Vaatasime hiljuti filmi "The last king of Scotland" (IMDb 7,8/10) ja peab tunnistama, et tekkis huvi tsivilisatsiooni hälli vastu. Pealegi, saan seda sissekannet tehes rahuldada ka oma vajadust poliitika järele, sest viimane on mu elus üsna pikaks ajaks kusagile teadvuse piirile jäänud.
2009 aasta seisuga elab Aafrikas üle 1 000 000 000 inimese, kes moodustavad ligikaudu 1/7 kogu maakera inimpopulatsioonist. Aafrikas on 54 iseseisvat riiki, milledest rahvaarvult suurim on Nigeeria (158 259 000 inimest) ja pindalalt Sudaan (2 505 810 km2). Kuna kogu mandri ühele pulgale asetamine oleks ülekohtune ja teema juba eos võrdlemisi hoomamatu, siis teen kindlasti poolel maal mingi valiku, ent nii mõnegi ühise joone tõttu, saan esialgu ka üldistada.
Enne koloniaalajastut oli tegu ääretult värvikireva regiooniga, nimelt, arvatakse, et ajavahemikus 9-18. saj. asus Aafrikas ümmarguselt 10 000 eri suurusega riiki, alates rändhõimudest kuni kuningriikideni välja. Sellise killustatuse üks võlusid on võrratu mitmekesisus, ent nõrkuseks jääb kahtlemata ebapiisav valmisolek juba tekkinud riikide võimaliku agressiooni vastu. Mainitud ajavahemiku alguses valitsesid piirkonnas näiteks araablased, kes võtsid Aafrikast umbes 18 miljonit inimest orjakaubanduse tarbeks Lähis-Idasse. Alates 15. sajandist hakati Aafrikast orje ka Läände viima, mis erinevatel hinnangutel 7 - 12 miljonile inimesele tähendas igaveseks kodumaaga hüvastijättu. Orjade müümine Läände oli niivõrd oluline majandusele, et nt Oyo impeerium (osa praegusest Nigeeriast) lagunes osalt ka selletõttu, et ei suudetud kohaneda uue korraga maailmas, mis ei vajanud enam orje ning viimastega kaubitsemisele ka aktiivselt vastu võitlema hakkas (19. saj alguses vabastas Briti Kuninglik Laevastik ligi 150 000 orja laevadelt, mis Lääne-Aafrikast erinevatesse piirkondadesse teel olid).
Kui need üksikud individuaalsetel põhjustel kokkvajunud riigid kõrvale jätta, sai minu arust regioonile üldiselt saatuslikuks imperialismi uus laine, mis tähendas sisuliselt kogu Aafrika vallutamist Euroopa suurriikide poolt "Race for Africa" raames. Kuna Aafrika oli niigi juba majanduslikult ja poliitiliselt Euroopast sõltuv, oli sõjaline agressioon ja okupatsioon tolle aja olukorra ametlik vormistamine, millele ei aidanud kaasa ka kehv relvastus, võrreldes sellega, mida pakkus tööstusrevolutsioon okupantidele ning eelpool mainitud ühtse nn idee puudumine killustatud mandril (Oma kapsaaiast lähtudes, tuleb tõdeda, et kiniini kasutuselevõtt, malaaria raviks, ainult aitas kaasa valgetel sügavamale mandrile tungida. Ka teiste troopiliste haiguste ravi võimalikkus oli ilmselge eelis).
Pealegi vajasid eurooplased vahesadamaid teel nt Indiasse ning tooraineid, nagu vask, tina, teemantid, kumm, taimsed õlid jpm, mida Euroopa ise oma asukatele ei pakkunud, kuid mille olemasolugaga nad ära harjunud olid. Kui aastal 1953, filmis "Gentlemen Prefer Blondes" laulis Marilyn Monroe kuulsaks laulu "Diamonds are a girls best friend", siis mulle tundub, et teemantid olid(on) valimatult kõigi parimad sõbrad.
Olgu öeldud, et Etioopia ja Libeeria jäid iseseisvaks ning paberite järgi ka Egiptus kui ka Sudaan, ent viimased kaks olid oma otsustes rangelt Briti monarhist sõltuvad.
II Maailmasõda, mis meid lahkelt karukaisutusse viis, andis mustale mandrile lõpuks võimaluse koloniaalvõimust lahku lüüa ja saavutada iseseisvus ent nüüd minu probleemi juurde. Iseseisvunud 54 riiki omasid piire, mille tõmbasid Euroopa kolonialistid, mitte aja loomulik kulg, mis minu jaoks on sama kui ma üks hommik ärkaks ja ei saaks enam minna näiteks üle Emajõe. Kui näiteks huumoriprismasse piiluda, kas ei tekitaks rahutusi kui NSVL lagunemise järel oleks uuesti moodustunud Liivimaa kubermang, kus jagaksime lippu ja vappi inimestega, kel kuulujuttude järgi on 6 varvast mõlemal jalal.
Olgu sellega, kuidas on, jääb ilmselgeks fakt, et tekkinud riigid olid määratud pikaks ajaks jääma rahutuste ja kodusõdade meelevalda, rääkimata vormilisest iseseisvusest, kuid sisulisest sõltuvusest endistest valitsejatest ning muidugi raudsest eesriidest, mis nõudis oma loomulikku jätku ka mandril, kus elavad mailma vabamad loomad. Neid ja paljusid muid tegureid arvesse võttes, ei ole ka üllatuseks see, et sisuline demokraatia valitses(b) vähestes Aafrika riikides, sest olgem ausad, sõjaväelisel diktaatorlusel oleks sellises olukorras tubli eelis nt parlamendi ees, kui seda õigesti ja loogilise lõpuga rakendada.
Kes noote tunneb, sai eelmängust aru, kuhu ma jõuda tahtsin ehk siis nüüd need loogilised valikud. "The last king of Scotland" räägib Idi Amin Dada-st, läbi tema ihuarsti silmade, mehest, kes võttis endale absurdse tiitli, mis ütleb umbes järgmist: "Tema eksellents, eluaegne president, maavägede marssal, Al Hadji Dr. Idi Amin, kõikide maismaa loomade ja merekalade isand, Briti impeeriumi vallutaja Aafrikas, eriti Ugandas ning Šotimaa kroonimata kuningas." Nimetatud diktaator valitses Ugandas 8 aastat (1971 - 1979), mille jooksul suutis ta hävitada minimaalsete hinnangute järgi 80 000 inimest. Ebaõnnestunud sõja tõttu Tansaania vastu, oli ta sunnitud põgenema ning oma lõpu leidis ta kahjuks alles aastal 2003 Saudi-Araabias. Kui ma loen tema tiitlit, siis mõtlen selle naeruväärsusele ja puudulikkusele, sest käsitlemata jäid kõik põhjala metsad, kelle hertsog ta oleks võinud olla ja rändlinnud, kes ka ju kindralit vajavad. Mis ülejäänud nimistusse puutub, siis tean vaid seda, et "marssal" tähendab kõige kõrgemat auastet sõjaväes ja selle õigsust ma kommenteerida ei oska, ent eksellents on tiitel, millega nimetatakse auväärseid riigijuhte ja suursaadikuid ja ma võin nüüd eksida, aga vaevalt nende 80 000 hulgas (aga ka mujal) leidub kedagi, kes Idi Amini kohta ütleks diplomaat või majesteetlikkuse musternäidis. Filmi lõpuosas nimetab ta ent tõeliseks meheks vms, ent mina pigem nõustun tema isikliku arstiga, kes ütleb talle, et ta on kõigest laps ja sellest annab ju tunnistust ka tema tiitel. Ta on nagu laps poes, kes on võtnud kõike, mis talle meeldib, hoolimata vajadusest või oskusest soovitut kasutada. Üks minu lemmik lühijutu võib sellepõhjal kokku võtta nii: "Milleks meile tarkade kivi kui meil pole tarka, kes sellega midagi peal oskab hakata."
Idi Amini kohta lugedes oli mõneti ootuspärane, et temasuguseid diktaatoreid oli/on veel, ent omamoodi õõvastav oli lugeda kui paju ja kui julmad nad olid/on.
Eelpool nimetatud iseseisva Etioopia õnnetus oli 1937 sündinud Mengistu Haile Mariam, kes valitses riigis aastatel 1974 - 1991. Mengistu oli üks neist, kes varem nimetatud eesriide tõttu valis NSV Liidu, muidugi tema valitsemisstiili arvestades ei ole see mulle üllatus. Näiteks HRW (Human Rights Watch) andmetel mõrvati Mengistu valitsemise ajal kokku pool miljonit inimest, kelle hulka kuulusid üliõpilased, intellektuaali esindajad, poliitilised vastased, aga ka nende lapsed. Väidetavalt rakendas ta ka "raisatud kuuli poliitikat", mis tähendas, et oma armastatu kaotanud, pidid viimaste kätte saamiseks maksa raha. Aasta l977 raporteeris olukorrast riigis "Save The Children Fund" järgmist: "umbes 1000 last on tapetud ja nende surnukehad, mida söövad hüäänid, vedelevad tänavatel." Neil, kellel õnnestus sellise võimu repressioonide eest põgeneda, oli hea võimalus surra nälga kuna Mengistu oma käsilastega varastas rahvusvahelist toiduabi ning kasutas seda oma meeleheaks. Olgu öeldud, et Mengistu resideerub Zimbawe-s ja on tagantjärele surma mõistetud inimsusevastaste kuritegude eest.
Nimekirja erinevatest diktaatoritest Aafrikas võiks jätkata vaat, et lõputult, ent sisulist mõtet sellel sissekande jaoks enam ei ole, sest piisavalt illustreeriv pilt on loodetavasti loodud ja üldiselt oleks jätkamine emotsionaalselt ka üsna laastav.
Sellist minevikku ei ole kerge seljataha jätta ja edasi minna. Lokkav korruptsioon, nakkushaigused (HIV), kirjaoskamatus (ÜRO inimarengu raportis on 175 riigi pikkuses nimekirjas viimased 25 Aafrika riigid), kõrge suremus ja kodusõjad (kongo sõda 1998-2008 võttis elu enam kui 5 miljonilt inimeselt), on paraku veel omadussõnad, mis Aafrikat iseloomustavad, ent lootusetu optimistina usun, et kõik see on muutumas või ollakse sinna poole vähemalt teel. Märk sellest on kasvõi FIFA 2010 jalgpalli MM toimumine Lõuna-Aafrika Vabariigis.
"Ma unistan Aarfikast, mis sõlmib rahu iseendaga:" - N. Mandela
2009 aasta seisuga elab Aafrikas üle 1 000 000 000 inimese, kes moodustavad ligikaudu 1/7 kogu maakera inimpopulatsioonist. Aafrikas on 54 iseseisvat riiki, milledest rahvaarvult suurim on Nigeeria (158 259 000 inimest) ja pindalalt Sudaan (2 505 810 km2). Kuna kogu mandri ühele pulgale asetamine oleks ülekohtune ja teema juba eos võrdlemisi hoomamatu, siis teen kindlasti poolel maal mingi valiku, ent nii mõnegi ühise joone tõttu, saan esialgu ka üldistada.
Enne koloniaalajastut oli tegu ääretult värvikireva regiooniga, nimelt, arvatakse, et ajavahemikus 9-18. saj. asus Aafrikas ümmarguselt 10 000 eri suurusega riiki, alates rändhõimudest kuni kuningriikideni välja. Sellise killustatuse üks võlusid on võrratu mitmekesisus, ent nõrkuseks jääb kahtlemata ebapiisav valmisolek juba tekkinud riikide võimaliku agressiooni vastu. Mainitud ajavahemiku alguses valitsesid piirkonnas näiteks araablased, kes võtsid Aafrikast umbes 18 miljonit inimest orjakaubanduse tarbeks Lähis-Idasse. Alates 15. sajandist hakati Aafrikast orje ka Läände viima, mis erinevatel hinnangutel 7 - 12 miljonile inimesele tähendas igaveseks kodumaaga hüvastijättu. Orjade müümine Läände oli niivõrd oluline majandusele, et nt Oyo impeerium (osa praegusest Nigeeriast) lagunes osalt ka selletõttu, et ei suudetud kohaneda uue korraga maailmas, mis ei vajanud enam orje ning viimastega kaubitsemisele ka aktiivselt vastu võitlema hakkas (19. saj alguses vabastas Briti Kuninglik Laevastik ligi 150 000 orja laevadelt, mis Lääne-Aafrikast erinevatesse piirkondadesse teel olid).
Kui need üksikud individuaalsetel põhjustel kokkvajunud riigid kõrvale jätta, sai minu arust regioonile üldiselt saatuslikuks imperialismi uus laine, mis tähendas sisuliselt kogu Aafrika vallutamist Euroopa suurriikide poolt "Race for Africa" raames. Kuna Aafrika oli niigi juba majanduslikult ja poliitiliselt Euroopast sõltuv, oli sõjaline agressioon ja okupatsioon tolle aja olukorra ametlik vormistamine, millele ei aidanud kaasa ka kehv relvastus, võrreldes sellega, mida pakkus tööstusrevolutsioon okupantidele ning eelpool mainitud ühtse nn idee puudumine killustatud mandril (Oma kapsaaiast lähtudes, tuleb tõdeda, et kiniini kasutuselevõtt, malaaria raviks, ainult aitas kaasa valgetel sügavamale mandrile tungida. Ka teiste troopiliste haiguste ravi võimalikkus oli ilmselge eelis).
Pealegi vajasid eurooplased vahesadamaid teel nt Indiasse ning tooraineid, nagu vask, tina, teemantid, kumm, taimsed õlid jpm, mida Euroopa ise oma asukatele ei pakkunud, kuid mille olemasolugaga nad ära harjunud olid. Kui aastal 1953, filmis "Gentlemen Prefer Blondes" laulis Marilyn Monroe kuulsaks laulu "Diamonds are a girls best friend", siis mulle tundub, et teemantid olid(on) valimatult kõigi parimad sõbrad.
Olgu öeldud, et Etioopia ja Libeeria jäid iseseisvaks ning paberite järgi ka Egiptus kui ka Sudaan, ent viimased kaks olid oma otsustes rangelt Briti monarhist sõltuvad.
II Maailmasõda, mis meid lahkelt karukaisutusse viis, andis mustale mandrile lõpuks võimaluse koloniaalvõimust lahku lüüa ja saavutada iseseisvus ent nüüd minu probleemi juurde. Iseseisvunud 54 riiki omasid piire, mille tõmbasid Euroopa kolonialistid, mitte aja loomulik kulg, mis minu jaoks on sama kui ma üks hommik ärkaks ja ei saaks enam minna näiteks üle Emajõe. Kui näiteks huumoriprismasse piiluda, kas ei tekitaks rahutusi kui NSVL lagunemise järel oleks uuesti moodustunud Liivimaa kubermang, kus jagaksime lippu ja vappi inimestega, kel kuulujuttude järgi on 6 varvast mõlemal jalal.
Olgu sellega, kuidas on, jääb ilmselgeks fakt, et tekkinud riigid olid määratud pikaks ajaks jääma rahutuste ja kodusõdade meelevalda, rääkimata vormilisest iseseisvusest, kuid sisulisest sõltuvusest endistest valitsejatest ning muidugi raudsest eesriidest, mis nõudis oma loomulikku jätku ka mandril, kus elavad mailma vabamad loomad. Neid ja paljusid muid tegureid arvesse võttes, ei ole ka üllatuseks see, et sisuline demokraatia valitses(b) vähestes Aafrika riikides, sest olgem ausad, sõjaväelisel diktaatorlusel oleks sellises olukorras tubli eelis nt parlamendi ees, kui seda õigesti ja loogilise lõpuga rakendada.
Kes noote tunneb, sai eelmängust aru, kuhu ma jõuda tahtsin ehk siis nüüd need loogilised valikud. "The last king of Scotland" räägib Idi Amin Dada-st, läbi tema ihuarsti silmade, mehest, kes võttis endale absurdse tiitli, mis ütleb umbes järgmist: "Tema eksellents, eluaegne president, maavägede marssal, Al Hadji Dr. Idi Amin, kõikide maismaa loomade ja merekalade isand, Briti impeeriumi vallutaja Aafrikas, eriti Ugandas ning Šotimaa kroonimata kuningas." Nimetatud diktaator valitses Ugandas 8 aastat (1971 - 1979), mille jooksul suutis ta hävitada minimaalsete hinnangute järgi 80 000 inimest. Ebaõnnestunud sõja tõttu Tansaania vastu, oli ta sunnitud põgenema ning oma lõpu leidis ta kahjuks alles aastal 2003 Saudi-Araabias. Kui ma loen tema tiitlit, siis mõtlen selle naeruväärsusele ja puudulikkusele, sest käsitlemata jäid kõik põhjala metsad, kelle hertsog ta oleks võinud olla ja rändlinnud, kes ka ju kindralit vajavad. Mis ülejäänud nimistusse puutub, siis tean vaid seda, et "marssal" tähendab kõige kõrgemat auastet sõjaväes ja selle õigsust ma kommenteerida ei oska, ent eksellents on tiitel, millega nimetatakse auväärseid riigijuhte ja suursaadikuid ja ma võin nüüd eksida, aga vaevalt nende 80 000 hulgas (aga ka mujal) leidub kedagi, kes Idi Amini kohta ütleks diplomaat või majesteetlikkuse musternäidis. Filmi lõpuosas nimetab ta ent tõeliseks meheks vms, ent mina pigem nõustun tema isikliku arstiga, kes ütleb talle, et ta on kõigest laps ja sellest annab ju tunnistust ka tema tiitel. Ta on nagu laps poes, kes on võtnud kõike, mis talle meeldib, hoolimata vajadusest või oskusest soovitut kasutada. Üks minu lemmik lühijutu võib sellepõhjal kokku võtta nii: "Milleks meile tarkade kivi kui meil pole tarka, kes sellega midagi peal oskab hakata."
Idi Amini kohta lugedes oli mõneti ootuspärane, et temasuguseid diktaatoreid oli/on veel, ent omamoodi õõvastav oli lugeda kui paju ja kui julmad nad olid/on.
Eelpool nimetatud iseseisva Etioopia õnnetus oli 1937 sündinud Mengistu Haile Mariam, kes valitses riigis aastatel 1974 - 1991. Mengistu oli üks neist, kes varem nimetatud eesriide tõttu valis NSV Liidu, muidugi tema valitsemisstiili arvestades ei ole see mulle üllatus. Näiteks HRW (Human Rights Watch) andmetel mõrvati Mengistu valitsemise ajal kokku pool miljonit inimest, kelle hulka kuulusid üliõpilased, intellektuaali esindajad, poliitilised vastased, aga ka nende lapsed. Väidetavalt rakendas ta ka "raisatud kuuli poliitikat", mis tähendas, et oma armastatu kaotanud, pidid viimaste kätte saamiseks maksa raha. Aasta l977 raporteeris olukorrast riigis "Save The Children Fund" järgmist: "umbes 1000 last on tapetud ja nende surnukehad, mida söövad hüäänid, vedelevad tänavatel." Neil, kellel õnnestus sellise võimu repressioonide eest põgeneda, oli hea võimalus surra nälga kuna Mengistu oma käsilastega varastas rahvusvahelist toiduabi ning kasutas seda oma meeleheaks. Olgu öeldud, et Mengistu resideerub Zimbawe-s ja on tagantjärele surma mõistetud inimsusevastaste kuritegude eest.
Nimekirja erinevatest diktaatoritest Aafrikas võiks jätkata vaat, et lõputult, ent sisulist mõtet sellel sissekande jaoks enam ei ole, sest piisavalt illustreeriv pilt on loodetavasti loodud ja üldiselt oleks jätkamine emotsionaalselt ka üsna laastav.
Sellist minevikku ei ole kerge seljataha jätta ja edasi minna. Lokkav korruptsioon, nakkushaigused (HIV), kirjaoskamatus (ÜRO inimarengu raportis on 175 riigi pikkuses nimekirjas viimased 25 Aafrika riigid), kõrge suremus ja kodusõjad (kongo sõda 1998-2008 võttis elu enam kui 5 miljonilt inimeselt), on paraku veel omadussõnad, mis Aafrikat iseloomustavad, ent lootusetu optimistina usun, et kõik see on muutumas või ollakse sinna poole vähemalt teel. Märk sellest on kasvõi FIFA 2010 jalgpalli MM toimumine Lõuna-Aafrika Vabariigis.
"Ma unistan Aarfikast, mis sõlmib rahu iseendaga:" - N. Mandela
