Teile, kes te lootusrikkalt minu blogi iga hommik avate ja näete, et taaskord ei ole ma siia midagi kirjutanud, võlgnen ma suure vabanduse. Tegelikult olen ma 2 korda uue sissekandega alustanud, ent ei ole nendega kuskile jõudnud ja olen nad hetkes otsustanud kõrvale jätta. Küll aga ei kavatse teha ma seda selle sissekandega.
Kõrval pildil olev stseen on päris Alfred Hitchcocki (13 august 1899 - 29 aprill 1980) filmist "Linnud" - IMDb - 7,9/10. Enne, kui Hitchcock jõudis pildil oleva filmini ja mina selle sissekande mõtteni, mõtlesin, et kirjutan siia midagi tema elust. Alfred alustas oma filminduse karjääri mõnevõrra edutult Inglismaal, kus asus esimese hooga (suuresti ajastust tingitud tehnoloogia võimetus midagi muud teha) tootma tummfilme. Edu saabus filmiga "The Lodger : A story of the London fog", mis esmakordselt vaatajateni jõudis 1927. aasta jaanuaris. Aasta varem abiellus Hitchcock oma assistendi Alma Reville-iga, kes paljudele tema filmidele kaasa aitas ja keda Hitchcock ka selle eest tunnustas, kuid võrdlemisi salaja, kuna Anna ei olnud avalikust tähelepanust väga huvitatud.
1929. ilmus Hitchcocki esimene helifilm "Blackmail" ning aastal 1938 järgmine suurteos "The Lady Vanishes". Järgmisel aastal kolis Hitchcockide perekond Ameerika Ühendriikidesse, kus tema firmamärgiks said psühholoogiliselt sügavad detektiivi filmid ning freudistlikud õudusfilmid, millest ei puudunud kentsakas huumor. Huumorit nendes filmides võib võtta kui musta, ent vahe on selles, et näiteks surma üle ei tehta nalja üleüldiselt, vaid konkreetsed isikud näevad lähenevat surma kui midagi naljakat. Hitchcock oli väga viljakas filmilavastaja ja väärt kindlasti pika nimistu jätkamist, ent seekord ei ole see eesmärk. Olgu öeldud, et minu lemmik film temalt (pean tunnistama, et pole neid palju näinud) on "Linnud" (garanteeritult üks paremaid õudusfilme ja neid olen ma juba päris palju näinud), mis valmis aastal 1963 ja põhineb Daphne du Maurieri samanimelisel romaanil (siiski ainult nimi ja idee ründavatest lindudest). 1963 kandideeris film ka parimate efektide Oscarile, kuid jäi Kleopatrale (http://en.wikipedia.org/wiki/Cleopatra_(1963_film) alla.
Antud film on 7. kohal AFI-i (American Film Institute) 100 years ...100 Thrills, nimekirjas, mis koondab endast aastaks 2001 välja antud parimaid filme, mis südame kiiremini lööma panevad ja õudust ning ärevust tekitavad. Kusjuures I kohal antud kategoorias on "Psycho", 1960. Alfred Hitchcockilt ilmunud teine üsna tuntud õudusfilm.
Miks on ühed filmid õudu ja ärevust tekitavad ja teised, hoolimata suurest eelarvest, panevad su paremal juhul naerma või halvemal kanalit vahetama või lihtsalt filmi kõvakettalt kustutama ? See, et Hitchcock nii paljude filmidega, on suutnud õudu ja ärevust külvata ning seeläbi palju austajaid võita, on märk andekusest, ent see, miks ühed või teised stseenid (filmide puhul) või sündmused, esemed, loomad ja kõik muu võimalik inimesele emotsionaalselt nii destabiliseerivalt mõjuvad, et ka liigutamine tundub võimatu (tõeline hirm) on minu meelest üsna hämmastav, kuid samas huvitav.
Mis paneb ühtesid meist lennukist langevarjuga hüppama, samas kui mõned ei suuda üle kahekordse maja rõdu ääregi vaadata või miks kardavad mõned meist liblikaid, kuid on täiesti rahulikud nt ämblikke nähes ?
James Joyce on öelnud, et hirm on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatuses tõsist ja püsivat ning seob seda varjatud põhjusega. Meis tekitab hirmu "Psycho" stsenaariumis olev hull motellipidaja Norman, kes mõrvas oma ema ja tema armukese, kuna pärast isa surma olid nad olnud kui üks inimene maailmas. Samuti tekitab ärevaid tundeid meis teine peategelane Marion, kes varastab oma ülemuselt võrdlemisi kena rahasumma ning põgeneb, sest tahame või mitte, oleme me kõik kunagi millegi või kellegi eest põgenenud (hoolimata põhjustest). Eriti õõvastav on aga antud filmis see, et pärast otsust raha siiski tagastada, langeb Marion esimese peategelase ohvriks kuna on sattunud viimase motelli ja perverssesse ulma, kus tema ema on endiselt elus. (nimelt on Norman üle võtnud oma ema itentiteedi ja tapab viimase rollis armukadedusest noori naisi, kellega Norman kohtub).
Minu hetkel pooleliolevas raamatus, ("Montaažiruum" - Louise Welsh) on üks tegelane öelnud ühe väga julma võimaliku mõrva, mis koosneb ääretust julmusest ja äärmuslikest seksuaalsetest fantaasiatest, kohta järgmist : "Kui keegi mõtleb mingi jubeda teo/fantaasia rahuldamise vms peale, on kuskil see suure tõenäosusega juba juhtunud."
Tulles tagasi nüüd "Psycho" juurde, ei ole ju üllatav hirm, mis meis tekib pigem seda kui nt mõnda zombidest küllastunud filmi vaadates, sest ka parema tahtmise juures ei seosta keskmine ratsionaalne inimene zombisid reaalsusega. Samas, kes meist ei oleks ööbinud mõnes motellis ?
Sissekanne sai ajendi ühest õuduslugusid sisaldavast raamatust, milledest 14st 1 (ühtlasi ka I) oli reaalselt jube ning nn flashback oma lapsepõlve suurima hirmu juurde.
Julgus ei ole hirmu puudus, vaid tunne, et maailmas on midagi olulisemat kui hirm, mille pärast me end sageli tagasi hoiame.
1929. ilmus Hitchcocki esimene helifilm "Blackmail" ning aastal 1938 järgmine suurteos "The Lady Vanishes". Järgmisel aastal kolis Hitchcockide perekond Ameerika Ühendriikidesse, kus tema firmamärgiks said psühholoogiliselt sügavad detektiivi filmid ning freudistlikud õudusfilmid, millest ei puudunud kentsakas huumor. Huumorit nendes filmides võib võtta kui musta, ent vahe on selles, et näiteks surma üle ei tehta nalja üleüldiselt, vaid konkreetsed isikud näevad lähenevat surma kui midagi naljakat. Hitchcock oli väga viljakas filmilavastaja ja väärt kindlasti pika nimistu jätkamist, ent seekord ei ole see eesmärk. Olgu öeldud, et minu lemmik film temalt (pean tunnistama, et pole neid palju näinud) on "Linnud" (garanteeritult üks paremaid õudusfilme ja neid olen ma juba päris palju näinud), mis valmis aastal 1963 ja põhineb Daphne du Maurieri samanimelisel romaanil (siiski ainult nimi ja idee ründavatest lindudest). 1963 kandideeris film ka parimate efektide Oscarile, kuid jäi Kleopatrale (http://en.wikipedia.org/wiki/Cleopatra_(1963_film) alla.
Antud film on 7. kohal AFI-i (American Film Institute) 100 years ...100 Thrills, nimekirjas, mis koondab endast aastaks 2001 välja antud parimaid filme, mis südame kiiremini lööma panevad ja õudust ning ärevust tekitavad. Kusjuures I kohal antud kategoorias on "Psycho", 1960. Alfred Hitchcockilt ilmunud teine üsna tuntud õudusfilm.
Miks on ühed filmid õudu ja ärevust tekitavad ja teised, hoolimata suurest eelarvest, panevad su paremal juhul naerma või halvemal kanalit vahetama või lihtsalt filmi kõvakettalt kustutama ? See, et Hitchcock nii paljude filmidega, on suutnud õudu ja ärevust külvata ning seeläbi palju austajaid võita, on märk andekusest, ent see, miks ühed või teised stseenid (filmide puhul) või sündmused, esemed, loomad ja kõik muu võimalik inimesele emotsionaalselt nii destabiliseerivalt mõjuvad, et ka liigutamine tundub võimatu (tõeline hirm) on minu meelest üsna hämmastav, kuid samas huvitav.
Mis paneb ühtesid meist lennukist langevarjuga hüppama, samas kui mõned ei suuda üle kahekordse maja rõdu ääregi vaadata või miks kardavad mõned meist liblikaid, kuid on täiesti rahulikud nt ämblikke nähes ?James Joyce on öelnud, et hirm on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatuses tõsist ja püsivat ning seob seda varjatud põhjusega. Meis tekitab hirmu "Psycho" stsenaariumis olev hull motellipidaja Norman, kes mõrvas oma ema ja tema armukese, kuna pärast isa surma olid nad olnud kui üks inimene maailmas. Samuti tekitab ärevaid tundeid meis teine peategelane Marion, kes varastab oma ülemuselt võrdlemisi kena rahasumma ning põgeneb, sest tahame või mitte, oleme me kõik kunagi millegi või kellegi eest põgenenud (hoolimata põhjustest). Eriti õõvastav on aga antud filmis see, et pärast otsust raha siiski tagastada, langeb Marion esimese peategelase ohvriks kuna on sattunud viimase motelli ja perverssesse ulma, kus tema ema on endiselt elus. (nimelt on Norman üle võtnud oma ema itentiteedi ja tapab viimase rollis armukadedusest noori naisi, kellega Norman kohtub).
Minu hetkel pooleliolevas raamatus, ("Montaažiruum" - Louise Welsh) on üks tegelane öelnud ühe väga julma võimaliku mõrva, mis koosneb ääretust julmusest ja äärmuslikest seksuaalsetest fantaasiatest, kohta järgmist : "Kui keegi mõtleb mingi jubeda teo/fantaasia rahuldamise vms peale, on kuskil see suure tõenäosusega juba juhtunud."
Tulles tagasi nüüd "Psycho" juurde, ei ole ju üllatav hirm, mis meis tekib pigem seda kui nt mõnda zombidest küllastunud filmi vaadates, sest ka parema tahtmise juures ei seosta keskmine ratsionaalne inimene zombisid reaalsusega. Samas, kes meist ei oleks ööbinud mõnes motellis ?
Sissekanne sai ajendi ühest õuduslugusid sisaldavast raamatust, milledest 14st 1 (ühtlasi ka I) oli reaalselt jube ning nn flashback oma lapsepõlve suurima hirmu juurde.
Julgus ei ole hirmu puudus, vaid tunne, et maailmas on midagi olulisemat kui hirm, mille pärast me end sageli tagasi hoiame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar