Lühendid Kaitseväes

Hej hej!

Reedel sai piduliku lõpu minu nooremallohvitseri erialakursuse rühmaparameediku kursus ehk NAEKi RPEK. Ees ootab mind veel spetsiifilisem elude päästmise peene kunsti omandamine  KPEKi ja siis juba 4 nädala pärast ka VPEKi raames. Ma ütlen kunsti, sest hoolimata oma algoritmidest iga võimaliku vigastuse jaoks, on lõpuks ikkagi iga patsient ja tema luumurd teistsugune. Kogemus, on see, mis aitab neist erinevatest kildudest ühe kena mosaiigi su peas kokku kleepida. Ja neid kogemusi saan ma omandada veel 8 nädalat TerKe MedVõkis, sest jätkuvad ACLS ja lisandub ATLS ning ei tohi unustada juba õpitud BLSi ja TCCCd ning muidugi ABC või CABC põhimõtteid. Nii see elu KVs käib.

Aga RPEKks saamine ei olnud liiga lihtna. Kahel päeval toimus rännak Põhja-Kõrvemaa küngaste ja rabade vahel. Lisaks taktikalisele olukorrale, mis kogu aeg selja taha vaatama pani, pidi abi andma nii autoõnnetusse sattunule, kui ka keemiarünnaku ohvriks langenud lapsele. Maastik oli oluliselt keerulisem kui SBK lõpul ja distants pisut pikem, ent keha vist on hakanud harjuma vaikselt rändamisega ja seekord ei ühtegi haava puusadel ega mujal. Hommik algas küllaltki kaootiliselt kuna sütiinud oli üks jaotelk ja abi tuli anda pea 10 inimesele. Olgu öeldud, et tegu oli veel ühe harjutusega, kuid paras kaos valitses küll hetkeks. Saime muidugi hakkama. Pärast laagriala koristamist öeldi, et seljakotid jäävad maha, sest viimane etapp maastikust on selleks liiga keeruline. Raba ületamine kui selline ei ole ju keeruline, ent kui me oleks kõik nendele mädanenud laudadele 30 kilo raskemana läinud, siis ei tea, paljud meist sinna laugastesse oleks jäänud. Valdur Mikita tituleerib meie sood ja rabad ju viimasteks puutumatuteks paikadeks Eestis, kus veel loodus inimesest üle on ja eks seda tundsime meiegi.

II päev, sõdurid laudteel

söögipaus enne keemiarünnakut

loodus...

seal ei ole madal vesi...

Bussis oli tagasiteel ärkvel vaid kaks inimest... sel hetkel

Lisaks veel siia lõppu meie väikese jaoluuletuse...

Meie väike vägilane

on reamees Änilane.

Tema parem käsi Peetris

meile suure hulga morfiini keetis.

Tugev õppur Laimets

kunagi ei jää haigeks.

Luure spetsialist on Teor

vastasel salaja haavad seob.

Ilustrumm palju filme vaatas

metsas salve ära kaotas.

Vana udu reamees Kuld

nüüd üksi ei saa teha vastutuld.

Hommik Cutaseptiga

vahipataljonis hämmingu tekitas.

Õnneks Vaher, Uibos ka

asus korrust evakueerima.

Barna tundi hilines

tuletõrje kell jälle tiriseb.

Kätekõverdused pole Liivoja leib

neid pole ta juba 3 kuud teind,

See-eest reamees Mürgiga

kaasneb huumor vürtsikas.

Õppur Benström tagalas

hoiab korda magalas.

Rattasepp sest hoolimata

tahab väljalangenud sooli katta.

Kirju seltskond siit ja sealt

Rühmaparameedikuks on saand!

7x7

Kes nüüd pealkirja nägi ja armastatud teleajakirjaniku Vahur Kersna raamatu resümeed või arvamust loodab eest leida, peab kohe pettuma, sest endiselt kirjutan ma Kaitseväest ja sellest, millele ma siis mõtlen seoses oma argipäevaga seal digimustrist nõretavas keskkonnas. 

Aga algusest. Möödunud nädal oli küllaltki meeldejääv kasvõi lihtsa fakti pärast, et suur osa nädalast ei möödunud kasarmus. Teisipäeva veetsin laatsaretis, et meditsiinipersonali nende tegevuses aidata ja kolmapäeval käisime Ämari lennubaasis aeroevakuatsiooni õppida. Laatsaretis nii põnev ei olnud kui oleks oodanud, aga vähemalt sai heade veeblite ja kaptenitega juttu puhuda ilma, et iga liigutuse jaoks peaks luba küsima. 

Ämarisse viidi meid kogu rühmaga ja pärast põgusat teooriat näidati pooltele Eesti lennuväe raudvara An-2te, mida meil on tervenisti 2 tükki samal ajal kui teine pool läks Robinsoni maandama ja ka ise nendega lendama (küll kaassõitjana, juhuks kui nüüd keegi mõtlema hakkas). "No mis õhuvägi see on?" võiks ju küsida, aga kuskilt peab ju alustama. Kopterilend oli aga väga meeldejääv, sest tuul raputas kenasti ja ka piloot ei hoidnud tagasi. 

Riputasin pildid ka üles, et kõikvõimalikud spioonid meie armaada hetkeseisu üle saaksid vaadata. Ei osanud ausalt oodatagi, et meditsiini väljaõppe mulle selliseid võimalusi pakub. Muide kui varem oli alfa-scarmble kutseid umbes 5 korda aastas, siis nüüd ei ole harvad ka 5-korda-päevas-olukorrad. Kutse siis tähendab tundmatut õhusõidukit meie õhuruumis, mis on ju muidugi vale, sest me kõik teame, kes meil siin lennata armastab. Peaaegu sama suur vale on Genfi konventsioon oma lisaprotokollidega, millest me reedel rääkisime. Ma ei ole küll jurist, ent ma usun, et see on üks enim rikutud kokkuleppeid läbi juura ajaloo. Eriti tobe on ju see, et selle suure rahvusvahelise vale peale tulevad mõned punktid ka eksamisse. Ma tahan öelda, et kas ma mõne punkti valesti märgin või mitte, ei oma ju lõppude lõpuks eriti palju tähtsust, sest niikuinii vilistatakse sõjareeglitele kui sellistele esimesel võimalusel. Valedest rääkides, seisab Sillamäe linnavalitsuse ees kuju rahulikule aatomile.

Kes Sillamäe lugu ja uraani kasutamise ajalugu teab, saab aru, miks see kuju, aga eelkõige tema nimi siia kolmandaks näiteks on toodud. Aga viimase ohu vastu õpetatakse meid ka võitlema.

II rühma II jagu ...

Viimastel nädalatel on meile palju nalja pakkunud kokkade kosmopoliitsed roogade nimed. Kusjuures meile tundub, et tihti näevad nad nende nimedega palju rohkem vaeva kui toitude endiga. Või mida teie ootaksite kui menüüs on Milano aedviljasupp või ma ei tea Bostoni kiirnuudlid, Manchesteri keedukartulid, Mehhiko  pärane lihakaste ja mis kõik veel. Paraku ei ole vahet, kas sa sellele kartulile keevitad ette nime Boston, Budabest või Bahama, on tegu ikka keedukartuliga. Tatra teeb mahlasemaks väike võitükk seal sees, mitte epiteet Pekingi, Tokyo või Sydney pärane. Ilma võitükita maitseb ka see New Yorki tatar nagu saepuru.

Nüüd siis selle 7x7 juurde. Mul algab meditsiiniväljaõppes 7. nädal ja mul on sel nädalal vaja edukalt sooritada 7 kontrolltööd. 

Sõduri käed on liiga lühikesed, et kakelda jumalatega ehk 5 nädalat meditsiini

Tervist!

Mul on nüüd 5 nädalat olnud au veeta aega Vahipataljoni territooriumil olevas Tervisekeskuse Meditsiiniväljaõppekeskuses. Nooremallohvitseride baaskursus (NABK) lõppes oktoobris ja olen nüüd erialakursusel. Minust saab esialgu rühmaparameedik ent olgu öeldud, et võrdlemisi kindel plaan on edasi minna ka kompanii- ja vanemparameediku kursustele. Loodame, et võetakse... Rühmaparameediku kursus lõppeb 16. jaanuaril ja kuigi head hinded ei ole selle absoluutseks eelduseks, vaid vaja on ka "juhi" omadusi, siis umbes samal ajal peaksin ma kätte saama ka oma 2 (nooremseersandi) triipu. 

Õpe on meil päris intensiivne ja esimese hooga küllaltki teoreetiline. Olen saanud päris mitu kilomeetrit vana rasva peal libiseda, aga on olnud ka üksjagu meeldetuletamist ja ka juurdeõppimist. Vahel ununeb tegelikult, et olen Kaitseväes kui mõnda akuutset haigusseisundit või i/v manustatavat ravimit käsitletakse. Valusa hoobina tagumikku tuleb tõsiasi muidugi meelde kui jälle mõne tobeda teo pärast kompanii peale kutsutakse ja epistlit peetakse teemal, mida ma oleksin võib-olla vajanud üks 10 aastat tagasi, kuid mis praegu kohe kuidagi ei inspireeri. 

Inspireerivad aga kanüleerimise praktikumid, nööripääste ja ilmselt ka kiirabivahetused. Võimalus laskuda 15 m kõrguselt või teha midagi muud taolist, mille otsa muidu nn tsiviilelus ei satu. Need pisiasjad varjutavad veidi tõsiasja, et veel kuus kuud veel ei ole ma iseenda peremees. Päris ausalt, ma arvan, et parameediku väljaõppel saadud teadmised  on ühed vähestest kui mitte ainsad, mida hilisemas eluski pärast kaitseväge rakendada annab. Kui muidugi välja jätte need põhjalikud oskused erinevate kodukeemia kategooriasse kuuluvate lahustega.
Tallinnas peab oskama vene keelt. Umbes nii võtaks ma kokku oma esimese kiirabivahetuse. Rõhud saan ma mõõdetud ja veeni kanüleeritud ja ravimite kohta oskan ma ka küllaltki palju öelda, kuid vene keelt ma ei räägi ja nii jääb suur osa jutust mulle brigaadi ja patsiendi/brigaadi ja haiglapersonali jne vahel arusaamatuks.
Eelmises sissekandes kirjutasin sellest kuidas sõdurid peavad ilma tundma samahästi kui vaenlast, oma relva ja koristusvahendeid. Sõdurid ja riietumine on pea sama keeruline ja täpsust nõudev valdkond. Arvan, et isegi padjaklubi Laura jääks selle pidevalt muutuva riietumisreeglite muutumisega hätta. Talvejopet ja -mütsi saab kanda nii mitut erinevat moodi, et silme eest võtab kirjuks. Üks vahe tuli peaaegu igapäev mingi täpsustus.
EKV võiks sama palju tähelepanu pöörata ka oma IT võimekusele. Reedel oli ohus loengute läbiviimine kuna üks server oli maas. Kujutage ette, üks server halvab kogu väeosa töö. Veel hullem, ligipääs oli ka meie väljalubadele piiratud. Selles osas oleks minu meelest ammu aeg üle minna ID-kaardipõhisele süsteemile. Jõuan väeossa ja panen kaardi lugejasse ja kui reedel jälle välja saan, siis registreerin end välja. Üli lihtne ju ... Ei, oota ja hoia mingit paberlipikut. Peeasi, et Javelinid saime kalli raha eest...Kogu Eesti võitis sellest.

Ida-Virumaast, ilmast ja metsaelust

Tervist!

Uskumatu, et oktoober on läbi. Alles viinakuu ju algas. Mine nüüd võta kinni, kas see metsas olemine kuidagi kiirendab ajakulgu või mitte. Kui sa viiendat tundi kaevikus kaitselahingut ootad, siis tunned sa iga viimast kui külma sekundit kestmas ja kestmas ja kestmas jne jne. Omamoodi iroonia on muidugi see kui kõige selle ootamise lõpus ja esimese padruni järel läheneb seljatagant rühmavanem ja ütleb, et sa said õlast haavata ja sind tuleb rindelt ära transportida. Teed veel viimase pingutuse, et kuidagigi end ühe käega püsti ajada ja väidad, et sa suudad küll ainult vasaku käega relva hoida, aga ei suuda ja viiaksegi minema. 02.30 ahjuvalve, mille järel 03,40 postile, et siis 8.30 lahingusse astuda ja siis 8.31 sealt vigastatuna ära tulla. Selline on elu. 

Kaitselaagrist ka mõtteteri ühelt juba tuttavalt veeblilt. Härra veebel, kas te soovite kohvi või teed? Muidugi kohvi, teed joovad hommikuti ainult inglased ja p***d!

Kaitsest sai aga ootamatult rünnak ja see kestis 20. oktoobrist 30. oktoobrini. Kõige muu hulgas sai nn linnukese teha ka kasti, mis seisab "olen külastanud kõiki Eesti nurki" ees. Ma ei olnud nimelt siiani veel käinud selles laulust tuttavas ei-taha-ei-saa-sind-jätta ida poolses maakonnas. Sirgala kaevanduste alal õpetati meile, kuidas läbi viia rünnak. Sellest ei taha ma aga üldse rääkida. Tahan rääkida hoopis ilmast. Ilm on sõduri jaoks väga tähtis ja enamus meist on sellega paremini vast kursis kui keskmine meteoroloog. Juhtub, et loed kuskilt, et just metsalaagris sajab vihma ja sa lihtsalt pead kontrollima läbi kõik võimalikud allikad, et kas see tõesti ka nii on. Vaatad nii nädala, kuu ja aasta prognoosi, taod veel kaarte ja kui saaks, vaataks veel mõne looma põrna pealt, et äkki keegi kuskil ütleb, et ei saja vihma. Sajab küll ja tuleb ka külm ja tuul ja just sel kõige külmemal ööl oled sa ka patrullis. Mõni ontlikum sõdur teab ilmselt ka tuule kiirust ja selle muutumise suunda terve patrulli vältel. Ida-Virumaa on veel selline kant, kus laagri territooriumile võib patrulli ajal ka karu tulla. Mõmmikuga ma kokku ei põrganud, ent märulipolitsei ja k-komando vastu sai näiteks värvikuulidega sõdida. Samuti olid meie päralt mingid unikaalsed laservestid. Viimased ütlevad sulle kui oled pihta saanud ja ka seda kui oled surma saanud.
Ma ei lugenudki kokku neid kordi kui ma kriitiliselt viga või surma sain kõikide päevade jooksul, ent ühele asjale mõtlesin küll. Kõige halvem stsenaariumi korral võibki ju vabalt nii minna, et kolm minutit pärast lahingu "algust" saad sa pihta ja ongi kõik. Sõnaotseses mõttes kõik. Ei ole enam neid plaane, soove ega ka muresid saabuva öö ahjuvalve pärast. Keegi kuskil on su saatnud ülesannet täitma ja keegi teine on sinust kiirem ja osavam ning sinuga on lihtsalt kõik. Kui veab, saad veel kuskile monumendi jalutsis olevasse marmorist tahvlile oma nime kirja. Kui juhtub olema keerulisem nimi, mida koguaeg valesti loetakse või kirjutatakse, siis ilmselt saab see sinna kivisse veel valesti raiutud ja lõpuks oledki kadunud. Ma ei tea, kas meie sõjatandritel kasvab kõige esimesena moon (In Flanders Fields) või mõni muu taim ning veel vähem tean ma seda, kas minul on au seda vaadata alt või ülevalt poolt mulda ent tahaks vähemalt loota, et minust maha jääv jälg on tähendusrikkam kui pelk sammaldunud monument.
Muide nende monumentide traagika ei asu kaugel mu kodust Audrus. II MS aegsele ausambale, lähedal asuvas pargis, on kirjutatud suured sõnad vaprusest ja üllatest tunnetest. Võin vaid ette kujutada kui palju on nendele sõnadele kõrge kaarega urineeritud. Joodikute ja muude eluheidikute meelispaik ei ole teps mitte see kuhu ma tahan, et mu nimi jäetaks. Valla heakorraspetsialist arvab ka asjast mitte midagi. Minu tagasihoidlikule e-kirjale ta ei ole vastanud ja ilmselt pole ta ka seda lugenud. Õnneks on aga emake loodus, kes suurema prügi ära puhub ja vihmaga ka uriini su nimelt maha peseb.
Selle plaanimata eksistentsiaalse rännakuga jõudsin ma nüüd muidugi liiga kaugele, aga mis sa teed kui mõtlemiseks liiga palju aega antakse.

Positiivsema noodiga lõpetades tuleb tunnistada, et kui külm generaatorit ei lõhu, siis võib metsas isegi duššikonteinerisse pesema saada ja telki elektri vedada. Kui veel kirsiks tordil mainida neid siniseid Toi Toi kemmerguid, kuhu kõige lihtsamaid hädasid õiendama saab minna ja miks mitte ka vahel mõne veebli pilgu alt kaduda, siis ei saakski ju millegi üle eriti kurta.

Saaks ainult rohkem süüa...

Esmaspäevast olen ma uues väeosas ja teen esimesi samme parameediku radadel. Või nagu mu toas Armulik väga tabavalt ütles. Kuna ma olen nii vana, siis ei saa minust mitte vanem-parameedik, vaid vanim parameedik. 

Sõdurilood

On jälle aeg end kokku võtta ja kirjutada sellest, mis elu mõjutab. Ajateenistuses olen olnud juba mõned kuud ja seda kogenuile ma midagi uut ja põrutavat ei luba, kuid see jaht tõele, mis mind algusest pealt kannustanud on, pani mind jälle kirjutama. Pealegi on Facebookis telefoniga trükkimine ääretult kohmakas.

Veidike taustast ka ja millele mõelda kui minu kirjutisi lugeda. Surmatantsu tunnevad kõik ära. Surma ees on kõik võrdsed ja ei ole vahet, mis auastet sa kannad, mis soost sa oled või kust sa pärit oled. Surm on ikka surm. Muutsin ajutiselt ära ka alapealkirja. Dulce bellum inexpertis e sõda romantiseerivad need, kes seda kunagi kogenud ei ole. Viimaks illustreerivad roostes relvad taustal kenasti minu naiivsust, et kunagi on iga viimane kui relv kasutu vanaraud või veel parem, ümber töödeldud millekski kasulikumaks.

Kas teie teate, mis asi on "p*de test"? Üks veebel seletas seda meile seda umbes nii: "Kõigepealt loeme teid paariks ja siis number ühed võtavad number kahtedelt suhu ja kui on s*tamaitse juures, siis järelikult on tegu p*dega." Seda kõike siis vahetult pärast linnaloa kättesaamist. Põhjus oli nimelt selles, et ta uuris, kas kõik territooriumid on koristatud? Ta lisas, et kui ta peaks pärast meie lahkumist avastama, et kuskil on mõni plekk siiski alles, siis järgmine kord ootab meid ees see test. Enda meelest läksin ma riigikaitset õppima. Ja ei, ma ei viitsi isegi alustada diskussiooni teemal "see ongi nii". Professionaalsus on eeskuju. Labasus on lihtsalt labasus.  Sedasi siis lõppes oktoobri ehk metsakuu esimene nädal täis relvi, varitsusi ja põrkamist. Varitsusega läks seekord aga nii, et 07.00 oli varitsus püsti nagu pidi, aga 07.15 tuli peale hirmus uni. Tee mis tahad, aga sammal on väga pehme ja kiiver peas raske. Õnneks ei pidanud relvade täristamist kaua ootama. Adrenaliini sööst ja vastane jõuabki vaatevälja. Laed relva, sihid ja lask ja siis veel, aga oot .... TÕÕÕÕÕRGEEE! Ei, miks siis nüüd... Kõik on ju kenasti lasketiirus toiminud. Vastane täristab ja minul on padrun padruni järel rauas risti. Söösta ja katast sai järsku söösta ja söösta. Kui ma valmis tulistama lõpuks olin, põgenes vastane juba teed mööda eemale.

Järgmiseks metsalaagriks leidsin endale lugemiseks Priit Põhjala "Militaarsed miniatuurid"... Raamatut ei julge ma kõigile soovitada, sest  see on üks neist teostest, mis võib veidi kaugeks jääda neile, kes ajateenistusse ei ole läinud. Küll aga julgen soovitada kõiki autori arvamuslugusid ja artikleid.

Veidike poliitikat...

Hej!

Olen nüüd kokku pea kolm kuud kodus olnud. Kuigi Rootsis olles oli mõnevõrra lihtsam siia midagi kirjutada, siis ei taha ju blogi päris unarusse jätta. Vaatame, kuidas mul inspiratsiooni jagub ja mine sa tea. Üks päev võin jälle oma asjad võtta ja ära minna, aga seniks lugusid kodust.

Otsustasin kusagil juuli keskel soetada endale Tartusse sõiduks Tpileti. Milline mugavus! Ostad kodus millal iganes endale pileti ja lähed bussipeatusesse täpselt siis kui peab, mitte pool tundi varem kassasabasse seisma. Möödaminnes lugesin veel, et Pärnu bussijaamas väljastatakse piletinumbri ettenäitamisel paberil pilet. Ei tehta nii! Pead minema hoopis Cargo teenindusse ja pühapäeviti enne kelle viite, sest nii kaua on see asutus avatud. Kui pileti hilisemale ajale oled ostnud, siis ... Ei saanud selles osas ka vastust piletimüügiga tegelevalt OÜlt Tallinna bussijaam. Kes kõigest lähemalt tahab kuulda, peab küsima, kuid kokkuvõtteks võin öelda, et hetkel on kergem minna bussijaama järjekorda, sest vähemalt Pärnu linnas too Tpileti süsteem ei toimi. Loogiliselt ja mugavalt igatahes mitte. Üks pealinn, olgugi, et suvepealinn ei ole ilmselt veel väärt piletiterminali, analoogselt Tartule ja Tallinnale. Ei tea, mis selle süsteemi rajamine maksta võiks, kuid antud olukord on poolik ja tüütu.

Tartusse ma siiski sain ja ka probleemid lahenesid ning bussijuht oli üsna tore, lubades mul pool reisijatele ettenähtud pakiruumist, kinni panna. Muu hulgas tõin Tartusse tagasi ka oma ratta ja plaan oli soojade ilmadega sellega tööl käia. Neli päeva kannatasin ja pidin taluma, kuidas ratas peateel ei ole ilmselt sama kui auto peateel. Samuti on mul autokooli aegadest unustatud, et bussid võivad ratturitest mööda sõita, kuidas ja kus tahavad. Kui tahad Tartus rattaga sõita, siis hoia suurelt teelt eemale ja kui just pead, siis sõida mööda külgnevatel trotuaaridel, aga ole valmis raputuseks, sest teadmine sujuvast üleminekust ristmikel ei ole heade mõtete linna teedeehitajateni jõudnud. Iga sellise ületamisega kukub sul kõik, mis taskus, kindlasti välja, sest need järsakud, millega kõnniteed lõppevad ja algavad on lausa groteskselt kõrged. Uppsalas ei tundnud ma ühel ainsal korral ka seda pinget, mida Tartus neil neljal päeval, mil rattaga tööl käisin.
Copenhagenize.eu on üks neist veebilehekülgedest, mis kaardistab jalgrattasõbralikke linnu. Nimekirju on veel, aga Eesti linnu neist otsida on kahjuks mõttetu. Ehk kunagi! Olukord ei ole ka parem pealinnas, mis on tõepoolest läbinisti roheline vaid valitseva erakonna värvide tõttu. 

Kui saaks, siis juurutaks pea igale poole rattateed ja sealt edasi veel teema juurde laiemalt. Miks autodega endiselt Ülikooli peahoone juurde saab? Kesklinnas autoga sõitmine maksu alla või üleüldse need sealt ära. Paraku aga on see veel nii, et inimene peab autoga ju saama igale poole. Olgu see siis kaubamaja peauks või mõni muu sihtpunkt. Jala me kõndida ei oska ja kütuski on ilmselgelt vee liiga odav. 

Muide lähenemas on kohalike omavalitsuste valimised ja ma ei suuda kuidagi sõnadega rõhutada kui ääretult oluline see on, et kõik teeksid teadliku ja läbimõeldud valiku ja läheksid valima.
Põhja-Tallinna linnaosa vanema asetäitja Priit Kutser kuulub Keskerakonda ja alles hiljuti paigutas ühele majale "informeerimise" eesmärgiga plakati, millele väikeses fondis oli kirjutatud kõnealuse maja tulevik ja sinna kõrvale trükitud üüratu pilt iseendast. Muidugi maksumaksja mitte erakonna rahade eest ja enne valimisi on selline "informeerimine" ju ääretult vajalik (olgu öeldud, et see on ju väike tõrvatilk suures tõrvameres). Kui aega ülearu on, jälgige tema twitterit. Midagi asjalikku sealt ei leia ja tuju rikub teil ka ilmselt ära. Mul on hea meel, et ma pealinnas ei ela ja selle lolluse eest ei maksa. Samas, eks see käi ju Tallinna mentaliteediga kokku, et me oleme siit ja me maksame. Oleks tore kui nad ka seejärel tšekki vaataksid ja näeksid, mille eest.
Viljandi volikogu esimees Tarmo Loodus ja  abilinnapea Ardo Agasilla seiklused Hansapäevadel Saksamaal jõudsid laiema avalikkuse ette sel nädalal. Lühidalt võib kogu juhtumise kokku võtta umbes nii, et mõlemad olid purjus ja rikkusid ära ansambel Paabel esinemise. Esimene räuskas lava kõrval ja ronis seejäärel lavale kontrabassi tinistama ja teine olevat koguni artistidele mingeid pirukaid suhu toppinud (mul siiralt ei ole sõnu selle tunde kirjeldamiseks, mis mind valdas kui neid ridu EPL-is nägin) Milleks meile need mangosid loopivad ahvid loomaaias kui Viljandis sellist tsirkust saab. Uskumatu, eks! Viljandi on kord aastas folkloorifestivaliga meie kultuurielu kõige kõrgemas tipus, aga ometi peab ka sellel tuhkatriinul olema kaks "paha" poolõde. Vallandamine võiks võtta nüüd terve päeva, sest ka pressiesindaja on kasutu. Kõige peale suutis ta välja mõelda midagi nii arulagedat nagu järgnev. Ega nad siis koguaeg Viljandi linna ei esinda. Jahhaaa, muidugi ... Ega kui tööpäev läbi saab, siis ongi selleks korraks kõik. Püksid rebadele ja tulistama! Ei, ei ole! Nii nagu on arst 24/7 tööl nii on ka nemad kaks esindamas Viljandi linna sama arv tunde ja päevi kuniks neile see mandaat on antud. Kui sellega hakkama ei saada, siis tuleb ära minna. Muide, ka siin olen ma asjadest ilmselgelt valesti aru saanud. Kuna valimised on kohe kohe tulemas (NB! 20. oktoober), siis jäävad mõlemad omadele kohtadele. Kirsiks tordil oli muidugi tõsiasi, et härra Loodus plaanis järgmistel valimistel linnapeaks kandideerida. Miks mitte? See on ju selline lõbus amet. Saab reisida ja õlut juua. Suure meedia tähelepanu tõttu ta seda siiski ei tee ja ka vabandas natukene, lootes vist, et sellest piisab.
Ei piisa. Ta/nad oleks pidanud esimese asjana lahkumisavalduse sisse andma pärast kaineks saamist. Sellepärast on ääretult oluline see lähenev kuupäev ja läbimõeldud otsus. Kuulake, mida lubatakse ja lugege nende propagandaridade vahelt, kellel ka tegelikult on perspektiivi, sest vastasel juhul on õigustatud need banaalsed Alecoqi korgid, mis esimese asjana meie külastajatele välismaalt vastu vaatavad. Aga ettevõtlust ei piira ja reklaami on ju vaja! Mis hinnaga? Vahet pole. Pealinna mentaliteet on levinud üle kogu Eestimaa...

Viimane kiri Rootsist

Hejsan!

Päris huvitava seeria peaks neist piltidest saama :)

Pealkiri on ju mõnevõrra eksitav kuna tegelikult olen ma Eestis olnud nüüdseks juba 4 ja pool päeva. Ei pannud seda mingi suure kella külge, sest ei pidanud seda vajalikuks. Pakkumistele olen sellegi poolest avatud ja kokku võiks ikka saada. Kirjutan lõppu, mis ma nüüd edasi plaanin ja eks selgub, kas see ka nii läheb, ent enne veidi minu viimastest päevadest Rootsis. 

Jõudsin veel viimast korda sugulaste juurde ja seekord võimaldas ilm mul veidi ringi ka vaadata Karlstadis. Tegime seda muidugi jalgratastega, sest vastav infrastruktuur oli iseenesestmõistetav ja vahemaad olid ka päris korralikud. Ühtekokku läbisime ühel päeval vist koguni 20 km. Käisime ühel järvel ka linde vaatamas ja seal olles mõtisklesin ühe asja üle kui kahte isast parti nägin, kes tol õhtul endale kaaslast leidnud ei olnud. Vaesed linnud. Terve päev muretse selle pärast, kas tuleb kaaslane või mitte. Kas suled on korras? Vahepeal keskendu söögilegi jne jne. Meil on ikka häbematult lihtne. Õnneks murtud südamete järvega tegu ei olnud ja mõned paarid suutsin oma kaameraga jäädvustada ka. 

Alumisel pildil olev pere oli mu suhtes väga umbusklik kuna esialgu puhkasid nad maal, aga minu lähenedes põgenesid nemad ja mõned muud linnud veele. Kaks parti, kes ujuma ei tahtnud minna, põrnitsesid veidi ja liikusid, pilk minul, pidevalt eemale nagu mõnes western'i filmis, kus kohe tulistamiseks läheb. Sugulased küsisid hiljem, et kas mõnda haruldast lindu ka nägid. Vastasin, et ei ja mõtlesin, et võrdlemisi rohelise inimesena on mul floorast ja faunast ikka kahetsusväärselt pisikesed teadmised.

Viimaseid nädalaid/päevi kuskil eemal iseloomustab ka tõsiasi, et tahad ju võimalikult palju ära teha ja nii olingi nõus ilma hommikusöögita Gülce ja Emmaga laadale ja Mälareni juurde sõitma. Enne aga suundusime kesklinnas toimuvale kirbuturule. Veidi eksootilisem kaup kui meil kuna osa elanikest Uppsalas omab juuri väljaspool Euroopat, kuid üldjoontes üsna sarnane. Mõned raamatudm vanad pildid, taldrikud, tassid jne jne. Muuhulgas ka hunnik vanu Nokia telefone. Seal ja kui ma oma asju lõpuks kokku pakkima hakkasin, tabasin end mõttelt, et maailmas on liiga palju mõttetult toodetud asju. Neid ei ole vaja. Tehased võiks julgelt pooleks aastaks kinni panna. Saaks ka ilma nendeta hakkama. Taaskasutamisel oluline paranemine isegi mõjutaks mind veidi teisiti mõtlema. Danieli hääl muidugi kõrvus kõlab mul umbes nii, et tootmine suurendab SKP-d ja heaolu jne jne. Muidugi suurendab. Meil kõigil on hea elada, kuid pole enam õhku hingata ja puhast vett, mida juua. Eriti palju on teha nende SKP eurodega siis kui inimesi enam üldse pole. Üht teist oleks võinud ju soetada ka, aga olin ka seekord vastu toredale ütlemisele, et laadalt tühjade kätega ära ei tulda.

Mälareni äärde me kahjuks ei jõudnud, sest ilm oli külm ja ega ausalt, väga ei viitsinud ka, kuid veekogu äärde läksime ikkagi. Nimelt sõitsime mööda Uppsala keskilnna läbiva jõe kallast kuni ühe pikniku paigani ja istusime seal tunnikese.

Kas ma juba jõudsin rääkida, et jalgratas, mille ma eelmisel aastal sain, oli mulle varastatud. Sain seda ükspäev teada kui uurisin, et kuidas ja millal ma selle tagasi peaks andma. Robin ja Emil ütlesid, et võin sellega siiski teha, mida tahan, sest see oli ju kingitus. Kuna mu südametunnistus raha selle eest ei luba võtta, siis otsustasin jätta selle järgmisele inimesele, kes mu tuppa kolib.

Oma suureks kurvastuseks avastasin viimastel päevadel kui tore minu Nation (Kalmars) oli ja kui vähe ma seal aega veetnud olin. Kindlasti midagi, mida ma kahetsema jään. Aga need päevad olid toredad, mis seal mööda saatsin. Osalesin suurel koristuspäeval, mis ju suuresti on nagu iga teine selline ettevõtmine. Pesed seinad, uksed, aknad ja muu kõikvõimaliku ja siis pidutsed järgmine päev, sest suur töö sai tehtud ja päev pärast seda koristad uuesti. Peol oli teema ka. Lapsepõlve unistused ja õudusunenäod. Mina olin jalgpallur ja mitte sellepärast, et ma end kuidagi selle ülemakstud spordialaga siduda tahaksin (lugesin just hiljuti, et üks jalgpalliklubi on valmis välja käima 100 miljonit eurot mängija eest. Mis on sellel pildil valesti?), vaid seepärast, et kostüümi oli mul lihtne kokku panna. Astridit nägin ka ja oma suureks heameeleks tutvusin ühe tüdrukuga Narvast, kes on Tartus õppinud Rootsi keelt.

Uppsala linn sai alguse veidi eemal sellest keskusest, mida praegu vastav nimi kaunistab ning seda Vana Uppsalat me ka Mona ja tema sõbranna Fionaga vaatamas käisime. 

Tegu on päris populaarse kohaga ja kindlasti paigaga, mida nägema peaks ja ma olen väga tänulik Monale, et ta mind sinna kaasa kutsus. Bussiga saab sinna kenasti Flogstast ja ei kestagi väga kaua, mis on suhteliselt üllatav, arvestades seda kui ebaefektiivne ühistransport Uppsalas on. Veidi paigast veel, et vanale külakeskusele omane üüratu kirik ja üsna omanäolised hauad on ka need kuklite moodi künkad. Kaugelt näeb kõige tähtsamaid hooneid Uppsalas. Kõige alumisel pildil on ühed neiud, kes veidi muusikat tegid ja laulsid. Nime ja numbrit ei küsinud, kuid salaja pilti tegin küll.

Mõned rattad

Viimasel päeval käisime veel klubis ja mõtetega kodul, otsustasin varem koju minna. Pealegi pidin ma kell 7.00 ärkama kuna meie autojuht pidi Stockholmis kell 11 olema. Jõudsime... Ukse sulgemine enda järel oli ju väga raske, aga Maria ootamatu kiri postkastis tegi äratuleku palju kergemaks. Pärastlõunal kohtusime veel viimast korda kõigiga koridorist Stockholmis, et printsess Madelaine'i pulma juurde kuuluvat rongkäiku vaadata. Enne seda aga  osalesime ühel toidufestivalil. Otsustasin suitsutatud lõhe kasuks ahvenamaalt, mis oli üsna maitsev. Magustoiduks võtsin suveunistuse... (vt alla). Ootasime kaariku möödumist umbes poolteist tundi ja kui pilti hakkasin tegema, siis otsustas kogu publik lehvitama hakata ja saingi video kätemerest. Vahet ju iseenesest pole, sest pildi võin ka alla laadida.

Tseremooniat vaatasime mobiiltelefonist, sest ühtegi ekraani seekord linna peale ei pandud. Keegi veel lisas, et polevat nii tähtis printsess. Muide veel niipalju, et paar jääb elama New Yorki ja Chris loobus ka printsi tiitlist.

Üks minu suur eesmärk Rootsis oli ka näha kuningliku perekonna kodu Drottningholm ja kuigi Daniel, kelle pool ma öö veetsin, on vabariikluse poolt, tuli ta siiski hea meelega kaasa. Tema poolt oli sinna rattaga üks 15 minuti tee.

Telk on jäänud päev varem toimunud pulmadest. Pidu toimus telgis kuna taheti säästa nii maja sisu kui ka külalisi.  Viimast just seepärast, et ega nendes vanades majades mingi lust olla ei ole suure rahvahulgaga. Umbne ja selline...

Üksteisega põimunud meeste kehad nagu ikka selliste losside juures

Kebabipitsa

Teel tagasi Danieli poole purunes tal jalgratas. Koguni nii hullusti, et parandada ei saanud. Või me lihtsalt ei osanud. Lisaks sellele hakkas sadama paduvihma ja veidi lõi ka välku. Ootasime bussipaviljonis vihma möödumist ja suundusime kodu poole. Kuna oli veidi jahe ja tuuline, siis pakkusin tee peal välja pitsat süüa. Daniel oli nõus ning küsis, mida sulle. Vastasin, et ainus mõeldav variant on kebabipitsa, sest seda meil vist kuskil ei pakuta ja tegu on omamoodi sümboolse roaga. 

Õhtul oli aeg laevale minna ja tagasi ma olengi. Paar esimest päeva veetsin Tartus, et oma vanale kursusele kaasa elama minna. Neil oli nimelt lõpueksam. Ongi läbi... neile. Üleeile olin Viljandis ja nüüd olen kodus. 

Tahaks ju kuidagi kokku võtta seda aastat, aga ei oska ja sellel pole ka ilmselt mõtet. Küll aga ei ole võimatu, et ma aasta pärast sama tee uuesti ette võtan. Kõik, mis ma tegin, oli ju väikese mõttega, et lähen tagasi. Mis aasta pärast saab, seda saame teada aasta pärast.

Ilmselt ma nüüd nii tihti enam ei kirjuta, aga kel huvi võib ju siia vahel tulla. seniks kuulmiseni...