Õigus ja tõde: Maha läinud piima pärast pole mõtet pisaraid valada...

Hej hej allihopa!

Poolik šokolaadist jõulumees

Imetlen neid inimesi, kes suudavad pool jõuluvana söömata jätta ja mitte ainult seda tagavaraks panna vaid lausa kusagile koridori maha asetada ja saatusele anda. Hämmastav! Keskmiselt söön ma ennast pea iiveldamiseni šokolaadi täis, kahetsen veidi ja siis ostan uue šokolaadi.

Nädalad muidugi lendavad nüüd jälle kiiremini kui tahaks. Mitte, et ma koju tulemist ei oota, vaid aasta viimane aine on tegelikult paras väljakutse. Tegelikul kahtlustan, et suur osa kodus olemisest möödub õppimise tähe all. Aga alustan algusest. Nimelt läksin siis sissejuhatavasse loengusse. Õppejõud tundus ja on sümpaatne ja rääkis, miks me seda ainet (Farmakokineetika) vajame. Ainetele registreerimine, mis toimub nendes sissejuhatavates loengutes on üsna tüütu, sest selleks peab kohale minema ja kuskile paberile allkirja andma. Õudne kiviaeg. Teise allkirja pidime andma selle eest, et olime õppematerjalid ostnud. Kusjuures on see minu arust väga praktiline, et õppejõud on kogu vajaliku kokku pannud nii, et seda väga sümboolse summa eest endale osta saab. Tartus ikka juhtus, et õppejõud laadisid loengumaterjalid vahetult enne või suisa pärast loengut üles. Mis kasu sellest on? Ainus mure oli see, et kogu see müümine/registreerimine võttis hea mitu tundi, sest aine on ju koos Apotekare kui ka Receptarie programmiga, millega ma tahan seda öelda, et meid on seal päris palju. Nojah, istun siis edasi ja õppejõud muudkui räägib, mida oodatakse ja mida me tegema peame, samal ajal kui minu enesekindlus muudkui kaob ja kaob. Miks? Aine on Rootsi keeles. Ükskõik, mis ma ka ei oska, siis ülikoolitasemel loenguid võtta on ikka hullumeelsus. Nüüd on muidugi enamus loenguid juba läbi ja ma võin öelda, et suuresti saan ma ikka aru ja mulle väga meeldivad need loengud, kuid veidi kõhedaks teeb mõte, et me peame ettekandeid tegema ja seminaridest aktiivselt osa võtma (viimane on normaalne muidugi, aga mul on see "hirm" keele ees; kõik ju ütlevad, et pane inglise keeles, aga see pole ju päris see). Eks paistab, kuidas see kõik välja hakkab nägema. Kui aus olla, siis pärast seda kogu sissejuhatust tahtsin loobuda, aga jäin asja juurde. Mul oli ju sisuliselt kaks valikut: teha terve järgmine semester midagi, mis mulle tegelikult ei meeldi või pingutada ja kogu asjast kasu lõigata. Esimene loeng oli päris vahva. Õppejõul oli kaasas ports mentomeetreid. Kujutavad need endast hääletamispulti ja välja nägi see nii, et õppejõul oli küsimus ja me siis vajutasime vastavate vastusevariantide nuppe. Mõne hetke pärast oligi ekraanil statistika. Väga põnev ja keegi teadis kuskil öelda, et õpilased pidid nii palju rohkem õppima. Ei tea, aga põnev oli küll ja hoidis tähelepanu ka olulisel...

Mentomeeter

Nädal tagasi tähistasime ka Luccegasque-i, mis on pühendatud pühale Luciale. Üks hubasemaid õhtusööke, millest ma siin osa olen võtnud. Toit oli traditsiooniline Rootsi jõululaud, mis sisaldas lugematus koguses erinevat lõhe ja heeringat, lihapalle ja palju muud nagu kõned ja spex (interaktiivne näidend). Koor esines ka ja lauldi ikka Luciast, kes pimedal ajal valguse ja headuse endaga kaasa toob. Kooril oli oma Lucia ka ja nagu kombeks, küünlad peas süüdatud. http://www.youtube.com/watch?v=Mk0FyZqNp5Q Lingilt võib stiilinäidet vaadata. Kuna olen kuulnud, et paljud linkidele ei klikka, siis panin ka pildi (allikas: Internet)

Lucia ..

Kooris olid mehed ka, aga nemad võivad tähepoisid olla. Lasteaias võivad ka poisid Luciad olla kui nad seda soovivad. Niimoodi siin seda kõik-on-võrdsed-ja-neutraalsed kasvatataksegi. Miks mitte? Laual oli ka jõuluõlu ja siider ning avec ja naps. Viimane mulle üldse ei istunud, sest maitse oli nagu köömne alkoholi tõmmisel. Õudne! Kokku oli meid seal 136, mis tähendas omakorda ka seda, et turvamehed olid ka kohal. Jube tõsise olemisega kaks kahemeetrist tüüpi. Mäletan, et üks rääkis mulle midagi purjus inimestest kui ma kolme ajal kodupoole asusin, aga ei andnud eriti võimalusi vestluse arendamiseks ja vastasin napisõnaliselt "mhm" vms. Ei jaksanud ja väsimus oli ka peal. Alkoholist rääkides, kohtasin ükspäev jõuluvana kostüümis meest ja tema abilist. Glögi ja piparkoogi eest nõudsid veidi aega, et tutvustada, millega nad tegelevad. Kogusid allkirju nimelt neilt inimestelt, kes lubasid jõulude ajal kained olla. Selle eest sai tunnustuseks ka piparkoogi-mehe rinnamärgi. Vanemate joomine pidi suur probleem olema ja see on nende viis vähemalt osadele lastele valged jõulud viia. Võtsin veel ühe piparkoogi ja ütlesin, et kahjuks ei saa lubada, et tol õhtul tilkagi ei võta.

Siit hüppan kohe ühe uudise juurde, mida hiljuti kuulsin. Nimelt hulk rootslasi kurdab, et ülemus joob firma jõulupeol liiga palju ja muutub ebameeldivaks. Minu arust on see ju suurepärane võimalus lagedale tuua palgakõrgendusleping või mõni muu paber, millele muidu allkirja ei saaks. Klaas on ju pool täis, või kuidas?

Laupäeval oli mul siin ootamatu külaline ja teile ei tähenda see muud kui seda, et mul õnnestus veidi tulede sära ja valgusemängu pilte ka teha, selle asemel, et koju kiirustada ja eksamiks õppida. Viimase kahe nädala jooksul olen neid nimelt 2 teinud ja siiani on kõik väga kenasti läinud.

Pilt on eksitav ja jääb mulje nagu lund ei oleks, aga kesklinnas on peaaegu kõik minema viidud

Midagi väga priiskavat ja vikerkaarelikku pole, aga kena ikka...

Miks te minust eelmine nädal midagi ei kuulnud, oli seepärast, et ma olen tõesti kooliga hõivatud, aga tunne saavutuste eest on liiga mõnus ja võimas, et elu lihtsamalt elada. Üks tegur on aga kindlasti ka see, et meie koridoris on toimunud väike muutus. Meile on kolinud 2 uut inimest: Daniel ja Viktor. Esimene, mõni nädal tagasi ja teine, hiljuti. Igatahes nüüd on väga raske köögist ära tulla kui sinna juba korra sisse oled astunud. Tunnid mööduvad ja juttu jätkub. Ükspäev muide arutasime siin, kes on vahetusüliõpilased ja Daniel ei suutnud kuidagi välja mõelda, kes see kolmas on kuni Erika talle meelde tuletas, et mina olen ka tegelikult mujalt. Talvega käib ikka kaasas nakkuste laine ja kaugelt ei ole see ka minust mööda läinud. Jätsin suures hirmus isegi saalihoki mängimata, mille kompenseerisin sel nädalal. Selle aasta viimase mängu puhul mängisime 30 minutit kauem. Olen tähele pannud, et viimastel minutitel mängin kõige paremini. Soojenduse maagia! Traagiline ka ju kui nii võtta. Ma olen mänguks valmis teel koju. Tagasi haiguste juurde minnes, siis eelmine nädal ragisesid siin kõik vähem või rohkem, kuid nüüd tundub, et midagi jalustrabavat keegi põdenud ei ole ja isegi olen terveks saanud.