Jaanuari viimastel tundidel asusime jälle Triiniksiga teele Taani poole. Olen lubanud, et ka sel korral kirjutan meie reisist siia ja siit see siis tuleb. Lugesin üsna hiljuti oma aastatagust sissekannet ja imestasin kui palju on muutunud eelmisest korrast. Mida tähendab Triiniks minu jaoks nüüd ja kui palju ma olen selle aja jooksul õppinud, mitte ainult tantsu, aga ka inimeste kohta. Kõik ei ole olnud positiivne, aga see-eest ääretult õpetlik. Olgu öeldud, et seekord saan siis kirjutada http://triiniks.ee/ kartmata, et see huvilisi ei tea kuhu viib.
Asusime oma väikese seltskonnaga teele, nagu eelpool öeldud, jaanuari viimasel päeval. Kell oli 12 ringis ja väljas võis olla umbes 10-15 kraadi külma. Ilm oli ilus ja tuju väga hea. Vastupidiseks ju polnudki põhjust, sest ees ootas nädal täis trenni, vahvaid inimesi ja kõike seda, millest juttu tuleb. Lennujaamas oli meil 1 või 2 väiksemat intsidenti. Nimelt minu jaoks oli hämmastav see, et Estonian Air lubab 23 kg pagasina kaasa võtta ühes kohvris, mitte jaotatuna nt kahe vahel. Ma ei ole küll lennukite ekspert, aga kas seal saab vahet olla, mitme kohvri peale mu 23kg jaotatud on. Millegi pärast näen ma siin võimalust inimestelt veel natuke raha ära võtta. Meiega oli see seotud seepärast, et kõikidel meie piletitel polnud pagasit ja mõtlesime, et on võimalik mõned kohvrid kellegi, kel oli piletil pagas, nö nimele panna, aga ei...
Turvaväravates oli ka probleeme kuna ma ei pakendanud oma vedelikke läbipaistvasse kilekotti, ent see lahenes kiiresti ja ma ei pidanudki seekord millestki loobuma. Enne lendu oli veel aega helistada ja muffineid süüa (just just, need samad kurikuulsad Inksu muffinid). Mäletan, et seisin akna (klaasseina) juures ja päike oli lihtsalt nii soe, et hetkeks tekkis tunne nagu kevad oleks kohe kohe kohal, aga kahjuks ei.
Jõudsime pärast mõnusat lendu Kastrupi lennujaama, kus oli aega umbes tunni ringis ja mina kasutasin seda selleks, et postkaarte saata. Just! Reisi alguses, mitte keskel ega lõpus, sest minu meelest pole sellel väga vahet, millal, pigem mida sa saadad, aga mis seal ikka, maitse asi. Peab tunnistama, et ka sel aastal meeldis mulle talv Taanis rohkem kui Eestis. Mõned miinuskraadid, soe päike ja siin seal üksikud lumekuhjakesed. Ma olen lihtsalt kevade ja suve inimene ning sinna ei saa midagi parata. Teel Ollerupi saatis meid väga mõnus õhkkond. Lennujaamast olin kaasa haaranud ka The Copenhagen Post-i ja muuhulgas sain teada, et Taani kuningriik oli vahepeal ühe väikese printsessi võrra rikkamaks saanud. Palju õnne neile! Tegelikult oli sõit päris pikk ja siin seal tuli unigi peale, kuid jõudsime põhimõtteliselt ühes tükis kohale. Siilike unustas nimelt ühe koti bussi, millega Ollerupi sõitsime ja kahjuks ei ole siiani teada, mis neist asjadest saanud on. Hämmastav, sest mõtlesime, et ükskõik kus mujal, aga seal riigis on sellised asjad võimalik kohe joonde ajada, ent ei. Näiteks ei oldud bussipargis valmis helistama bussijuhile ja uurima koti saatust, vaid öeldi, et kui kott siia jõuab, siis anname teada. Väga ükskõikne suhtumine.
Ei jõududki kaua imestada selle üle, et kuidas mina ei olnudki see, kes asjad maha unustas kui nurga tagant hüppas välja Teet. Esimesed viisakused vahetatud, asusime oma toa poole. Teet tundis minust vist ikka väga puudust, sest pidas vajalikuks filmida seda, kuidas ma riideid vahetasin. Ei tea, mis ta sellega edasi plaanib teha, ent ma ei näinud eriti vaeva ja head kraami sealt ei saanud. Igatahes suundusime alla sööma ja selgus, et õhtul on pidu ja teemaks "Farmerid". Esimese hooga mõtlesin, et riideid ju selleks pole, ent mõned asjad siit ja mõned sealt ja kokku sai päris vahva kostüümi. Muide sõna "farmer" on Põhja-maades vist üsa ühetähenduslik, sest kui vaadata piltidelt, siis karjuv enamus kandis midagi ruudulist, ent eks see ole vist Ameerika filmide mõjutustest. Mõjutatud olin ka mina, ent isegi kui ma oleks stiilipeost teadnud siit sõnnikuharki ja s******d kalosse ma ilmselt kaasa ei oleks Eestist võtnud.
Tolle stiilipeo raames tutvustati meile Taani rahvatantse, mis on üsna sarnased meie omadega nii põhisammudelt kui muusikalt ja kuna paljud meist on vanad pastlajalad, siis oli päris vahva. Kahjuks kohalikud ise eriti sammu ja muusikat ei jaganud ja üksjagu palju oli koperdamist ja otsa jooksmist. Ent põhiline ehk siis koos millegi vahva tegemine oli olemas.
Peo lõppedes sai sööklas mängida "bangot", mis on nagu meie "bingo", aga üks vokaal kõlab kahtlaselt valesti. Igatahes on eesmärk oma numbrid ära märkida ja esimesele, nagu ikka, oli auhind. Üks vahva poiss minu kõrval võitis nii palju, et jagas oma auhindu ka minu ja Siilikesega. Muuhulgas sain 2 pakki kondoome, sokid ja kaasaskantava randmetreeneri. Viimase andsin Teedule, sest tal võib seda võib-olla rohkem vaja minna kui mul. Pärast bangot tutvusime teiste internatsionaalidega ja kohtusime ka Tiina ja Netiga, kes koos Teeduga ka Inksu abiga on Ollerupi läinud.
Teine päev algas varajase hommikusöögiga, kus pidin tõdema, et olen aeglane. Kogu reisi vältel olin ma alati üks viimastest, kes lõpuks oma asjad ära viis, aga sinna ei saa ju midagi parata kui kõik nii hästi maitseb. Ka sel korral oli esimesel hommikul kohustus minna Assembly hall-i kuulama ettekandeid ja kaasa laulma teiste koolisõppijatega. Tuleva OD-päeva raames näidati üht video, kus muuhulgas tegi väikest tantsu ka Teet, mille eesmärk oli inimestele reklaamida pudelite ja prügi sorteerimist. Võib öelda, et selles osas oleme taanlastega väga sarnased. Ükskõik kui suur kiri prügikastide kohal ka ei oleks ja ükskõik kui lähestikku 2 erineva eesmärgiga prügikasti ei pandaks (et mingitki vahet ei oleks), on alati neid, kes oma nätsu või toidujäänused pudelite hulka viskavad. See on midagi, millest ma aru ei saa...Samas ega eriti aega mõtiskleda polnudki, tuli hakata trenni tegema, sest nagu selgus oli talvisest laagrist väga vähe meeles ja aega ei olnud väga palju. Põhimõtteliselt terve meie teine päev mööduski vaid trenni tehes. Kahjuks ei olnud meeleolud väga positiivsed, sest tekkis palju konflikte ja ütlemisi ja ma ei taha neid siin lahata, aga niipalju kui ma kõrvalt vaatasin, siis süüd oli ikka üksjagu mõlemal poolel. Kahju :(. Kõik saa kandus tegelikult edasi ka trennisaalist välja meie tuppa ja vahel tekkis tunne, et pean vist tuba vahetama. Selleks ma Taani ei läinud...
Oli aeg maha võtta ja koolist välja saada. Läksime Svendborgi, mis asub mõne kilomeetri kaugusel Ollerupist. Kirjeldasin linna eelmine aasta ja nüüd on mulle kõrvale pakkuda mõned Siimu pildid.
Nagu pildilt näha võib, saab mõnus mõne külmakraadiga talv olla ka selge ja sinise taevaga. Meil kipub taevas millegipärast kohe halliks minema kui temperatuur nullile läheneb. Seekord oli meil Svendborgis ka üks konkreetne eesmärk. Nimelt oli vaja musti tenniseid ja uskuge või ei, aga number 43 tenniseid peab tikutulega taga ajama nii siin kui seal. Mõistliku hinnaga me neid ei leidnud (üks paar Lacoste tenniseid oli) ja otustasime, et esineme paljajalu. Enne bussi tulekut oli veel aega kohvikus istuda ja ka poes käia.
Õhtul oli meil väike koosolek, et kõik asjad selgeks rääkida ja võib öelda, et see ka enam vähem õnnestus. Igatahes trennides läks õhkkond väga mõnusaks ja trennid ise palju produktiivsemaks. Inksu tol õhtul meiega ei ühinenud, sest tal oli kohtumine üha endise sõbraga. Naljaga pooleks ütlesin, et ta mulle kooki tooks ja nii läkski :) Aitäh :). Kui tolle õhtuse trenni juurde tagasi minna, siis mõtlesin natuke kastist välja astuda ja Siilikese tantsu (neidudele) proovida. Ei tea kui väljakutsuv, võrgutav või ahastuses ma paistsin, aga päris huvitav oli. Tol õhtul mäletan, et mõtlesin, mis Teet teeb, sest hoolimata sellest, et meid lahutas väga väike vahemaa, oli teda väga vähe näha.
Mul oli Inksuga üks õhtu huvitav jutuajamine teemal Ollerup ja ma olen ausalt pettunud. Kokkuvõtteks tahaks ainult lisada, et inimesed kipuvad väga kergelt unustama neid, kelle abil nad kuhugi on saanud ja see on kurb. Üks toredam jutuajamine oli meil hoopis ühel teisel õhtul kui Inksu otsustas mulle Ollerupi (linna) tutvustada. Jalutasime päris pikalt ja rääkisime igasugustest asjadest mis pähe tuli. Mäletan eelmisest korrast kui Taanis käisime, et koolimajast kordagi välja ei saanudki, kuid seekord olid asjad teisiti ja mul oli väga hea meel, sest muidu oleks see vaikne linn nägemata jäänud. Kahjuks jäi šokolaad tol õhtul ostmata, sest arvasime, et pood on kinni, ent allikad eksisid ja pood oli veel nii mõnigi tund avatud. Aga noh mis seal ikka. Mulle piisas ka sellest jalutuskäigust.
Ma ei ole teile veel rääkinud Kertust ja Vernerist. Kertu on minu Triiniksi tantsupartner, aatekaaslane (Arstiteaduskond) ja ääretult tore ja hea sõber, kellega on üli mõnus tantsida ja tundub, et ka huumorimeel on meil võrdlemisi sarnane (kätekõverduste ajal hüüdsime erinevaid raviaineid ala NSAIDid vms :D). Vernerist tahtsin nii palju kirjutada, et ühel päeval pani ta meid päris muretsema, sest suures saltode ja hüppesaali eufoorias tegi ta kõikvõimalikke asju kuni ühel korral kaelale maandus ja sellele natuke liiga tegi. Just kooli võimalusi selles valdkonnas arvestades, nautis tema vist meist kõigist kõige rohkem seda reisi.
Aeg lendas ka seekord päris kiiresti ja oligi käes OD-päev. Irooniaga pooleks oli mul just sel päeval kõige rohkem aega Teeduga koos olemiseks kuigi tema jaoks oli see vast kõige tihedama graafikuga päev üldse. Kruiisisn temaga kaasas kui ta mingeid ülesandeid täitis ja korraldusi jagas. Vahel leidsime aega ka teiste rühmade esinemisi vaadata. Kurikad olid rühmvõimlemises sel aastal väga populaarsed, kuid kasutada nad (erinevad rühmad) ei osanud. Võin eksida, aga mõnes kohas oli mõnel rühmal korraga maas iga viimane kui kurikas. Siit tuleb ka natuke välja meie ja taanlaste erinevus. Nemad selliseid asju ei vaat kui tegu just võistlusega ei ole. Palju olulisem on tegemine ja kõigile kaasa elamine. Pidin ka seda tõdema, et olen eelarvamustega. Nimelt oli ühes 9-liikmelises rühmas üks tüse poiss ja ma mõtlesin, et ei tea, millega ta hakkama saab. Pean tunnistama, et ta oli parim oma rühmas ja tegi asju, milleks mina võimeline ei ole. Muidugi peab arvestama ka seda, et tema on end sel alal treeninud, kuid minu viga oli see, et heitsin ta mängust välja tema välimus pärast.
Kuna meie protokolli lisamisega esines mingeid tõrkeid, siis sattusime päris õhtusse seekord ja see oli ühelt poolt positiivne kuna sai hommikustele etendustele keskenduda, kuid teisalt tähendas see ka seda, et pool päeva oli väike ärevus koguaeg sees. Tehnoloogia areneb ja sel aastal oli võimalus meie esinemist ka Interneti vahendusel vaadata neil, kes üritusele "meeldib" facebook-i kodulehel vajutas. Minu meelst veider eeltingimus, aga mis seal ikka. Eks kõigile meeldib kui "klick-e" rohkem on. Vahel mõtlen isegi et "siin piilujaid" võiks rohkem olla :D. Kes seda ei teinud ja kel tantsud nägemata jäid, saavad vaadata meie esinemist siit http://www.youtube.com/watch?v=jPGYruMf7Bc&list=UUcXLu7twEAkt9TIB0Wpu4MQ&index=20&feature=plcp. Kuigi minu jutu alguse poole võis jääda mulje, et tantsud ei olnud meeles ja töömeeleolu ei olnud, siis tegelikult läks meil lõpus üsna hästi ja võis kogu kavaga rahule jääda (olgu öeldud, et esimene tants on eelpool nimetatud Siilikese tants, mida ma siis proovisin :D).
Ega üritus pärast meid enam palju kestnudki. Enne oma esinemist nägime Ollerupi tantsu eliiti, kelle programmi teemaks oli "Urban life", mis oli ääretult põneva ja mitmekülgse liikumise ja väga teemakohase olemisega. Kas ma teemast oleksin ka siis aru saanud kui ma ei oleks seda teadnud, ei julge ma spekuleerida, kuid jäin võrreldes eelmise aastaga rahule, kus kogu asi jäi mulle liiga hoomamatuks. Teet tegi ka siin seal koridoril mõnda kombinatsiooni nende kavast ja mu küsimuse peale, kas ta on harjutanud, vastas ta (ma julgen pakkuda valetades), et ei ole. Minu meelest on omamoodi armas, et proovib ja katsetab ja üldse kuidagi tahab kõike seda seal endasse nii palju võtta.
Kõige viimane kava oli nagu ikka Ollerupi akrobaatika eliit ja nad on klass omaette. Nende kavadega saate tutvuda järgmiste linkide vahendusel: http://www.youtube.com/watch?v=h9T8prsT1bM; http://www.youtube.com/watch?v=nt28zzQY6kk&feature=related (kes minu lemmik tantsijat otsib, siis viimases videos pillab ta lehviku maha ... sellest hoolimata on ta parim)
Kui eelmine aasta läksime pärast OD-päeva Svendborgi, et Crazy Daisy-sse peole minna, siis seekord meist keegi kohalikega ei ühinenud. Mina nt õppisin väikese klaveripala elutoas (õpetaja Kaisa abiga) ja ka teistel olid muud plaanid. Üllatuslikult dramaatiliselt võttis kõike seda Teet, kes terve allesjäänud õhtu nägusid tegi, mis tagantjärele mõeldes on päris naljakas, aga ma saan temast nii palju aru, et kindlasti oleks ta tahtnud tähtsat päeva ja saavutatut meiega jagada. Ei midagi paha pärast, aga mulle oli see ju päev nagu iga teine...Järgmist päeva, eriti õhtut ei oleks ületanud ka sada pidu nimetatud ööklubis.
Olgu öeldud, et pidu oli sellegi poolest väga vahva olnud. Jill (üks internatsionaal Austraaliast) oli tolleks õhtuks selga pannud vist kõik riided, mis tal kaasas olid, sest ta polnud külmaga harjunud. Lundki nägi vist esimest korda. Igatahes kui rääkisime, et Eestis on hetkel -30 kraadi ringis, siis ei suutnud ta uskuda, et see üldse võimalik on. Viimase päeva veetsime kooli võimalustega tutvudes. Mängisime võrkpalli, käisime ronimisseinal, hüppesaalis ja tegime palju muudki. Päev pärast OD-päeva on selleks väga hea kuna kooliõpilased on ise täiesti kadunud sel päeval (peost ja muust tingitult).
Õhtul sain kokku Tiina ja Jilliga. Neil oli plaan Teedule sünnipäevaüllatus teha. Nimelt õppisid nad ära natuke Kaera-jaani ja terve "Õnne soovime sul". Jill kirjutas õppimiseks selle endale arvutisse nii nagu tema seda kuulis ja see oli päris naljakas. Järsku ei kuskilt ilmus Teet ka välja ja kui teised internatsionaalid Taani keele kodutööd tegema hakkasid, läksime meie hüppesaali. Teet tutvustas meile hüppesaali erinevaid võimalusi ja päris vahva oli. Ka Jill tuli meie juurde ja siis tuli Teedule mõte, et võiks erinevaid pilte teha. Ja nii saime päris meeleoluka õhtu, mis jätkus tüdrukute ühika köögis ning hiljem elutoas. Köögis näitasime Jillile eestlaste lemmik videosid youtube-ist ja tema meile oma parimat valikut. Elutoas mängisime Twisterit ja veel ühte mängu, mille nime ma olen unustanud. Mäletan vaid seda, et meil oli väga lõbus ja me võitsime. Läksime vist magama umbes kella poole kolme ajal. Soovisime Teedule õnne ka, kuid kuna ka meil oli plaan talle üllatus teha, siis jäi see tagasihoidlikuks.
Teetu ei ole lihtne üllatada, mitte sellepärast, et ka kõike teaks, vaid seetõttu, et ta on valel ajal vales kohas, või ei ole õigel ajal õiges kohas. Igatahes kui trepi ees, millest tema ühikatoa juurde pääses, ootasime, otsustas ta meie äramineku puhul ka varem ärgata ja nii palju siis meie üllatusest. Igatahes laulsime laulu ja andsime kingid üle. Suundudes sööma, oli internatsionaalidel võimalus oma üllatus ette kanda. Teedule meeldis :).
Pakkisime oma lõunasöögi kaasa ja oligi aeg hüvasti jätta. seekord oli kurvem lahkuda, kui eelmine aasta, sest viimased päevad ja õhtud olid väga toredad, aga sinna polnud midagi parata. Kopenhaagenis oli meil paar tundi aega, et ringi vaadata ja selle jooksul külastasime jälle ümartorni, millelt avaneb vaade kogu linnale ning seekord ka kuninglikku paleed. Seal oli meil võimalus vaadata vahtkonna vahetust, mida mina nägin esimest korda. Kuna ilm oli mõnevõrra tuuline ja külm, siis suundusime lennujaama. Istusime Siilikese, Siimu ja Inksuga veel ühes kohvikus ja sõime imehead kooki maasikate ja vahukoorega. Milline hea punkt reisile.
Jõudsime kenasti Tallinnasse ja sealt juba Tartusse.
Raske on kõike juhutnut sõnadesse panna. Iga mõtte juurde tuleb järgmine ja veel üks ja veel üks ja siis avastad ikka, kuidas midagi on ära jäänud. Tõsi on aga see, et see oli väärt kogemus ja ma ei tea, kas aasta pärast seda sissekannet saan teha või mitte, ent kui võimalus tekib, tahan kindlasti tagasi minna.
Turvaväravates oli ka probleeme kuna ma ei pakendanud oma vedelikke läbipaistvasse kilekotti, ent see lahenes kiiresti ja ma ei pidanudki seekord millestki loobuma. Enne lendu oli veel aega helistada ja muffineid süüa (just just, need samad kurikuulsad Inksu muffinid). Mäletan, et seisin akna (klaasseina) juures ja päike oli lihtsalt nii soe, et hetkeks tekkis tunne nagu kevad oleks kohe kohe kohal, aga kahjuks ei.
Jõudsime pärast mõnusat lendu Kastrupi lennujaama, kus oli aega umbes tunni ringis ja mina kasutasin seda selleks, et postkaarte saata. Just! Reisi alguses, mitte keskel ega lõpus, sest minu meelest pole sellel väga vahet, millal, pigem mida sa saadad, aga mis seal ikka, maitse asi. Peab tunnistama, et ka sel aastal meeldis mulle talv Taanis rohkem kui Eestis. Mõned miinuskraadid, soe päike ja siin seal üksikud lumekuhjakesed. Ma olen lihtsalt kevade ja suve inimene ning sinna ei saa midagi parata. Teel Ollerupi saatis meid väga mõnus õhkkond. Lennujaamast olin kaasa haaranud ka The Copenhagen Post-i ja muuhulgas sain teada, et Taani kuningriik oli vahepeal ühe väikese printsessi võrra rikkamaks saanud. Palju õnne neile! Tegelikult oli sõit päris pikk ja siin seal tuli unigi peale, kuid jõudsime põhimõtteliselt ühes tükis kohale. Siilike unustas nimelt ühe koti bussi, millega Ollerupi sõitsime ja kahjuks ei ole siiani teada, mis neist asjadest saanud on. Hämmastav, sest mõtlesime, et ükskõik kus mujal, aga seal riigis on sellised asjad võimalik kohe joonde ajada, ent ei. Näiteks ei oldud bussipargis valmis helistama bussijuhile ja uurima koti saatust, vaid öeldi, et kui kott siia jõuab, siis anname teada. Väga ükskõikne suhtumine.
Ei jõududki kaua imestada selle üle, et kuidas mina ei olnudki see, kes asjad maha unustas kui nurga tagant hüppas välja Teet. Esimesed viisakused vahetatud, asusime oma toa poole. Teet tundis minust vist ikka väga puudust, sest pidas vajalikuks filmida seda, kuidas ma riideid vahetasin. Ei tea, mis ta sellega edasi plaanib teha, ent ma ei näinud eriti vaeva ja head kraami sealt ei saanud. Igatahes suundusime alla sööma ja selgus, et õhtul on pidu ja teemaks "Farmerid". Esimese hooga mõtlesin, et riideid ju selleks pole, ent mõned asjad siit ja mõned sealt ja kokku sai päris vahva kostüümi. Muide sõna "farmer" on Põhja-maades vist üsa ühetähenduslik, sest kui vaadata piltidelt, siis karjuv enamus kandis midagi ruudulist, ent eks see ole vist Ameerika filmide mõjutustest. Mõjutatud olin ka mina, ent isegi kui ma oleks stiilipeost teadnud siit sõnnikuharki ja s******d kalosse ma ilmselt kaasa ei oleks Eestist võtnud.
 |
| foto: Siim Kanne |
 |
| kolmikud... foto: Siim Kanne |
Peo lõppedes sai sööklas mängida "bangot", mis on nagu meie "bingo", aga üks vokaal kõlab kahtlaselt valesti. Igatahes on eesmärk oma numbrid ära märkida ja esimesele, nagu ikka, oli auhind. Üks vahva poiss minu kõrval võitis nii palju, et jagas oma auhindu ka minu ja Siilikesega. Muuhulgas sain 2 pakki kondoome, sokid ja kaasaskantava randmetreeneri. Viimase andsin Teedule, sest tal võib seda võib-olla rohkem vaja minna kui mul. Pärast bangot tutvusime teiste internatsionaalidega ja kohtusime ka Tiina ja Netiga, kes koos Teeduga ka Inksu abiga on Ollerupi läinud.
Teine päev algas varajase hommikusöögiga, kus pidin tõdema, et olen aeglane. Kogu reisi vältel olin ma alati üks viimastest, kes lõpuks oma asjad ära viis, aga sinna ei saa ju midagi parata kui kõik nii hästi maitseb. Ka sel korral oli esimesel hommikul kohustus minna Assembly hall-i kuulama ettekandeid ja kaasa laulma teiste koolisõppijatega. Tuleva OD-päeva raames näidati üht video, kus muuhulgas tegi väikest tantsu ka Teet, mille eesmärk oli inimestele reklaamida pudelite ja prügi sorteerimist. Võib öelda, et selles osas oleme taanlastega väga sarnased. Ükskõik kui suur kiri prügikastide kohal ka ei oleks ja ükskõik kui lähestikku 2 erineva eesmärgiga prügikasti ei pandaks (et mingitki vahet ei oleks), on alati neid, kes oma nätsu või toidujäänused pudelite hulka viskavad. See on midagi, millest ma aru ei saa...Samas ega eriti aega mõtiskleda polnudki, tuli hakata trenni tegema, sest nagu selgus oli talvisest laagrist väga vähe meeles ja aega ei olnud väga palju. Põhimõtteliselt terve meie teine päev mööduski vaid trenni tehes. Kahjuks ei olnud meeleolud väga positiivsed, sest tekkis palju konflikte ja ütlemisi ja ma ei taha neid siin lahata, aga niipalju kui ma kõrvalt vaatasin, siis süüd oli ikka üksjagu mõlemal poolel. Kahju :(. Kõik saa kandus tegelikult edasi ka trennisaalist välja meie tuppa ja vahel tekkis tunne, et pean vist tuba vahetama. Selleks ma Taani ei läinud...
Oli aeg maha võtta ja koolist välja saada. Läksime Svendborgi, mis asub mõne kilomeetri kaugusel Ollerupist. Kirjeldasin linna eelmine aasta ja nüüd on mulle kõrvale pakkuda mõned Siimu pildid.
Nagu pildilt näha võib, saab mõnus mõne külmakraadiga talv olla ka selge ja sinise taevaga. Meil kipub taevas millegipärast kohe halliks minema kui temperatuur nullile läheneb. Seekord oli meil Svendborgis ka üks konkreetne eesmärk. Nimelt oli vaja musti tenniseid ja uskuge või ei, aga number 43 tenniseid peab tikutulega taga ajama nii siin kui seal. Mõistliku hinnaga me neid ei leidnud (üks paar Lacoste tenniseid oli) ja otustasime, et esineme paljajalu. Enne bussi tulekut oli veel aega kohvikus istuda ja ka poes käia.
Õhtul oli meil väike koosolek, et kõik asjad selgeks rääkida ja võib öelda, et see ka enam vähem õnnestus. Igatahes trennides läks õhkkond väga mõnusaks ja trennid ise palju produktiivsemaks. Inksu tol õhtul meiega ei ühinenud, sest tal oli kohtumine üha endise sõbraga. Naljaga pooleks ütlesin, et ta mulle kooki tooks ja nii läkski :) Aitäh :). Kui tolle õhtuse trenni juurde tagasi minna, siis mõtlesin natuke kastist välja astuda ja Siilikese tantsu (neidudele) proovida. Ei tea kui väljakutsuv, võrgutav või ahastuses ma paistsin, aga päris huvitav oli. Tol õhtul mäletan, et mõtlesin, mis Teet teeb, sest hoolimata sellest, et meid lahutas väga väike vahemaa, oli teda väga vähe näha.
Mul oli Inksuga üks õhtu huvitav jutuajamine teemal Ollerup ja ma olen ausalt pettunud. Kokkuvõtteks tahaks ainult lisada, et inimesed kipuvad väga kergelt unustama neid, kelle abil nad kuhugi on saanud ja see on kurb. Üks toredam jutuajamine oli meil hoopis ühel teisel õhtul kui Inksu otsustas mulle Ollerupi (linna) tutvustada. Jalutasime päris pikalt ja rääkisime igasugustest asjadest mis pähe tuli. Mäletan eelmisest korrast kui Taanis käisime, et koolimajast kordagi välja ei saanudki, kuid seekord olid asjad teisiti ja mul oli väga hea meel, sest muidu oleks see vaikne linn nägemata jäänud. Kahjuks jäi šokolaad tol õhtul ostmata, sest arvasime, et pood on kinni, ent allikad eksisid ja pood oli veel nii mõnigi tund avatud. Aga noh mis seal ikka. Mulle piisas ka sellest jalutuskäigust.
Ma ei ole teile veel rääkinud Kertust ja Vernerist. Kertu on minu Triiniksi tantsupartner, aatekaaslane (Arstiteaduskond) ja ääretult tore ja hea sõber, kellega on üli mõnus tantsida ja tundub, et ka huumorimeel on meil võrdlemisi sarnane (kätekõverduste ajal hüüdsime erinevaid raviaineid ala NSAIDid vms :D). Vernerist tahtsin nii palju kirjutada, et ühel päeval pani ta meid päris muretsema, sest suures saltode ja hüppesaali eufoorias tegi ta kõikvõimalikke asju kuni ühel korral kaelale maandus ja sellele natuke liiga tegi. Just kooli võimalusi selles valdkonnas arvestades, nautis tema vist meist kõigist kõige rohkem seda reisi.
Aeg lendas ka seekord päris kiiresti ja oligi käes OD-päev. Irooniaga pooleks oli mul just sel päeval kõige rohkem aega Teeduga koos olemiseks kuigi tema jaoks oli see vast kõige tihedama graafikuga päev üldse. Kruiisisn temaga kaasas kui ta mingeid ülesandeid täitis ja korraldusi jagas. Vahel leidsime aega ka teiste rühmade esinemisi vaadata. Kurikad olid rühmvõimlemises sel aastal väga populaarsed, kuid kasutada nad (erinevad rühmad) ei osanud. Võin eksida, aga mõnes kohas oli mõnel rühmal korraga maas iga viimane kui kurikas. Siit tuleb ka natuke välja meie ja taanlaste erinevus. Nemad selliseid asju ei vaat kui tegu just võistlusega ei ole. Palju olulisem on tegemine ja kõigile kaasa elamine. Pidin ka seda tõdema, et olen eelarvamustega. Nimelt oli ühes 9-liikmelises rühmas üks tüse poiss ja ma mõtlesin, et ei tea, millega ta hakkama saab. Pean tunnistama, et ta oli parim oma rühmas ja tegi asju, milleks mina võimeline ei ole. Muidugi peab arvestama ka seda, et tema on end sel alal treeninud, kuid minu viga oli see, et heitsin ta mängust välja tema välimus pärast.
Kuna meie protokolli lisamisega esines mingeid tõrkeid, siis sattusime päris õhtusse seekord ja see oli ühelt poolt positiivne kuna sai hommikustele etendustele keskenduda, kuid teisalt tähendas see ka seda, et pool päeva oli väike ärevus koguaeg sees. Tehnoloogia areneb ja sel aastal oli võimalus meie esinemist ka Interneti vahendusel vaadata neil, kes üritusele "meeldib" facebook-i kodulehel vajutas. Minu meelst veider eeltingimus, aga mis seal ikka. Eks kõigile meeldib kui "klick-e" rohkem on. Vahel mõtlen isegi et "siin piilujaid" võiks rohkem olla :D. Kes seda ei teinud ja kel tantsud nägemata jäid, saavad vaadata meie esinemist siit http://www.youtube.com/watch?v=jPGYruMf7Bc&list=UUcXLu7twEAkt9TIB0Wpu4MQ&index=20&feature=plcp. Kuigi minu jutu alguse poole võis jääda mulje, et tantsud ei olnud meeles ja töömeeleolu ei olnud, siis tegelikult läks meil lõpus üsna hästi ja võis kogu kavaga rahule jääda (olgu öeldud, et esimene tants on eelpool nimetatud Siilikese tants, mida ma siis proovisin :D).
Ega üritus pärast meid enam palju kestnudki. Enne oma esinemist nägime Ollerupi tantsu eliiti, kelle programmi teemaks oli "Urban life", mis oli ääretult põneva ja mitmekülgse liikumise ja väga teemakohase olemisega. Kas ma teemast oleksin ka siis aru saanud kui ma ei oleks seda teadnud, ei julge ma spekuleerida, kuid jäin võrreldes eelmise aastaga rahule, kus kogu asi jäi mulle liiga hoomamatuks. Teet tegi ka siin seal koridoril mõnda kombinatsiooni nende kavast ja mu küsimuse peale, kas ta on harjutanud, vastas ta (ma julgen pakkuda valetades), et ei ole. Minu meelest on omamoodi armas, et proovib ja katsetab ja üldse kuidagi tahab kõike seda seal endasse nii palju võtta.
Kõige viimane kava oli nagu ikka Ollerupi akrobaatika eliit ja nad on klass omaette. Nende kavadega saate tutvuda järgmiste linkide vahendusel: http://www.youtube.com/watch?v=h9T8prsT1bM; http://www.youtube.com/watch?v=nt28zzQY6kk&feature=related (kes minu lemmik tantsijat otsib, siis viimases videos pillab ta lehviku maha ... sellest hoolimata on ta parim)
Kui eelmine aasta läksime pärast OD-päeva Svendborgi, et Crazy Daisy-sse peole minna, siis seekord meist keegi kohalikega ei ühinenud. Mina nt õppisin väikese klaveripala elutoas (õpetaja Kaisa abiga) ja ka teistel olid muud plaanid. Üllatuslikult dramaatiliselt võttis kõike seda Teet, kes terve allesjäänud õhtu nägusid tegi, mis tagantjärele mõeldes on päris naljakas, aga ma saan temast nii palju aru, et kindlasti oleks ta tahtnud tähtsat päeva ja saavutatut meiega jagada. Ei midagi paha pärast, aga mulle oli see ju päev nagu iga teine...Järgmist päeva, eriti õhtut ei oleks ületanud ka sada pidu nimetatud ööklubis.
Olgu öeldud, et pidu oli sellegi poolest väga vahva olnud. Jill (üks internatsionaal Austraaliast) oli tolleks õhtuks selga pannud vist kõik riided, mis tal kaasas olid, sest ta polnud külmaga harjunud. Lundki nägi vist esimest korda. Igatahes kui rääkisime, et Eestis on hetkel -30 kraadi ringis, siis ei suutnud ta uskuda, et see üldse võimalik on. Viimase päeva veetsime kooli võimalustega tutvudes. Mängisime võrkpalli, käisime ronimisseinal, hüppesaalis ja tegime palju muudki. Päev pärast OD-päeva on selleks väga hea kuna kooliõpilased on ise täiesti kadunud sel päeval (peost ja muust tingitult).
Õhtul sain kokku Tiina ja Jilliga. Neil oli plaan Teedule sünnipäevaüllatus teha. Nimelt õppisid nad ära natuke Kaera-jaani ja terve "Õnne soovime sul". Jill kirjutas õppimiseks selle endale arvutisse nii nagu tema seda kuulis ja see oli päris naljakas. Järsku ei kuskilt ilmus Teet ka välja ja kui teised internatsionaalid Taani keele kodutööd tegema hakkasid, läksime meie hüppesaali. Teet tutvustas meile hüppesaali erinevaid võimalusi ja päris vahva oli. Ka Jill tuli meie juurde ja siis tuli Teedule mõte, et võiks erinevaid pilte teha. Ja nii saime päris meeleoluka õhtu, mis jätkus tüdrukute ühika köögis ning hiljem elutoas. Köögis näitasime Jillile eestlaste lemmik videosid youtube-ist ja tema meile oma parimat valikut. Elutoas mängisime Twisterit ja veel ühte mängu, mille nime ma olen unustanud. Mäletan vaid seda, et meil oli väga lõbus ja me võitsime. Läksime vist magama umbes kella poole kolme ajal. Soovisime Teedule õnne ka, kuid kuna ka meil oli plaan talle üllatus teha, siis jäi see tagasihoidlikuks.
 |
| Enne... |
 |
| Pärast |
 |
| Pildil olev tegevus on Ollerupis rangelt keelatud |
 |
| Twister... |
 |
| Mina ja Jill; Jill on selle reisi ilmselt kõige parem leid. Ääretult siiras ja tore tüdruk Austraaliast, kelle juurde võin ka küll minna... |
Pakkisime oma lõunasöögi kaasa ja oligi aeg hüvasti jätta. seekord oli kurvem lahkuda, kui eelmine aasta, sest viimased päevad ja õhtud olid väga toredad, aga sinna polnud midagi parata. Kopenhaagenis oli meil paar tundi aega, et ringi vaadata ja selle jooksul külastasime jälle ümartorni, millelt avaneb vaade kogu linnale ning seekord ka kuninglikku paleed. Seal oli meil võimalus vaadata vahtkonna vahetust, mida mina nägin esimest korda. Kuna ilm oli mõnevõrra tuuline ja külm, siis suundusime lennujaama. Istusime Siilikese, Siimu ja Inksuga veel ühes kohvikus ja sõime imehead kooki maasikate ja vahukoorega. Milline hea punkt reisile.
Jõudsime kenasti Tallinnasse ja sealt juba Tartusse.
 |
| vaade Kopenhaageni linnale |
 |
| ümartorn |
 |
| Vahtkonna vahetus |
Raske on kõike juhutnut sõnadesse panna. Iga mõtte juurde tuleb järgmine ja veel üks ja veel üks ja siis avastad ikka, kuidas midagi on ära jäänud. Tõsi on aga see, et see oli väärt kogemus ja ma ei tea, kas aasta pärast seda sissekannet saan teha või mitte, ent kui võimalus tekib, tahan kindlasti tagasi minna.
Aitäh Inksu, sa ei kujuta ette kui palju rohkem tänu sinule mu elus on...
Tore kokkuvõte.
VastaKustutaNiipalju võin öelda, et ma tõesti ei olnud neid õppinud, kuid veetsin nii mõnedki tunnid nende trenne vaadates. Midagi jääb mulle ikka meelde ka.