7x7

Kes nüüd pealkirja nägi ja armastatud teleajakirjaniku Vahur Kersna raamatu resümeed või arvamust loodab eest leida, peab kohe pettuma, sest endiselt kirjutan ma Kaitseväest ja sellest, millele ma siis mõtlen seoses oma argipäevaga seal digimustrist nõretavas keskkonnas. 

Aga algusest. Möödunud nädal oli küllaltki meeldejääv kasvõi lihtsa fakti pärast, et suur osa nädalast ei möödunud kasarmus. Teisipäeva veetsin laatsaretis, et meditsiinipersonali nende tegevuses aidata ja kolmapäeval käisime Ämari lennubaasis aeroevakuatsiooni õppida. Laatsaretis nii põnev ei olnud kui oleks oodanud, aga vähemalt sai heade veeblite ja kaptenitega juttu puhuda ilma, et iga liigutuse jaoks peaks luba küsima. 

Ämarisse viidi meid kogu rühmaga ja pärast põgusat teooriat näidati pooltele Eesti lennuväe raudvara An-2te, mida meil on tervenisti 2 tükki samal ajal kui teine pool läks Robinsoni maandama ja ka ise nendega lendama (küll kaassõitjana, juhuks kui nüüd keegi mõtlema hakkas). "No mis õhuvägi see on?" võiks ju küsida, aga kuskilt peab ju alustama. Kopterilend oli aga väga meeldejääv, sest tuul raputas kenasti ja ka piloot ei hoidnud tagasi. 

Riputasin pildid ka üles, et kõikvõimalikud spioonid meie armaada hetkeseisu üle saaksid vaadata. Ei osanud ausalt oodatagi, et meditsiini väljaõppe mulle selliseid võimalusi pakub. Muide kui varem oli alfa-scarmble kutseid umbes 5 korda aastas, siis nüüd ei ole harvad ka 5-korda-päevas-olukorrad. Kutse siis tähendab tundmatut õhusõidukit meie õhuruumis, mis on ju muidugi vale, sest me kõik teame, kes meil siin lennata armastab. Peaaegu sama suur vale on Genfi konventsioon oma lisaprotokollidega, millest me reedel rääkisime. Ma ei ole küll jurist, ent ma usun, et see on üks enim rikutud kokkuleppeid läbi juura ajaloo. Eriti tobe on ju see, et selle suure rahvusvahelise vale peale tulevad mõned punktid ka eksamisse. Ma tahan öelda, et kas ma mõne punkti valesti märgin või mitte, ei oma ju lõppude lõpuks eriti palju tähtsust, sest niikuinii vilistatakse sõjareeglitele kui sellistele esimesel võimalusel. Valedest rääkides, seisab Sillamäe linnavalitsuse ees kuju rahulikule aatomile.

Kes Sillamäe lugu ja uraani kasutamise ajalugu teab, saab aru, miks see kuju, aga eelkõige tema nimi siia kolmandaks näiteks on toodud. Aga viimase ohu vastu õpetatakse meid ka võitlema.

II rühma II jagu ...

Viimastel nädalatel on meile palju nalja pakkunud kokkade kosmopoliitsed roogade nimed. Kusjuures meile tundub, et tihti näevad nad nende nimedega palju rohkem vaeva kui toitude endiga. Või mida teie ootaksite kui menüüs on Milano aedviljasupp või ma ei tea Bostoni kiirnuudlid, Manchesteri keedukartulid, Mehhiko  pärane lihakaste ja mis kõik veel. Paraku ei ole vahet, kas sa sellele kartulile keevitad ette nime Boston, Budabest või Bahama, on tegu ikka keedukartuliga. Tatra teeb mahlasemaks väike võitükk seal sees, mitte epiteet Pekingi, Tokyo või Sydney pärane. Ilma võitükita maitseb ka see New Yorki tatar nagu saepuru.

Nüüd siis selle 7x7 juurde. Mul algab meditsiiniväljaõppes 7. nädal ja mul on sel nädalal vaja edukalt sooritada 7 kontrolltööd. 

Sõduri käed on liiga lühikesed, et kakelda jumalatega ehk 5 nädalat meditsiini

Tervist!

Mul on nüüd 5 nädalat olnud au veeta aega Vahipataljoni territooriumil olevas Tervisekeskuse Meditsiiniväljaõppekeskuses. Nooremallohvitseride baaskursus (NABK) lõppes oktoobris ja olen nüüd erialakursusel. Minust saab esialgu rühmaparameedik ent olgu öeldud, et võrdlemisi kindel plaan on edasi minna ka kompanii- ja vanemparameediku kursustele. Loodame, et võetakse... Rühmaparameediku kursus lõppeb 16. jaanuaril ja kuigi head hinded ei ole selle absoluutseks eelduseks, vaid vaja on ka "juhi" omadusi, siis umbes samal ajal peaksin ma kätte saama ka oma 2 (nooremseersandi) triipu. 

Õpe on meil päris intensiivne ja esimese hooga küllaltki teoreetiline. Olen saanud päris mitu kilomeetrit vana rasva peal libiseda, aga on olnud ka üksjagu meeldetuletamist ja ka juurdeõppimist. Vahel ununeb tegelikult, et olen Kaitseväes kui mõnda akuutset haigusseisundit või i/v manustatavat ravimit käsitletakse. Valusa hoobina tagumikku tuleb tõsiasi muidugi meelde kui jälle mõne tobeda teo pärast kompanii peale kutsutakse ja epistlit peetakse teemal, mida ma oleksin võib-olla vajanud üks 10 aastat tagasi, kuid mis praegu kohe kuidagi ei inspireeri. 

Inspireerivad aga kanüleerimise praktikumid, nööripääste ja ilmselt ka kiirabivahetused. Võimalus laskuda 15 m kõrguselt või teha midagi muud taolist, mille otsa muidu nn tsiviilelus ei satu. Need pisiasjad varjutavad veidi tõsiasja, et veel kuus kuud veel ei ole ma iseenda peremees. Päris ausalt, ma arvan, et parameediku väljaõppel saadud teadmised  on ühed vähestest kui mitte ainsad, mida hilisemas eluski pärast kaitseväge rakendada annab. Kui muidugi välja jätte need põhjalikud oskused erinevate kodukeemia kategooriasse kuuluvate lahustega.
Tallinnas peab oskama vene keelt. Umbes nii võtaks ma kokku oma esimese kiirabivahetuse. Rõhud saan ma mõõdetud ja veeni kanüleeritud ja ravimite kohta oskan ma ka küllaltki palju öelda, kuid vene keelt ma ei räägi ja nii jääb suur osa jutust mulle brigaadi ja patsiendi/brigaadi ja haiglapersonali jne vahel arusaamatuks.
Eelmises sissekandes kirjutasin sellest kuidas sõdurid peavad ilma tundma samahästi kui vaenlast, oma relva ja koristusvahendeid. Sõdurid ja riietumine on pea sama keeruline ja täpsust nõudev valdkond. Arvan, et isegi padjaklubi Laura jääks selle pidevalt muutuva riietumisreeglite muutumisega hätta. Talvejopet ja -mütsi saab kanda nii mitut erinevat moodi, et silme eest võtab kirjuks. Üks vahe tuli peaaegu igapäev mingi täpsustus.
EKV võiks sama palju tähelepanu pöörata ka oma IT võimekusele. Reedel oli ohus loengute läbiviimine kuna üks server oli maas. Kujutage ette, üks server halvab kogu väeosa töö. Veel hullem, ligipääs oli ka meie väljalubadele piiratud. Selles osas oleks minu meelest ammu aeg üle minna ID-kaardipõhisele süsteemile. Jõuan väeossa ja panen kaardi lugejasse ja kui reedel jälle välja saan, siis registreerin end välja. Üli lihtne ju ... Ei, oota ja hoia mingit paberlipikut. Peeasi, et Javelinid saime kalli raha eest...Kogu Eesti võitis sellest.

Ida-Virumaast, ilmast ja metsaelust

Tervist!

Uskumatu, et oktoober on läbi. Alles viinakuu ju algas. Mine nüüd võta kinni, kas see metsas olemine kuidagi kiirendab ajakulgu või mitte. Kui sa viiendat tundi kaevikus kaitselahingut ootad, siis tunned sa iga viimast kui külma sekundit kestmas ja kestmas ja kestmas jne jne. Omamoodi iroonia on muidugi see kui kõige selle ootamise lõpus ja esimese padruni järel läheneb seljatagant rühmavanem ja ütleb, et sa said õlast haavata ja sind tuleb rindelt ära transportida. Teed veel viimase pingutuse, et kuidagigi end ühe käega püsti ajada ja väidad, et sa suudad küll ainult vasaku käega relva hoida, aga ei suuda ja viiaksegi minema. 02.30 ahjuvalve, mille järel 03,40 postile, et siis 8.30 lahingusse astuda ja siis 8.31 sealt vigastatuna ära tulla. Selline on elu. 

Kaitselaagrist ka mõtteteri ühelt juba tuttavalt veeblilt. Härra veebel, kas te soovite kohvi või teed? Muidugi kohvi, teed joovad hommikuti ainult inglased ja p***d!

Kaitsest sai aga ootamatult rünnak ja see kestis 20. oktoobrist 30. oktoobrini. Kõige muu hulgas sai nn linnukese teha ka kasti, mis seisab "olen külastanud kõiki Eesti nurki" ees. Ma ei olnud nimelt siiani veel käinud selles laulust tuttavas ei-taha-ei-saa-sind-jätta ida poolses maakonnas. Sirgala kaevanduste alal õpetati meile, kuidas läbi viia rünnak. Sellest ei taha ma aga üldse rääkida. Tahan rääkida hoopis ilmast. Ilm on sõduri jaoks väga tähtis ja enamus meist on sellega paremini vast kursis kui keskmine meteoroloog. Juhtub, et loed kuskilt, et just metsalaagris sajab vihma ja sa lihtsalt pead kontrollima läbi kõik võimalikud allikad, et kas see tõesti ka nii on. Vaatad nii nädala, kuu ja aasta prognoosi, taod veel kaarte ja kui saaks, vaataks veel mõne looma põrna pealt, et äkki keegi kuskil ütleb, et ei saja vihma. Sajab küll ja tuleb ka külm ja tuul ja just sel kõige külmemal ööl oled sa ka patrullis. Mõni ontlikum sõdur teab ilmselt ka tuule kiirust ja selle muutumise suunda terve patrulli vältel. Ida-Virumaa on veel selline kant, kus laagri territooriumile võib patrulli ajal ka karu tulla. Mõmmikuga ma kokku ei põrganud, ent märulipolitsei ja k-komando vastu sai näiteks värvikuulidega sõdida. Samuti olid meie päralt mingid unikaalsed laservestid. Viimased ütlevad sulle kui oled pihta saanud ja ka seda kui oled surma saanud.
Ma ei lugenudki kokku neid kordi kui ma kriitiliselt viga või surma sain kõikide päevade jooksul, ent ühele asjale mõtlesin küll. Kõige halvem stsenaariumi korral võibki ju vabalt nii minna, et kolm minutit pärast lahingu "algust" saad sa pihta ja ongi kõik. Sõnaotseses mõttes kõik. Ei ole enam neid plaane, soove ega ka muresid saabuva öö ahjuvalve pärast. Keegi kuskil on su saatnud ülesannet täitma ja keegi teine on sinust kiirem ja osavam ning sinuga on lihtsalt kõik. Kui veab, saad veel kuskile monumendi jalutsis olevasse marmorist tahvlile oma nime kirja. Kui juhtub olema keerulisem nimi, mida koguaeg valesti loetakse või kirjutatakse, siis ilmselt saab see sinna kivisse veel valesti raiutud ja lõpuks oledki kadunud. Ma ei tea, kas meie sõjatandritel kasvab kõige esimesena moon (In Flanders Fields) või mõni muu taim ning veel vähem tean ma seda, kas minul on au seda vaadata alt või ülevalt poolt mulda ent tahaks vähemalt loota, et minust maha jääv jälg on tähendusrikkam kui pelk sammaldunud monument.
Muide nende monumentide traagika ei asu kaugel mu kodust Audrus. II MS aegsele ausambale, lähedal asuvas pargis, on kirjutatud suured sõnad vaprusest ja üllatest tunnetest. Võin vaid ette kujutada kui palju on nendele sõnadele kõrge kaarega urineeritud. Joodikute ja muude eluheidikute meelispaik ei ole teps mitte see kuhu ma tahan, et mu nimi jäetaks. Valla heakorraspetsialist arvab ka asjast mitte midagi. Minu tagasihoidlikule e-kirjale ta ei ole vastanud ja ilmselt pole ta ka seda lugenud. Õnneks on aga emake loodus, kes suurema prügi ära puhub ja vihmaga ka uriini su nimelt maha peseb.
Selle plaanimata eksistentsiaalse rännakuga jõudsin ma nüüd muidugi liiga kaugele, aga mis sa teed kui mõtlemiseks liiga palju aega antakse.

Positiivsema noodiga lõpetades tuleb tunnistada, et kui külm generaatorit ei lõhu, siis võib metsas isegi duššikonteinerisse pesema saada ja telki elektri vedada. Kui veel kirsiks tordil mainida neid siniseid Toi Toi kemmerguid, kuhu kõige lihtsamaid hädasid õiendama saab minna ja miks mitte ka vahel mõne veebli pilgu alt kaduda, siis ei saakski ju millegi üle eriti kurta.

Saaks ainult rohkem süüa...

Esmaspäevast olen ma uues väeosas ja teen esimesi samme parameediku radadel. Või nagu mu toas Armulik väga tabavalt ütles. Kuna ma olen nii vana, siis ei saa minust mitte vanem-parameedik, vaid vanim parameedik. 

Sõdurilood

On jälle aeg end kokku võtta ja kirjutada sellest, mis elu mõjutab. Ajateenistuses olen olnud juba mõned kuud ja seda kogenuile ma midagi uut ja põrutavat ei luba, kuid see jaht tõele, mis mind algusest pealt kannustanud on, pani mind jälle kirjutama. Pealegi on Facebookis telefoniga trükkimine ääretult kohmakas.

Veidike taustast ka ja millele mõelda kui minu kirjutisi lugeda. Surmatantsu tunnevad kõik ära. Surma ees on kõik võrdsed ja ei ole vahet, mis auastet sa kannad, mis soost sa oled või kust sa pärit oled. Surm on ikka surm. Muutsin ajutiselt ära ka alapealkirja. Dulce bellum inexpertis e sõda romantiseerivad need, kes seda kunagi kogenud ei ole. Viimaks illustreerivad roostes relvad taustal kenasti minu naiivsust, et kunagi on iga viimane kui relv kasutu vanaraud või veel parem, ümber töödeldud millekski kasulikumaks.

Kas teie teate, mis asi on "p*de test"? Üks veebel seletas seda meile seda umbes nii: "Kõigepealt loeme teid paariks ja siis number ühed võtavad number kahtedelt suhu ja kui on s*tamaitse juures, siis järelikult on tegu p*dega." Seda kõike siis vahetult pärast linnaloa kättesaamist. Põhjus oli nimelt selles, et ta uuris, kas kõik territooriumid on koristatud? Ta lisas, et kui ta peaks pärast meie lahkumist avastama, et kuskil on mõni plekk siiski alles, siis järgmine kord ootab meid ees see test. Enda meelest läksin ma riigikaitset õppima. Ja ei, ma ei viitsi isegi alustada diskussiooni teemal "see ongi nii". Professionaalsus on eeskuju. Labasus on lihtsalt labasus.  Sedasi siis lõppes oktoobri ehk metsakuu esimene nädal täis relvi, varitsusi ja põrkamist. Varitsusega läks seekord aga nii, et 07.00 oli varitsus püsti nagu pidi, aga 07.15 tuli peale hirmus uni. Tee mis tahad, aga sammal on väga pehme ja kiiver peas raske. Õnneks ei pidanud relvade täristamist kaua ootama. Adrenaliini sööst ja vastane jõuabki vaatevälja. Laed relva, sihid ja lask ja siis veel, aga oot .... TÕÕÕÕÕRGEEE! Ei, miks siis nüüd... Kõik on ju kenasti lasketiirus toiminud. Vastane täristab ja minul on padrun padruni järel rauas risti. Söösta ja katast sai järsku söösta ja söösta. Kui ma valmis tulistama lõpuks olin, põgenes vastane juba teed mööda eemale.

Järgmiseks metsalaagriks leidsin endale lugemiseks Priit Põhjala "Militaarsed miniatuurid"... Raamatut ei julge ma kõigile soovitada, sest  see on üks neist teostest, mis võib veidi kaugeks jääda neile, kes ajateenistusse ei ole läinud. Küll aga julgen soovitada kõiki autori arvamuslugusid ja artikleid.