Heal lapsel mitu nime

Tjena!

 Rootsis on kombeks oma lapsele panna rohkem kui üks eesnimi. Danieli puhul tuleb enne perekonnanime veel Fredrik-Oskar ja Viktoril Erik-Emanuel. Sageli mingisugust väga kaugele ulatuvat põhjust, nagu perekonnatülid või vanavanemate austamine, sellele ei ole. Lihtsalt nii tehakse. Kentsakas kogu selle loo juures on muidugi see, et kui ma teinekord puhtast uudishimust küsin, siis nii mõnigi peab pikalt mõtlema, enne kui ta mulle oma nime suudab öelda. Nimede lainel veel jätkates, siis pärast printsess Estelle'i sündimist vähenes nime kasutamine kogu Rootsis kuigi oodati vist, et populaarsus hoopis tõuseb. 

Olnud nädalal on minu jaoks olnud suurim muutus see, et ma alustan vaikselt oma teadusprojektiga siin ja hoolimata tõsiasjast, et ma sain endale Farmakognoosia (teaduse ravimtaimedest), ei puutu ma ühegi taimega kokku. Keskendun hoopis ühele ussile, kes siin ja seal maailmas elab ja väga võikal viisil oma ohvreid tapab.  Videot saab vaadata siit: http://vimeo.com/13829966. Teadlaste väitel on teine nii mürgine, et ega keegi teda eriti süüagi taha. Aga mis ta siis ikkagi teeb? Leides sobiva ohvri, paiskab ta oma suust välja "keele", mille ümber oma ohvri mässib. Läbi selle eritab ta saaki mürki, mis halvab närvid, et siis seejärel teine alla neelata. Osad on ka sellised, kes selle "keele" tipus asuva astlaga ohvri läbistavad ja siis ensüüme viimasesse süstivad, et kogu keha sisu lahustada ja nö ära juua. 

Umbes selline siis... Video aitab asja paremini mõista (Internet)

Kasvavad teised kuni 50 meetri suuruseks, aga need on üksikud erandid. Aga mis mina temaga teen? Õnneks mitte midagi. Temalt on eraldatud RNA ja selle abil kavatseme sünteesida peptiidi, mida peame peamiseks toimeaineks tema mürgis, lähtudest järjestusest, mis saadi mürgi uurimisel. Jõle tegelane elab ka Läänemeres, aga inimesele ta ohtlik pole. Elust laboris veel nii palju, et kell 10 ja 15 on kohv ja rõhutati, et seda lausa piiramatus koguses. 

Teaduse juurest olme juurde suundudes tahaksin veidi rääkida meie uuest koridorikaaslasest Enzost, kes on Itaaliast. Mind hämmastas(b siiani) tema abitus ja kuigi ma ei ole just musternäidis inimesest, kes kõik oma mured kõige praktilisemalt lahendab, siis sellised probleemid nagu temal, seljatab üks keskmine eestlane küll üsna noorelt. See, et ta filterkohvi ei oska teha, on peaaegu et mõistetav, kuid kui ta ütles, et ei tea, kuidas veekeetjat ja rösterit kasutada, hakkasin vaikselt juba kaasa tundma. Viimane nullis ka minu plaani kord nädalas poes käia kui ta ütles kuskil nädalakeskel, et tal on kõht tühi, aga te ei tea, mida ta poest ostma peaks. Inimesed muidugi ongi erinevad ju ja eks ta teeb suuri samme, aga ikkagi. Ebameeldiva omadusena tema puhul tooksin välja selle, et ta annab tänaval üsna häälekalt märku kui mõni neiu (loe: kõik neiud) mööda lähevad. Seisneb see siis vilistamises või litsalt mõne tobeda märkuse nagu "hei kena beib" või "See oli küll maailma kõige ilusam neiu" tegemises.

Olen üldiselt sel nädalal uskumatult laisk olnud ja lihtsalt olnud. Vahel on tore, aga pikalt ei jaksaks. Eile käisingi nt Astridil külas, kes elab kadestamisväärses kohas otse ülikooli peahoone kõrval. Väga hubane korter ja nagu päris kodu. Maalid seinal ja vaip maas. Tal läheb hästi ja rääkisime Eestist ja inimestest ja plaanidest ja olemisest ja oma keeles on see ju eriti meeldiv. Ei suutnud võimalust kasutamata jätta ja astusin läbi ka oma lemmik raamatupoest ja enda suureks rõõmuks ning Teele kohvri suureks kurvastuseks avastasin, et niigi olematule hinnale lisandub 25% üliõpilassoodustus. Lugege nüüd armsad vanade raamatutega kauplejad Eestis, kes te katkiste nurkade ja rebenenud lehtede eest palju eurosid tahate saada! 

Mõtlesin siin pikalt, mis filmi ma pakun rootslastele meie sünnipäeva puhul ja jäin siiski "Laulva Revolutsiooni" peale pidama. Miks? Mis siis, et pole võib-olla päris meie ja on selline nagu ta on, aga vähemalt räägivad enamus inglise keeles ja mis ma seda "Püha Tõnu kiusamist" ikka reklaamin. Ei taha seda isegi ju teist korda vaadata... 

Pakun Kalevi šokolaadi ka ja Vana Tallinnat. Võib-olla küpsetan isegi koogi, aga eks paistab, mis see elu siin toob.  Muide šokolaadi söömine ja piima joomine pidi suurendama võimalust saada Nobeli Preemia. sellega tahakski öelda, et postiaadress on mul sama ja hetkel ei ole kedagi, kes Kaie ja mu vanematega parima pakisaatmise esikoha pärast heitlevad.

Hälsningar!

Õige üliõpilane

Hejsan!

Alustuseks veidi pildimaterjali ja siis mõni sõna juttu ka. 

Väike vahva oravapoiss

Ei ole plastiliin, vaid maisitärklis, tilk vett ja toiduvärv, pildilt paistab ka mu katkise kõrvaga kruus (uut ei muretse enne kuni see päris otsa ei lõppe)

Heimstaden saadab alati igasuguseid murekirju...

Kommentaariks nii palju, et oravaid näen ma siin palju ja ma tegelikult ei teagi, miks ma neid pilte siia üles laen, sest mul ei ole ju midagi juurde lisada ja teab mis ilusad need pildid ju ei ole, aga mine tea, milleks see hea on. Maisitärklisega oli jah selline lugu, et Erika teadis rääkida, et kui üleval olevad komponendid kokku panna, siis saab sellise segu, mis kokku surudes on nagu kivi, aga kui jõudu mitte rakendada, siis voolab. Heimstadeni kiri ei olnud eduka uue aasta soov, vaid meeledetuletus, et tulekustuteid peaks kasutama ainult tõelise ohu korral. Nimelt tühjendati üks öö mitmed lihtsalt meie trepikotta. Kirjas lubati ka politsei kutsuda, aga kõige toredam on see, et Rootsis oleks ebaseaduslik kõiki karistada ühe inimese tegude eest, ehk siis mingid sõidukulud jms kõigi kraesse kirjutada, aga küsimustele peaks sellegi poolest vastama. 

Aga nüüd pealkirja juurde. Mul oli reedel eksam ja ma olen kindel (ma tean, et ma jauran iga kord, aga seekord päriselt), et see läheb kordusele. Natukene lohutas muidugi, et 10 minutit enne kirjutamise ametliku aja lõppu (loe: 4h ja 50 min mõtlemist/kirjutamist), oli hinnanguliselt 60-70% õpilasi veel kohal. Ei olnud lihtne eksam ja mis seal ikka. Võib-olla õnnestub ka mul nüüd õigeks üliõpilaseks saada. Vahet pole, kui uuesti siis uuest. 

Samal ajal naudin ma oma kahepäevast vaheaega. Nimelt ei ole siin nagu meil, et kui jaanuaris kõik eksamid tehtud, siis kuni veebruari alguseni võib mõnusalt laiata kuskil. Ei! Homme algab jälle kool ja seda kuni juunikuuni välja. 

Harjutan siin ka vaikselt keeletestiks, millest ma kuskil kindlasti rääkinud olen. Testi nimi on TISUS ja õnnestumise korral võin kõrghariduse omandamist Rootsis jätkata soovi korral Rootsi keeles (teen seda juba praegu ju, ent siis oleks asi ametlik). Test koosneb kolmest osast: rääkimine, lugemine ja kirjutamine ning seda viimast ma siin veidi oma lahke rootsi keele õppejõu abiga harjutangi. Test ise on 7. mail ja eks ma siis tean  rohkem selle kohta rääkida.

Nädala sees vahetasin ka korpi ja olen nüüd Kalmari nationi liige ning ega see ju suurt midagi tähendagi. Võib-olla õnnestub lihtsalt Astridiga rohkem kokku saada ja vahelduse mõttes ka Eesti keeles rääkida, sest tema on nimetatud korbi liige ja üsna aktiivne ka seal. Registreerimisel selgus, et tolle neiu, kes mu andmeid arvutisse trükkis, vanaema on Eestist, aga eks see Läänemeri ongi ju natuke kitsa võitu. või kuidas?

Tähits päev on ka ju tulemas ja ma ei plaani 95 tamme siia kuskile istuda (vähemalt mitte nüüd), vaid veidi Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva söögiga tähistada. Selleks on ülesanne teile, kes te siiani oma lugemisega jõudnud olete ja mulle abiks tahate olla. Soovitage midagi meie nn köögist, mida siin pakkuda, aga midagi sellist mille komponente saab vajadusel ka postiga saata ja mida on kerge valmistada. Ise olen muretsenud veidi Vana Tallinnat. Šokolaadi Kalevilt sõin kahjuks ära, aga see on endiselt plaan ja ärge seda soovitage. Kindlasti ei hakka ma siin ka sülti keetma ja siga tapma, et verikäkke teha. Kirjutan sellest praegu, et veidi ajavaru ka jääks.

Ahjaa, peaaegu ununes, et me ei saanudki neiusid Islandilt ja Norrast, vaid hoopis ühe noormehe Itaaliast (õpib muide farmaatsiat) ja neiu Türgist. Ei oska nende kohta suurt midagi rääkida, kui seda, et too Itaallane on üsna organiseerimata ja inglise keele pagas on tal ka 3 kuud Ameerikas. Tal saab raske olema, aga kõik on võimalik. Oli teine veidi pettunud näoga kui ma ütlesin, et ma ei tea, kust ta siit kanepit osta saab. Pärast reedet ma neid näinud ei ole ja roostlased ütlesid kõige selle peale, et kõik võiks rohkem minu moodi olla. 

Hej så länge...

2 aju ahjus ja lühike lugu

Tja!

Mul ei ole millestki suurest siia kirjutada ja tegelikult peaksin ma õppima, sest järgmisest eksamis oleneb ju jälle nii palju, et ilma ei saa, aga hetkel ei taha sellega ka saada. Vähemalt tunne on selline. Aga ometi! Võiks ju arvata, et siis inimene teeb kõik endast oleneva ja hommikust õhtuni pingutab. Ei tee seda! Ei tea miks! Suusatamaine on ju põnevam ja ma ei taha teiega ka kontakti kaotada. 

Koristamine ja puhtus ja prügi sorteerimine ja prügi viskamine 25L kotti nii, et sinna vaid kaks liitrist piimapakki mahuvad, on pikalt olnud ainult minu mureküsimused ja seda ka edaspidi ilmselt, ent keegi ei kurda, et ma kurdan ja vist ei saakski. Eks kõigile meeldib puhas köök, kui ma sellest lõpuks üle käin. Aga nii kaugele, et ma põlenud aju ahjust hakkan kraapima, ma ei lähe. Lasen selle kenasti üle! Millest ma räägin. Mul on siin uskumatult armsad inimesed ümberringi, aga mõni asi paneb mind ikka hämmastama. Ükspäev tehti siin ahjus liha (nägi välja nagu aju, päris tõsiselt ja naljata) ilma vormi, plaadi, koti, fooliumi või jumal teab milleta. Kogu rasv ja leem, mis tekkis, kukkus kenasti ahju põhja ja hakkas seal keema, suitsema ja söestuma. Köök oli sinist suitsu täis ja ka suitsuandur hakkas lõpuks tööle. Muide, milline turvaauk. Alvaro, kes magab pea kõige kaugemas toas köögist minnes, ei kuulnud suitsuandurit. 

Küsimusele, kas ei oleks olnud kergem, midagi lihale alla panna, ma vastust ei saanud. Nojah, Aga milleks puhtust hoida. Minu meelest võiks kõik mustad asjad kohe ära visata ja uued osta. Apple and co võiks iga päev uusi i"mis iganes" välja anda ja me võiks need kõik endale kokku kuhjata, sest 5 on ilmselgelt liiga vähe selle napi aja jooksul. 

Kuum teema koridoris on ka "uued vahetusüliõpilased", sest järgmine nädalavahetus peaksid saabuma ju uued. Oh, kui põnev. Me oleme Danieliga põhimõtteliselt seisukohal, et kui siis, mõni kena neiu Norrast või Islandilt. Erika arvas, et võiks noormees tulla, aga 2:1 hääletasime selle mõtte maha. Tegelikult ei olegi ju vahet, kes ta on või kust ta tuleb. Peaasi, et ta mõne äärmuspartei austaja pole. Juhtusin ühele dokumentaalile paremäärmuslusest Euroopas ja maailm teeb keerdkäike trepist alla. Nii Rootsis kui Ungaris on populaarsuselt kolmas partei äärmuslike vaadetega. Usch! 

Aga kui ei meeldi, siis saab ju alati endale elamisloa osta mõnes majanduslikes raskustes olevas riigis. Varsti saab ka kodakondsuse ja elu on üldse ilusam. 

Aga elu ongi ilus ja eriti laupäeva hommikuti kui on võimalus lugeda Eesti Päevalehe arvamusartikleid Andruse sulest. Teate ju küll, mees, kes kirjutas loo ühest teisest mehest, kes teadis ussisõnu. Kui maailmas on veel kaine mõistus, siis on see tema peas. 

Eile vaatasin ka Aktuaalset Kaamerat vahelduse mõttes ja peab tunnistama, et nad on veidi liiga lokaalsed meie aja kohta. Eilse uudistevaliku põhjal ütleks 1:0 SVT Rapport-ile.

Et siis niiviisi. Kuulmiseni ja Tack så länge!

Eestimaa pea ja Eestimaa julgus, Eestimaa rüht, nii tähtis me pealinn Tallinn...

Hej!

Olen tagasin oma ühikatoas ja asjad on kenasti nüüd lahti pakitud. Mõtlesingi, kuidas need kohvrid nii rasked said, aga võtsin endale mitme aja jagu hommikusööki kaasa ja vanaema hapukurkide ja kõrvitsa üle on ka hea meel. Šokolaadi asemel võtsin ka sprotte kaasa, muidu ei jäägi mulle hambaid suhu suveks ja mis ma ilma nendeta teen? Sama hästi võiks ju J. Lo ilma oma tagumikuta elada. Aga seksistlikelt võrdlustelt edasi minnes...

Vahepeal oli mul ju väga tore. Sain mööda Eestimaa teid ringi sõita ja käia kahe nädala jooksul rohkem hambaarsti juures kui kahe viimase aasta jooksul kokku. Milline jõul! Tartus sõime koos šokolaadikooki ja mis kõik veel. Lugesin läbi ka ühe Eesti keelse raamatu vahelduse mõttes. Nimeks oli sellel Kaleva surmalend. Raamat nii väga seda surmalendu ei kajastagi kuivõrd olustiku 1940ndatel Soomes ja natukene ka Eestis. Päris põnev oli! Kes ise seda faktikogumikku läbi ei taha töötada, siis käsitleb see ühte Soome reisilennukit, mille Nõukogude Liit Eesti õhuruumis alla tulistas. 

Aastavahetusel oli ikka väga kiire ja ei saanudki aru kui juba 2013 käes oli. Aitäh siinkohal Lindi ja Tarbatu rahvale selle kena koha ja mõnusa seltskonna eest. Tunne oli täpselt selline, nagu ma ei olekski vahepeal ära olnudki. Sama hea nagu vanasti.

Kodus olles oli võimalus end televiisori taha unustada ja mida kõike meile sealt ei pakuta. Enamasti ikka seda, et mida ikkagi toob see 2013. aasta. Mõni ennustas, et risti ja viletsust ja Igor Mang lausa nõudis mingit risti, nimelt jumalasõna esmaspäeviti riigikogusse. Nojah... Meil käibki liiga palju poliitikuid parlamendis. Ajame need viimased ka sealt ära. Samas, võib-olla on just see, mida nad vajavad. Kuulda natuke headusest ja isetusest.

Hommikusöögi kõrvale vaatasin ära portsu Disney multikaid ja üritasin ka õppida. 

Lõhkusin veidi kodus puid ja oligi aeg laevale jälle minna. Kuigi mul selle vihma üle ei olnud hea meel, siis Tallinna tänavatel oli oma kahe tonnise kohvriga siiski hea minna ilma lumeta, sest need pisikesed kruusakivid olid juba piisav nuhtlus. Kisuvad ennast sinna ratta vahele ja ei saa enam edasi ega tagasi.  Tallinnas on muidu kõik kenasti jala ja käe juures nii, et poole tunniga olingi sadamas. Ja peas kõlab viisijupp:"Õismäe ring ja laulude kaar, raekoja kivid ja tornide vaated .. see me pealinn Tallinn..." 

Ühel päeval vaatasin ühte ülinaljakat rootslaste teleseriaali Gäster med Gester (eesti k. "žestidega külalised "aka midagi aliase sarnast) ja seal üks mees laulis ühte laulu Stockholmist. "Stockholm minu südames, luba mul sulle laulda ... jne". Mõtlesin, et ei tea, kas Tallinnast ka selline laul on? Ja ongi... Mu oma peas sellised viisjupid tühjast õhust ei teki ju.

Lõpetuseks nad mõlemad siia ka lisan. Kuid enne peab tõdema, et tuba lõhnab nii nagu siis kui ma siit lahkusin ja aasta tõotab tulla huvitav ja tegude rohke. Muidugi jätkan ma ka kirjutamist.

Hej hej ja kuulmiseni...