Hej mina kära kompisar!
 |
| Pildi vasakus nurgas on näha minu sõrm :D |
Ma olen veidi laisk olnud ja teid ignoreerinud, aga pole ju lugu. Võiks ju öelda, et kui midagi väga head väga tihti saab, siis devalveerub see "headus", justkui vahepeal peaks sellest puudust tundma. Noh, ma ei tea, ükskõik kui palju ma ka spargelkapsast ei sööks, šokolaad on ikka sama hea...
Igatahes otsustasime ühel reede õhtul salsa peole minna. Üritus toimus ühes kohalikus ööklubis ja 60 SEK-i eest sai baaskursuse, õhtusöögi ja hea muusika ning seltskonna veel pealekauba. Kuna tegu ei olnud siiski nationiga (korp!), siis alkohol oli küll kuradi kallis. Pidime vahepeal lausa GH-sse minema (üks läheduses asuv nation), et end laadida. Salsast nii palju, et see oli mulle esimene ametlik kord, ent sellegi poolest oleks veidi rohkem tahtnud. Ehk kuskil ja teine kord või siis 5. aprillil ja samas kohas. Üritus oli ka selles mõttes tore ettevõtmine, et tegime seda ju kahe koridori rahvaga koos ja viimastel nädalatel on see olnud üks paljudest asjadest, mida me koos ette võtnud oleme. Nagu ma ka ilmselt kirjutanud juba olen, siis külmkapis on mul riiul kahes köögis ja süüa teen ka enam vähem vaheldumisi siin ja seal.
 |
Selles väikest nukumaja meenutavas kohas me salsat tantsimas käisimegi...
|
Uuest köögist nii palju, et midagi erilist Heimstaden ei teinud ja 3 nädalat tehti tööd, mida annaks kenasti ka 3...4 päeva sisse panna. Pilti uuest köögist ma teinud veel ei ole, sest ma ei ole leidnud hetke, kus see korras on.
Nüüd kus ma vähem kooliasjadega tegelen (antud aine rõhk on suuresti rühmatöödel koolis), on mul ka rohkem aega kõigeks muuks mittevajalikuks nagu filmimaratonid. Just paar pühapäeva tagasi otsustasime vaadata kõikide teismeliste lemmikkangelaste Edwardi ja Jacobi võitlust Bella pärast, aka Twilighti. Ja kui te mõtlete, kas ma olin
team-Jacob või
team-Edward, siis teadmiseks teile, et mulle too Bella niikuinii ei meeldinud ja kõik ju teadsid, kuidas see raaamtu(filmi)seeria lõppeb. Ega midagi asjalikku siia tegelikult lisada ei oskagi. Teist korda neid filme enam ei vaata ja raamatuid ma ka ilmselt siiski läbi ei loe. Küll aga räägiks ühest huvitavast noahoidjast, mis Johannal köögis oli... Või noh, näitaks pilti :)
Üsna markantne kuju mu meelest ja igati paslik ühele modernsele köögile.
Nende tegevuste hulgas, mida me siin kahe kordiori peale kokku teeme, leidub ka iga esmaspäevane Disney filmide õhtu. Oleme vaadanud Lõvikuningat (vabandust Kaie) ning Kaunitari ja Koletist. Külmkapi pealset plaani vaadates selgub, et järgmiseks filmiks on Herakles. Ega mul ju midagi selle vastu ei ole, et me neid toredaid värvilisi muinasjutte vaatame, ent vaikselt olen üritanud vihjata, et võiks ju ka midagi tõsisemat sisse sokutada ja kes teab võib-olla ka pärast sel teemal diskuteerida. Tean siiani ühte neiut, kes minuga nõus on. Ehk kunagi...
 |
| vaprad sõdurid |
See pilt on ju üsna juhuslik, kuid sellel on oma väike lugu. Nimelt on need loomad ühest pulmast, kus ma töötasin. Võtsin nad kaasa, sest muidu oleksid nad prügikastis lõpetanud nagu sajad teised väiksemad ja suuremad sõbrad. See kirvega mehike paraku suurem asi valvur ei ole ja pikalt püsti ei seisa. Ma jõin nüüd veini ära, mis küünla kõrval seisis. Äkki näeb nüüd sõduri nägu ka rohkem.
Köögist meil veel niipalju, et ükspäev öeldi mulle, et ma pidavat olema majahaldjas. Miks? Ma ju koristan kui ei ole minu nädal ja üleüldse tõmban igaks juhuks koguaeg lapiga kõik pinnad üle. See kuivanud toit igal pool ajab ju iiveldama. Muide enda meelest ei ole ma justkui majahaldjas, sest ega ma seda ei naudi. Teiste inimeste järelt koristamine ei ole kindlasti see, mida ma siia jahtima tulin. Kes Harry Potterit lugenud on, siis minu meelest iseloomustab mind kõige paremini too krimpsus troll Kreacher, kes ei sallinud sopaverelisi ja oli muidu tõre, ent kui käsk anti, siis seda ta ka tegi. Teinekord oli selline juriidiliselt-on-ju-kõik-ok maik juures, kuid siiski. No vot, ma tunnen end sama moodi. Piisab, et natuke kuskil seisab ja roiskub kui juba tunnen sisemist tungi see koristada. Ma lihtsalt ei saa. Kirun kui nende üüratute kastidega prügihoidla poole kolistan, kuid mis sa teed. Mu toiduained peavad olema selles sigalas, mida siin köögiks nimetatakse ja ma lihtsalt ei suuda. Muuhulgas on meil nüüd ka sipelgad ja nagu ikka... "Saab ka hullemini", on põhiline vastus. Daniel ütles suisa, et see on ju mõnus või nii, et tunned end nagu päris üliõpilasköögis. Tunnen end nagu sigalas. Positiivse külje pealt leidsin koristamise käigus ühe kapi otsast kaks raamatut, mida keegi endale ei soovinud.
Naistepäeval oli minu tähelend. Muretsesin mõlemale koridorile potilille ja muidugi pakkusin šokolaadi. Vabandust nende ees, kes mulle neid assortiisid saadavad, aga ma arvan, et need kommid maandusid paremas kohas. Pealegi on mul treeningrežiim, millest ma pean kinni hoidma. Igatahes sain mitu aitäh sõna ja kogusin hulga plusspunkte, mis ei olnud mu eesmärk iseenesest. Muide päeva kui sellist siin ei tähistata, mis andis üllatusele kohe mitu kraadi juurde. Kurvema poole pealt võin öelda, et üks õnnetu lill maandus prügikotis diivani kõrval mingil mulle teadmata põhjusel, kui mul õnnestus teine päästa ja kohendada. Kurb on veidi mõelda, et ega nad ilmselt pärast mind enam kesta, ent rõõm oli rõõmu pakkuda.
Viimase aja üks suuri mureküsimusi on ka toit. Nimelt ärkasin eile hommikul teadmisega, et mul on külmkapis riisipuder, aga mine võta näpust, polnudki. Polnud ju iseenesest lugu, ent kuna eile oli pubiõhtu, siis lootsin veidi kergemalt pääseda. Hiljem muidugi selgus, et keegi oli meil koridoris lihtsalt vargil käinud, sest erinevatelt inimestelt oli võetud veel mahlapakk, 2 pudelit Jägermeistrit, üks pudel viina, kakss pakki sinki, energiajooke mingi ports jne jne. Arvasime, et välisuks oli lahti ja keegi lihtsalt proovis õnne. Loodan, et puder maitses hästi. Hirmuga mõtlesin, et keegi oli ka minu 2 kilo liha ära võtnud, aga õnneks oli see lihtsalt teise kohta tõstetud.
 |
| Aladdin ja Jasmine |
Nädal tagasi oli meil araabia teemaline pidu koos kostüümide ja kõigega. Lina ja Alya, kes on Iraagist, aitasid meid söökidega (me pidime lihtsalt koostisained toomad) ja Viktor üritas järjekordselt oma koduveinist lahti saada. Pärast kõige muuga segamist kõlbas isegi juua. Ta sai kuskilt mingisuguse retsepti banaaniveini jaoks, aga päris hästi see ei õnnestunud. Väljanägemine on nagu bensiinil ja maitse ei ole ka just meistriklass. Söögid olid aga iseenesest head ja lihtsad. Pildil olev Jasmine on tegelikult Emma Iirimaalt, kes teeb siin oma doktorikraadi. Üks ääretult sümpaatne ja selline naabermaja tüdruk, kellele kõik noormehed mõtlevad. Teate ju küll, selline lahe ja vaba olemisega ja terava keelega. Muuhulgas armastab ta ka jalgpalli (siiski vaadata). Täna kusjuures on ei rohkem ega vähem kui Rootsi vs Iirimaa tuleva MMi jaoks Brasiilias. Otsustasin selles küsimuses neutraalse seisukoha võtta hoolimata Danieli raudsest veendumusest, et ma peaks kogu hingega Rootsile kaasa elama. Tegelikult on mul ju ükskõik.
Kas teate neid päevi, kui te ärkate üles ja tunnete, et täna tuleb üks äraütlemata mõnus päev. Üks selline oli möödunud pühapäev. Üks tutav suvisest keelelaagrist otsustas kõik põhjamaade pealinnad läbi reisida (kõik peale Helsingi ja Reykjaviki) ja iseenesest mõistetavalt sattus ta ka Stockholmi. Kirjutas ta mulle juba kuu varem, et äkki oleks mul huvi temaga kohtuda ja olin nõus. Raudteejaamas oli mul üksjagu aega ning otsustasin raamatupoodi minna. Ei pidanud kaua ekslema ja leidsin endale teose, mille kohta juba pea 2 kuud tagasi arvamusartiklid DN-st lugesin. John Green'i "The fault in our stars". Ostsin teose Rootsi keeles, mis ju ei ole ilmselt kellelegi enam üllatus, kuid soovi, 50 SEK rohkem maksta, taga peitus tung, toetada neid inimesi, kes kirjandust tõlgivad. Olen kaks paetükki läbinud ja siiani ei ole pidanud pettuma. Kohtusime Vovaga Stockholm-Cs ja otsustasime kõige esimese asjana tass kohvi juua ja päeva plaan paika panna. Ega selle paari tunniga, mis meil oli kuhugi väga mujale, kui kuningalossi juurde ei lähe. Meeldivaks üllatuseks oli meile aga see, et meile sobival ajal toimus Riksdagen-is giidiga ekskursioon. Võtsime ka selle Rootsi keeles.
 |
| Vova couch-surfing host tegi pildi |
 |
| arvasin, et selles jões on ülepea vesi, aga võta näpust. Paistab, et saab isegi kala püüda |
 |
| Finantsasjade töötuba. Ümarlaud parlamendi liikmetele ja taga olevad 5 tooli kuuluvad oma ala ekspertidele |
 |
| kõikide maakondade vapid (seintel ripuvad riigikogu spiikrite maalid; kusjuures läbi ajaloo on vaid 2 neist olnud naised) |
 |
| Olof Palme büst; Mitte kõik peaministrid ei saa endale büsti. Selleks peab riiki juhtima teatud arv aastaid |
 |
| Makett pimedatele; poolkaares asub praegune parlament ja tume osa sümboliseerib uusimat juurdeehitist; Üleval paremal on näha kuningaloss |
 |
| Vaade tollest tumedast osast |
 |
| Parlament ja tähtsad otsused; Taustal olev pilt on "kootud" igast Rootsi osast pärit olevast jupist, et sümboliseerida kõikide esindatust. |
 |
| Selle õnnetu lõvi lugu on selline, et juurdeehituse käigus tuli tema sama ots maha võtta; Kusjuures on veel küsitud ka palju seda, et mis on Rootsil lõvidega pistmist? |
Pärast tiiru uurisin veel, et kui palju üks keskmine rootslane poliitikast üleüldse huvitatud on ja üht koma teist veel. Tuurist veel niipalju, et lõpus jagati värvilisi voldikuid ja pilti võis ka kõigest teha. Ekskursioon oli tasuta ja plaanin ka Eesti Parlamenti ükspäev külastada. Jube piinlik ja kentsakas oleks ju mitte seda teha. Päev oli igati põnev ja tore oli näha tuttavat nägu. Sain küllakutse ka Ukrainasse :)
Õhtul aga Flogstas ootas järgmine meeldiv üllatus. Nimelt oli meie katusel näha virmalisi. Üsna nõrgaks jäi kogu valgusemäng, kuid ei oleks osanud oodatagi, et nii kaugel lõunas virmalisi näeb. Kusjuures, mulle tundus, et mida kaugemalt Lõuna-Euroopast keegi pärit oli, seda rohkem elevil nägudega nad seda looduse vaatemängu imetlesid.
Teisipäeval käisin oma pakil järel postkontoris ja kena teenindaja teatas mulle, et järgmine kord peaks mul pass kaasas olema, sest ID-kaart ei kehti kui tõend. Tore! See kui teie siin kiviajas elate, et tähenda, et me kõik ülejäänud seda tegema peame. Mis ta sealt mu passist leida loodab huvitav? Reeglid on muidugi reeglid ja nagu ma siin kuulsin, siis ID-kaart siin suurt midagi ei tähenda. Juhiload kusjuures on lubatud kui isikut tõendav dokument.
Seekord siis sedasi ja Eesti asjadest nii palju, et minult ikka küsitakse, mis koobas see Eesti on, kus osadele inimestele ei ole ikka veel tagatud seaduse poolne kaitse. Aga mis sa imestad kui Riigikogus istuvad inimesed, kelle analüüsi võime küündib napilt põhikooli tasemele. Sealt on ju raske mingisugust algatust oodata. Seni pean aga mina piinlikult maha vaatama kui kogu muu maailm mu üle naerab, et kodumaa on hoolimata suurtest sammudest IT-valdkonnas mentaalselt ikka veel kinni sajandites, mis ammu möödas. Kõik võiks ju olla palju parem ja seisab see ju vaid otsuse taga.
Hej s
å länge
