Enne kui te hakkate lugema minu järgmist sissekannet, soovitan vaadata ära järgmise videoklipi: http://www.youtube.com/watch?v=W86jlvrG54o (inspiratsiooni sain videoklipis 1:24 olevast vastusest, kuid soovitan ära vaadata kogu klipi). Emmanuelil ja tema vennal Ahmet Mustafal oli tähtsaim päev nende elus, kui Moira Kelly nad Bagdadist Ema Teresa nimelisest orbudekodust kaasa võttis. Emmanuel laulab end ilmselt mitmetesse südametesse ning tema vend on võtnud eesmärgiks esindada Austraaliat 2012. aasta Paraolümpia mängudel. Kahe mehe lugu on südantsoojendav, ent mitte see, milleks ma seda sissekannet alustasin. Tahan hoopis kirjutada neist, kellel nii hästi ei ole läinud.
Ema Tereesa orbudekodusse satuvad lapsed, kellest vanemad loobuvad, kas mõne kaasasündinud puude või näiteks selle tõttu, et ema on lapse ootele jäänud vägistamise tõttu (Islami maades käib isata lapsega kaasas piiritu häbi ja tõrjutus). Samuti satuvad sinna lapsed, kelle kodud on hävitanud laastav sõda (nagu Emmanuelli puhul Iraagis). Põhjuseid on ilmselt veel ja eri riikides ja lastekodudes ja inimestega on seotud arusaadavalt erinevad probleemid. Ilmselt selle vahega, et vaevalt siin Eestis näiteks leidub lapsi, kel pole sünnipäeva.
Kas teie kujutate elu ette ilma sünnipäevata? Minuga võib ju vaielda, et kui sa sünnid kesköö paiku, siis saab päeva ise valida ja osa rasedusi on planeeritud, mis tähendab, et ka su sünnipäev on juba ette määratud mingisse kindlasse aega. Milles siis see erilisus ja miks siis ei võiks lihtsalt kokku leppida ühte päeva, sest ilmselt on nende laste elus palju olulisemaidki probleeme. Minu mure on seotud sellega, et ametlik sünnipäev puudub neil seetõttu, et neil pole sünnitunnistust. Kui paljude paikade jaoks maailmas ei tähenda nad seetõttu mitte kui midagi? Kui paljud neist lastest sünnivad, elavad ja surevad ilma, et kuskile sellest mingisugunegi märk jääks? Kui palju kaotab sellest maailm?
Korraliku arenenud maailma liikmena usun, et iga inimelu on hindamatu. Ametliku poliitika järgi see siiski nii ei ole. Iga Iraagis (või Afganistanis) surnud Ameerika sõduri eest makstakse lähedastele 500 000 dollarit (Time Health). Iga Eesti hukkunud sõduri eest makstakse 150 keskmist palka (EPL 2007). Siinkohal ei taha ma kritiseerida hukkunute omaksetele kompensatsiooni maksmist, küll aga rõhutada seda, et me elame maailmas, kus iga elu ei ole ühtemoodi väärt. Veidi üle 60 aasta kehtinud ÜRO inimõiguste deklaratsioonil on veel pikk tee käia.
Paraku on endiselt valikuvõimalus vaid neil, kel on raha, et selle eest maksta. Lapsed Ema Tereesa orbude-kodus saavad loota, et Moira Kelly sugused inimesed valivad nende eest.
seekord ei lõpeta oma lühikest sissekannet traditsioonilise tsitaadiga, vaid lisan ühe pildi, mis hiljuti Facebookis ringles.
Ema Tereesa orbudekodusse satuvad lapsed, kellest vanemad loobuvad, kas mõne kaasasündinud puude või näiteks selle tõttu, et ema on lapse ootele jäänud vägistamise tõttu (Islami maades käib isata lapsega kaasas piiritu häbi ja tõrjutus). Samuti satuvad sinna lapsed, kelle kodud on hävitanud laastav sõda (nagu Emmanuelli puhul Iraagis). Põhjuseid on ilmselt veel ja eri riikides ja lastekodudes ja inimestega on seotud arusaadavalt erinevad probleemid. Ilmselt selle vahega, et vaevalt siin Eestis näiteks leidub lapsi, kel pole sünnipäeva.
Kas teie kujutate elu ette ilma sünnipäevata? Minuga võib ju vaielda, et kui sa sünnid kesköö paiku, siis saab päeva ise valida ja osa rasedusi on planeeritud, mis tähendab, et ka su sünnipäev on juba ette määratud mingisse kindlasse aega. Milles siis see erilisus ja miks siis ei võiks lihtsalt kokku leppida ühte päeva, sest ilmselt on nende laste elus palju olulisemaidki probleeme. Minu mure on seotud sellega, et ametlik sünnipäev puudub neil seetõttu, et neil pole sünnitunnistust. Kui paljude paikade jaoks maailmas ei tähenda nad seetõttu mitte kui midagi? Kui paljud neist lastest sünnivad, elavad ja surevad ilma, et kuskile sellest mingisugunegi märk jääks? Kui palju kaotab sellest maailm?
Korraliku arenenud maailma liikmena usun, et iga inimelu on hindamatu. Ametliku poliitika järgi see siiski nii ei ole. Iga Iraagis (või Afganistanis) surnud Ameerika sõduri eest makstakse lähedastele 500 000 dollarit (Time Health). Iga Eesti hukkunud sõduri eest makstakse 150 keskmist palka (EPL 2007). Siinkohal ei taha ma kritiseerida hukkunute omaksetele kompensatsiooni maksmist, küll aga rõhutada seda, et me elame maailmas, kus iga elu ei ole ühtemoodi väärt. Veidi üle 60 aasta kehtinud ÜRO inimõiguste deklaratsioonil on veel pikk tee käia.
Paraku on endiselt valikuvõimalus vaid neil, kel on raha, et selle eest maksta. Lapsed Ema Tereesa orbude-kodus saavad loota, et Moira Kelly sugused inimesed valivad nende eest.
seekord ei lõpeta oma lühikest sissekannet traditsioonilise tsitaadiga, vaid lisan ühe pildi, mis hiljuti Facebookis ringles.
ja küsin, Kas teid ei hirmuta fakt, et miljonis on ju miljon ühte?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar