Hej hej!
Reedel sai piduliku lõpu minu nooremallohvitseri erialakursuse rühmaparameediku kursus ehk NAEKi RPEK. Ees ootab mind veel spetsiifilisem elude päästmise peene kunsti omandamine KPEKi ja siis juba 4 nädala pärast ka VPEKi raames. Ma ütlen kunsti, sest hoolimata oma algoritmidest iga võimaliku vigastuse jaoks, on lõpuks ikkagi iga patsient ja tema luumurd teistsugune. Kogemus, on see, mis aitab neist erinevatest kildudest ühe kena mosaiigi su peas kokku kleepida. Ja neid kogemusi saan ma omandada veel 8 nädalat TerKe MedVõkis, sest jätkuvad ACLS ja lisandub ATLS ning ei tohi unustada juba õpitud BLSi ja TCCCd ning muidugi ABC või CABC põhimõtteid. Nii see elu KVs käib.
Aga RPEKks saamine ei olnud liiga lihtna. Kahel päeval toimus rännak Põhja-Kõrvemaa küngaste ja rabade vahel. Lisaks taktikalisele olukorrale, mis kogu aeg selja taha vaatama pani, pidi abi andma nii autoõnnetusse sattunule, kui ka keemiarünnaku ohvriks langenud lapsele. Maastik oli oluliselt keerulisem kui SBK lõpul ja distants pisut pikem, ent keha vist on hakanud harjuma vaikselt rändamisega ja seekord ei ühtegi haava puusadel ega mujal. Hommik algas küllaltki kaootiliselt kuna sütiinud oli üks jaotelk ja abi tuli anda pea 10 inimesele. Olgu öeldud, et tegu oli veel ühe harjutusega, kuid paras kaos valitses küll hetkeks. Saime muidugi hakkama. Pärast laagriala koristamist öeldi, et seljakotid jäävad maha, sest viimane etapp maastikust on selleks liiga keeruline. Raba ületamine kui selline ei ole ju keeruline, ent kui me oleks kõik nendele mädanenud laudadele 30 kilo raskemana läinud, siis ei tea, paljud meist sinna laugastesse oleks jäänud. Valdur Mikita tituleerib meie sood ja rabad ju viimasteks puutumatuteks paikadeks Eestis, kus veel loodus inimesest üle on ja eks seda tundsime meiegi.
 |
| II päev, sõdurid laudteel |
 |
| söögipaus enne keemiarünnakut |
 |
| loodus... |
 |
| seal ei ole madal vesi... |
 |
| Bussis oli tagasiteel ärkvel vaid kaks inimest... sel hetkel |
Lisaks veel siia lõppu meie väikese jaoluuletuse...
Meie väike vägilane
on reamees Änilane.
Tema parem käsi Peetris
meile suure hulga morfiini keetis.
Tugev õppur Laimets
kunagi ei jää haigeks.
Luure spetsialist on Teor
vastasel salaja haavad seob.
Ilustrumm palju filme vaatas
metsas salve ära kaotas.
Vana udu reamees Kuld
nüüd üksi ei saa teha vastutuld.
Hommik Cutaseptiga
vahipataljonis hämmingu tekitas.
Õnneks Vaher, Uibos ka
asus korrust evakueerima.
Barna tundi hilines
tuletõrje kell jälle tiriseb.
Kätekõverdused pole Liivoja leib
neid pole ta juba 3 kuud teind,
See-eest reamees Mürgiga
kaasneb huumor vürtsikas.
Õppur Benström tagalas
hoiab korda magalas.
Rattasepp sest hoolimata
tahab väljalangenud sooli katta.
Kirju seltskond siit ja sealt
Rühmaparameedikuks on saand!
