Viimane kiri Rootsist

Hejsan!

Päris huvitava seeria peaks neist piltidest saama :)

Pealkiri on ju mõnevõrra eksitav kuna tegelikult olen ma Eestis olnud nüüdseks juba 4 ja pool päeva. Ei pannud seda mingi suure kella külge, sest ei pidanud seda vajalikuks. Pakkumistele olen sellegi poolest avatud ja kokku võiks ikka saada. Kirjutan lõppu, mis ma nüüd edasi plaanin ja eks selgub, kas see ka nii läheb, ent enne veidi minu viimastest päevadest Rootsis. 

Jõudsin veel viimast korda sugulaste juurde ja seekord võimaldas ilm mul veidi ringi ka vaadata Karlstadis. Tegime seda muidugi jalgratastega, sest vastav infrastruktuur oli iseenesestmõistetav ja vahemaad olid ka päris korralikud. Ühtekokku läbisime ühel päeval vist koguni 20 km. Käisime ühel järvel ka linde vaatamas ja seal olles mõtisklesin ühe asja üle kui kahte isast parti nägin, kes tol õhtul endale kaaslast leidnud ei olnud. Vaesed linnud. Terve päev muretse selle pärast, kas tuleb kaaslane või mitte. Kas suled on korras? Vahepeal keskendu söögilegi jne jne. Meil on ikka häbematult lihtne. Õnneks murtud südamete järvega tegu ei olnud ja mõned paarid suutsin oma kaameraga jäädvustada ka. 

Alumisel pildil olev pere oli mu suhtes väga umbusklik kuna esialgu puhkasid nad maal, aga minu lähenedes põgenesid nemad ja mõned muud linnud veele. Kaks parti, kes ujuma ei tahtnud minna, põrnitsesid veidi ja liikusid, pilk minul, pidevalt eemale nagu mõnes western'i filmis, kus kohe tulistamiseks läheb. Sugulased küsisid hiljem, et kas mõnda haruldast lindu ka nägid. Vastasin, et ei ja mõtlesin, et võrdlemisi rohelise inimesena on mul floorast ja faunast ikka kahetsusväärselt pisikesed teadmised.

Viimaseid nädalaid/päevi kuskil eemal iseloomustab ka tõsiasi, et tahad ju võimalikult palju ära teha ja nii olingi nõus ilma hommikusöögita Gülce ja Emmaga laadale ja Mälareni juurde sõitma. Enne aga suundusime kesklinnas toimuvale kirbuturule. Veidi eksootilisem kaup kui meil kuna osa elanikest Uppsalas omab juuri väljaspool Euroopat, kuid üldjoontes üsna sarnane. Mõned raamatudm vanad pildid, taldrikud, tassid jne jne. Muuhulgas ka hunnik vanu Nokia telefone. Seal ja kui ma oma asju lõpuks kokku pakkima hakkasin, tabasin end mõttelt, et maailmas on liiga palju mõttetult toodetud asju. Neid ei ole vaja. Tehased võiks julgelt pooleks aastaks kinni panna. Saaks ka ilma nendeta hakkama. Taaskasutamisel oluline paranemine isegi mõjutaks mind veidi teisiti mõtlema. Danieli hääl muidugi kõrvus kõlab mul umbes nii, et tootmine suurendab SKP-d ja heaolu jne jne. Muidugi suurendab. Meil kõigil on hea elada, kuid pole enam õhku hingata ja puhast vett, mida juua. Eriti palju on teha nende SKP eurodega siis kui inimesi enam üldse pole. Üht teist oleks võinud ju soetada ka, aga olin ka seekord vastu toredale ütlemisele, et laadalt tühjade kätega ära ei tulda.

Mälareni äärde me kahjuks ei jõudnud, sest ilm oli külm ja ega ausalt, väga ei viitsinud ka, kuid veekogu äärde läksime ikkagi. Nimelt sõitsime mööda Uppsala keskilnna läbiva jõe kallast kuni ühe pikniku paigani ja istusime seal tunnikese.

Kas ma juba jõudsin rääkida, et jalgratas, mille ma eelmisel aastal sain, oli mulle varastatud. Sain seda ükspäev teada kui uurisin, et kuidas ja millal ma selle tagasi peaks andma. Robin ja Emil ütlesid, et võin sellega siiski teha, mida tahan, sest see oli ju kingitus. Kuna mu südametunnistus raha selle eest ei luba võtta, siis otsustasin jätta selle järgmisele inimesele, kes mu tuppa kolib.

Oma suureks kurvastuseks avastasin viimastel päevadel kui tore minu Nation (Kalmars) oli ja kui vähe ma seal aega veetnud olin. Kindlasti midagi, mida ma kahetsema jään. Aga need päevad olid toredad, mis seal mööda saatsin. Osalesin suurel koristuspäeval, mis ju suuresti on nagu iga teine selline ettevõtmine. Pesed seinad, uksed, aknad ja muu kõikvõimaliku ja siis pidutsed järgmine päev, sest suur töö sai tehtud ja päev pärast seda koristad uuesti. Peol oli teema ka. Lapsepõlve unistused ja õudusunenäod. Mina olin jalgpallur ja mitte sellepärast, et ma end kuidagi selle ülemakstud spordialaga siduda tahaksin (lugesin just hiljuti, et üks jalgpalliklubi on valmis välja käima 100 miljonit eurot mängija eest. Mis on sellel pildil valesti?), vaid seepärast, et kostüümi oli mul lihtne kokku panna. Astridit nägin ka ja oma suureks heameeleks tutvusin ühe tüdrukuga Narvast, kes on Tartus õppinud Rootsi keelt.

Uppsala linn sai alguse veidi eemal sellest keskusest, mida praegu vastav nimi kaunistab ning seda Vana Uppsalat me ka Mona ja tema sõbranna Fionaga vaatamas käisime. 

Tegu on päris populaarse kohaga ja kindlasti paigaga, mida nägema peaks ja ma olen väga tänulik Monale, et ta mind sinna kaasa kutsus. Bussiga saab sinna kenasti Flogstast ja ei kestagi väga kaua, mis on suhteliselt üllatav, arvestades seda kui ebaefektiivne ühistransport Uppsalas on. Veidi paigast veel, et vanale külakeskusele omane üüratu kirik ja üsna omanäolised hauad on ka need kuklite moodi künkad. Kaugelt näeb kõige tähtsamaid hooneid Uppsalas. Kõige alumisel pildil on ühed neiud, kes veidi muusikat tegid ja laulsid. Nime ja numbrit ei küsinud, kuid salaja pilti tegin küll.

Mõned rattad

Viimasel päeval käisime veel klubis ja mõtetega kodul, otsustasin varem koju minna. Pealegi pidin ma kell 7.00 ärkama kuna meie autojuht pidi Stockholmis kell 11 olema. Jõudsime... Ukse sulgemine enda järel oli ju väga raske, aga Maria ootamatu kiri postkastis tegi äratuleku palju kergemaks. Pärastlõunal kohtusime veel viimast korda kõigiga koridorist Stockholmis, et printsess Madelaine'i pulma juurde kuuluvat rongkäiku vaadata. Enne seda aga  osalesime ühel toidufestivalil. Otsustasin suitsutatud lõhe kasuks ahvenamaalt, mis oli üsna maitsev. Magustoiduks võtsin suveunistuse... (vt alla). Ootasime kaariku möödumist umbes poolteist tundi ja kui pilti hakkasin tegema, siis otsustas kogu publik lehvitama hakata ja saingi video kätemerest. Vahet ju iseenesest pole, sest pildi võin ka alla laadida.

Tseremooniat vaatasime mobiiltelefonist, sest ühtegi ekraani seekord linna peale ei pandud. Keegi veel lisas, et polevat nii tähtis printsess. Muide veel niipalju, et paar jääb elama New Yorki ja Chris loobus ka printsi tiitlist.

Üks minu suur eesmärk Rootsis oli ka näha kuningliku perekonna kodu Drottningholm ja kuigi Daniel, kelle pool ma öö veetsin, on vabariikluse poolt, tuli ta siiski hea meelega kaasa. Tema poolt oli sinna rattaga üks 15 minuti tee.

Telk on jäänud päev varem toimunud pulmadest. Pidu toimus telgis kuna taheti säästa nii maja sisu kui ka külalisi.  Viimast just seepärast, et ega nendes vanades majades mingi lust olla ei ole suure rahvahulgaga. Umbne ja selline...

Üksteisega põimunud meeste kehad nagu ikka selliste losside juures

Kebabipitsa

Teel tagasi Danieli poole purunes tal jalgratas. Koguni nii hullusti, et parandada ei saanud. Või me lihtsalt ei osanud. Lisaks sellele hakkas sadama paduvihma ja veidi lõi ka välku. Ootasime bussipaviljonis vihma möödumist ja suundusime kodu poole. Kuna oli veidi jahe ja tuuline, siis pakkusin tee peal välja pitsat süüa. Daniel oli nõus ning küsis, mida sulle. Vastasin, et ainus mõeldav variant on kebabipitsa, sest seda meil vist kuskil ei pakuta ja tegu on omamoodi sümboolse roaga. 

Õhtul oli aeg laevale minna ja tagasi ma olengi. Paar esimest päeva veetsin Tartus, et oma vanale kursusele kaasa elama minna. Neil oli nimelt lõpueksam. Ongi läbi... neile. Üleeile olin Viljandis ja nüüd olen kodus. 

Tahaks ju kuidagi kokku võtta seda aastat, aga ei oska ja sellel pole ka ilmselt mõtet. Küll aga ei ole võimatu, et ma aasta pärast sama tee uuesti ette võtan. Kõik, mis ma tegin, oli ju väikese mõttega, et lähen tagasi. Mis aasta pärast saab, seda saame teada aasta pärast.

Ilmselt ma nüüd nii tihti enam ei kirjuta, aga kel huvi võib ju siia vahel tulla. seniks kuulmiseni...