Nädalavahetus Vilniuses ehk XVI Gaudeamus

 Ma pole päris pikalt nüüd jälle kirjutanud ja osalt selletõttu, et juuni keskpaigas olin ma täielikult hõivatud kooliga, mis tegelikult lõppes hästi ja juuni teises pooles kõikvõimalike tantsupidudega, mis sujuvalt juulikuusse mu elu veeretasid ning milledest esimesele kuulub ka see sissekanne. Pikk paus on olnud ka seetõttu, et tekkinud on väike loomekriis kui nii võib öelda, mis nüüd on juba üle läinud ja see, et ma siin Gaudeamusest kirjutama hakkan on märk sellest.

 Gaudeamuse lõngakera hakkas end kiht kihi haaval kokku rullima Tartus (kes teab, kui suureks ta veereda veel võib ?) kui 1956. aastal tekkis TRÜ Naiskoori ja Tartu Üliõpilasmeeskoori eestvedamisel Eesti (NSV) XIV üldlaulupeo ajal idee, korraldada üliõpilaslaulupidu. Ideed toetas üliõpilaskooride dirigent Richard Ritsing, kes lahkelt ka soovist tolleaegsele TRÜ rektorile Feodor Klementile kirjutas. 7.-8. juuli toimuski Kassitoomel esimene Gaudeamus, millest osa võttis u 2500 üliõpilast Eestist (NSV-st) ja mujalt. Pean ära märkima, et õhtut juhtisid Ullo Toomi ja Helju Mikkel. Järgmine Gaudeamus toimus juba Riias ja III 9 aastat pärast teist jälle Tartus. Olen ise viimasel ajal mõelnud, et kui tihti Gaudeamust korraldatakse ent üliõpilasürituse ajaloo radadel tuiates, ei suutnud mina küll seaduspära leida. Mõnikord ei toimu midagi 2 aastat, mõnikord 4. Miks see nii on ? Võib-olla peavad korraldajad üritust sobitama kõikvõimalike muude Tantsu- ja Laulupidudega Balti riikides.
Ka eelmine Gaudeamus toimus Tartus, mis oli järjekorras XV. Tol korral tähistati ka ühte teist juubelit, nimelt sai 2006 aastal täis 50 aastat ajast, mil, hetkel Tudengite Kevadpäevade käsutuses oleval Kassitoomel, lauldi esimest korda vennasrahvaste üliõpilastega üheskoos Gaudeamust. Nimetatud aastal tegelesin mina rõõmsalt 10. klassi lõpetamisega ja ei teadnud taolisest traditsioonist, üliõpilaselust, rahvatantsust jms peaaegu mitte midagi. Sellest hoolimata, oli mul 5 aastat hiljem võimalus osaleda XVI Gaudeamusel Vilniuses ja nii mõnestki asjast tahaks siia kirjutada.
Eesti kava Gaudeamusel kandis nime "Loomiselugu". Tauno Aintsi samanimeline oratoorium sai alguse kunstilise juhi Raul Talmari ettepanekust kirjutada Balti üliõpilaslaulupeo tarvis kuni pooletunnine teos, mis ühendaks osalejad tervikuks ja tugineks ühele või kahele regilaulule või pilliloole (Autor kasutab kahte läbivat motiivi, Hargla regilaulu "Sarvepuhuja" ja "Pikk ingliska" - uudised.err.ee). Oratooriumi kandsid 26. juunil Vilniuses ette Eesti üliõpilaste mees-, nais- ja segakoorid koos rahvamuusikaansambliga Paabel, puhkpilliorkestrite ja mitme Rahvatantsurühma ja -ansambliga. "Loomiselugu" teksti autor Anzori Barkalaja on öelnud: "Igal rahval on oma loomiselugu, mis annab pildi maailma tekkimisest siia ilma. /.../ See lugu on meie parimate rahvalaulikute traditsioonide järgi rahvalaulude pikematest või lühematest tükkidest kokku sobitatud   /.../  Ja et anda kogu loole põhjamaiselt korduva tsükli iseloom, jõuab laul otsaga jälle uude algusesse tagasi, nagu (elu)kiige kaar eeskuju ette annab. Head kiikumist !" Kogu Eesti kava illustreerisid pildid animafilmist "Suur Tõll", mis valmis vägilasmuistendi ainetel peakunstnik Jüri Arraku abiga.
Minu tee Gaudeamuseni algas peaaegu aasta tagasi kui ühes suvelaagris laupäeva hommikul Jaanus teatas, et täna teeme midagi rahulikku. Mäletan, et "lugu viiele" tundus täiesti võimatu kuna muusikas polnudki nagu midagi millest kinni haarata. "Meestetantsu" valmimist ootasin kõige suurema huviga kuna hing karjub ammu juba millegi muu kui lärmakate meremeeste tantsude järele. Õnneks on aasta vahepeal seda vaheldust siin ja seal pakkunud ja dollari lugu võib jälle hingega tantsida.
23 juuni 2011 kell 10 algaski kulminatsioon minu kõige esimeseks üliõpilas Laulu- ja Tantsupeoks, Gaudeamus. Kogunesime TÜSK spordiväljakule, et tantsima hakata, ent esimese hooga seisime niisama paigal kuna meie joonisesse paigutamine oli ilmselge väljakutse, sest nn eskiis nägi vähemalt eemalt välja päris keeruline. Saime kätte ka sinised hõlstid, mille kohta Kaie tavatses kasutada omadussõna "sulnis". Nendel sulnitel linikutel oli tegelikult üsna võimas funktsioon täita, nimelt sümboliseerisid nad merd, millest meie väike kodumaa on tekkinud ning merd, mis selle uuesti endasse haarab. Lõpuks saime kõik oma nupukesele murul ning tants võis alata. Taevas oli terve päev äraootaval seisukohal ja kohati tegi päris kurjaks, sest vihma justkui ei sadanud, kuid aegajalt mõne piisa siiski viskas, mis tegi riietumise eriti keeruliseks, sest alatasa oli vaja kiledressi järgi joosta. Kuigi ma muidu olen võrdlemisi veendunud, et suhkrust ma ei ole, siis antud olukorras, kus silmapiiril terendas poolteist nädalat tantsupidu, siis juhuse hooleks ei tahtnud midagi jätta ja külmetus sellises olukorras, on kõike muud kui mugav. Umbes kella 17 paiku saabusid ka koorid ning orkestrid, mis andis meile väikese hingetõmbeaja kuna nad vajasid ka aega, et kokku laulda ja harjutada. Olgu öeldud, et vahepeal oli võimalus süüa väga maitsvat lõunasööki. 
Kuigi selleks hetkeks olid koolimõtted juba ammu unustatud, ei tahtnud Farmaatsia ka Vilniuses mind jätta. Kõigepealt nägin ma harjutusväljakuääres üht oma õppejõudu, kes siiski ei tulnud osalema, vaid oma pere vaatama. Elmar Arak on meie hoones muidugi legend ja seda ka Gaudeamust silmas pidades. Nimelt oli tema üks neist, kes osales I Gaudeamusel. Samuti teadis ta lisada, et Gaudeamusel ei magata. Seda oli kahju kuulda, sest pool minu pagasist oleks sel juhul võinud ju bussist välja heita. Osalema tuli see eest minu Farmakoloogia seminari juhendaja Malle Kuum ja kuigi me saime üsna hästi läbi, ei võtnud ma kordagi vaevaks temaga mõni sõna vahetada, millest on muidugi kahju. Farmakoloogia läks mul hästi ja oleks võinud teda ju tänada. 
Kui suur ühisproov lõppes, algas simman pisikese jaanitule ja Paabeliga. 
Paabel on mõttesähvatus, katsetus läheneda pärimusmuusikale vabameelselt, saades inspiratsiooni bändisisesest sünergiast. Meie lood koosnevad mitmetest vanadest pillilugudest, regilauludest ning omaloomingust, mis kõik on omavahel põimitud. Meie eesmärk on teha muusikat, mida me ise kuulaksime ja naudiksime — koos musitseerimise rõõm ning rahulolu on primaarne - (www.paabel.com). Toredat punti, kes meie õhtut hea muusikaga sisustas, võib näha näiteks Viljandi Pärimusmuusika Festivalil. 

Üsna ruttu kamandati kõik busside peale ja sõit Vilniusesse võis alata. Bussisõit minu jaoks oli kohutav kuna ma ei puhanud üldse ja koguaeg vaheldus palav jahedaga. Kahjuks pidi minu nurinaid kuulama ka Kaie, kes sellest hoolimata ei andnud mulle vastu vahtimist ja jagas ikkagi kõike söödavat, mis tal parasjagu käes oli. Vilniusesse saabumise kellaaega ma ei mäleta, kuid suur oli minu üllatus, kui nägin, kus me siis ikkagi magame. Kogu jäähall (Pramogu Arena) oli võreaedadega jaotatud umbes võrdseteks osadeks nii, et igale ansamblile jäi enam vähem oma nn ala. Olin umbusklik nagu ikka, eriti seetõttu, et üsna viimasena jõudnuna, pidin oma madratsi sättima üsna "teeraja" äärde ja kartsin, et keegi astub raudselt mulle öösel peale. Nii muidugi ei juhtunud, ent mul on see omadus kõigesse, mis mu teele satub, esimese hooga umbusuga suhtuda. Mulle meenub, et kui ma mõned aastad tagasi Amsterdamis käisin, siis pakkus kohalikele tohutult nalja see, kuidas ma oma hiigelsuurt spordikotti pisikesse kappi surusin, kartuses, et keegi tahab kindlasti minu asju varastada.

Pikalt me oma varandust lahti pakkida ei saanudki. Pidime üsna pea lõunale minema ja söök ning toitlustamine on teema, millele peab mõned laused pühendama kui mõelda Gaudeamusele Vilniuses. Enne lisan illustreerimaks järgnevat mõned pildid.

Olen oma päevikusse kirja pannud umbes järgmise rea : "Keskmine lõuna või õhtusöök koosnes soolaveest (mõtlesin vist suppe) ja 3 lihapallist/2 viinerist/pihvist/sardellist ning kehvast salatist, millesse oli ohtralt lisatud pipart." Tegelikult sai alati kaasa ka vett või kalja ning hommikusöögi kõrvale ka leiget ja maitsetut teed. Kahjuks ei jätkunud viimaseks päevaks enam ketšupit, mis tähendas seda, et sardelli alla neelamisel pidi üles näitama erilist vaprust. Kui meie ansambli presidenti käest küsiti kui kaua söömiseks võiks aega kulda, siis vastas ta midagi sellist: "2 minutit, võtad söögi ja viskad ära." Ühel hommikul pakuti 100g kohupiima ja rohelist banaani ning teisel kaerahelbeputru. Muide viimase paki peale oli vist märgitud, et serveeritakse  soojalt, ent seda muidugi ei olnud. Nende roheliste banaanidega sai palju nalja ja see, kes neid viitsis kaasas tassida, sai neid süüa päevi hiljem Tallinnas, kus toimus Noorte Laulu- ja Tantsupidu. Palju oli ka spekulatsioone teemal, kas siin tõesti süüaksegi nii. Samuti levisid vandenõu teooriad, kuidas puuduv kartulipuder vms lihtsalt jääb mõne instantsi juurde pidama. Kui Gaudeamusel üldse negatiivseid külgi saab üles lugeda siis toitlustamine on konkurentsitult esimesel kohal.
Söök söödud, suundusime harjutusväljaku poole, kuid kuna aega jagus, siis otsutasin suunata meie seltskonna Gediminase torni juurde, kust avaneb kena vaade Vilniuse vanalinnale, aga ka uutematele rajoonidele. Tegu on igas mõttes tähtsa rajatisega Leedu ajaloos, millest annab tunnistust ka fakt, et Leedu taasiseseisvumise ajal heisati just selle torni tipus Leedu trikoloor. Mõnus oli torni jalamil linna vaadata, kuna leidus nii mõndagi, millest kinni haarata. Teet muidugi leidis ka seda, et palju oli arhitektuurilist ebakõla, ent eks see vist ole meie Balti riikide ühine väiksem või suurem mure, sest Nõukogude Liit on siia sinn paisanud ikka väga inetuid, kohmakaid ja massiivseid hooneid.

Gediminase torni juurest ei olnud pikk maa Kalnu parki, kus toimusid nii proovid kui kontsert. Keset parki, mis oli ka künka tipus, asetses lava kooridele, tantsuplats ja publikute tribüünid. Kaie ütles selle paiga kohta umbes nii, et pole tunnet nagu oleks keset suurlinna, vaid pigem kusagil Võru lauluväljaku kupli all.

 

Gediminase torn on see punane tornike seal mäetipus



Kalnu park

Lisan vahepeal siia väljavõtteid oma päevikust. Ei mäleta eriti, et proovidega midagi väga valesti oleks olnud. Kõik justkui sujus hästi peale meestetantsu, aga seal pole ka midagi imestada /.../ See oli vist esimesel päeval kui ootasime lätlasi ja leedukaid, et ühisproove teha. Mäletan, et vihma sadas ja neid oodates tegime oma Galakontserti tantsudega proove /.../ Lätlased ja leedukad ei tulnudki, mis tähendas, et saime lõpuks ära minna sööma /.../ õhtusöök oli väga halb (vt mõni lõik ja pilt tagasi) /.../ Ei mäleta enam hästi, aga see oli vist esimesel õhtul kui meie madratsi juures viisijupp üles võeti, millest õhtuks kujunes poolekohaga laulupidu. Oleks pidanud seda ette nägema, et koht on paljudele meeldiv, sest õhtu jooksul alkohol, väsimus ja võib-olla ka mõni muu tegur kahandas võrratult laulmise kvaliteeti. Kahju oli neist, kes tahtsid magama minna. Isegi mina plaanisin seda, ent läksin hoopis tantsima /.../ Ei märganudki kui juba baariletil olin ja Lady Gaga "Poker face" saatel riideid rõõmsalt endalt  lennutasin.

Samal ajal toimus nii 24. ja 25. juunil püha jüri kirikus (Church of St. John in Vilnius) kontsertid kooridele, millest mina ei oska kahjuks pikemalt rääkida, kuna seal ei osalenud. Küll aga tean, et nimetatud kirik on ääretult kaunis ja soovitan kindlasti üle vaadata neil, kel vähegi aega on Vilniuses ringi jalutada eriti kui eesmärk on sakraalarhitektuuri nautida. Puudusin ka suurelt ühispeolt, mis ka 24. juunil Vilniuse kesklinnas Valge Silla juures toimus.

St John Church

Pidu Valge silla juures

25. juuni kõige olulisemaks sündmuseks meie (Tarbatu) jaoks võib vast pidada kontserti Vilniuse vanalinna raekoja platsil. Tulime lavale pärast puhkpilli orkestreid ja oma sõna kontserti said öelda kõik Eesti tantsuansamblid. Aplausi järgi otsustas läks meil vist hästi, ent endale meeldisid kõige rohkem Soveldajate innovaatilised ja uue hingamisega tantsud. 

Mäletan, et too õhtu jõudsime üsna hilja tagasi jäähalli ning vajusin üsna pea unne, kuid ärkasin vist mõnekümne minuti möödudes, sest ka nimetatud õhtul tantsisin ma jäähalli koridorides. Kusjuures mäletan, et üks viimaseid lugusid, mis ka enam vähem ühislaulmisesse tuli oli "Atmostas Baltija, Bunda Jau Baltija, Ärgake Baltimaad" http://www.youtube.com/watch?v=0KoKq20RUl0, mida oli lõpuks mõnus kuulata ka teises keeles kui oma emakeel, mitte, et ma meie keelt ei naudiks. Vastupidi, ma jumaldan neid kõlavaid täishäälikuid, mis meie keeles on. Lihtsalt kuulda nii tähtsat laulu nn live ettekandes teises keeles tekitas sellise mõnusa tunde. 

Olen päevikusse kirjutanud, et viimase päeva hommikusöök oli tegelikult üsna hea. Ei tea, ega mäleta kui aus olla, kuid mida kindlasti sellest hommikust/päevast mäletan, on see, et siis kasutasin esimest korda söögihalli tualetti ja kuigi Kaunases olin ma säärase auguga põrandas kokku puutunud, siis kasutamiseni jõudsin alles nüüd. Esimese hooga oli tunne, et kukun tagurpidi sinna auku, mida õnneks ei juhtunud, kuid säärelihased tõmbusid küll krampi, ent tehnika pole vist päris selge. Olgu sellega kuidas on, tekkis mõte, et kui minul siin trenni riietes jne on enam vähem mugav, et kuidas nt mõni vanem härrasmees, ütleme siis viigipükstega, peaks toimetama. Tundub üsna mõeldamatu. Samas võib see olla ka lihtsalt minu piiratud mõtlemisest.

Vahepeale jälle katkeid päevikust: Enne pidu toimunud rongkäigu alguspunkti jõudmine oli esmapilgul üsna keeruline /.../ Rongkäik kulges mööda Nerise kallast /.../ Olime linna üldtasapinnast natukene madalamal ja meie teid ümbritsesid pidevalt põõsad, mis tegi meie vaatamise mõnevõrra keeruliseks /.../ Sildadelt jälgisid meid üksikud silmapaarid /.../ Olime rongkäigu peas, meile järgnesid lätlased ja neile omakorda leedukad, kes rongkäiku alustasid Nerise vastaskaldalt. Meie vahel, mööda Nerist, kulges laevuke koos juhendajate ja kolme tantsutüdrukuga.

Rongkäik oli minu arust läbikukkumine kuna lisaks eelpool nimetatud jalutamisele jõekallastel, kus inimesed meid vaevu nägid oli ka pidev oht mõnda teekonnal olevasse auku kukkuda, rääkimata siis sellest, et kui meid ükskord tänavatele suunati, siis vaid selleks, et meid mööda kitsast, harva kasutatavat teed (autori omavoli) Kalnu parki juhtida. Kohale jõudes avastasime, et teadustaja tutvustab meid umbes 6le inimesele, kes tund enne kontserti kohale olid tulnud (umbes sel ajal jõudis rongkäik pärale) ja seda tegi ta ka valesti. Ei ole päris kindel, kas õigesti kuulsin, ent minu arust rääkis ta midagi kuljusest kui meie väljakule kõndisime. Teisi ootama jäädes võtsime sisse seisukohad lõõskava päikese käes ja jäime ootama. Mõne aja möödudes oli juba näha nii publikut kui teisi Balti üliõpilasi ning kontsert võis alata. Kahjuks ei õnnestunud silmanurgastki nähe Leedu presidenti, kes kontserti alguses ka kõne pidas. 

Vaatasin täna ka kontserti ülekande ära http://www.lrt.lt/archyvas/?channel=234940&section=4&filter=2011-06-26&record=49197_1309324159 . Peab tunnistama, et olin alguses skeptiline, kuid üldpilt oli muljetavaldav ja meie loost oli võimalik aru saada küll. Olin tegelikult juba unustanud kui mõnus tegelikult Vilniuses oli ja seda on hea meel siin tunnistada. Ei saa kiitmata jätta ka lätlasi, kes tegid ääretult võimsa lõpunumbri ning leedukaid, kelle naiste tants kummitab mind siiani. Aplausi järgi otsustades oli ka nende meestetants kõige populaarsem. Kontserti lõpp meie jaoks oli üsna kiire kuna ühes jalas pastel kihutasime juba Tartu poole, et siis edasi Tallinna sõita, kus toimus XI Noorte Laulu- ja Tantsupidu.

Mul on hea meel, et Gaudeamusel osalesin. Jälle kirjutamiseni !