Mälestused Taani Kuningriigist

Paljud teist on juba nii mõndagi kuulnud, ent kindlasti leidub siin ka midagi, mida olen unustanud mainida. End teades, võib ka nii minna, et unustan siia lisada midagi, mida olen kellelegi juba öelnud või mis kohapeal toimus.

Kirjutama asudes arvasin, et kirjutan midagi MTÜ Tantsuklubi Triiniksist, kuid uus koduleht, millele oleks toetunud ei ole vist veel valmis ja vana väga palju üldist juttu ei paku ent võimalus on teil sellega tutvuda järgneva lingi kaudu www.triiniks.ee. Tegu on ääretult toreda tantsuklubiga, mis hiljuti tähistas oma 15. juubelit. Tänu ühele selle eestvedajale Ingrid Hamerile meie reis Taani võimalikuks saigi.

Ingrid, meile Tarbatu inimestele Inks, on ääretult tore, siiras ja väga avatud mõttemaailma ning suure silmaringiga inimene, kes oskab igasse teemasse põimida mõne huvitava loo endast ja oma tegemistest laias maailmas. Inks on pikka aega tantsinud Tarbatu põhirühmas ning olnud ka soolotantsija, käinud üle maailma erinevates koolides õppimas/treenimas ning ühte neist nimelt ACADEMY OF PHYSICAL EDUCATION, OLLERUP, DENMARK  - http://www.ollerup.dk jõudsime ka meie (kooli tutvustav inglise keelne video on siin http://www.ollerup.dk/?id=57).

Enne kui meile (mina ja Teet) reisi võimalust pakuti, kutsus Inks meid hetkeks peale meestetantsu trenni eemale ja küsis, kas me oleksime huvitatud teistsuguste tantsude õppimisest tema juures Nõos, et esineda Nõo iga-aastasel abiturientide ballil. Olime nõus ja nii alagasidki meie pühapäeva õhtused trennid, mis olid täis nalja, uut ja huvitavat koreograafiat ja muidugi tõsist tööd. Nende trennide jooksul Inks küsiski meilt, et mis me arvame oma tantsude ettekandmisest Taanis, eelpool mainitud koolis, kus ka meie Helle Laanes aka Siilike on õppimas käinud. Peale mõningast kaalumist olime nõus. Viimane trenn enne reisi oli jaanuari lõpus ja varsti saabuski 2. veebruar, meie äralennu ja Tartu rahulepingu 91. aastapäev. 

Peale turvaväravatest läbiminemist, kus oleks peaaegu minu väike üllatus Teedule sünnipäeva puhul välja tulnud, võttis meid vastu juba naerusuine Inks šokolaadi keeksikestega (laiemalt tundud ka kui muffinid, aga keeksike on armsam, ma arvan).

Igatahes sai meil  lennujaamas palju nalja ja reis võis alata. Lend Tallinnast Kopenhaagenisse uue Estonian Airi bombardieriga (lennuki I lennu puhul said kõik täisealised šampust) kestis umbes poolteist tundi (ei saa mainimata jätta kui stiilsed olid Estonian Airi stjuardesside ja stjuuardite vormid).

Juhuse tahtel sattusin istuma täiesti võõra inimese kõrvale, kellega lennu jooksul tuttavaks sain. Neiu nimi oli Kärt. Ta oli selleks hetkeks elanud mõnda aega nii Inglismaal kui ka Saksamaal ja teel oli ta Luxemburgi, kuhu suundus samuti tööle ja elama. Tegu oli laheda, kuid liiga püsimatu inimesega minu arust...

Kopenhaagenist võtsime suuna Svendborgi linna ning sealt edasi Ollerupi.

Esimesel õhtul (ehk saabumisõhtul) tehti meile kooli peal väike ekskursioon ja peab tunnistama, et see oli kaugel sellest, mida Nõukogude Liit meile ühesuguse põhiplaaniga koolide näol pärandas. tegu oli erinevatel aegadel erinevatest osadest kokku ehitatud kompleksiga, kus leidus igale otseteele vähemalt 2 pikemat "õde/venda" ja peab tunnistama, et kuni viimaste päevadeni jooksime (vähemalt mina) mitu korda trepist üles ja alla, kuna ei olnud mõningates koridorides kindlad. Lõpuks viidi meid oma tuppa, kus end maha asetasime ja esimesi muljeid vahetasime ning lõpuks sööma suundusime. 

Kuna söömine seal koolis on natuke omamoodi, üritan seda siin kirjeldada. Nimelt on neil söögikorrad igapäev täpselt samal ajal, ei minutitiki varem või hiljem. Söögilaua (Rootsi laua) katavad mingi hulk õpilasi ja ülejäänud ootavad ning kellahelina peale haaravad kõik taldriku, noad ja kahvlid ning asuvad teele. Helle märkis, et ääretult oluline on küünarnukke kasutada, kuid päris nii hull see ei olnud, sest kõike jätkus ja valik oli ääretult suur ja tervislik. Valikus olid nii puu- kui juurviljad, liha, kartulid praetult/keedetult, salatid jne jne. Üsna omapärane oli ka taanlaste stiilis võileib, nimelt kanti leivale (või saiale, õigem oleks vist öelda sepikule) või, moos ja kõigepeale asetati juust. Peab ütlema, et oli väga hea kombinatsioon ja eriti maitsvad olid need leivad ja saiad sellepärast, et neid valmistati kohapeal. Siis meenub mulle see, et soe söök on seal sõber külma joogiga ja vastupidi, mis alguses nagu emotsiooni ei tekitagi, aga minule, kes ma olin harjunud ka lõunasöögi kõrvale kohvi rüüpama oli see pisut harjumatu. Mis kohvisse puutub, siis hakkasin seal nautima musta kuna taanlased, vähemalt seal koolis paistsid armastavat 0,5% piima. Iga söögikorra lõpus (ka kellaajaliselt määratud) olid uudistenurgad, kus kõik said öelda, mida vajalikuks pidasid ning mille lõpus vastutav õpetaja ütles ühe sõna, mis mulle ei meenu, kuid mis tähistas seda, et nõud võib ära viia ja seda tehti seal umbes nii - ühest laua otsast saadeti nõud teise laua otsa, seal istuja võttis nõud ja viis need selleks ettenähtud käru peale, teised võisid samal ajal ära minna (see olevat seal vajalik selleks, et aega kokku hoida, sest juhul kui kõik eraldi oma nõudega järjekorda asuvad, kulub palju aega ja eks see ole vist mõistlik ka kui kõik ühel ajal lõpetavad, pealegi inimene laua otsas on pidevalt vahetuv). Söögikordade vahel olid nn refreshments ajad, kus oli võimalik end enne järgmist söögikorda pisut turgutada puuviljade, eelpoolnimetatud võileibade jms-ga. söögikorrad olid rangelt kohustuslikud, kuid sööma ei pidanud, aga vaevalt seal selliseid leidus, kes ei söönud, vähemalt mina neid ei näinud. Peale hommikusööki kogunesid õpilased meie mõistes aulasse, laulsid paar laulu ja hakkasid päevaks ettenähtud asjadega tegelema. Mõnikord on neil õhtuti (peale õhtusööki seal muidu söömist ei toimu ) võimalus süüa šokolaadikooki ja juua kohvi.

Nüüd siis sellest, miks ma ei usu, et seal keegi söögikordi vahele oleks jätnud. Nimelt, on neil päevad sisustatud kõikvõimalike trennidega ja energiavajadus on seal üsna suur. Näiteks sel samal esimesel õhtul algas, ütleme siis batuudi saalis, ühel grupil trenn ja nad hüppasid ikka tunde kõikvõimalikke saltosid jms vaheldumisi venitusharjutustega. Kohe hakkas silma ka see, kuidas nad tegid mingeid asju koos ja siis jagunesid gruppidesse, et üksteisele erinevaid harjutusi teha. Lisaks olid neil seal veel mitmed tantsusaalid, jõusaal, ujula, spordisaal (mägironimisseinaga) jne jne ... igale poole ei jõudnudki, kuid ilmselt on väljas neil võimalused sama mitmekesised. Esimese päeva lõpetasime ujulas ja puhates.

Teise päeva sisustasime suuresti tantsimisega, mille pärast me sinna ju olimegi läinud. Kui tüdrukud omi tantse tegid, otsustasime Mariuse ja Teeduga jällegi ujulasse suunduda, et puhata ent sellest ei tulnud midagi välja, sest avastasime nii käsipalli väravad kui korrvpalli võrgud, mis veepeal rõõmsalt kuigi tahtele allumatult ujusid ja nii me siis naasesimegi tagasi tantsutrenni veel rohkem väsinuna. See meid iseenesest ei heidutanud kuna peale tantsutrenni saime veel ujuda ja ise saltosid proovida ja veel trenni teha, mis oli ülimõnus.

III päeval külastasime Svendborgi linna, kus Inks meile eksursiooni tegi ja kus me eriti head Taani jäätist sõime. Svendborg oli väike ja kodune, ilusa vanalinnaga linn (vanalinna osas me liikusimegi). Ilm linnaga tutvumiseks oli ülimõnus, kuigi ülejäänud reis enamasti sadas paduvihma ja puhus tugev tuul, ent sellest polnud midagi, sest meil välja minna väga aega polnudki. Tagasi kooli jõudes puhkasime pisut, sõime ja tegime veel trenni ja lõõgastusime ujulas.

IV päeval e laupäeval oli kaua oodatud OD-dagen (OD-päev), mis seisneb selles, et üle Taani saavad Ollerupi koolis erinevad akrobaatika- ja tantsurühmad kokku ning näitavad, mida keegi õppinud on. Tasemed on seal väga erinevad, ent spordiga tegeletakse ja see on seal põhiline. Muide see hakkab ka linnapildis silma. Samuti oli publik ääretult soe ja võttis nii meid kui kõiki  teisi rühmi toetava aplausiga vastu. Pealelõunat kandsimegi ette oma tantsud ja tagasiside oli positiivne tunne mõnus, hoolimata   mõningatest eksimustest (kokku kandsime ette 6 tantsust koosneva lühikava) Peale esinemist tegime rühmapildi, käisime pesemas ja suundusime viimaseid kavu vaatama, mis kulmineerusid  Ollerupi kooli eliitrühma esinemisega, kelle esinemisest ma mõned pildid ja ka video siia lisaks (viimase leidsin youtube-ist ja saab vaadata siit - http://www.youtube.com/watch?v=S1QBcFAiAWs&feature=related - vaadake see ja kõik järgnev sealt ära ja te ei pettu, ma garanteerin - eriti soovitan chamagne gallopi, mõeldes eesolevale tsirkuse kavale lihaselõdvestusel. 

Ühel pildil on näha tantsijat Taani lipuga ja räägiks ka pisut sellest, nimelt enne esinema hakkamist kandsid mõned rühmad kõigepealt saali Taani lipu, publik sel ajal iseenesestmõistetavalt seisis ja see oli ääretult pidulik.

Peale võrratuid elamusi suundusime riideid vahetama, et tutvuda Svendborgi ööeluga ja suubusime ööklubisse Crazy Daisy, kus mängis hea muusika ja kus õnnitlesime kesköö saabudes Teetu, vanemaks saamise puhul - Ta on nüüd 23, palju palju õnne.

Eelviimane päev meie jaoks seal oli Pühapäev ja see on Ollerupi koolis puhkepäev. Hommikusöök alagas alles kell 10 (tavapärase 7.15 (Eesti aja järgi 8.15)asemel) ja õpilasi vaat, et polnudki näha, sest kõik magasid ja puhkasid möödunud trennirohkest nädalast. Ühtlasi tähendas see seda, et kogu maja oli sisuliselt iga kell meie päralt. Enne kui suundusime seda vallutama, sain lõpuks üle anda oma kingituse Teedule - Tallinnas kartsin, et see konfiskeeritakse kui aus olla. Otsustasime siis veel ühe tegusa päeva veeta ning mängisime võrkpalli, sulgpalli, käisime mägironimisseinal, kus kõik said meist omamoodi võite, lihvisime saltosid, ujusime ja olime muidu lõbusad.

Viimasel päeval lahkusime üsna meeleoluka hommiku järel koolist ja suundusime pealinnaga tutvuma. Kopenhaagen on suur liin ja teha on seal palju, mida peab tõdema on aga see, et panoraamil pole millestki kinni haarata. Küll aga on linn väga ilus ja   igati mitmekülgne kui mõelda arhitektuurile ja ka inimestele. Linna ekskursiooni tegid meile Helle ja Inks. Ühe kanali ääres, meie teel, tutvusime ühe hanega, keda ma innukalt pildistama asusin, kuid kellele see ei meeldinud. Võib-olla oli asi välgus võib-olla suures hulgas inimestes, ei oska öelda, kuid ta sisises küll koledasti. Tagasi lennujaama suundudes näitasime Teeduga teistele, kuidas mehed poes käivad. 20 minutiga soetasime kahe peale kokku 2 lipsuhoidjat, 6 lipsu ja paari kingi.

Lennujaamas tegime rutiinsed tegevused (saime proovida automaatseid check-in-i masinaid, tegime söögipausi jne) ja muide, minu kohver suurenes vaid umbes kilo jagu. Turvakontrollis peeti mind jälle kinni ja seekord tulin kadudega läbi turvavärava, sest jäin ühe šampooni võrra vaesemaks - olgu lõpp sulle Kopenhaagenis kerge Garnier Fructis.

Tagasi lendasime Boeing 737-ga - http://et.wikipedia.org/wiki/Boeing_737. See oli igas mõttes mulle unustamatu lennureis kuna tänu Inksule ja Teedule oli mul elu jooksul ilmselt kordumatu võimalus, mis mul siiani näpuotsad värisema paneb ja silma nurka pisara toob, sest ma olin/olen nii õnnelik. Nimelt oli mul võimalus minna pilootide juurde ja lisaks nendega rääkimisele ka oma käega proovida lennuki juhtimist ilma igasuguse autopiloodita  ning kõige tipuks ka koos nendega maanduda. Kogusin end umbes pool tundi, enne kui esimese sõna suusta sain öeldud.

Muidu kulges sõit Tallinnast Tartusse rahulikult, kohale jõudes läksin Teedu juurde, jõime head kohvi, sõime kooki ja vahetasime Mossi ja Kannega esimesi muljeid ja eredamaid mälestusi.

Peab tunnistama, et kooliga on palju raskem harjuda kui arvasin. Ikka leian end loengus reisi peale mõtlemast, sellest kuidas me seal olime ja mida tegime. Aitäh veel kord sulle Inksu, et meile sellise võimaluse andsid (jään põnevusega märtsi ootama) ja sulle Teet, kes sa mind igakord kui ma tahtsin midagi katkestada edasi proovima julgustasid rääkimata kõigest muust ning aitäh teistele, kes te reisil nii toredat seltskonda pakkusite ning teile, kes te mul reisiigatsust leevendada aitate. 

Selline ta siis sai, kuigi ma ei oska kõiki emotsioone reisilt siia  sõnadesse panna, loodan, et teil oli natukenegi huvitav seda lugeda. Kordi ja kordi ülelugedes, avastasin umbes sama pika postituse jagu mõtteid, millest rääkida, aga eks nad kunagi jutu sisse põimuvad.

järgmise korrani...

PS - selline see kaunitar siis oligi, ütleme nii, et ammune unistus saada endale bike-i load ei imponeeri mulle enam eriti.