Ja siis tagasi tulla, aga esialgu tulen ma ju viivuks siiski Eesti. Eile oli täpselt nii pikk koolipäev kui üks olla võib ja mõtlesin, et saaks juba ometi otsa see. Veidi rõõmu tõid sellesse igavikupikkusesse päeva Andre ja Alex, kes arvasid, et ma kindlasti tahaks näha üht video, mille nad mingi peo käigus leidnud olid. Ei pane siia videot ja kindlasti ei pane siia isegi linki, sest midagi sellist ei ole raske leida, kuid ma üritan siin ikkagi mingit nivood hoida. Mainida ju muidugi võib, et tegu on Matt Barberi "The naked pirate"-iga. Pole just elamus, aga vahetult enne maailmalõppu pole ju aega valima hakata. Lõppu muidugi ei tulnud ja päev kestis ikka edasi.
Lõpuks jõudsin siiski koju ja rõõm oli nii mõõtmatu, et otsustasin köögi koos kõigega ära koristada. Köök muidugi puhtaks ei jäänud, aga las see piim olla seal maas... Õhtul istusime köögis, mina, Ann-Katrin, Viktor, Daniel, Erika ja tema Vend Johan. Hüvastijätuõhtu oli ju tegelikult vaid Ann-Katriniga, aga eks koju lähevad ju kõik ja nii olimegi üsna kaua ärkvel. Viktoril tuli mõte Ann-Katrinile lahkumiskink ka teha ja nii kirjutasime/joonistasime temaga terve valge topi täis. Palusin sellest pilti, kui see kenasti kodus üles sätitud on ja eks ma siis jagan. Nii kena sai, et kahju oli ära anda, aga eks see ju õige asja eest ole. Leppisime ka kokku, et hommikul ärkame kõik kell 8, et rahulik hommikusöök teha. Jäin minuteid kuni 40 hiljaks ent polnud lugu. Mõnusala õhtusöögile järgnes väga hubane hommikusöök. Kuna ma eelmisel õhtul meeletu koguse Erika piparkoogitainast olin ära söönud siis kõht väga tühi ei tundunudki ja seda raskem oli ka täna viimaseid asju ära süüa (kes see lõhe ikka prügikasti tahab visata?) ent sain kenasti hakkama ja vastasin jaatavalt kui Erika muffinid, mis pere jõululauale minema peaksid, ahjust välja võttis
Nüüd olen omadega laevas ja ootan reisi algust. Tulin Stockholmi Viktoriga. Esialgu mul sellist plaani ei olnud, et temaga koos tuleme, ent kuna mul ju plaani kui sellist üleüldse ei olnud (teadsin, et laev lahkub kell 18.00), siis tulin hea meelega seltskonnas ja väga heas. Viktor on väga tore noormees, abivalmis, hea huumorimeele ja suure südamega. Kõikidele vabadele neidudele, kes kahtlevad, kas mulle külla tulla, siis välimus on ka kena nii, et mõelge. Aga kui nali kõrvale jätta, siis tõesti, mul on hea meel, et ta meie koridori sattus. Enne kui ta Nyköpingu poole edasi sõitis ja mina sadamasse, siis sõime šokolaadi palle ja rääksime loomadest. Ei puudunud ka Julmust (kohalik jõulujook). Väike Fika või nii... Muide, ma olen väga kahtlev igakord kui ma neid nn Rootsi asju endale ostan, sest kunagi pean ma ju päriselt ära tulema ja kust ma siis neid saan. Erika mõte Vilniusesse IKEAsse sõita ei tundunud ka just kõige parem. Äkki kunagi tuleb ka Eesti? Rahvast voorib kõrval palju ja kole ebamugav on juba kirjutada. Üks vanem härra istus mulle lausa külje alla. Vaatasin programmi ka läbi ja lubatakse mingeid quick stepi tantsijaid. Elame, näeme... Et pinget üleval hoida, otsustasin veidi raha mängu panna ja ostsin loterii pileti. 23.00 Eesti aja järgi selgub tõde. Ootan juba teie kõigiga kohtumist, kuid ma pean tunnistama, et ei saanud veel küll ja mul on hea meel, et mul on võimalus jätkata seda, milleks ma siia tulin.
Imetlen neid inimesi, kes suudavad pool jõuluvana söömata jätta ja mitte ainult seda tagavaraks panna vaid lausa kusagile koridori maha asetada ja saatusele anda. Hämmastav! Keskmiselt söön ma ennast pea iiveldamiseni šokolaadi täis, kahetsen veidi ja siis ostan uue šokolaadi.
Nädalad muidugi lendavad nüüd jälle kiiremini kui tahaks. Mitte, et ma koju tulemist ei oota, vaid aasta viimane aine on tegelikult paras väljakutse. Tegelikul kahtlustan, et suur osa kodus olemisest möödub õppimise tähe all. Aga alustan algusest. Nimelt läksin siis sissejuhatavasse loengusse. Õppejõud tundus ja on sümpaatne ja rääkis, miks me seda ainet (Farmakokineetika) vajame. Ainetele registreerimine, mis toimub nendes sissejuhatavates loengutes on üsna tüütu, sest selleks peab kohale minema ja kuskile paberile allkirja andma. Õudne kiviaeg. Teise allkirja pidime andma selle eest, et olime õppematerjalid ostnud. Kusjuures on see minu arust väga praktiline, et õppejõud on kogu vajaliku kokku pannud nii, et seda väga sümboolse summa eest endale osta saab. Tartus ikka juhtus, et õppejõud laadisid loengumaterjalid vahetult enne või suisa pärast loengut üles. Mis kasu sellest on? Ainus mure oli see, et kogu see müümine/registreerimine võttis hea mitu tundi, sest aine on ju koos Apotekare kui ka Receptarie programmiga, millega ma tahan seda öelda, et meid on seal päris palju. Nojah, istun siis edasi ja õppejõud muudkui räägib, mida oodatakse ja mida me tegema peame, samal ajal kui minu enesekindlus muudkui kaob ja kaob. Miks? Aine on Rootsi keeles. Ükskõik, mis ma ka ei oska, siis ülikoolitasemel loenguid võtta on ikka hullumeelsus. Nüüd on muidugi enamus loenguid juba läbi ja ma võin öelda, et suuresti saan ma ikka aru ja mulle väga meeldivad need loengud, kuid veidi kõhedaks teeb mõte, et me peame ettekandeid tegema ja seminaridest aktiivselt osa võtma (viimane on normaalne muidugi, aga mul on see "hirm" keele ees; kõik ju ütlevad, et pane inglise keeles, aga see pole ju päris see). Eks paistab, kuidas see kõik välja hakkab nägema. Kui aus olla, siis pärast seda kogu sissejuhatust tahtsin loobuda, aga jäin asja juurde. Mul oli ju sisuliselt kaks valikut: teha terve järgmine semester midagi, mis mulle tegelikult ei meeldi või pingutada ja kogu asjast kasu lõigata. Esimene loeng oli päris vahva. Õppejõul oli kaasas ports mentomeetreid. Kujutavad need endast hääletamispulti ja välja nägi see nii, et õppejõul oli küsimus ja me siis vajutasime vastavate vastusevariantide nuppe. Mõne hetke pärast oligi ekraanil statistika. Väga põnev ja keegi teadis kuskil öelda, et õpilased pidid nii palju rohkem õppima. Ei tea, aga põnev oli küll ja hoidis tähelepanu ka olulisel...
Mentomeeter
Nädal tagasi tähistasime ka Luccegasque-i, mis on pühendatud pühale Luciale. Üks hubasemaid õhtusööke, millest ma siin osa olen võtnud. Toit oli traditsiooniline Rootsi jõululaud, mis sisaldas lugematus koguses erinevat lõhe ja heeringat, lihapalle ja palju muud nagu kõned ja spex (interaktiivne näidend). Koor esines ka ja lauldi ikka Luciast, kes pimedal ajal valguse ja headuse endaga kaasa toob. Kooril oli oma Lucia ka ja nagu kombeks, küünlad peas süüdatud. http://www.youtube.com/watch?v=Mk0FyZqNp5Q Lingilt võib stiilinäidet vaadata. Kuna olen kuulnud, et paljud linkidele ei klikka, siis panin ka pildi (allikas: Internet)
Lucia ..
Kooris olid mehed ka, aga nemad võivad tähepoisid olla. Lasteaias võivad ka poisid Luciad olla kui nad seda soovivad. Niimoodi siin seda kõik-on-võrdsed-ja-neutraalsed kasvatataksegi. Miks mitte? Laual oli ka jõuluõlu ja siider ning avec ja naps. Viimane mulle üldse ei istunud, sest maitse oli nagu köömne alkoholi tõmmisel. Õudne! Kokku oli meid seal 136, mis tähendas omakorda ka seda, et turvamehed olid ka kohal. Jube tõsise olemisega kaks kahemeetrist tüüpi. Mäletan, et üks rääkis mulle midagi purjus inimestest kui ma kolme ajal kodupoole asusin, aga ei andnud eriti võimalusi vestluse arendamiseks ja vastasin napisõnaliselt "mhm" vms. Ei jaksanud ja väsimus oli ka peal. Alkoholist rääkides, kohtasin ükspäev jõuluvana kostüümis meest ja tema abilist. Glögi ja piparkoogi eest nõudsid veidi aega, et tutvustada, millega nad tegelevad. Kogusid allkirju nimelt neilt inimestelt, kes lubasid jõulude ajal kained olla. Selle eest sai tunnustuseks ka piparkoogi-mehe rinnamärgi. Vanemate joomine pidi suur probleem olema ja see on nende viis vähemalt osadele lastele valged jõulud viia. Võtsin veel ühe piparkoogi ja ütlesin, et kahjuks ei saa lubada, et tol õhtul tilkagi ei võta.
Siit hüppan kohe ühe uudise juurde, mida hiljuti kuulsin. Nimelt hulk rootslasi kurdab, et ülemus joob firma jõulupeol liiga palju ja muutub ebameeldivaks. Minu arust on see ju suurepärane võimalus lagedale tuua palgakõrgendusleping või mõni muu paber, millele muidu allkirja ei saaks. Klaas on ju pool täis, või kuidas?
Laupäeval oli mul siin ootamatu külaline ja teile ei tähenda see muud kui seda, et mul õnnestus veidi tulede sära ja valgusemängu pilte ka teha, selle asemel, et koju kiirustada ja eksamiks õppida. Viimase kahe nädala jooksul olen neid nimelt 2 teinud ja siiani on kõik väga kenasti läinud.
Pilt on eksitav ja jääb mulje nagu lund ei oleks, aga kesklinnas on peaaegu kõik minema viidud
Midagi väga priiskavat ja vikerkaarelikku pole, aga kena ikka...
Miks te minust eelmine nädal midagi ei kuulnud, oli seepärast, et ma olen tõesti kooliga hõivatud, aga tunne saavutuste eest on liiga mõnus ja võimas, et elu lihtsamalt elada. Üks tegur on aga kindlasti ka see, et meie koridoris on toimunud väike muutus. Meile on kolinud 2 uut inimest: Daniel ja Viktor. Esimene, mõni nädal tagasi ja teine, hiljuti. Igatahes nüüd on väga raske köögist ära tulla kui sinna juba korra sisse oled astunud. Tunnid mööduvad ja juttu jätkub. Ükspäev muide arutasime siin, kes on vahetusüliõpilased ja Daniel ei suutnud kuidagi välja mõelda, kes see kolmas on kuni Erika talle meelde tuletas, et mina olen ka tegelikult mujalt. Talvega käib ikka kaasas nakkuste laine ja kaugelt ei ole see ka minust mööda läinud. Jätsin suures hirmus isegi saalihoki mängimata, mille kompenseerisin sel nädalal. Selle aasta viimase mängu puhul mängisime 30 minutit kauem. Olen tähele pannud, et viimastel minutitel mängin kõige paremini. Soojenduse maagia! Traagiline ka ju kui nii võtta. Ma olen mänguks valmis teel koju. Tagasi haiguste juurde minnes, siis eelmine nädal ragisesid siin kõik vähem või rohkem, kuid nüüd tundub, et midagi jalustrabavat keegi põdenud ei ole ja isegi olen terveks saanud.
Veidi talveidülli ka! Kusjuures ma olen uskumatult uhke mõlema pildi üle. Mõtlesin, et lõppu lisan valiku kohalikke jõululaule.
Lugu emast, kes jõuluvana suudles ja lapsest, kes pealt nägi
Piparkoogimehikesed, kes tulid...
klassika...
Kiired ajad kusagil Soomes... Teele soovitan erilist tähelepanu pöörata esimese minuti täitumisel (ekraani vasakus nurgas)
Pilt on tehtud ühes tunnelis, mis Flogsta lähedal oleva kiirtee alt läbi läheb. Väga põnev mu meelest ja mõtlen endamisi, et kas nood tundmatud prohvetid ka midagi tulevaks aastaks ennustavad.
Sel kuul pidavat mul ühe horoskoobi järgi olema võime rääkida lindudega. Paraku ei pidavat linnud väga põnevad vestluskaaslased olema ja õnnetuseks ei ole saanud seda ka proovida. Kui see nii siiski juhtub olema, siis võib see üks varblane peos ühineda 10 teisega metsas või siis tuviga katusel, sest üle kahe korra ma "Polly wants a cracker" kuulata ilmselt ei jaksa. Kui nüüd edasi minna selle juurde, millega ma oma viimaseid vabu päevi sisustanud olen, siis olen töötanud. Nii reede kui laupäeva öösel käisin Pharmenis tööl. Laupäev tundus justkui väga lihtne olevat. Meie mõistes ekvaatoripidu tähistas vaid 18 apotekare programmi läbijat, kuid nii ta päris ei olnud. Afterpartyle oli oodata 11 inimest, kes lubatud 22 asemel ilmusid nii umbes 23 ajal välja ning kuna meid 3 tol õhtul tööl oli, siis olin mina see, kes neid ootas. Üks noormees pärast tänas ka, et ma nii kaua viitsisin seal ukse juures istuda, aga välja mulle ei teinud. Samas oli see ainus märkimisväärne ebameeldivus. Kuna ma kassat alla pubis eriti ei tunne, siis seal ma olema ei pidanud, mis tähendas üsna pingevabat õhtu teist poolt. Öösel koju jalutades rääkis Manne, et ta teadvat mingeid iraaklasi, kes tahtsid kebabibaari avada, ent kuna ainus sõna, mida nad Rootsi keeles teadsid, oli Kebnekaise, siis baari nimeks saigi Kebabnekaise... Manne on äge. Hästi rõõmsameelne noormees Iraagist, kes tuli siia 4 ja pool aastat tagasi. Laulab Araabia keelseid laule ja on muidu muhe...
kraanikauss nr 1
kraanikauss nr 2
Selline pilt avanes mulle laupäeval ja kuigi pilt on ka palju hullem olnud, siis selline on ka päris tihti ja hoolimata Erika jutust, et varem oli hullem, ei suuda ma seda pilti aktsepteerida.
Puu mu kooliteel...
Nagu esimene pilt ka ütles, siis talv on lõpuks ka siia jõudnud ja pidavat siin olema vähemalt kuni Lucia päevani. Siinkohal oleks paslik rääkida Uppsala-Lucia valimistest. Võitjaks osutus lühikeste, tumedate juustega neiu, mis on peaaegu skandaal. Tavaliselt võidab ikka maani blondide juustega sinisilmne neiu, aga seekord mitte. Iinagi avaldas pettumust ja oma küsimusele, mis seal vahet on, ma selget vastust ei saanud. Veider ja vaat et silmakirjalik suhtumine ühiskonnas, kus kedagi ju ei diskrimineerita.
Veidi talveidülli...
Pühapäeval oli esimene advent ja Uppsalas tähistatakse seda ilutulestikuga. Lossi juurde ma minna ei plaaninud, ent oma maja katusel oleks kenasti näinud, usun ma. Nii siiski ei läinud, sest poes läks oluliselt kauem aega kui plaanisin ja ei tea miks. Enda meelest oli plaan selge, mida otsima lähen, ent poe uksest väljudes kuulsin mingeid pauke ning nurga taha tõtates nägin ka natuke värvi ja seejärel kella vaadates oli selge, et olin hiljaks jäänud. Needsin end maapõhja, et neid jõuluküünlaid nii kaua vaatasin ja mitte ühtegi ei ostnud. Pärast jupp aega vaatamist, otsustasin, et vaarikalõhnaga teeküünlad, mis mul kapis on eelmistest, kõlbavad ka. Too üks rakett, mis üle metsatuka nii kõrgele ulatus, et ka mina seda nägin, oli väga kena. Kuulsin ka Euphoriat mängimas ja hiljem juhtusin Facebookis nägema videot, mis lossi juures tehtud, ning osa etendusest sisaldas endast kahe (ilutulestik+Loreen) kombineerimist. Veidi liiga palju on juba seda. Kritiseerida seda aga ei saa, sest ka olümpialt medaliteid toonud meie sportlastele lauldi "Kuula-t". Kokku ei sobinud need kaks kuidagi, aga see on minu arvamus. Eurovisioon on siin ka teistlaadigi pingeid tekitanud. Toimub ju teine Malmös, mitte Stockholmis ja üldiselt kaob mul isu sel teemal pikalt suhelda, kui Stockholmi kasuks räägib mõne meelest see, et see mõni ise elab Stockholmis ja Stockholm on ju Stockholm. Samas, jälle midagi, mida saab koduski kogeda. Olete tähele pannud, et Tallinnasse on alati lühem tee kui sealt mujale (tegu ei ole muidugi reegliga).
Prohvetid tegelevad lisaks ennustamisele ka argimuredega kuigi jõulukuul tundub eriti julm kutsuda inimesi üles puid istutama kui paljud endale ju jõulupuud koju ihalevad.
Johannes Rousseau pilt esimesest advendist Uppsala lossi juures..
Tolle mehe pildid on müügil ka siin ühes galeriis ja eks see minust veidi naiivne oli uskuda, et need ka mulle võiks taskukohased olla. Pilti ei ostnud, kuid jalutuskäik oli tore, sest kuskilt maalt hakkas ka lund sadama ja pähe tulid head mõtted jõuludest. Kunagi kui rikkam olen, siis võin isegi ühe originaali omale koju viia.
...
Mõnikord ma mõtlen, et nende rataste omanikud on kindlasti kuskil teises maailmaotsas juba ja nii need vaesekesed seisavad siin ja seal.
Pildistasin seda punast autot...
Tegelikult jäi mulle muidugi silma too Palestiina lipp ent kui küsiksite mu käest, miks ma sellest pilti tegin, siis päris selget vastust ei oska anda. Võib-olla meenutas see veidi trööstitu olemine kogu nende riigi olemist. Võib-olla oli asi hoopis selles, et ma ei olnud kindel, et ma Palestiina lippugi pildistan. Sellega tuleb mul mulle meelde üks pisike detail, mis mind Rootsi keele loengutes häiris. Nimelt küsis Lillemor ikka, kuidas teistes riikides olukord on ja kui alguses tundis ta huvi vaid Soome ja Saksamaa vastu, mis nende riikide õpilaste proportsiooni arvestades on ju normaalne, siis lõpus saime meiegi tähelepanu. Paraku pöördus ta ühe Kasahstani neiu poole küsimusega: "Kuidas teil Venemaal on?" Ei usu, et neid palju oli, keda see häiris, aga mind kindlasti.
Rootsi keeles oli eile eksam ja kuna ma kohaliku bussisüsteemi sõber ei ole eelkõige hinna, aga ka selle pärast, kuidas see süsteem toimib, siis otsustasin toimumiskohta jalutada. Ei tea ju kunagi, kuhu nii sattuda võib ja milliseid arhitektuuripärleid kuskil magistraalilt veidi eemal leidub. Külm veidi näpistas ja pärleid ei leidnud, ent jalutuskäik ju halba ikka ei tee. Teepealt võtsin ka "Metro" kaasa, mis on kohalik ja nii mõneski riigis tasuta jagatav ajaleht. Eelkõige võib sellega kokku puutuda erinevates metroodes ja raudteejaamades kui ma ei eksi. Eksam läks ka hästi ning siiani on õpingutega üleüldse hästi läinud.
Vaesed pardid ja muud sõbrad arvasid, et ma peatusin vaid selleks, et neile süüa anda, ent said pettuse osaliseks kui ma seal vaid nende kesist lompi pildistasin.
Mõtlesingi täna veidi linnapeal jalutada kuna veel on viimased vabad päevad enne statsionaarse kooli algust ja toas ei taha ju nii võrratu ilmaga üldse olla. Ei teagi, mis ajast mulle külm kui selline sümpatiseerima on hakanud. Igatahes olen siin veidi uurinud ja kuulsin, et Kaugel põhjas pidavat apteekreid hädasti vaja minema ja kui kooli ükskord lõpetan, siis võib reaalsuseks saada, et mõne aja veedan kaugel kus öö ja päev kestavad mitu kuud.... Neljapäeval algab aine, mida ise kõige rohkem pelgan eelkõige sellepärast, et õpetamine toimub Rootsi keeles, aga ma rahustan end sellega, et nad ei oleks mul eales lubanud seda võtta kui nad veendunud oleks, et ma sellega hakkama ei saaks. Võib-olla neid ei huvita? Ei tea, aga teisalt on põnev ka, sest tegu on ju omamoodi väljakutsega ... Leidsin nädalavahetusel ühe ime hea seriaali "Why Poverty" ja kuna mul seda vaba aega käes praegu on siis nii mõnegi osa olen ära vaadanud. Soovitaks hea meelega, sest www.svt.se on see seriaal veel kuu aega tasuta vaadatav, ent on see ju Rootsi keeles. Kogu seriaal üritab selgitada, miks meie maailm on praegu selline nagu ta on. Mõni osa on üldisem, mõni on vähe isiklikum. Näiteks üks osa rääkis vaesuse ajaloost, teine aga ühest Hiina noormehest, kes hoolimata oma haridusest on endiselt üsna näruses seisus. Lugu korruptsioonist ja kõigest muust..
Veel lumeidülli
Kes jõuluks surströmmningut soovib, peab aegsasti teada andma... Seniks nautige talveilma kuni seda on ja olge ikka ettevaatlikud ka.. Lõpetaksin sellega, et olen sissekannet kirjutades pea pool kotti klementiine ära söönud...
