laupäev, 11. oktoober 2014

Sõdurilood

On jälle aeg end kokku võtta ja kirjutada sellest, mis elu mõjutab. Ajateenistuses olen olnud juba mõned kuud ja seda kogenuile ma midagi uut ja põrutavat ei luba, kuid see jaht tõele, mis mind algusest pealt kannustanud on, pani mind jälle kirjutama. Pealegi on Facebookis telefoniga trükkimine ääretult kohmakas.

Veidike taustast ka ja millele mõelda kui minu kirjutisi lugeda. Surmatantsu tunnevad kõik ära. Surma ees on kõik võrdsed ja ei ole vahet, mis auastet sa kannad, mis soost sa oled või kust sa pärit oled. Surm on ikka surm. Muutsin ajutiselt ära ka alapealkirja. Dulce bellum inexpertis e sõda romantiseerivad need, kes seda kunagi kogenud ei ole. Viimaks illustreerivad roostes relvad taustal kenasti minu naiivsust, et kunagi on iga viimane kui relv kasutu vanaraud või veel parem, ümber töödeldud millekski kasulikumaks.

Kas teie teate, mis asi on "p*de test"? Üks veebel seletas seda meile seda umbes nii: "Kõigepealt loeme teid paariks ja siis number ühed võtavad number kahtedelt suhu ja kui on s*tamaitse juures, siis järelikult on tegu p*dega." Seda kõike siis vahetult pärast linnaloa kättesaamist. Põhjus oli nimelt selles, et ta uuris, kas kõik territooriumid on koristatud? Ta lisas, et kui ta peaks pärast meie lahkumist avastama, et kuskil on mõni plekk siiski alles, siis järgmine kord ootab meid ees see test. Enda meelest läksin ma riigikaitset õppima. Ja ei, ma ei viitsi isegi alustada diskussiooni teemal "see ongi nii". Professionaalsus on eeskuju. Labasus on lihtsalt labasus.  Sedasi siis lõppes oktoobri ehk metsakuu esimene nädal täis relvi, varitsusi ja põrkamist. Varitsusega läks seekord aga nii, et 07.00 oli varitsus püsti nagu pidi, aga 07.15 tuli peale hirmus uni. Tee mis tahad, aga sammal on väga pehme ja kiiver peas raske. Õnneks ei pidanud relvade täristamist kaua ootama. Adrenaliini sööst ja vastane jõuabki vaatevälja. Laed relva, sihid ja lask ja siis veel, aga oot .... TÕÕÕÕÕRGEEE! Ei, miks siis nüüd... Kõik on ju kenasti lasketiirus toiminud. Vastane täristab ja minul on padrun padruni järel rauas risti. Söösta ja katast sai järsku söösta ja söösta. Kui ma valmis tulistama lõpuks olin, põgenes vastane juba teed mööda eemale.

Järgmiseks metsalaagriks leidsin endale lugemiseks Priit Põhjala "Militaarsed miniatuurid"... Raamatut ei julge ma kõigile soovitada, sest  see on üks neist teostest, mis võib veidi kaugeks jääda neile, kes ajateenistusse ei ole läinud. Küll aga julgen soovitada kõiki autori arvamuslugusid ja artikleid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar