Aga meil Ameerikas...

Tjenare!

Kevad tuleb kiiremini kui mina pildistada jõuan, ent ta siiski tuleb ja võiks öelda, et peaaegu juba on. Täna oli päris soe, kuigi Enzo minuga ilmselt ei nõustuks, sest kraadiklaas näitas nappi 7t kraadi, taevakaar oli pilves ja kohati sadas ka vihma. Ütlesin talle, et pead olema rahul sellega, mis on. Muide eelmises ettekandes olnud sõnu šokolaadi ja heade asjade kohta pean ma siiski sööma, sest Ulf Ellervik on öelnud umbes midagi sellist, et lõpmatult ei saa kõike nautida, sest sama hea asi täidab ootusi järjest vähem ja vähem. See aga tähendab, et dopamiini vabaneb meie ajus üha vähem kuni me seda ei märkagi. Me ei saa enam rahulolu ja õnne pakkuvat molekuli ehk me ei naudi enam naudingut pakkuvat tegevust.

Küll aga ei taha ma nüüd leida vabandusi mitte kirjutamiseks. Ma ei ole seda nüüd jälle pikalt teinud kuna mida aeg edasi, seda rohkem asju tunduvad piisavalt igapäevased, et neid mitte üles märkida. 

Mõnest asjast siiski juttu tuleb. Nimelt lihavõtted. Lihavõtted on siin üks uskumatult pikk püha. Kõik algab pooliku neljapäevaga ja vabad päevad kestavad katkestamatult kuni esmaspäevani välja. 

minu kompositsioon

Mona lisas mõned šokolaadimunad

lihavõttekaunistused Rootsi moodi

Nagu öeldud, siis lihavõtted kestsid päris kaua ja mina muidugi ei jätnud võimalust kasutamata ja proovisin siis mune värvida. Tundub, et ma tegelen sellise traditsiooniliste pühade kraamiga siin rohkem, kui kunagi varem. Igatahes ei plaaninud ma neid kõiki roheliseks värvida. Lugu algas ühe armsa kirjaga Eestist ja toiduvärvidega. Läksin isegi nii kaugele, et tõin väljast veel lisaks kuuseoksi, et munadele mitmekülgsemat mustrit saada. Kirjaga olid kaasas veel riidetükid ja sibulakoored ja nõuanded, kuidas mune värvida. Keerasingi siis suure entusiasmiga iga muna oma riidetüki sisse ja ka värvid said kõigile erinevad. Paraku ei mõelnud ma selle peale, et nimetatud riidetükid lasevad ju rõõmsalt kõik värvid läbi ja kuna roheline oli piisavalt domineeriv, siis saidki kõik munad rohelised. Ei seedreid ei palme... Mustrid said igatahes omapärased sellegi poolest ja veidi salvrätte ning ongi midagi, mida lauale panna. Mona lisas omalt poolt ka šokolaadimunad Austriast. Viimased sõin ma hea meelega kohe ära. Kõige alumisel pildil on näha rootslaste tüüpiline lihavõttekaunistus. Maja ees olevale põõsale kleebitakse (ma täpselt ei tea) värvilised suled külge ja nii jääbki. Mulle nad ei istu ja oma maja ette ma neid ei paneks.

Aga saaga ei ole läbi. Reedel oli täiesti sobilik vaadata The Passions of Christ. Mona oli nõus filmi minuga vaatama kuigi ma ettepanekut päris 100% tõsiseltvõetavusega ei teinud. Ta ei jäänud oaraku sellega rahule, sest viimane olevat liiga õudne olnud. Ta võpatas alatasa. Muide, see ei jäänud ka esimeseks "halvaks" filmiks, mida ma talle soovitasin. Nimelt üks õhtu soovitasin  vahetuskaubaks Food Inc-i eest vaadata Earthlings-i. Ta vaatas ära vist pool filmi ja kogu emotsioonis loobus liha söömisest. Vähemalt seni kuni ta ei saa kindel olla, kus on liha kasvanud ja kuidas on looma koheldud. Viimane film tekitab inimkonnas tõepoolest jälestust. 

Pühapäeval tegi Emma ettepaneku tähistada I ülestõusmispüha nii nagu nad seda Iirimaal teevad. Komme näeb ette sel päeval selline pidulik ja korralik lõuna maha pidada, mis oli iseenesest äraütlemata uhke. Mees hautatud juurviljad ja veiseliha ning magustoiduks imemaitsev ning kohev vormiroog. Lihtsalt keele viis alla. Küsisin ka retsepti. Kõige muu kõrval sai ka mõnusa laengu koolis (laboris) edasi minekuks, kus alati ei peagi mürgiste aurude keskel istuma.

Nimelt oli meil labori seltskonnaga möödunud neljapäeval konverentsi päev. Omadele lisaks esinesid ka 2 välislektorit. Võrdlemisi suur kontrast jäi nende vahele. Esimese käsutuses on kõige moodsam tehnika, mis kaasajal laborites võtta on ning teine peab oma tulemused analüüsiks saatma Kanadasse, sest instituudis pole lihtsalt võimalusi, et elementaarne aparatuur soetada. Seda oli omamoodi kurb kuulata, sest entusiasm põles lugupeetud professoris üsna ereda leegiga. Päev oli heaks võimaluseks ka kokku puutuda sellega, mida meie laboris üldse tehakse. Võiks ju eeldada, et kui inimestega pea 2 kuud ninapidi koos olla, siis tead, mis nendega toimub, kuid tegelikult on nii, et ega me fika ja lõunapausi ajal nii väga oma teadustööst ei räägi. Ühtlasi oleks see ka ebaviisakas, sest puhkepaus on ka tegelikult puhkamiseks. Ja mul on selle üle hea meel. Minu juhendaja Sri Lankast rääkis oma kodukohast ning minus tärkas meeletu soov kohe pileteid broneerima minna. Ei saa ju, aga põnev sellegi poolest. Üks meie doktorand tuleb Bangladeshist ja seal elab üle 150 miljoni inimese ja nad jagavad ju sisuliselt sama suurt maalappi kui meie. Tõsi, veidi suuremat, kuid rahvastiku tihedus on ju hoomamatu. Me oleme ikka pisikesed ja erilised. Andke mulle siinjuures andeks selline meeletu härdameelsus, kuid ma olen ju kaua eemal olnud. Meie väiksuse juures on ka üks probleem. Nimelt kipume me end kõige uue suhtes sulgema, mitte seda endasse nö inkorporeerima ja end sedasi arendama. Selline mulje on jäänud väljast poolt vaadates. Eestit ja Rootsit võrreldes tuleb kohe meelde ka alles hiljuti Stockholmis juhtunud lugu. Sotsiaaldemokraatide sekka kuuluv Omar Mustafa valiti Stockholmis partei juhatusse ning vabastati ametist 6 päeva hiljem kuna ta like-is Facebookis isalmiäärmuslikke ideid levitavaid gruppe ja on liige seltsis/ühenduses, mis soovis edendada islamistlikke väärtusi siin. Muuhulgas naistelt teatavate õiguste võtmine ja homofoobia jne... Sotsiaaldemokraatide juht ütles kenasti: "Ta ei esinda neid väärtusi, millest meie Rootsis lugu peame. Sugu, nahavärv jne jne ei saa olla määravaks teguriks seaduse ees...üleüldse mingisuguseks määravaks teguriks /.../". Ma ei arva, et iga reapoliitiku nüüd meil välja vahetama peaks, kuid veidi rohkem vastutust eeldaks neilt küll.
Ära ei ole ma ka unustanud Pharmenit, kus meil ühel nädalavaehtusel koristuspäev jälle toimus. Ja mis seal ikka, läksin isegi kohale. Kusjuures, esimese hooga ütlesin, et õhtusele peole ei tule, mis koristajatele ette nähtud on. Nii mõnigi küsis, et tulid siis heast tahtest? Ei läinud ... selles mõttes, et lõpuks läksin ikkagi peole ka, aga meil oli varem lihtsalt Astridiga tema sünnipäeva tähistamine plaanitud samale õhtule. Kuna selgus, et ta pidi tööle minema, siis jõudsin ka koristusjärgsele peole. Kõht oli šokolaadikooki täis, kuid ei öelnud ära ka grillitud kanatiibadele, mida peol pakuti. Muuhulgas küsiti mu käest ka umbes nii, et kas punane, valge või õlu. Vastasin, et punane kõlab imehästi ja saingi omale õhtuks pudeli punast veini ja järgmiseks päevaks peavalu. Pidu ise oli palju rahulikum kui sügisel ja mingeid jäneseid ma ka ei näinud (vihje seda eelmist koristuspäeva kirjeldavale sissekandele). Maja sai ka korda (sellest oleks vist pidanud alustama).

Kui siin veel põnevaid juhtumisi mainida, siis üsna hiljuti toimus minu maja lähedal tulistamine ja nüüd arvatakse, et tegu oli gängide sisese või vahelise arveteklaarimisega. Veidi ebamugavust tekitab teadmine, et kõik see leidis aset kella 6 ajal õhtul, mis võiks vabalt minu koju saabumise aeg olla. Rohkem pole sellest suurt midagi kuulda olnud ja loodan, et olukord lahenes kelleltki elu võtmata. Neid kaob niigi põhjuseta liiga palju. 

kas märkate midagi uut?

Ja lõpetuseks midagi üleeilsest..."Aga meil Ameerikas on foolium, mida võib mikrolaineahju panna"... Seda kõike ütles Sean kui ma olin poolel teel tulekustuti juurde, et panna lõpp sellele sähvimisele ja plaksatustele, mis mikrolaineahjust tulid kui ta seal oma kanakoibi soojendas. Kohe kindel on siin magada teadmisega, et Sean kipub olema selline kesköine söögitegija.

hej hej ja toredat kevadet!