Teeme meie riigi juubeliks korda

Hejsan!

Need sõnad kostusid kuskil meie presidendi kõnes, mida ka minna innukalt, nagu mul kombeks on, kuulasin. Kuid alustagem lugu algusest. Eelmise nädala alguses alustati meie köögis renoveerimistöödega, mis tähendab, et järgnevad 3 nädalat jagama me naaberkoridori kööki. Seejärel tulevad inimesed sealt siia meie kööki jagama. Alguses tundus päris tüütu ettevõtmine, sest kapid tuli tühjaks teha (toit tuppa vedada) ning süüa peab ju tegema nüüd kuskil kaugel. Mõtlema peab sellele, mida on vaja kaasa võtta kui tahad vältida sada korda edasi-tagasi jooksmist jne. Õnneks olen ma alles hoidnud kõik karbid, millega mulle siia midagi saadetud on. Olen nendesse komplekteerinud eraldi hommikusöögi ja vaheampsu, et pääseda sellest eelpool nimetatud mõtlemisest ehk siis teisisõnu tegutseda veidi efektiivsemalt. Renoveerimistöid jälgides tundub paraku, et tegutsetakse väga aeglaselt ning uskumatu kolm nädalat täitub ilmselt päeva täpsusega.

poolteist nädalat tagasi

poolteist nädalat tagasi

nüüd...

Võib ju tõdeda, et vahe ülemise ja alumise pildi vahel on üsna marginaalne. Töödest nii palju, et värvitakse laed ja seinad, vahetatakse põrand ning ka uued lukud saama kappidele. Mis seal ikka. Võiks ju veel küsida, et ka ei oleks võinud seda kõik suvel teha kui siin kedagi ei ole, ent kõik laabub lõpuks niikuinii. Pealegi, on meil olnud suurepärane võimalus tutvuda inimestega teisest koridorist, mis on olnud ju väga hea võimalus laiendada oma tutvusringkonda siin. Hämmastav kui lähedal sa võid olla väga toredatele inimestele, ilma, et sa seda märkad. Kui köögid valmis saavad, hakkan korra või kaks teises köögis süüa tegemas käima lihtsalt inimeste pärast. Pealegi tundub, et nad hoiavad rohkem puhtust ning sorteerimine on ka suurema au sees. Täna võin juba teatada, et köök on valmis või noh, peaaegu valmis. Keegi peab veel külmkapid ja pliidid õigesse kohta vedama ja võibki uue köögi sisse õnnistada. Ma väga loodan, et see jääb puhtaks kuigi ma mingeid erilisi lootusi ei hellita.

tasub teada inimesi, kes kududa oskavad..

Kuigi täna oli väljas nii soe, et ma ei vajanud ei üht, teist ega ka kolmandat pildil, siis vahepeal kui pakane vastik oli ja tuul puhus, oli päris mõnus sokk jalga tõmmata ja välja minnes lisapaar käpikuid taskus hoida.

aurukatel

See siin on minu aurukatel, mille ümber ma tantsu löön. Viimased uudised laborist olid kahjuks sellised, et midagi nüüd päris õige pole, aga samas peab veel korduskatseid tegema jne. Ega mulle see edasi-tagasi jooksmine ei istu, aga ega midagi sinna parata ka ei saa. Põhiprogramm on see, mis dikteerib mulle ette, millal ma vaba olen ja millal mitte. Just praegu on mul selline kursus nagu Mudelid Bioloogilistele süsteemidele ehk siis teisisõnu on meil andmed ja me üritame arvutis luua mudeleid, mis neid kirjeldavad. Päris kenasti on alanud ja hoolimata sellest, et ma esimese hooga peaaegu, et minestasin kui kuulsin, et ma pean mingeid diferentsiaalvõrrandeid kuskile kirjutama ja logaritmeerima ja ei tea mida põnevat veel, on hetkel seis tubli. Mis kõige tähtsam. Mul ei ole enam ühtegi eksamit. Te ei kujuta ette, milline kergendus see on ...

24. veebruar 2013

Kuidas see aeg ikka lendab. Paha hakkab. Täna mõtisklesin, et olen siin juba peaaegu, et 6 kuud olnud, mis tähendab, et vaid kolm on jäänud, et sellest reisist ja ettevõtmisest viimast haarata. Igatahes oli pühapäeval sünnipäev ja kuigi ma jõudsin klubist koju kahe ringis, ärkasin ma nagu kord ja kohus kell 6.30. et lipuheiskamist vaadata. Ene Ergma võiks vabalt presidendi toolil istuda ja aitäh talle nende mõtete eest. Andrus Ansipil oli jällegi väga halb päev vist ja tema kõne ajal oleks võinud uuesti voodisse minna. Suure ajavahe tuhinas magasin kahjuks maha paraadi, aga ega sellest väga lugu polegi. Nägin kontserti ja kuulasin Presidendi kõnet. Nii mõndagi oleks kõigil kõrva taha panna. Tahaksin talle lisada seda, et mina loodan, et kui Eesti 5 aasta pärast korras on, siis ka inimesed on tolerantsemad. Võõraviha ja mis kõik mu torkab paraku silma ja see peaks olema taunitav. Umbes nagu sellised avaldused nagu Enzo siin ükspäev köögis tegi, et homoseksuaalsus on haigus. Piinlik... Aga ega ma siis sel päeval üks oma toas ei olnud ja Eesti lippu lehvitanud. Mõtlesin, et sünnipäeva puhul pakun midagi Eesti pärast ja kilu võileivaga ei hakanud ma kohe heaga kedagi šokeerima. Selle asemel proovisin ema soovitatud retsepti järgi kamapalle šokolaadiga teha. Võib lugeda õnnestunud katseks, sest kõik söödi ära ja rootslaste puhul on see märgilise tähendusega, sest on väga raske veenda neid võtma rohkem kui ühte. Vana Tallinn nii suur täht ei olnud, ent ka seda mekiti. Palju imestati selle üle, et ma nii õhinaga Eesti sünnipäeva tähistan, aga eks see ole ju osalt seotud ka sellega, et ma olen hetkel veidi kaugel ja mine tea, mis see tulevik veel toob.
Loodan, et ka teile möödus päev kenasti ja kui te kontserti ei näinud, siis vaadake kindlasti kui võimalus. Väga õpetlik! Kätlemist ma siiski ei vaadanud, sest köögis on meil nüüd potentsiaalselt 23 (varasema 11 asemel) väga toredat inimest ja arvestades seda nappi aega, mis mul jäänud on, siis ei tahtnud kuidagi loobuda veel ühest õhtust nendega. Muide tähtpäevadest rääkides, ei tähistata siin 8. märtsi ja muidugi ei lase ma seda päeva niisama mööda. Naljakas oli sellegi poolest, et keegi ei tea isegi pärast otsimist, mis päevaga tegu on. Lugesin isegi veidi Wiki-st, et tõepoolest, Naistepäev pole siin väga palju erinev päev teistest.