Ilha da Terceira

On kasulik omada ühte mobiili, luksus kahte ja rikkus kolme, kuid on paradiis kui sul ei ole ühtegi mobiili.

PS! Tegu on üsna pika sissekandega, loodan, et sind kallis lugeja ära ei tüüta... Mõnusaid elamusi !

Ühest paradiisist plaanin selles sissekandes rääkida ka mina. Nüüd on piisavalt pikk aeg reisist Terceirale möödas ja mõtetel on aega olnud nii kustuda kui kontsentreeruda. Loodan väga, et suudan midagigi, mida saarel tundsin ja kogesin edasi tuua ka siia ja sulle, kallis lugeja, kes sa endiselt minu kirjutistest lugu pead. 

6. augusti varahommikul asusime teele Riia poole, et jõuda Air Balticu lennule, mis meid Kopenhaagenisse viima pidi. Bussis oli neid, kel unemati oli silmad liiva täis puistanud, kui ka neid, kes elavalt jutustasid  nii möödunud aegadest kui tulevasest reisist. Alles Läti-Eesti piiril saabus selline ühehäälne vaikus ja ka minagi mõtlesin, et tukun enne kui lennujaama jõuame. Peab tunnistama, et see ei õnnestunud, osaliselt ilmselt seepärast, et bussis oli natukene kitsas ja teisalt jälle seepärast, et sama päeva õhtul maandun ma keset Atlandi ookeani ja üsna raske oli sellele mitte mõelda. Kes on juhtunud lugema mu Gaudeamus sissekannet, siis ka sellel reisil olin ma hädas bussis magamisega. Tõeline printsess herneteral.
Riia lennujaamas tegi Air Baltic kõik, et mitte, minu jaoks vähemalt, ümber lükata negatiivset meedia kuvandit. Nimelt arvavad nad, et 20 kg pagasi eest, mis muidu lennupileti hinna sees, on täiesti aktsepteeritav küsida lisa 20 € ühe otsa eest. Kutsub kohe lendama...eks ?
Igatahes juhtus Riias ka üks naljakas juhtum. Istusime Ingridi, Teedu ja Kleopardiga enda värava lähedal, aga silmside sellega puudus. Kuulasime hoolega teateid, et mitte maha magada pardale minekut. Lennujaama raadiost kostus samal ajal kõikvõimalikke nimesid, kes ei ole jõudnud oma väravate juurde. Kommenteerisin seda kuidagi nii: "No kurat, kas nad ei oska olla siis õigel ajal õiges kohas." Ingrid vastas umbes nii: "Pole ju kõige suurem lennujaam ka." Mõni sekund hiljem kostus meie jutu peale raadiost järgmine: " Benström Stig,  Benström Stig please go to you gate for boarding... " Ka Inksu ja Teedu nimed järgnesid minu omale.
Lend Kopenhaagenisse ei olnud ka nii meeldiv kui reisi alguselt oleks oodanud. Nimelt istus mu kõrval üks meesterahvas, kes oli kõva peo ära pidanud ja see kõik kajastus lõhnades tema ümber, ent temaga kurjustada pikalt ei saa, sest tal oli ikka väga halb olla. Võib-olla teinekord mõtleb... Kopenhaagenis oli vahva, sest sealne keel sobib kokku minu isikliku sümpaatiaga, rootsi keelega. Sain viimast ka natuke kasutada. Pikalt seal ei peatunud ja umbes tunni pärast suundusime lennukile, mis meid Lissaboni viis.
Kuna esimene päev oli võrdlemisi ühest kohast teise jooksmine, siis otsustasime selleks Nõos valmistuda ja küpsetasime kaasa koogi, keeksikesi ja piruka nii, et söögiga oli meil hästi.
Lend Lissaboni möödus mul raamatut lugedes ja magades, mis tähendas seda, et sain leevendada ka oma kuhjunud unevõlga.
Lissaboni jõudes oli mul suu konstantselt imestusest avatud. Kõik need puud ja põõsad, kes mitte millegi moodi pole, mis meil siin kasvab. Omamoodi eksootika oli ka kõrbenud muru ja see lõhn, mis õhus alati on kui kaugesse kohta satud. See teistsugune lõhn...
Armastus esimesest silmapilgust on võimalik nii inimeste kui kohtadega. 
Selle "inimeste" juurde ma ka kuskil naasen...
Lissaboni lennujaamas selgus osade vandersellide jaoks tõsiasi, et Lissabonis oli neil vara 20 kg vähem kui Kopenhaagenist lahkudes. Nimelt jäid 9 inimese kohvrid maha. Aga noh, teha polnud midagi. Õnneks oli kõigil kindlustus tehtud. Kuna järgmise lennuni, mis meid edasi Terceirale pidid viima, oli umbes 4...5 tundi aega, siis otsustasime Inksu, Teedu, Liina, Maria ja Kleopardiga linna peale minna. Lennujaam Lissabonis ei ole küll nii mugavalt linnas kui meil siin Tallinnas, kuid üht teist nägime ikka.

See nt on Orient Station, milleni me siis jalgsi minnes jõudsime (muide, te ei kujuta ette kui palju prahti igal pool vedeles. Ääretu räpasus valitses igal pool linnas, millest on kahju, sest minu jaoks rikkus see kõvasti üldmuljet). Tegu on Ehtisiega, mis valmis EXPO 98 jaoks ja ta põhimõtteliselt ühendab endas nii metroo, bussi kui ka raudtee sõlmpunkti linnas. Plaan on kohta ka edasi arendada ja teha sellest üks Portugali, kui mitte regiooni tähtsamaid infrastruktuuri elemente. Eks paistab, ent põhjalikku lugemist ehitise kohta leiab ka siit: http://www.golisbon.com/sight-seeing/oriente-station.html -seal leheküljel seigeldes saab erinevate Lissaboni vaatamisväärsustega tutvuda. Olgu öeldud, et kuna me teadsime, et reisi lõppu jääb terve päev Lissaboniga tutvumiseks, siis ega eriti rohkem vaatamisväärsusteni ei jõudnud. Hiljem ka mitte, aga see jääb juba lõppu. Muidu Turismindusest Lissabonis nii palju, et kui soetad endale15€ turisti kaardi, siis on sisuliselt kõik vaatamisväärsused sulle tasuta, rääkimata siis soodustustest, mida ühistranspordis sellega saab. Üli soodne ja mõnus viis linnaga tutvumiseks. Meie aga pidime lennujaama minema, et kokku saada osadega meist, kes tulid linna päev varem, et üheskoos minna Terceirale.
Meid võeti vastu hortensia kimpude ja naeratavate nägudega ning minul oli aega vaid ümber enda jälle suu ammuli vahtida, sest kõik oli nii teist moodi. Ma mõtlen, et inimesed kõndisid ikka kahel jalal ja ühtegi dinosaurust ma ei näinud, aga see palmide rohkus ja eksootika, mis iga hingetõmbega mu sisse tungis... Üsna pea viidi meid bussi peale ja sõidutati Angra do Heroismo (Terceira pealinn) keskkooli, kuhu kõik teisedki kollektiivid paigutatud olid.

Angra do Heroismo tänav...

meie tuba

Püüan vältida neid pilte, mida juba Facebooki olen pannud, et teil ka põnevam oleks, kes te mu kirjutisi siin loete ja tegemisi Facebook-is jälgite. Kooli saabudes pakuti meile rikkalik õhtusöök just kvantitatiivses mõttes. Ka kvaliteet oli muidugi hea, aga need kogused. Uskuge või ei, aga pidin loobuma supist, et mitte sööklast kõhuvaluga lahkuda, ehk ma loobusin vabatahtlikult toidust. Õhtusöök lõppenud, otsustasime linna peale minna. Kuna oli juba üsna pime, oli Angra eriti romatiline.
Ma ei tea, kuidas teistega oli, aga mina olin kohe eriti vaimustuses, sest esimest korda nägin ma ookeanit, kuid kuna kohalikud ei soovitanud pimedas vette minna, siis nende nõud järgides kastsime ainult varbad vette ja tõdesime, et lained on neil suured ja liiv must. Tagasi kooli jõudes selgus, et iga õhtut sisustava erinevad riigid e nende esindajad (teadsime midagi sellest ka varem, aga et see kohe pihta hakkas). Ukraina oli esimene, kuid nende programmist jäime ilma kuna olime linna peal. Lisaks Ukrainale (esindasid välisukrainlased Kanadast) olid esindatud veel Hispaania, Itaalia, Slovakkia, Venemaa, Norra, Belgia, Prantusmaa, Indoneesia, Türgi ja kolm rühma Portugalist.

ookeani ääres

Õhtu lõppes meie kõigi jaoks varakult ja järgmine päev oli ka justkui vaba. Meie giidid (ürituse korraldustiimi liikmed, kes tegelesid meie probleemidega ja seisid selle eest, et me õigel ajal õiges kohas oleksime. Igal riigil oli 2 giidi) tutvustasid meile natukene ümbrust.

Andre

Tüdrukute keskel on meie teine giid, Rita

Tol päeval vist alles esimest korda taipasin, kus kohas ma olen ja mida see saar endast kujutab. Iga silmapilk, mis sa teed on nagu valmis postkaart või pusle: Võimsate palmidega alleed, armsad valged majad erksavärviliste kaunistustega, paradiisi aiad ja muidugi Atlandi ookean. Terceira oleks nagu pintsliga lõuendile tõmmatud, sest kõik lihtsalt sobis.

Mõlemad pildid on tehtud ühelt mäe nõlval asuvast botaanikaaiast/pargist, kus iga järgnev teerada viis üha ilusamate õite ja maaliliste soppideni ja nurgatagusteni. Nimetatud nõlva tipus asus üks kollane obelisk, mis on pühendatud ühele Brasiilia imperaatorile. Seal tegime ka esimese grupi pildi.

Pildil pole kahjuks kõiki reisikaaslasi

Kuigi meil vaba aega oli palju, siis natukene tuli iga õhtu ka esineda ja nii oma tantsu ja kultuuri näidata. Esimene esinemine oli Angra (do heroismo) keskkooli ees. Enne iga riigi lühikava, kuulati ära nende hümn ja siis vaadati tantsu. Meie jaoks natukene keeruline oli see, et muusikutele ei pakutud seal võimendust ja pinnas oli üsna konarlik, ent saime hakkama ja publikule väga meeldis. Too kord tantsisime Kaera-Jaani. Mis esinemistesse puutub, siis saime esineda kõikvõimalikes kohtades alates vanadekodust kuni päris kontserti saali lavani välja. Külastasime ka külasid ja linnu väljaspool Angrat. Näiteks  kohe järgmisel hommikul pärast kooli esist esinemist pandi meid busside peale ja viidi saare teise suurimasse linna nimega Praia da Vittoria (Võitjate rand; Angra do Heroismo on meie keeles kui Kangelaste Laht). 

Praia da Vittoria

Selles linnas saime vahetu kohaliku kultuuri elamuse. Esiteks siis härjavõitlus rannas. Kohalik levinuim meelelahutusvorm on härjavõitlus kõikvõimalikes kohtades, alates tänavatest kuni randadeni välja. Tuuakse kohale härg ja lastakse (peaaegu) lahti ning soovijad saavad siis tema juures keksides ja lolli mängida, et  adrenaliini vereringesse saada ja end niisama näidata. Mina saan seda aktsepteerida kui osa nende kultuurist, ent seda kõrvale jättes on tegu kergemat sorti loomapiinamisega. Näiteks kui härg kinni püüti kuidagi, siis ilmusid järsku kõik entusiastid välja ja hakkasid siis teda sabast ja sarvedest tirima kuni härg end vabaks võitles. Televiisorist õnnestus mul kahjuks näha ka klippi, kus kambakesi kinnihoitud härjale mingisugust jooki (arvan, et õlu) suhu valati. Festivali korraldajad olid kõikidele osalejatele ühel areenil korraldanud võitluse, veel noorte, kuid kõverate sarvedega härgadega. Oli neid, kes osalesid ja neid, kes aplodeerisid, kuid meid jättis see kõik üsna külmaks. Kordagi ilusates riietes Matadoori näha ei õnnestunud ja selle üle on ka osaliselt hea meel, sest nemad on tuntud selle poolest ju, et tapavad etenduse lõpus härja. Omamoodi elamus oli ka rongkäik. Kogu tee oli värvikirevalt kaunistatud ja sealsetel inimestel on komme, et kui toimub mingi rongkäik või muu festivalidega seonduv siis aknast riputatakse välja värviline vaip. Mida uhkem ja suurem seda parem ja kui veel naabri oma varju jättis siis seda parem.

kohalik stiilinäide

härjavõitlus rannal

Õhtul kogunesime siis rongkäiguks ja see läks võrdlemisi hästi. Hoolimata meeste tagasihoidlikust algusest, suutsid neiud publiku kaasa haarata ja meile plaksutati päris palju. Esinema me see õhtu ei pidanud. Küll aga juhuts midagi muud. Keskööl, 8. augustil sain ma 22 ja mulle oli ilutulestik linnavõimude poolt (Vähemalt mulle endale meeldib nii arvata), mind kallistati palju palju kordi ning terve järgnev päev oli mulle täis üllatusi. Näiteks, ei kuskilt ilmus minu ette lõunasöögi lõpus tort, seejärel olin ma 22 korda lae all käinud ja sellega kõik veel ei lõppenud. Õhtul ootas mind veini pudel, mille ma lahkelt koos teistega viimse tilgani tühjaks tegin. Mul oli väga tore sünnipäev ja mõelge, ma kartsin, et kui ma näiteks Audrus peaks oma sünnipäeva, siis võib-olla kõik ei tulekski. Olgu see mulle õpetuseks, et hea sõber tuleb igale poole, ka Terceirale. Teile, kes te kahjuks maha jäite mõtlesin ja mõtlen ma tegelikult koguaeg. Ma vist ei oskagi öelda muud kui seda, et olete mulle kallid ja teile ma ju seda kõike siin kirjutangi. Osalt endale ka...

Igatahes veel natuke esinemistest... Nimelt järgmisel päeval oli meil neid lausa kaks, esimene eelpool nimetatud vanadekodus ja teine ühe kiriku ees, autoteel, millel oli ääretult järsk langus. Kasutasime seetõttu vaid osa platsist, kuid hoidsime sellel osal ilusat ringi ja esinemine läks hästi, ma arvan. Kohalikule publikule tõesti meeldisid meie tantsud. Olime antud paigas muuhulgas koos Indoneeslastega, kes tegid oma plaksutamiskava (tantsustiili õigem nimetus on Tari Saman, stiili näidet võib vaadata näiteks siit http://www.youtube.com/watch?v=H5munmy4p2M&feature=related ,kes kannatamatu on, võib kerida edasi paar minutit ja muidugi on lubatud kõikide sarnaste videode vaatamine; õnnestus endalgi natukene seda õppida nii et, kel soovi, see võib julgelt küsida) ja türklastega, kes ühe tantsuna otsustasid teha (ma nüüd kasutan Liina sõnu) räpast paaritumistantsu. Kaks meest olid riietatud veidratesse kostüümidesse (mees ja naine) ja keksisid seal keset platsi ja flirtisid ja olid muidu mõnevõrra nurjatud, ent mis seal ikka. Mulle isegi meeldis. Tolle esinemispaiga juures oli ka üks väike poeke, kus kõike tasuta anti. Ise küll sees ei käinud, ent inimesed tulid sealt välja nii tasuta jäätiste, veinide kui muu kraamiga. Ei teagi nüüd, mida arvata, kas poemüüja oli joobes või lihtsalt lahke. Oma südametunnistus ei lubanud igal juhul sisse minna.
Nagu ma eelpool kirjutasin siis iga riik pidi korraldajate poolt määratud õhtut sisustama. Meie olime koos türklastega. Enamasti korraldas iga riik mingeid mänge, näidati omi tantse ja õpetati lihtsamaid ka teistele. Meie ja venelased pakkusime ka suupisteid. Negatiivse poole pealt toon kohe välja selle, et meil ei olnud mingisugust peo/disko/afterparty vms playlisti. Ta küll oli, aga absoluutselt läbimõtlemata. Üsna piinlik oli seal nii olla, ent õnneks aitasid meid kohalikud hädast välja. Mina olin sisuliselt iga õhtu sellel üritusel kuni lõpuni, sest minu arust olid kõik need inimesed ja erinevad traditsioonid niivõrd põnevad, et raske oli magama minna. Muidugi, eks ma üritasin iga võimalikku hetke ära kasutada, et Kelseyga rääkida, aga temast hiljem. Hoolimata sellest, et oli juba öö ... varahommik ja pikk päev seljataga, olid enamik võrdlamisi aktiivsed ja sellist hetke vist küll ei olnud, et muusika oleks enne kinni pandud kui korraldajate poolt määratud öörahu algus ehk kell 4.00.
Angras korraldati meile ka giidiga (ametliku) jalgsi ekskursioon. Giid oli ääretult sümpaatse olemisega vanem meesterahvas, kes linnast ja saarest rääkis lugu nagu see oleks seiklusromaan, sest tema kõnesse olid põimitud nii loodus, sõjaline strateegia, diplomaatia kui ka huumorimeel. Kaunis nauditava kogemuse suutsid ära rikkuda türklased, kes pidevalt suitsetasid ning labaselt erinevates kirikutes, mida külastasime, käitusid.
Pilte ekskursioonilt...

Portugali, kuid võimalik, et kogu maailma suurim erakabel

siin oli ka festivali viimase päeva missa

Järgmine meile korraldatud ekskursioon festivali raames oli bussiga ja hõlmas endas kogu saare tähtsamate punktide külastamist. Käisime saare moodustanud vulkaanide tippudes kui ka ühe kraatri põhjas. Too päev oli igas mõttes mu lemmik, sest kõik need vaated ja kohad olid niivõrd inspireerivad ja vabastavad. Kui saaks veel korra tagasi sinna mäetippu, kus tuul kõik lahtise ära viis või sinna vulkaani põhja, kus kivisse olid raiutud mineviku halastamatud jäljed. Milline jõud ...
Tolle bussireisi vahepeal oli mingi ebamäärane peatus juustupoekeses, kus sai proovida erinevaid kohalikke sorte. Kuna mul oli selleks hetkeks suurest matkamisest juba kõht päris tühi siis ma rohkem üritasin siit sealt võimalikult palju võtta, et vähekenegi leevendada seda tunnet. Pärast seda hetke seal juustufarmis viidi meid ühe härjavõitlusareeni juurde, kus siis oli võimalus ise päris härjaga rammu katsuda nagu eelpool mainisin. Ei köitnud väga ja tundus, et ka härgadel on võrdlemisi ükskõik sellest, et inimesed nende ümber kargavad. Küll aga ei saanud armu üks Hello Kitty vihmavari, mille noor härg juppideks trampis. Samal õhtul esinesime ühes linna vaesemas rajoonis. Miks ma sellest räägin on see, et riietusime ühes tühjana seisvas eramajas ja nii täitus ka mu soov sisse näha ühte nendest väikestest valgetest kodadest.
Üks meeleolukas paraad toimus ka Angras, nimelt oli kogu marsruudi vältel 4 esinemispaika, kus pidi ühe tantsu tegema. Kuna enamus nimetatud teekonnast oli teab kui suure kalde all siis tegime 3 korral 4-st Oige ja Vasembat ning lõpus Kaera-Jaani.

Atlandi ookean

liiga ilus koht oli :)

see oli siis ainult meile, kes me osalesime

Vahpeal tuli mulle meelde, et ma ei kirjutanud sõnagi workshopist, mis seisnes oma tantsude õpetamises linnarahvale. Igal riigil oli 10 min, et midagi teha. Siin said teistest erinevalt (suurtematest arusaamatustest ei olnud neil ka muusikuid, mis oli võrdlemisi kohustuslik) jälle aru venelased, kes otsustasid selle aja sees natukene esineda ja siis inimestele öelda, et teeme nüüd midagi koos. Üsna ebamäärane oli nende poolne esitus ja arusaam kogu ürituse ideest.

vahetult enne Galakontserti oli meil ühes kirikus missa. Kirik oli ilus, kuid natukene kannatada saanud, sest aastaid tagasi oli linnas maavärin ning keegi hull otsustas siis kirikule tule otsa panna, mis muidugi tähendas seda, et endisest hiilgusest jäi võrdlemisi vähe alles. Kirikusse minnes oli igal riigil kohustus ette valmistada üks laul. Meie otsustasime regilaulu kasuks, kuid ette kanda me seda ei saanud kuna me pole eriti usklikud, siis väidetavalt ei olnud ka kirikuisade või jumal teab kelle arust vajalik, et me seal laulaks. Olen skeptiline selle põhjenduse osas, sest ei tahaks uskuda, et inimesed nii küünilised on, ent kui see nii tõesti oli, siis mina tunnen küll, et mind on solvatud

Ma ei tea, kas midagi suurt või tähtsat jäi vahele ent olen omadega jõudnud siis suure Galakontsertini, kus iga riik astus ülesse 10 minutise kavaga (paljud muidugi ignoreerisid seda ajalimiiti ja õhtu venis). Kontsert toimus ühel härjavõitlusareenil, kuhu mahub vist pealtvaatajaid umbes 6000. Arvan, et festivali finaali tuli vaatama umbes 3 kuni 3.5 tuhat inimest. Pidime lavale minema IVna, kuid selgus, et kavas oli väike viga ja meie oleme alles VIIdad, kuid neljandana (nagu õiges kavas) minema pidanud indoneeslannad ei saanud ka peale minna, sest neil oli palvetamata. Viimast tegid nad päris kaua ja laval olid nad vist 10. või 12. Nagu võite arvata, siis olimegi IVdad. Meie esinemisvideo on nähtav siit: http://www.youtube.com/watch?v=MFJJ1CFVOso .Ka teiste riikide esinemistest on võimali katkeid vaadata kui paremalolevast rippmenüüst otsida. Mulle meeldisid prantslased ja ukrainlased ning indoneeslannad, kuid põnevat vaatamist pakkusid omamoodi kõik riigid. Venemaa esindajad valmistasid pettumuse.
Nüüd siis Kelseyst...

Kelsey on siis esireas vasakul soolot tegev neiu... Tantsivad Hopakut 

Kelsey on Kanadast, kuigi jah nad esindasid Ukrainat. Volya ehk nende tantsurühma näol (Kelsey on seal meie mõistes assistent) on tegu grupiga, kes viljeleb just Ukraina rahvatantse, ent nende taset ja trenne vaadates, ei oleks vist vale eeldada, et nad tegelvad suhteliselt kõigega, mis nende ette maandub (Youtube-is on mõned videod ka ja googeldades leiab ka üht teist) Kelsey jäi mulle silma ühel slovakkide korraldatud võistlusel ja siis koolipeal ringi liikudes ja siis olidki juba pooled mu mõtted temaga seotud ning eesmärk oli temaga tuttavaks saada, sest see tundus nii õige liigutus. Nüüd, kuidas sa alustad suhtlust inimesega, kes on arusaadavatel põhjustel alatasa ümbritsetud suurest seltskonnast. Minu õnneks selgus, et ta on üks neist, kes oma riiki esindab finaaltantsus (igast riigist läksid 2 esindajat) ja kuna Inksu ja Rommi olid meilt ja Inksu Kelseyga väga hästi läbi sai, siis lootsin Inksu abiga nn siseringi saada. Lõpuks võtsin ise siiski ühel õhtul julguse kokku ja hakkasin temaga rääkima. Kõik ei läinudki halvasti, eriti arvestades seda, kui ammu ma viimati inglise keeles kõnelesin ja kui vali oli muusika. Nädal möödus kiiresti ja rääkisime siin seal tühjast tähjast veel, muidugi mina samal ajal tundsin kui sügavale ma vajun ja kui ammu oleks tulnud kaldale minna. Aga mis sa teed kui süda on valinud selle päästerõnga avamerel, mis on kohe kohe tühjaks minemas. Selleni on veel muidugi natuke veel aega... Igatahes viimasel õhtul otsustasin anda talle mälestuseks ühe postkaardi, millele kirjutasin eesti keeles ühe luuletuse ja ütlesin nii, et kui ta tahab kogu sisu teada saada, peab ta Eestisse tulema (üldise mõtte rääkisin ikkagi ära). Jätsin ka enda kontaktid, et kui ta kunagi tunneb, et mitte midagi pole teha ja igavus võtab maad, siis võib mulle kirjutada. tegime veel pilte kahekesi (ühe sain ka koos temaga nende rahvarõivastes, kuid see jääb ainult mulle), sain ka tema kontaktid ja oligi põhimõtteliselt kõik. Kallistasime hommikusöögi laua ääres veel viimast korda, soovisime mõnusat reisi (nemad lendasid Sao Miguel-ile) ja nii see päästerõngas tühjaks läkski.
Sealt maalt alates lõppes minu jaoks reis. Kõik oli justkui nii tühine ja kurb. Tähelepanelikud nägid seda vist isegi. Ma ei tea, miks ma lasin endal üldse nii kaugele minna, mulle oleks ka piisanud heast sõbrast Kanadas, aga nagu Maria kunagi ütles, siis südant keelata ei saa.

pärast kahte tundi ookeanil vajasin igasugust kaitset päikese eest :)

Tegelikult ju reis ei lõppenud ja päris palju asju sai veel teha, millest ei osanud unistadagi. Näiteks nagu ülevalt poolt näha võib, käisime ookeanil delfiine vaatams. Hämmastavad olendid. Nad lihtsalt haaravad su emotsionaalselt kaasa ja sa ei panegi tähele kui su mõtted liiguvad nende ja lainetega samas rütmis, kuidas iga kord kui nemad ookeanist väljudes, välja hingavad, teed seda ka sina ja iga järgnev hetk on tunne, et nüüd pead nendega kaasa minema.
Mul oli võimalus ka ookeaniga lähedalt tutvust teha. Nimelt käisime Uba ja Toomasega kaljunukkidel turnimas ja pildistamas ja nii vahetu kontakt lainete võimsusega oli hindamatu kogemus. Ema ütles, et ookeani näinud inimene on teistsugune ja võib-olla kõlab see natuke nagu klišee või mõni filmi sõnakõlks, ent mina vaatan küll nüüd elule natukene teise pilguga. Kui küsite, mis siis täpsemalt juhtus, siis ma ei oskagi vastata. Seda peab vist ise tundma.

ookeanist võlutud vol 1

Midagi peab seal ju olema :)

siin eputan niisama :)

Oeh, nüüd olen teid tüüdanud igasuguste suurte piltidega, millel tõeline tähendus on vist ainult minule, ent nagu ma kohe alguses ütlesin, loodan et saan kasvõi natukenegi seda siin edasi anda.
Järgmine päev asusime koduteele ja päev, mis Lissaboni jaoks pidi jääma, osutuks põgusateks tundideks ja saime vaid poes käia ja süüa osta ning magama minna, et hommikul edasi lennata ja koju jõuda. Mõned meist jäid pikemaks ajaks ja külastasid ka Euroopa kõige läänepoolsemat tippu. Kadestan neid. Meie samal ajal saime Air Balticu asjaajamisest jälle "rõõmu" tunda, kuid ka see esialgu päris ärevust tekitav uudis, et osadel polegi piletit, et Helsingist Riiga lennata, sai lõpuks õige ja pingevaba lõpu. Tagasi Riiga jõudes olin päris löödud, vihma sadas ja kõik tundus nii kurb. Tegin ka mingi impro luuletuse aegadest, mis on möödas ja enam kunagi ei naase, kuid üles seda ei kirjutanud ja nüüd on ta meelest läinud.
Et siis selline reis. Tahaksin tänada Inksut, tänu kellele ma üldse reisile minna sain ja kõiki teisi, kes te seal minuga koos olite ning Kelseyt, et ta mu õhtutele üksjagu põnevust lisas ja muidugi suur tänu meie muusikutele, kellest ma polegi veel kirjutanud.

Sänni, Toomas ja Tõnis

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.

On ainult hetk, milles viibime praegu.

Mis kord on alanud, lõppu sel pole.

Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.