naeratasid, kohv on ju piiramatus koguses ja üleüldse toimub siin kõik kuidagi pingevabamalt. Muidugi puutusin kohe alguses kokku ka paratamatustega: esimene juhendaja sõitis ära reisile umbes nädalaks, tellitud ained saabuvad päeva asemel 5ga ja ka masin võeti minult ära. Sünteesin, nagu ma ka maininud olen, ühte peptiidi ja masinaga on see ju põhimõtteliselt piip-piip-puup (vajuta nuppe) ja masin ise paiskab sulle selle, mida soovid. Mitte alati ja mitte 100% puhta, ent sellegi poolest. Mina masinat kasutada ei saa, sest viimane ei ole piisavalt õrn minu aminohappejada vastu. Saan kõik etapid käsitsi läbi teha, mis on tegelikult päris huvitav, aga paraku väga ajamahukas ja ka see pole ju mingi jumala seljataga olev kõnnitee. Läinud reedel veetsin 3 tundi vaid ühe aminohappega. Ei pea vist rõhutama kui kiiresti ja efektiivselt see kõik looduses toimib. Igatahes on mul nüüd jupp veel jäänud ja probleeme kohtan iga päev, aga see ongi ju teadus. Küsimus on vaid, kas see ka mulle on?
Laboris on muidu tore. Mõni aeg tagasi oli meil siin suur koristuspäev, mis võiks laheneda palju kiiremini kui kõik elementaarseid reegleid järgiksid ala igal asjal oma koht jne. Samas pole minu asi kurta, sest pole ju minu labor. Päeva keskel sain ülesandeks teha kemikaalide kapis inventuur. Ma ei olnud väga entusiastlik, sest suvel veedetud tunnid ravimitega näitasid, et tegu ei ole kõige lõbusama ülesandega. Igatahes ei kurtnud ja keegi pidi ju seda ka tegema. Üsna pea sai muidugi selgeks, et aeg läheb lennates ja süsteem puudub. Hoolimata tähestikust kapil, ei olnud seda väga palju järgitud ning osasid siltegi oli pea võimatu lugeda, sest jood, mis minu kõige paremate teadmiste järgi peaks täiesti üksi olema, istus kõige selle kuhja keskel (olin teise kapi juures kuuest). Osa nomenklatuuri leidsin paberilt, mida ei leidnud, kirjutasin üles. Kui viimati nimetatud nimekiri juba väga pikaks läks, siis otsustasin pausi teha ja kellelegi kurta. Ootamatult olin väga kentsakas olukorras, sest minu kõige-kõigem ülemus siin küsis, et mis me siis tegema peaksime? Pakkusin välja süsteemi, kuidas keemiat tellima ja üles märkima peaks ja üht koma teist veel... Ootamatu vastutus inimese õlale, kes laboris on kolm päeva olnud. Aga siin nii saab. Kõik on ju võrdsed... Pealegi, nagu elu mulle eile õpetas, ei ole aastanumbril teine kord suurt tähtsust.
Positiivne oli ka tõik, et saime BMC poolt lõuna. Valisin endale lõhe-avokaado salati ja sidrunimaitselise mullivee. Viimast kahetsesin hiljem.
Laboris on muidu tore. Mõni aeg tagasi oli meil siin suur koristuspäev, mis võiks laheneda palju kiiremini kui kõik elementaarseid reegleid järgiksid ala igal asjal oma koht jne. Samas pole minu asi kurta, sest pole ju minu labor. Päeva keskel sain ülesandeks teha kemikaalide kapis inventuur. Ma ei olnud väga entusiastlik, sest suvel veedetud tunnid ravimitega näitasid, et tegu ei ole kõige lõbusama ülesandega. Igatahes ei kurtnud ja keegi pidi ju seda ka tegema. Üsna pea sai muidugi selgeks, et aeg läheb lennates ja süsteem puudub. Hoolimata tähestikust kapil, ei olnud seda väga palju järgitud ning osasid siltegi oli pea võimatu lugeda, sest jood, mis minu kõige paremate teadmiste järgi peaks täiesti üksi olema, istus kõige selle kuhja keskel (olin teise kapi juures kuuest). Osa nomenklatuuri leidsin paberilt, mida ei leidnud, kirjutasin üles. Kui viimati nimetatud nimekiri juba väga pikaks läks, siis otsustasin pausi teha ja kellelegi kurta. Ootamatult olin väga kentsakas olukorras, sest minu kõige-kõigem ülemus siin küsis, et mis me siis tegema peaksime? Pakkusin välja süsteemi, kuidas keemiat tellima ja üles märkima peaks ja üht koma teist veel... Ootamatu vastutus inimese õlale, kes laboris on kolm päeva olnud. Aga siin nii saab. Kõik on ju võrdsed... Pealegi, nagu elu mulle eile õpetas, ei ole aastanumbril teine kord suurt tähtsust.
Positiivne oli ka tõik, et saime BMC poolt lõuna. Valisin endale lõhe-avokaado salati ja sidrunimaitselise mullivee. Viimast kahetsesin hiljem.
Õnneks, on erinevalt peptiide sünteesivatest masinatest homo sapiens palju edukam olnud köögiarsenali arendamisel ja leiva saab valmis ka ilma suure vere ja higita. Viktor sai jõuludeks nimelt leivategemise masina (ma siin lihtsalt mainin, et ma olen sellest vaimustuses). Paned koostisosad sisse ja sätid aja, mil leib soe ja valmis peab olema ning ongi olemas. Pätsid tulevad üsna kenad ja teinekord ei taha pärm koostööd teha, kuid maitse ei muutu ja nii mõnelgi hommikul oleme pudru asemel sooja kreeka või prantsuse pärast leiba söönud.
Tean, et viimasest sissekandest on palju aega möödas, ent ma olen ettenägelikult mõned asjad üles märkinud. Nüüd on ainult probleemiks, et mida ma nende märksõnadega endale öelda tahtsin.
Igatahes käisin nädal tagasi üle pika aja jälle Pharmenis, kuid erinevalt tavapärasest, ei osalenud ma õhtusöögil, kuid läksin järelpeole. Pidi teine hakkama kell 11, kui kuna õhtusöök venis veidi, siis turvamees ütles mulle kenasti, et sa pead väljas ootama. Mõne minuti pärast ühinesid minuga kaks neiut, kelle nimed ma olen unustanud ja neist oli mul küll päris kahju. Lühikestel kleitidel on külma ilmaga oma hind... Muidu pidu oli nagu ikka ja üle pika aja oli väga tore näha inimesi, keda polnud vaat, et kuu näinud. Ka Robin uuris, et kuhu ma kadunud olen? Ikka siin, aga rohkem koridori inimestega. Raske on kui oled üksi ja end jagama peab. Nagu üks noormees nimega Dominik mulle kunagi ütles, on minu probleem see, et ma tahan kõigiga suhelda. Peo jooksul juhtus nii mõndagi ja omamoodi ettepanekki tehti. Nimelt kutsus üks noormees mind õhtusöögile enda ja oma kihlatu poole. Olin üllatunud, sest ta rääkis, et tahaks mind paremini tundma õppida ja ma peaks kindlasti selle endale plaani võtma. Olin muidugi nõus ja tellisin selle jaoks Eestist mõne asjagi. Rohkem seda kutset mainitud kahjuks ei ole ja tasuta õhtusöök jääb mul ilmselt ära, aga ega ma pahane pole. Eesti kraamile leian teise rakenduse ja kutsuja oli joonud ka. Kas ma ise nii teeksin? ilmselt mitte, aga ei saa ju teisi enda järgi võtta... Tore oli igatahes kuulda, et keegi nii tõsiselt tahab minuga läbi käia, mis siis, et seekord jäi see pigem suusoojaks.
Päeval pärast eelmist võtsin Eliniga ette jalutuskäigu lähedal oleva ostukeskuse juurde. Kuna Elin tahtis natuke loodust ka nautida, siis tegime kaks sammu ka põllul. Seal tegin ka pildid. Ülemisel pildil mäe otsas on näha ka Flogsta. Ostukeskuses streikis mu pangakaart ja hetkeks tabas mind paanika, sest sularaha oli mul vaid 200 SEK (mitte, et see tühine raha oleks, vaid ma kujutan ette kui palju aega võtaks uue kaardi saamine ja muu selline), ent nüüd tundub kõik korras olevat ja õnneks pääsesin pangaga suhtlemisest.
Igatahes käisin nädal tagasi üle pika aja jälle Pharmenis, kuid erinevalt tavapärasest, ei osalenud ma õhtusöögil, kuid läksin järelpeole. Pidi teine hakkama kell 11, kui kuna õhtusöök venis veidi, siis turvamees ütles mulle kenasti, et sa pead väljas ootama. Mõne minuti pärast ühinesid minuga kaks neiut, kelle nimed ma olen unustanud ja neist oli mul küll päris kahju. Lühikestel kleitidel on külma ilmaga oma hind... Muidu pidu oli nagu ikka ja üle pika aja oli väga tore näha inimesi, keda polnud vaat, et kuu näinud. Ka Robin uuris, et kuhu ma kadunud olen? Ikka siin, aga rohkem koridori inimestega. Raske on kui oled üksi ja end jagama peab. Nagu üks noormees nimega Dominik mulle kunagi ütles, on minu probleem see, et ma tahan kõigiga suhelda. Peo jooksul juhtus nii mõndagi ja omamoodi ettepanekki tehti. Nimelt kutsus üks noormees mind õhtusöögile enda ja oma kihlatu poole. Olin üllatunud, sest ta rääkis, et tahaks mind paremini tundma õppida ja ma peaks kindlasti selle endale plaani võtma. Olin muidugi nõus ja tellisin selle jaoks Eestist mõne asjagi. Rohkem seda kutset mainitud kahjuks ei ole ja tasuta õhtusöök jääb mul ilmselt ära, aga ega ma pahane pole. Eesti kraamile leian teise rakenduse ja kutsuja oli joonud ka. Kas ma ise nii teeksin? ilmselt mitte, aga ei saa ju teisi enda järgi võtta... Tore oli igatahes kuulda, et keegi nii tõsiselt tahab minuga läbi käia, mis siis, et seekord jäi see pigem suusoojaks.
Päeval pärast eelmist võtsin Eliniga ette jalutuskäigu lähedal oleva ostukeskuse juurde. Kuna Elin tahtis natuke loodust ka nautida, siis tegime kaks sammu ka põllul. Seal tegin ka pildid. Ülemisel pildil mäe otsas on näha ka Flogsta. Ostukeskuses streikis mu pangakaart ja hetkeks tabas mind paanika, sest sularaha oli mul vaid 200 SEK (mitte, et see tühine raha oleks, vaid ma kujutan ette kui palju aega võtaks uue kaardi saamine ja muu selline), ent nüüd tundub kõik korras olevat ja õnneks pääsesin pangaga suhtlemisest.
Unustasin kirjutada, et peol töötas üks neiu, kelle ma pikemalt mõtlemata Fikale kutsusin, kuid nagu ikka on kõikidel sellistel tüdrukutel noormehed. Ei tea, kas päriselt ka? Pole ju mõtet muidugi siin pikalt kurvastada. Pealegi pakkus Gülce mulle Türgi kohvi kui ma teatasin, et siin pole ühtegi vaba neiut.
Türgi kohvi tehakse selles pisikeses lusikas ja serveeritakse nukumaja tassides ja noh maitse on selline huvitav ja veidi harjumatu, aga see võib vabalt ka tulla konkreetsest jahvatud pulbrist, mida Gülce kasutab. Wikipeedia lubab isegi paksu pealt ennustada. Seda ma ei teinud, kuid Gülce ütles, et ma võin ükskõik kelle ta sõbrannadest võtta. Vastasin viisakalt ei ja õhtu läks edasi.
Muide naistest ja neiudest räägitakse nüüd koridoris rohkem kui kunagi varem, sest Enzo on Itaaliast ja kuigi ta argimuredega ei sobi, siis naisi püüaks ta igapäev kui just kodulinna meeskond jalgpalli ei mängi. Nimelt pidi tal üks päev siin kohtamine olema ja ütleme, et ta pidi neiuga kohtuma kell 20.00 kesklinnas. Kuna mäng lõppes 20.30, siis Enzo lahkus kodust iseenesest mõistetavalt 20.45. Jumal teab, millal ta kohale jõudis, kuid järgmine päev sai ta sõnumi, et oli väga tore, aga edasi küll kuhugi see asi ei vii. Muidu on see naiste jutt üsna tüütu. Esimese asjana hommikul ja viimasena õhtul ja nii iga päev. Teine päev teatas ta, et rootsi neiud on toredad vaid purjus peaga. Vaidlesin vastu ja sinna sa asi jäi. Siis kurdab ta ka selle üle kui raske tal koolis on. Siin oskan ma paraku rohkem aidata ja kirjutasin talle esimese seminari kokkuvõtte valmis kuigi ma seal ei olnud. Samal teemal veidi jätkates on Enzol palju huvitavaid põhimõtteid. Enne söögi tegemist, alustab ta teinekord 7,2% õluga (mingi Itaalia söögitegemise komme vms nagu ta väidab) ja õpib ta kõige meelsamini kanepi laksu all. Viimast tal tihti ei ole. Nädala pärast on tal eksam ja kogused, mida ta vajaks on päris korralikud. Tema inglise keel on tõesti puudulik. Mina ütlen talle alati, et püüa ja proovi, mis sa sinna Itaaliasse ikka istuma lähed?
Muide naistest ja neiudest räägitakse nüüd koridoris rohkem kui kunagi varem, sest Enzo on Itaaliast ja kuigi ta argimuredega ei sobi, siis naisi püüaks ta igapäev kui just kodulinna meeskond jalgpalli ei mängi. Nimelt pidi tal üks päev siin kohtamine olema ja ütleme, et ta pidi neiuga kohtuma kell 20.00 kesklinnas. Kuna mäng lõppes 20.30, siis Enzo lahkus kodust iseenesest mõistetavalt 20.45. Jumal teab, millal ta kohale jõudis, kuid järgmine päev sai ta sõnumi, et oli väga tore, aga edasi küll kuhugi see asi ei vii. Muidu on see naiste jutt üsna tüütu. Esimese asjana hommikul ja viimasena õhtul ja nii iga päev. Teine päev teatas ta, et rootsi neiud on toredad vaid purjus peaga. Vaidlesin vastu ja sinna sa asi jäi. Siis kurdab ta ka selle üle kui raske tal koolis on. Siin oskan ma paraku rohkem aidata ja kirjutasin talle esimese seminari kokkuvõtte valmis kuigi ma seal ei olnud. Samal teemal veidi jätkates on Enzol palju huvitavaid põhimõtteid. Enne söögi tegemist, alustab ta teinekord 7,2% õluga (mingi Itaalia söögitegemise komme vms nagu ta väidab) ja õpib ta kõige meelsamini kanepi laksu all. Viimast tal tihti ei ole. Nädala pärast on tal eksam ja kogused, mida ta vajaks on päris korralikud. Tema inglise keel on tõesti puudulik. Mina ütlen talle alati, et püüa ja proovi, mis sa sinna Itaaliasse ikka istuma lähed?
Muide erinevatest kommetest ja uskumustest rääkides, mõtlen ma alati, et kui palju peab midagi juhtuma, et kõik seda tõe pähe võtma hakkavad. Järgneva loo puhul on mul kuri kahtlus, et mõni eestlane on paha peal väljas olnud. Nimelt küsis Erika mu käest üks päev, et kas eestlased usuvad, et näpp kukub otsast kui sellega vikerkaare poole osutada? Ei, vastasin ma imestusega. Ta lisas, et tema kirjasõber Uus-Meremaalt väidab, et tema olevat kuskilt seda kuulnud. Edaspidi siis vihma ja päikesega käed tasku, sest mine tea, võib-olla kukubki küljest ära.
Tegime Erikaga teisipäeval vastlakukleid, sest need on kombeks ka siin ja Rootsis on veel üks huvitav lisa mida proovisin isegi teha ja väga head said (kukli sisu segatakse magusa mandli täidisega). Ei kuulanud siiski Erika nõuannet selles osas, et minu toored kuklid on liiga suured ja nad kerkivad üksteise otsa. Mees teab, mis mees teeb või kuidas see nüüd oligi. Paraku kerkisid küll, aga maitset see ei mõjutanud ja suurt ongi ju parem süüa.
Vasakul on Erika ideaalkaalus kuklid ja paremal minu veidi rasvasemad.
Tegelikult ma ei plaaninud nii pikka pausi sisse jätta, aga kuna ma olen sunnitud 5 nädala töö 2-ga tegema, siis aeg on see mis napib. Vahel üritan Eesti asjadega ka kursis olla, aga just praegu ei jätku aega ka selleks. Küll aga leidsin ETV arhiivist ühe ääretult põneva saate, mida juhib Mart Juur. Nimeks on vist Kirjandusministeerium vms ja on täitsa nauditav. Esimeses osas intervjueeriti Tõnu Õnnepalu, kes muuhulgas ütles, et kirjutades ei tohiks lugejate peale mõelda. Ma katsun siin sama joont hoida, kuid see on mõnevõrra raske, sest püsilugejaid on piisavalt vähe, et kõiki hoomata. Seega kõike ma siia ei pane ja pean end veidi tagasi hoidma. Pole ju mõtet end kogu maailma ees lahti rullida ja kõike te minust teadma ei pea. Samal ajal võin öelda, et teie peale mõtlen ma küll ja loodan, et teil oli muuhulga tore sõbrapäev. Sellistele päevadele peab tähelepanu kasvõi sellepärast pöörama, et möödunud laupäeval (luuvalupäeval) töötasin ma terve päeva ja selle tagajärjel kannatasin nädala alguses seljavalude käes. Luuvalu päeval ju töötada ei või. Paras mulle! :D. Sellega ei saa see kuidagi seotud olla, et ma üritan siin veidi aktiivsemalt nüüd trenni teha.
PS! Olen olnud ka veidi ebaõiglane. Paki saatmise võistluses osaleb rohkem inimesi kui minu ühes eelmistest sissekannetest mainitud on. Vabandan nimetamate osaliste ees :D ja loodan siinkohal, et keegi ei võta mind tõsiselt selles punktis...
Kuulmiseni!
Tegime Erikaga teisipäeval vastlakukleid, sest need on kombeks ka siin ja Rootsis on veel üks huvitav lisa mida proovisin isegi teha ja väga head said (kukli sisu segatakse magusa mandli täidisega). Ei kuulanud siiski Erika nõuannet selles osas, et minu toored kuklid on liiga suured ja nad kerkivad üksteise otsa. Mees teab, mis mees teeb või kuidas see nüüd oligi. Paraku kerkisid küll, aga maitset see ei mõjutanud ja suurt ongi ju parem süüa.
 |
| enne ahju |
 |
| pärast ahju |
 |
| nagu padi :D; Rootsis kutsutakse vastlapäeva paksuks teisipäevaks... |
PS! Olen olnud ka veidi ebaõiglane. Paki saatmise võistluses osaleb rohkem inimesi kui minu ühes eelmistest sissekannetest mainitud on. Vabandan nimetamate osaliste ees :D ja loodan siinkohal, et keegi ei võta mind tõsiselt selles punktis...
Kuulmiseni!
