Hej lugejad! Suvi juba paistab silmapiiri tagant ja ma pole jupp aega midagi kirja siia pannud. Olgu öeldud, et poolikuid sissekandeid on vist kokku lausa 4 ja üks isegi aastatagusest ajast, aga eks paistab, mis neist saab. Igatahes selle pildiga (alguses) kaart on nüüd minu rahakoti vahel ja koopia sellest mu ema käes. Ma ei hakanud polikliinikut blankettidest tühjaks tegema, et teile ka koopiaid anda hoolimata tõsiasjast, et juhistes oli selgelt kirjas, et koopia anna oma perele. De jure ma teid oma õdede ja vendadena tunnustada ei saa, ent de facto tunnen ma end alati teie seltsis nagu kodus. Sellepärast teatangi teile nüüd, et nimetatud kaardil minu rahakoti vahel seisab järgnev: "Olen nõus surmajärgselt loovutama oma elundeid ja kudesid siirdamiseks."
Mäletan, et mõtlesin sellele esimest korda siis kui tulin Tartusse. Ei tea, miks, aga tundub kuidagi õige (omamoodi isegi rahuldust pakkuv), sest kui muidu elus läbi ei löö, siis vähemalt saab keegi mingisugustki kasu.
Täna ei tee vahelduse mõttes üldse pikalt ja räägin vaid ühest asjast veel. Nimelt käisin üks päev juuksuris ja kuigi te keegi seda ei öelnud (siinkohal võlgnen vabanduse Liinale, kes tegelikult tegi vihje, et ma siiski peaksin juuksurisse minema), tean, et mõtlesite juba ammu, millal selle tee ette võtan. Kõik oli nii nagu ikka. Läksin juuksurisse, ootasin oma korda, istusin toolile, rääkisin, mida ootan ja lõikus algas ja 20 minutit ei öelnud ma rohkemat kui: "jätke kolmandik alles...". Nüüd minu kõrval olevale toolile maandus üks mees 30ndates ja tema lugu algas üsna sama moodi, ent temal oma juuksuriga õnnestus üle minna "piirata siit ja sealt" nii rahvusvahelisele poliitikale kui olukorrale meie kaitseväes ja ma kuulasin neid ja ei suutnud välja mõelda, mis oli see võlusõna, mis neid vestlusele aitas. Kusjuures hoolimata maailma kõikidest probleemidest, mõtlen ma alati juuksuri juures, kas ja kui siis millest ma üldse temaga rääkima peaks. Kas ma peaks ise initsiatiivi üles näitama või on pigem õigem lasta tal oma tööd teha, maksta ja ära kõndida mõne viisaka fraasiga.
Mis neisse fraasidesse puutub, siis pärast ühte õnnelikku juhust kui üks kena neiu Farmaatsia Instituudis lifti astus ja mulle veetleva naeratusega tere ütles, olen ma ka ise hakanud asutustes ja muus taolises rohkem teretama. Miks? Mu päev läks poole rõõmsamaks lihtsast terest ja kui suudaks ise kellegi teise päeva sama moodi paar kraadi kuumemaks keerata, siis miks mitte.
Ja lõpetuseks, on ju klassika, et venemaal hauguvad koerad umbes nii: "gaf, gaf" või mis iganes moel ka see kirjapilt poleks. Olgu sellega kuidas on, pakun teile järgneva lingi kaudu võimalust avastada, mis häält teeb lõvi jaapanis, kukk kreekas või kiirabi auto Hiinas. http://www.bzzzpeek.com/
mõnusat maailma avastamist ja uute kohtumisteni...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar