Tervist!
Uskumatu, et oktoober on läbi. Alles viinakuu ju algas. Mine nüüd võta kinni, kas see metsas olemine kuidagi kiirendab ajakulgu või mitte. Kui sa viiendat tundi kaevikus kaitselahingut ootad, siis tunned sa iga viimast kui külma sekundit kestmas ja kestmas ja kestmas jne jne. Omamoodi iroonia on muidugi see kui kõige selle ootamise lõpus ja esimese padruni järel läheneb seljatagant rühmavanem ja ütleb, et sa said õlast haavata ja sind tuleb rindelt ära transportida. Teed veel viimase pingutuse, et kuidagigi end ühe käega püsti ajada ja väidad, et sa suudad küll ainult vasaku käega relva hoida, aga ei suuda ja viiaksegi minema. 02.30 ahjuvalve, mille järel 03,40 postile, et siis 8.30 lahingusse astuda ja siis 8.31 sealt vigastatuna ära tulla. Selline on elu.
Kaitselaagrist ka mõtteteri ühelt juba tuttavalt veeblilt. Härra veebel, kas te soovite kohvi või teed? Muidugi kohvi, teed joovad hommikuti ainult inglased ja p***d!
Kaitsest sai aga ootamatult rünnak ja see kestis 20. oktoobrist 30. oktoobrini. Kõige muu hulgas sai nn linnukese teha ka kasti, mis seisab "olen külastanud kõiki Eesti nurki" ees. Ma ei olnud nimelt siiani veel käinud selles laulust tuttavas ei-taha-ei-saa-sind-jätta ida poolses maakonnas. Sirgala kaevanduste alal õpetati meile, kuidas läbi viia rünnak. Sellest ei taha ma aga üldse rääkida. Tahan rääkida hoopis ilmast. Ilm on sõduri jaoks väga tähtis ja enamus meist on sellega paremini vast kursis kui keskmine meteoroloog. Juhtub, et loed kuskilt, et just metsalaagris sajab vihma ja sa lihtsalt pead kontrollima läbi kõik võimalikud allikad, et kas see tõesti ka nii on. Vaatad nii nädala, kuu ja aasta prognoosi, taod veel kaarte ja kui saaks, vaataks veel mõne looma põrna pealt, et äkki keegi kuskil ütleb, et ei saja vihma. Sajab küll ja tuleb ka külm ja tuul ja just sel kõige külmemal ööl oled sa ka patrullis. Mõni ontlikum sõdur teab ilmselt ka tuule kiirust ja selle muutumise suunda terve patrulli vältel. Ida-Virumaa on veel selline kant, kus laagri territooriumile võib patrulli ajal ka karu tulla. Mõmmikuga ma kokku ei põrganud, ent märulipolitsei ja k-komando vastu sai näiteks värvikuulidega sõdida. Samuti olid meie päralt mingid unikaalsed laservestid. Viimased ütlevad sulle kui oled pihta saanud ja ka seda kui oled surma saanud.
Ma ei lugenudki kokku neid kordi kui ma kriitiliselt viga või surma sain kõikide päevade jooksul, ent ühele asjale mõtlesin küll. Kõige halvem stsenaariumi korral võibki ju vabalt nii minna, et kolm minutit pärast lahingu "algust" saad sa pihta ja ongi kõik. Sõnaotseses mõttes kõik. Ei ole enam neid plaane, soove ega ka muresid saabuva öö ahjuvalve pärast. Keegi kuskil on su saatnud ülesannet täitma ja keegi teine on sinust kiirem ja osavam ning sinuga on lihtsalt kõik. Kui veab, saad veel kuskile monumendi jalutsis olevasse marmorist tahvlile oma nime kirja. Kui juhtub olema keerulisem nimi, mida koguaeg valesti loetakse või kirjutatakse, siis ilmselt saab see sinna kivisse veel valesti raiutud ja lõpuks oledki kadunud. Ma ei tea, kas meie sõjatandritel kasvab kõige esimesena moon (In Flanders Fields) või mõni muu taim ning veel vähem tean ma seda, kas minul on au seda vaadata alt või ülevalt poolt mulda ent tahaks vähemalt loota, et minust maha jääv jälg on tähendusrikkam kui pelk sammaldunud monument.
Muide nende monumentide traagika ei asu kaugel mu kodust Audrus. II MS aegsele ausambale, lähedal asuvas pargis, on kirjutatud suured sõnad vaprusest ja üllatest tunnetest. Võin vaid ette kujutada kui palju on nendele sõnadele kõrge kaarega urineeritud. Joodikute ja muude eluheidikute meelispaik ei ole teps mitte see kuhu ma tahan, et mu nimi jäetaks. Valla heakorraspetsialist arvab ka asjast mitte midagi. Minu tagasihoidlikule e-kirjale ta ei ole vastanud ja ilmselt pole ta ka seda lugenud. Õnneks on aga emake loodus, kes suurema prügi ära puhub ja vihmaga ka uriini su nimelt maha peseb.
Selle plaanimata eksistentsiaalse rännakuga jõudsin ma nüüd muidugi liiga kaugele, aga mis sa teed kui mõtlemiseks liiga palju aega antakse.
Positiivsema noodiga lõpetades tuleb tunnistada, et kui külm generaatorit ei lõhu, siis võib metsas isegi duššikonteinerisse pesema saada ja telki elektri vedada. Kui veel kirsiks tordil mainida neid siniseid Toi Toi kemmerguid, kuhu kõige lihtsamaid hädasid õiendama saab minna ja miks mitte ka vahel mõne veebli pilgu alt kaduda, siis ei saakski ju millegi üle eriti kurta.
Saaks ainult rohkem süüa...
Esmaspäevast olen ma uues väeosas ja teen esimesi samme parameediku radadel. Või nagu mu toas Armulik väga tabavalt ütles. Kuna ma olen nii vana, siis ei saa minust mitte vanem-parameedik, vaid vanim parameedik.
Ma ei lugenudki kokku neid kordi kui ma kriitiliselt viga või surma sain kõikide päevade jooksul, ent ühele asjale mõtlesin küll. Kõige halvem stsenaariumi korral võibki ju vabalt nii minna, et kolm minutit pärast lahingu "algust" saad sa pihta ja ongi kõik. Sõnaotseses mõttes kõik. Ei ole enam neid plaane, soove ega ka muresid saabuva öö ahjuvalve pärast. Keegi kuskil on su saatnud ülesannet täitma ja keegi teine on sinust kiirem ja osavam ning sinuga on lihtsalt kõik. Kui veab, saad veel kuskile monumendi jalutsis olevasse marmorist tahvlile oma nime kirja. Kui juhtub olema keerulisem nimi, mida koguaeg valesti loetakse või kirjutatakse, siis ilmselt saab see sinna kivisse veel valesti raiutud ja lõpuks oledki kadunud. Ma ei tea, kas meie sõjatandritel kasvab kõige esimesena moon (In Flanders Fields) või mõni muu taim ning veel vähem tean ma seda, kas minul on au seda vaadata alt või ülevalt poolt mulda ent tahaks vähemalt loota, et minust maha jääv jälg on tähendusrikkam kui pelk sammaldunud monument.
Muide nende monumentide traagika ei asu kaugel mu kodust Audrus. II MS aegsele ausambale, lähedal asuvas pargis, on kirjutatud suured sõnad vaprusest ja üllatest tunnetest. Võin vaid ette kujutada kui palju on nendele sõnadele kõrge kaarega urineeritud. Joodikute ja muude eluheidikute meelispaik ei ole teps mitte see kuhu ma tahan, et mu nimi jäetaks. Valla heakorraspetsialist arvab ka asjast mitte midagi. Minu tagasihoidlikule e-kirjale ta ei ole vastanud ja ilmselt pole ta ka seda lugenud. Õnneks on aga emake loodus, kes suurema prügi ära puhub ja vihmaga ka uriini su nimelt maha peseb.
Selle plaanimata eksistentsiaalse rännakuga jõudsin ma nüüd muidugi liiga kaugele, aga mis sa teed kui mõtlemiseks liiga palju aega antakse.
Positiivsema noodiga lõpetades tuleb tunnistada, et kui külm generaatorit ei lõhu, siis võib metsas isegi duššikonteinerisse pesema saada ja telki elektri vedada. Kui veel kirsiks tordil mainida neid siniseid Toi Toi kemmerguid, kuhu kõige lihtsamaid hädasid õiendama saab minna ja miks mitte ka vahel mõne veebli pilgu alt kaduda, siis ei saakski ju millegi üle eriti kurta.
Saaks ainult rohkem süüa...
Esmaspäevast olen ma uues väeosas ja teen esimesi samme parameediku radadel. Või nagu mu toas Armulik väga tabavalt ütles. Kuna ma olen nii vana, siis ei saa minust mitte vanem-parameedik, vaid vanim parameedik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar