Mordor ja küla päikese pool

Hej hej!

Tundub, et see on mul justkui mingiks traditsiooniks saanud, et iga nädal siia kaks rida kirja panen. Ei ole taotluslik, ent tundub kuidagi sobivat. Igatahes, mis siis tehtud? Kuna Robin endale südameasjaks võttis, et ma ikkagi kõik Batman-i filmid ära vaatan, siis otsustasin need endale arvutisse laadida. Siin riigis on see muidugi veidi illegaalsem tegevus kui muidu, ent Flogstas olen ma üsna hästi kaitstud korravalvurite eest. Esimese osa vaatasin isegi ära ja mis ma oskan kosta. Annaks 9 punkti 10st, sest tegu on väga maitseka filmiga ja jääb täitsa tajutava reaalsuse piiri peale ma ütleks. Soovitan kindlasti, kes ei ole näinud. Laadisin alla ka kohaliku hit-seriaali Solsidan (küla päikese pool) esimesed 2 hooaega. Oma ülesehituselt ja vaimsuselt on see mu meelest nagu Õnne 13, aga mitte nii morbiidne ja sünge ja ka staasikusest jääb veel puudu. Küll aga saab naerda nn tüüpilise rootslase üle. Ühel õhtul suutsin siin peaaegu kohvitassigi suures naeruhoos arvutile visata. Midagi ei juhutnud õnneks, aga annus ettevaatlikust kuluks küll ära... Igatahes rootslastele endile meeldib ka see seriaal, ent paljud peavad millegi pärast vajalikuks rõhutada, et need inimesed ei ole nagu inimesed päriselt Rootsis on. Nii ja naa, ütleks mina.

Ikka see sama puu mu kooliteel...

Teisipäeval olime BMC keldris, söögitoas kui jutu sees küsiti mu käest, kas Eesti naised on ilusad. Milleks nii ilmselgeid asju üldse küsida? Igatahes käisid Alvaro ja Pablo üleeelmisel nädalavahetusel Eestis ja ütlesid, et Eesti naised on sama ilusad kui naised siin Rootsis. Päris hea, ma ütleks. Küsisin siis nii jutujätku mõttes, et kuidas siis Hispaanias on ja Alfredo ütles, et meil on palju orke... Et, mis asja? "Nooh, tead ju küll Uruk-hai-d jmt... Teinekord on ikka päris Mordor." Herregud, kuidas ma naersin, sest hoolimata julmusest, oli see lihtsalt kohutavat naljakas. Alfredo oli isegi veidi nagu kurb selle üle. 

Nagu ei pildistaks midagi...

Kardina taga polegi midagi... (vasakul Pablo, paremal Benjamin)

Pildid on tehtud selles keldris, kus meeleolu tõstmiseks on lisatud kardinad ja mõnesse tuppa isegi (neid on siin palju) kunstlilled. Nagu Pablo kenasti näitab, ei ole kardinate taga tõesti mitte midagi. Suhteliselt sünge ja masendav, kuid teiselt poolt jälle parem kui mitte midagi. BMC võiks ju vabalt öelda, et minge lõunat seal olevasse restorani sööma, mis on ei rohkem ega vähem kui 7€ kahe kartuli ja küünealuse täie liha eest. Kuigi ma ei ole seal käinud, siis kuulujutud tõesti räägivad, et suured road seal ei ole. Ei kavatse proovida ka... 

Pablole igatahes meeldib rõhutada kui hea inimene ma ikka olen, et neile (hispaanlastele) slaide loengutest kaasa võtan. Nooh, ma teen seda pea kõigile, kes puuduvad. Nad ise ütlevad, et nad ei suuda loengus keskenduda ja istuvad Facebookis või mõnes muus kohas kuhu telefoniga ligi saab, et seepärast ei ole lihtsalt mõtet sinna minna. Olen kindel, et sellele ei aita kaasa ka iga õhtused peod erinevates Nationtes. Hispaanias ei pidavat nad üldse kohal käima. Mind seejuures üldsegi ei üllata, et seal riigis see ekonoomia ei õitse. 

Ühel tänaval, mingis aknas...

Teisipäeval oli mul ka Eesti fika. Otsustasime Astridiga juba ammu, et võiks võimalikult paljud eesti keelt kõnelevad inimesed ühte kohta kokku kutsuda ja lihtsalt pajatada emakeeles. Meid sai ühte nationisse kokku 6. Üleval olev pilt on teel sinna tehtud. Ma ei uurinud, mis majaga tegu on, seega, ma ei tea, mis eesmärki see vaateaken täidab, kuid tundus, et pean jäädvustama. Igatahes, 4 meist olid siis Eesti kodakondsusega ja ülejäänud kaks neiut vastavalt Rootsi ja Soome kodanikud. Võib-olla mõlema, sest siin on see lubatud. Igatahes oli üli mõnus, sest vestluses osalemine ei nõudnud esiteks mingit pingutust ning ma sain kindel olla, et ma jõuan kuskile teatud punkti inimestes kui ma neile midagi ütlen. Rootsi keelega rohkem, inglise keelega vähem, on mõnikord tunne, et nagu ütled ja teised ütlevad, aga midagi jääb nagu vajaka. Umbes nagu näeksid karu puu taga, aga ei saa aru, on see ikkagi karu või mõni suvaline mätas või illusioon... Plaanisime veel kokku saada ja eks aeg näita, mis sellest saab. 

 Kolmapäeval oli Pharmenis 50ndate teemapidu ja mu käest küsiti, et kuidas 50ndad Eestis olid ja ma vastasin emotsiooni ajel, tegelikult kindlalt teadmata, et eks see üks sovjeet oli. Inimesed elasid hirmus ja keskkomitees mängiti mängu, kes kõige ajuvabama idee peale tuleb, kuidas asju nii ajada, mis päris maailmas ei kehti. Võtsin baarist kokteili ja edasi läks jutt vana-aasta õhtu plaanidele.

Minu oma :D

Kes eelmisi sissekandeid lugenud on, siis need teavad, et ma olen miljonil korral oma majandusliku seisu arutanud ja kuidas ma olen viimne inimene siin linnas, kel ratast pole. Enam see nii ei ole? Olen ma töökoha leidnud? Jah! Ent ratas tuli hoopis teisest kohast. Nimelt neljapäeval kui teel saalihoki poole olin, sain Robinilt sõnumi, et ma Ica juurde tuleks. Noh, mis seal ikka. Kutsus poodi sisse ja rääkisime tühjast tähjast ja ma mõtlesin, et eks ta peaks ka ükskord selleni jõudma, miks on oluline, et ma veel temaga olin, sest ma olin enam kui kindlalt mängule hiljaks jäämas. Meiega ühines ka Emil. 

Läksime siis lõpuks välja ja seisime kolme ratta juures ja üsna tseremooniata ütlesid, et nad ei jaksa minuga koguaeg kõndida ja otsustasid mulle jalgratta muretseda. Palun, see on sinu! Ilma naljata... vot sedasi. Ju ma siis olen kuskil midagi õigesti öelnud või teinud. Olen väga tänulik ja mõtlen siin vaikselt, kuidas ma oma tänulikkust üles saan näidata, hoolimata tõsiasjast, et Robin rõhutas, et midagi vastu nad ei taha. Mugavam on küll. Ma magan pool tundi kauem ja siia sinna minek võtab ka ikka jupp vähem aega. Kuigi jah, sai ka ilma hakkama.

Aga kuskile kirjutasin ma töö... Jah, Pharmeni liikmena on mul õigus seal tööl käia. Suure ja vägagi esindusliku hoonena, leiab seal aset üsna tihti mõne õppejõu sisseõnnistamispidusöök vmt ja selleke puhuks on inimesi köögi poole vaja, et taldrikud ja klaasid jne ette valmistada, saal korda teha, toidud ette kanda jne ja tagasi. Lisaks veel saab kõhu täis, kohv voolab ojadena ja seltskond on enam kui mõnus. Pole mu meelest töö, kui ma võrdlen seda nt sellega, mida ma Maximas tegin. Lõbustasin siin just ükspäev rootslasi oma palganumbritega erinevatest aegadest. Kuidas sa hakkama saad? Kui mul nii head sõbrad on, et mind jalgrataste ja ei tea millega varustavad, siis mu oma panus jääb ju üsna väikseks ja eriti ei loe, palju ma teeninud olen kuskil. Tolle õhtu palgaraha otsustasin varsti tulevasse sügisballi investeerida.

vaade köögiaknast pühapäeva hommikul (pildi keskel on veidi suitsu näha)

Pühapäeva hommikul läksin kööki ja hei-hopsti. Majade vahel suitses tulekahju maiku omav paberihunnik. Otsustasin seekord telefoni järgi tõtata ja seda jäädvustada. Seekord? Ühel nädalavahetusel lebas seal üks surnud tolmuimeja ja ühte sinist sohvat olen ka näinud seal jalad taeva poole vedelemas. Ma ei saa tegelikult aru, mis on see ratsionaalne mõte kogu selle jama taga, aga ei, eks see ole ju arusaadav ka mingis mõttes. Öösel olid miinus kraadid ja tuli on üks ausamaid võtteid külma vastu. Siiani puistati need reklaamlehe hunnikud lihtsalt mööda õuet laiali...

Alumisel pildil on midagi väga Rootsilikku, Falu vorst (korv = vorst). Otsustasin proovida, mida see 800g latt endast kujutab, mida siin 3€ müüakse. Täitsa hea on ja lihamaitsega ka, nii et passib võileiva peale ja väidetavalt saab sellest ka imehead vorstikastet teha. Proovin seda järgmise latiga ma arvan... 

Kui külmast rääkida, siis olin ka üks neid entusiaste, kes Facebooki kribas esimesest lumest. Nüüd on päris piinlik, sest Eestis on ikkagi vaip ju maas nagu veel mõnes kohas maailma eri paigus. Need 2 helvest, mis siin maha langesid on ammu kadunud ning täna sadas nii kõvasti vihma, et isegi mu uus ratas ei päästnud mind märjaks saamast. 

Tuleval reedel on mul jälle eksam ja sedakorda on see kasvaja- ja rakubioloogias. Hea valik mu poolt, ent eksamiks on siiski jube tüütu õppida. Tahaks juba sammu edasi minna sellest õppemudelist, aga sinna on veel ka aasta Eestis. baah... aga, see on ju vaid vormistamise küsimus. Eller hur?
Esimese eksami tulemuse sain ka kuskil nädalakeskel ja selleks oli VG (väl godkänd -passed with honours), mis on kõige parem. Tõsi, kahest võimalikust...

Mõnusat novembri algust ja Halloweeni!

Laupäeva öö

Tjena!

 Seekord pikka lugu ei tule, et teile vahelduse mõttes ka puhkust anda. Olen otsustanud lihtsalt veidi telefonis tuhnida ja vaadata, mida ma pildistanud olen. 

Sellel puul pole enam ammu lehti. Minu meelest kukkusid need juba järgmisel päeval maha nagu siin kombeks. Igatahes on see puu muu kooliteel... Ja miks ma seda räägin? Mulle ei meeldi sügis... ei siin ega seal ... Ootan juba külma, uskuge või ei

No ma ei tea... Kusjuures, sellel kujul on veel mingigi mõte mu jaoks ent paar sammu tagasi on mingi veider  nurgeline rajatis, mis jätab väga abstraktse mulje... Asetsevad need linnapargis, kuid mis sai ajendiks ja kas nad omavahel ka seotud on? 

Vahetult enne jalka mängu tahvlile tehtud joonis...

Sellel pildil on natuke pikem lugu. Kõigepealt see, et minu meelest on see ääretult naljakas ja selle autoriks on Emil. Kahju on ainult sellest, et neile, kes igapäev laboris oma aega ei veeda, ei pruugi see millegi väga geniaalse muljet jätta. See selleks... Otsustasin esmaspäeval Robiniga ühineda ja jalgpalli vaadata. Ei teadnudki täpselt, kes ja kus, aga seltskond on mu meelest tähtsam. Mängisis Rootsi ja Saksamaa. Kes ei näinud, siis esimene poolaeg ei olnud paljulubav. Rootsi jäi ju suisa 4:0 kaotusseisu. Kurbus valitses mu heade sõprade silmis ja Facebookigi said kurjad kommentaarid. Kõik muutus kui Ibra peaga värava lõi. Möll läks lahti, ma peaks mainima. Kui viimastel sekunditel rootslased viigivärava lõid, hõiskasin isegi rõõmust. Sõbrad olid õnnelikud ja mul tore õhtu. Arvasid, et ma võiks ka nendega meistrite liigat vaadata, aga ma ei tea. Minus vist nii palju entusiasmi ei ole, sest ma leian, et jalgpalli on teinekord väga raske nautida. Samas, põhjust oli ju ka meil tähistada, sest Eesti alistas Andorra.
Jalgpalli vaatasime BMC-s. Meil kõigil on uste kaardid nii, et võin kooli minna ka öösel kui peaks soov tekkima. Koolis siiski magada ei lubata. Igatahes tuleb otsida vaid sobiv ruum, ühendada arvuti projektoriga ja mäng võib alata, sest Internet on kiire ja pilt väga hea kvaliteediga. Teel koju arutasime mängu ja Emil ning Robin leidsid, et on mulle kasulik, et ma üksi ei jaluta kuna tänavatel tähistavad rootslased võivad minuga suures joovastuses midagi teha. Ütlesin, et kui keegi mu nime uurib, siis ma vaevalt erilist kahtlust tekitan. Rääkides kõlan ma ju ka pigem kui soomlane, mis ei olegi teab mis tore, aga mis sellest, sest ühtegi tähistavat rootslast me ei kohanud, mis ei olnud mulle üllatus... Üleüldse oli see ju nali!

Need kaks pilti on tehtud suure ostukeskuse juures, kus mul kord nädalas on kombeks käia kuna seal on lihtsalt kõik olemas. Ülemise pildi nurgast näete ka System Bolageti ikooni, ent seekord ma sinna ei läinud. Millest ma aru ei saa on hoopis see, et miks keegi sinna nurka (ülemisel pildil) ei ole treppi teinud, et kenasti poe uks ette saada. Meeletu tiiru peab tegema (alumisel pildil).

See võib-olla kõlab sadistlikult, ent ma ei ole veel naljakamat hoiatusmärki näinud kui see. Issake, kuidas ma naersin kui seda esimest korda nägin. Küsite miks? No vaadake seda parem-poolset :D. Ei, tegelikult on asi nii, et selline situatsioon on ilmvõimatu, sest lift ei ole esiteks selline (palju kaugemale pikkusesse) ja ma ei suuda ette kujutada, kes nii nagu see koomiksimees, võiks käituda. Riskin enda kordamisega kui lisan, et kui ma siiani olen kohanud liftides soovitatavat inimeste arvu ja tegelikkuses seda kasutanud nõuannet eirates, siis siin on nii, et kui liiga palju inimesi astub lifti, hakkab viimane piiksuma ja ei liigu ei üles ega alla. Parajalt uimane on ka. Enamasti kasutan treppi.

Kõige ülemisel pildil on meie pesutuba, mis on täidetud üksikute sokkidega. Miks nad kaduma lähevad on ilmselt seepärast, et pesumasinate vahel on mingisugune ühendus, mis pesu pesemise ajal valimatult sinu asju teistesse masinatesse viib... ??? Ei :D. Aga ma leidsin oma pesu hulgast 2 kollast sokki, mis võiks ka vabalt mõnele väga pisikesele lapsele kuuluda, mida ma kindlasti ise sinna ei pannud. Vasakul pool on trummelkuivatid, kuid neid ma kasutanud ei ole, sest pesu kuivab ilusti ka toas.

Keskmisel pildil on stiilinäide sellest, kuidas siin pesu pestakse. Üks rätik korraga ja mõni sokk ka sekka. Ei saa aru.
Olen avastanud siin viimaste nädalate jooksul, et esmaspäeva ja laupäeva õhtud on kõige paremad päevad pesu pesemiseks. Julgelt 80 % masinuatest on tühjad. 

Kõige alusmisel pildil on prügi ruum ja kuigi mu kena pildi peal sellist muljet ei jää, siis tegelikult on iga tüüpi prügi jaoks oma konteiner.  Kokku sorteeritakse nelja erinevat tüüpi prügi. Mäletan, kui Eestis hakati rääkima vaid pakendite sorteerimisest, pidid inimesed peaaegu endilt juuksed peast kiskuma. Ei ole keeruline ja mine sa tea. Võib-olla kunagi ei uppugi me selle jama sisse, mida iga päev toodame. 

Et siis sedasi. Liigun ikka rohkem rootslastega ja see on mulle palju andnud. Kui kõrvale jätta minu isekas soov Rootsi keelt iga päev rääkida, siis siiani olen igapäev avastanud, midagi mille üle juurelda nende iseloomu ja olemise juures. Toon ühe näite. Eile kui klubis olime, siis küsiti mu käest, et mitme naisega ma maganud olen? No kena? Küsisin, et kas see on väga oluline ja nad ütlesid, et kõik sõbrad teavad üksteiste vastavat numbrit. Eks ma siis vastasin. Küsiti mu käest veel seda, et kas see on ametlik number. Naersin päris pikalt, sest teema kiskus väga koomiliseks ja lapsikuks mu jaoks, ent sellest hoolimata vastasin jah ja õhtu jätkus nii nagu ikka. Jätab hästi pinnapealse ja kummalise mulje, eks?. Issand, kelle asi see on, aga siin nii on. Kui sa kuskil seltskonnas sees oled, siis jagad kõike kõigiga. Saladusi ei ole. Saladus pole tegelikult  isegi õige sõna. Õigem oleks vist öelda, et iga teema on võrdne nagu siin ikka. Kui eelmine kõrvale jätta, siis jagamisele tulevad ka palju tõsisemad teemad, millega on veidi rakse harjuda eriti seepärast, et nad ei teki ja kao õigetel  ja loogilistel hetkedel. Tunne on umbes selline, et saad kogu õhtu menüü korraga ühel taldrikul kätte ja hakkad siis tasapisi seda kõike sööma ilma nägemata, mille järgi parasjagu haarad. Kui "veab" siis satud kartulit hammustades mingi eriti vürtsika pipra otsa. Teisalt võid ka jahukastet terve õhtu süüa. Vahe  on lihtsalt selles, et tagasi panna midagi ei või. Kui oled nõus rootslasega õhtusööki sööma, siis võtad vastu kõik, mida pakutakse. Kusjuures see ei pruugi üldse kehtida, sest mingit populatsioonipõhist uuringut mul pakkuda pole, ent mulle on selline mulje siin jäänud.
Võtmesõnad on teemad ja juhuslikkus. Järgmine oli näiteks en stor stark, mis on kohalik släng ja iseloomustab igas baaris kõige odavamat vaadist tulevat õlut. Kuna ma vastasin, et ma saan sõnadest aru, aga tähendust ei mõista, siis pidin baarist suisa kolm võtma, ühe endale ja teistele ka. Sedapuhku ei maksnud ma ise, mis oli tore. 

Minu jaoks vahest tähtsaim oli hoopis see, et Robin ütles teel koju, et ta on minus leidnud väga hea sõbra ja ütles, et ma olen väga hea inimene. Ikka hea kuulda ju. Lubasin endale, et jätan ükskord meelde ka selle, kust ta pärit on, sest ta paistis pettunud olevat, et ma seda ei teadnud. Olen sellele tundele temas poolt ja vastu. Poolt sellepärast, et ta on seda tõesti mulle varem öelnud, ent vastu, kuna ma kuulen pea igapäev kellegi uue inimese nime ja sünnikohta/riiki/mis iganes. Selle kõige mäletamine on tõesti väga raske ja mul kipuvad need kohad sassi minema eriti erinevad maakonnad, mis kõlavad nii sarnaselt. Pealegi kui ma küsiksin nende käest oma kodukohta, siis ma ilmselt õiget vastust ei saaks. 

Lõpetan oma siiski pika loo sellega, et hispaanlased, kes kõike koos teevad, käisid koos ka Tallinnas. Meil on väga ilus ja hubane vanalinn nagu nad täna teatasid. Imelik on veidi sellepärast rõõmustada, aga jälle, hea ikka kuulda ju.

PS! siin kuskil on mitu trükiviga, mida ma ei suuda enam üles leida... kõikide muude vigadega võite kõige esimese sissekande juurde pöörduda...

Who's gonna save the world

Tjena!

Ma peaks vist oma sissekandeid ka ise teinekord lugema kuna ükspäev avastasin, et olen oma päevikusse sama päeva kohta kaks sissekannet teinud. Mõlemad olid üsna sarnased, mis tähendab, et kaduva mälu foonil ei ole mul skisofreeniat kujunemas... Aga mis sellest, ühe asja muudan küll ära. Nimelt hakkavad pildid jälle mu tekstide sees ilmuma. Igatahes, mis ma siis viimasel nädalal tegin. Esmaspäeval oli meil rahvusvaheliste farmaatsiaüliõpilastega International Fika. Kahjuks kohale tulid erinevatel põhjustel vaid pooled, kuid eks 

Selline sai siis see Eesti lipu saatus... Need postkaardid olen siis
viimase kuu või kahe jooksul saanud

see oli nende kaotus, sest maja kulul pakuti meile kahte erinevat sööki menüüst ja ühte jooki. Viimane lause kõlab väga totakalt, ent mina võtsin kaks erinevat kooki ohtra vahukoo-rega, millesse nad siin suhkrut ei armasta panna ja tassi kohvi. Osasid ma juba teadsin ja jutustasime niisama tühjast tähjast, farmaatsiast siin ja seal. Teadmiseks teadmatutele, et tulin siia programmiga Nordplus. Algselt põhjamaid ühendav pro-gramm laienes ka Eestile. Tahate teada, miks? Et kindlustada toetuste saamine programmile. Ei mingeid üllaid sõnu ega lilli ega midagi. Oskasin selle peale oma mätta otsast kosta vaid seda, et win-win situation. Üritus toimus imekaunis Pharmeni peosaalis ja kestis meeleolukad 2 tundi mu jaoks kui teatasin, et pean minema. Lubasin Robinile, et kohtume kell 19. Ica (toidupoe kett) juures ja läheme teeme ühe sörgi. Mõnus trenn oli, kuid minu jaoks veidi aeglase kulgemisega, mis ei ole case aasta pärast kuna trenn ei ole, vaat et enam kohe üldse, päevaplaanis. Igatahes sörkisime linnametsas, kuhu olen koguaeg tahtnud sportima minna. Seal tegi Robin mulle ettepaneku ühineda ka nende spordiklubiga (farmaatsiaüliõpilaste spordiklubi nende oma üliõpilasliidu juures, mille liiga ma ka nüüd ise olen. Loodan, et TÜRS-is sellest probleeme ei tule :D). Mis see klubi teeb? Täpselt ei teagi, selles mõttes, et siin kooruvad igapäev mu jaoks mingid uued asjad välja. Kuid esialgu käime me iga neljapäev innebandy-t (saalihokit) mängimas. Neljapäeval oligi esimene kord minu jaoks. Koolimaja, kus mängime, väga kaugel ei asugi. Kõlbab jalutada küll. Küsisin Robinilt, et kas pesemisvõimalus on olemas ja ta vastas, et on, aga keegi ei kasuta, sest siis peavad kõik kõigi järele ootama :D. Kõik tulevad ja lähevad enam vähem ühel ajal ja nii on aus kui kõik pesevad oma kodudes. Ma esimese hooga seda mõttelaadi ei laksa, aga mis seal ikka... Oi, aga piinlikke asju juhtus ikka ka. Ja ma panen need siia kirja vaid sellepärast, et näidata teile, et ükskõik kui väga ma ei püüa, siis mõni asi ei muutu vist kunagi. 

 Igatahes, ega keegi mulle täpselt ei seletanud, mis toimuma hakkab. Tegime väikese soojenduse ja üks hetk heideti kõikide kepid ühte hunnikusse (mina ostsin endale ka, kuid kõige odavama, eirates poemüüja soovitusi võtta ikka see, millel on viimseni lihvitud omaduset ja bla-bla...) ja üks jaotas need jälle rõõmsalt laiali. Minu ette ei sattunud minu oma ja mõtlemata!!! haarasin selle enda kätte ja mõtlesin, et äkki on nii mäng põnevam või võrdsem, kui mingi suvalise kepi saad, aga ei. Meid jaotati nii võistkondadesse. Piinlik, eks :D. Läksin siis oma võistkonna juurde, kuid õnneks olin ma vist ainus, kes täielikult mõistis, miks ma nii sihtpäratult mööda platsi jooksen. Mängisime kolm-kolme vastu ja nii 10 minutit ja siis vahetus üks võistkond. Kokku oli siis kolm võistkonda. Mängu jooksul vahetasid platsil olijad kõrvalseisjad välja ja vastupidi nii, et ikka kõik mängida saaksid - võrdsus on A&O. Ja nii me siis mängisime 2 tundi ja minutid peale. Skoorisin 2 korda, mis on piinlikult vähe, aga algus seegi. Koju jalutades tabasin, et väljas on päris külm. Usun, et too öö olid siin esimesed miinuskraadid. 

 Reedel oli International Gasque, millest mul kahjuks pilte pole, sest ise ei teinud ning neiu, kes tegi ei ole neid mulle veel saatnud. Igatahes Mis see siis endast kujutas. Pidulik õhtusöök, aga Rootsi moodi. Ma ei oska tegelikult seda siia kirja panna nii, et see hea pildi annaks. Küsige seda minu käest siis kui ma tagasi tulen, kuigi ma ei ole ka teab mis jutuvestja, ent nii on parem. Muide läbirääkimised käivad ja tundub, et ajavahemikul 23. dets - 5. jaanuar olen ma isamaa pinnal. Üht-teist üldist saan ikka siia kirja panna. Näiteks hämmastab mind siiani see, kuidas siin asju korraldatakse. Pileteid kontrollis näiteks üks inimene. Issand, meil oli ju 300... Kuna lauda enne ei lastud, kui kõik sees olid, siis ootasime kena tunni garderoobi juures. Pileti sees oli kolmekäiguline õhtusöök. Eelroog, kui lubate oli juustukook, mille juurde käis naps (mingi kange alkohol, mille kohta küsige jälle hiljem). Pearoog oli hirveliha kartulivormiga. Oi, kuidas see suus sulas ja milline tükk. Julgelt minu rusika suurune. Kõrvale pakuti veini. Laual oli veel vesi ja ka õlupudel (mitte mingi odav lurr). Magustoiduks oli juustukook, mis maitses kahjuks nagu keskmine poekraam ja oli eelrooga arvestades veidi inspiratsioonivaene, ent oli OK. Kõrvale pakuti kohvi ja teed kui soovisid ja kohvi kõrvale ka vabalt valitud naps. Võtsin Baileys-e, mille kallasin oma kohvi sisse, et teha kaffegök-i. Võrratult maitses, kindlasti paremini kui see poekook. Õhtu jooksul oli ka mõned esinejad. Esimene koor oli täitsa kena ja kõlas ka hästi. Neile järgnes üks stand-up comedian, mis oli midagi sellist, mida me Eestis, Tartuski oleme kuulnud. Kes, ei tea, siis tegu oli mehega, kes oli väga naljaka ja muheda ütlemisega. Tollele tuli otsa teine koor, aga see jättis väga juhusliku mulje ja jäi veidi hoomamatuks paljudele, sest nad rääkisid segu rootsi ja inglise keelest. Kuulsin ka vene keelt... Lahkusid nad lavalt Prantsuse hümni saatel ja mõni isegi plaksutas. Õhtul oli oma juht ka. Keegi Petri (Soomest), kes tegi nalja ja ütles, et kuskil on teda kutsustud petri tassiks :D. Oeh... 6 punkti 5st annan ma minu vastas istunud neiule Ameerikast, kes ei tahtnud aru saada, miks meil iga roa jaoks eraldi riistad on, samal ajal õllepudelit avajata avades. Muide teinekord mõtlen sellele isegi. Tarbetu ju, rääkimata vee raiskamisest, aga noh ... see on nii teine teema... Ja ka tantsimine ei ole küsimus. Tähendab seal ei olnud mingit tantsupõrandatki :D. Rääkimata sellest, et kord nägi ette, et me istumegi terve õhtu (loe u 5 tundi), mille sisse oli arvatud üks paus. Lõpuks sai veidi tantsida ka ühe bändi saatel, kes mängis ja kõlas jälle hästi, aga rahvariietes, mis mul seljas olid, ma eriti reivida ei soovinud, sest muusika oli seekord Katy Perryst Gagani (ABBA ka). Nagu ma alguses ütlesin, siis detaile ma kirja panema ei hakka... Olen siin seda juba öelnud ka, aga piletid ma samale üritusele teist korda ei ostaks.

 Laupäeval ootas mind ees teine samalaadne üritus, kuhu võiks iga nädal minna. Nimelt tähistab farmaatsiüliõpilaste esindus (eraldi seisev üksus üliõpilasesindustest/nationitest, kuid omab nende funktsioone, mis nimetatutele muidugi ei meeldi, sest ühele erialale on päratult palju kätte antud) 20 aasta täitumist Pharmenis. Minu poolt veidi random otsus osaleda, ent ei kahetse. Saime kokku nende vana maja juures, kus esinaine pidas väikese kõne ning seejärel liikusime kolonnis uue maja poole. Tervituseks pakuti vana maja juures šampust ja mõnusat seltskonda. Ma ei valeta ja ei laima seejuures kui ma ütlen, et nende orkester on kohutav. Igaüks jaurab mingid pilli ja on muidu mõnus. AGA, see ei ole siin üldse tähtis. Palju tähtsam on see, et inimestel on lõbus ja nad saavad oma rõõmu jagada. Vahet pole, mis tasemel. Orkester kaua ei mänginud!

lipukandjad ja uksevalvurid... too tüdruk valges on sellest
orkestrist...

eelroog...

Peosaal; kuidas ma ta nii tühjaks sain? Kindel aeg pausiks - kõik lihtsalt kaovad mõneks kümneks minutiks, kuni magustoidud kohale kantakse...

 Pharmenis vaatasime, kuhu meid parasjagu istuma on pandud ja avastasin rõõmuga, et olen Emili ja Robini lähedal. Ülesehitus oli üsna sama üritusele, mis oli mul eelmine päev. Kolm toidukorda, kuid seekord oli palju rohkem laulmist (laule valib õhtu jooksul spetsiaalne inimene), huvitavaid kõnesid (jah ma saan neist enam-vähem aru) ja üleüldse oli üritus meeleolukam ning isiklikum. Meeldis kindlasti rohkem. Eelroaks oli seekord Austria pärane lõhetort koos eelroa juurde kuuluva kange alkoholi pitsiga, mille õigel ajal ära pead jooma (detailid samad, mis enne ja küsige neid hiljem). Pearoaks ka seekord oli hirve liha ja see oli isegi parem kui too ideaalne päev enne. Meeletu nädalavahetus, ma ütlen. Hirve kõrvale pakuti mees röstitud juurvilju ja kukeseenekastet ning kartulivormi. Magustoiduks oli ei rohkem ega vähem kui pirnisümfoonia vahukoorega, mille kõrvale pakuti Nivole Moscato d' Asti Piemonte-st, mis maitses koos sümfooniaga väga kenasti. Pearoa kõrval oli jälle vein. Sedakorda Serrata Belguardo. Kohvi kõrvale valisin jälle Baileys-e, sest pakutud šokolaadipralineega passis see imekenasti. Seekord ei tundnud üldse, et õhtu oleks veninud, sest koguaeg oli midagi uut ja huvitavat mu jaoks toimumas. Rääkimata meeletult nauditavast seltskonnast ja kenast saalist. Reegleid on palju ja väga raske on järge pidada kui koguaeg ei keskendu. Näiteks ei ole klaase kokku lüües nii, et kõlinaga ja kõigiga korraga, vaid esmalt oma daamile ja siis võõrale ja siis tollele, kes istub sinu vastas ja pärast rüüpamist tuled sama teed tagasi... Samuti miljon asja, mida erinevate laulude ajal tehakse jne jne... aga tohutult põnev, sest ei oleks ealeski arvanud, et nii lähedal kodule võib millegi nii erineva osaks saada.

 Pärast peo ametlikku osa jätkus pidu all pubis. Kuid üleval korrusel alustas mängimist üks väga huvitav punt nimega gammal gubbe

sellised siis nad olid. Siin sai pisut tantsida ka :)

Kuidas need kaks pilti eelnevaga kokku sobivad? Ei sobigi. Kaie palus mul pildistada, kuidas ma koolis sööki soojaks teen. Selliseid tube on siin palju ja see on vist üks pisemaid, aga jäi tol õhtul mulle täpselt tee peale.

Kuremunad...eks Kaie?

Nende kahe pildi mõte on näidata, et sügis on siin juba oma teises pooles mu meelest. Vähemalt kahel ööl on siin juba miinuskraadid olnud. Kui ühel päeval näed puul kollaseid lehti, siis järgmisel on need juba maas. Nii kiiresti tuleb talv peale. Ja alloleva pilve eest lidusin väga kiiresti koju kuna see nägi välja nagu viskaks mitme aasta jagu vett ja jumal teab mida mulle kaela. Vahelduva eduga on ta ka seda teinud viimased 6 tundi, rikkudes ühtlasi ära mu plaani Robiniga jooksma minna. Pole lugu... tuleb teine päev

Kõik selle nädala jooksul ei olnud siiski hästi ja mõneks uudiseks ei ole sa kunagi, ükskõik kui hästi sa ei arva end valmis olevat, valmis...

Kuid lõpetada tahan ma hoopis ühe kõige kentsakama uudisega ja ühtlasi oma pealkirja ajendiga. Euroopa Liidule anti Nobeli rahupreemia. Herregud! Veel totakamat kandidaati annab leida. Issand, ma tõesti mõtlesin, et see on nali. Kõigepealt Obama ja nüüd siis niimoodi... Ma loodan, et tõelised laureaadid end väga solvatuna ei tunne, sest selle auhinna väärtus kukkus nüüd küll kenasti....

Noa laev

Tjenare!

 Ja ei, ma ei ole otsustanud igast rahvusest üliõpilasi vähemalt kaks kokku otsida ja suruda mingi aluse peale, mis sihitult mööda veeteid seikleb ja lõpuks Türgis maabub (Lugesin seda lugu ja kena annus jaburust on sinna sisse põimitud...). Igatahes, tahtsin lihtsalt öelda, et siin on uskumatult palju loomi. Ükspäev kui jooksmas käisin, põrkasin peaaegu hirvega kokku, kes mind vaatas ja siis millei pärast ära lidus. Oravaid näeb siin maal ja puudel ning eile öösel oli eriti kentsakas lugu. Tulin peolt (scrolli lõppu, kui ei kannata!) ja keset teed istus maailma suurim jänes - tõeline mutant mu meelest. Pilti ei jõudnud teha, sest ma ei olnud absoluutselt kaine (lõppu...) ja mu telefon ei tee pimedas kohe üldse pilti või ma ei ole suutnud välku leida :D. Kuna ma siin endiselt ilma ja kõike trotsides käin õhtupimeduses jooksmas, siis metsavahel ikka mõtlen, et kas kohtun karu või muu taolisega... Veel ei ole juhtunud.

Aitab nüüd loomadest...

 Mul oli ju eksam. Õppisin viimased päevad koos rootslaste, Jesperi, Robini ja Mattiga. Pakkumine tuli üsna ootamatult, aga miks mitte. Viimased aastad olen ma ju Õppinud Keit-i ja Mariaga ja kuna meetod mulle sobib, siis äkki ka siin. Motivatsiooni on neil mu meelest rohkem, selles mõttes, et mina olen võimeline päevas mõned tunnid keskenduma, aga nemad ikka hommikust õhtuni... Tõsi, ma alustan palju varem, et mitte seda teha. Kusjuures, ülikool annab siin vabu päevi eksamiks õppimisel. Viimasel päeval kutsuti mind osa võtma ühest traditsioonist, mis sellel väikesel rootsi pundil on. Pizza! Maksis 63 SEK, aga ei mahtunud lauale ja kohv anti tasuta. Tegu oli Kebabi pitsaga ja kuigi vaikimisi ei ole ma siin ühegi hinna õigsusega nõus, siis selle pitsaga võiks keskmine eestlane vast päevagi vastu pidada. Mina kugistasin õhtul spagette... Sõin muidugi selle vaateratta suuruse pitsa ära. Rootslased jätsid enda omadest ikka kena koguse alles ja mitte ei võtnud kaasa, vaid see läks ära viskamisele... 

 Terve õhtu ei õppinud, vaid kuulasin Kristjan Luuki (Hassan), kelle pilakõne lingi panin ka Facebooki. Mõnusalt humoorikas, aga kahjuks muud väärtust teile peale selle, et tal Eesti juured on, pole.

 Kuna eksamihoone asus mu koolist veidi eemal, ent mitte minu poole, siis pidin kell 7.00 teele asuma (6.00 ärkama, mis on siin haruarv, kuna enamus koolipäevi algavad mul ju 10.15 või hiljem). Mis mõttes eksamihoone? (õmblen siia sisse, et teisi keeli õppides ja rääkides kaob igasugune Eesti keele ilu mu keelest - herregud, mis sõnajärjestus ja grammatika, rääkimata kokku-lahku kirjutamisest... olen kirja pannud endale, et kui tagasi tulen, siis teen väikese kiirkursuse emakeeles ka, enne kui uuega alustan :D, aga ma kaldun kõrvale...) Jah, eksamihoone. Kuna siin on see perioodisüsteem, siis pärast esimest kuud (perioodi) on palju õpilasi, kes peavad eksameid kirjutama ja selleks on ju suurt ruumi vaja. Päris kentsakas näeb välja. Nagu spordisaal, umbes kaheksa rea pinkidega, milles igas umbes 40 kohta. Paremal ja vasakul on koht, kuhu oma asjad jätta ja mõlemat poolt valvavad oma inimesed jne jne. Kaks tualetti oli ka ning kui mõlemad kinni, siis andis punane tuli seinal märku, et ära sisene. Selliseid saale on Uppsala peal veel.

 Naljakas oli see, et kõik oli rootsi keeles. Miks? Alfredo ja Pablo küsisid mu käest, et milline meie reida on. B, vastasin ma. Kuidas sa tead? Ühesõnaga, kõik viidad ja muu selline olid ju rootsi keeles, aga mitte kõik seal ei rääkinud ja ei mõistnud rootsi keelt. Rääkimata ka sissejuhatusest, et kuhu oma töö viia ja mis laua juures olla võib. Sellele võiksid nad mu meelest mõelda... Isikutõendamist võtavad nad siin tõsiselt ja ID-kaart pidi kogu aeg nähtaval olema.
 Sellise suure seltskonnaga on muidugi see häda, et koguaeg peab keegi tualetti jooksma ja kurat võtaks, pärast kahte minutit avas keegi mingit kommipakki. Peaaegu, et naljakas oli muidugi tüdruk mu kõrval reas, kes salaja ja vaikselt üritas õuna süüa :D. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest eksamiruumis söömisest. Kangest kohvist muidugi ära ei ütleks, aga seda juues ei ole teistel tunne, et nad on näriliste poodi sattunud. Kulus mul umbes 2 tundi (algas kell 8.00), sest päris kentsakas oli inglise keeles kirjutada. 

 Pärast sain Robiniga kokku ja ka uue kutse osaleda veel ühel nende traditsioonil "Tentafest". Eksami kirjutamise tähistamine! Muide, sobib ka siis, kui eksam ebaõnnestub. Igatahes saime kokku kell 13 ja alustasime õlledega. (Mul on tunne, et see kisub pikaks) Selleks käisin System Bolagetis :D. Kurikuulsas riiklikus viina poes. Lahja alkohol oli seal nii enam vähem ootuspärase hinnaga, aga taevane arm, mida nad vaesekesed viina ja muu taolise kraami eest maksa peavad. Pudel 700 ml vabalt valitud kanget alkoholi on julgelt 30€ kandis. Meeletu! Muidugi tuleb see maksudest, mis iial Eestis ei toimiks. Salaalkoholi hakkaks ilmselt ojadena sisse voolama. Mina suundusin õllede poole (selgitus järgneb) ja olin kenasti segaduses. Oli üht ja teist, aga mitte midagi sellist, mida ma varem joonud olen. Usaldasin oma sakslastest sõpru ja võtsin Norrlands Guld-i. Pidavat hea keskmine ka rootslaste arust olema ja maitses hästi. Milleks mulle õlut? Pole vist elus nii palju õlut endale ostnud, rääkimata selle joomisest :D. Igatahes, mängisime Beer Pongi (kes ei tea, millega on tegu, siis pildid tulevad all pool). Esimese mängu tegime üks-ühele. Kuna ma kaotasin, siis lisaks oma alkoholile pidin kenakese koguse ka vastase allesjäänud alkoholi ära jooma :D. Samal ajal läks muusika valjemaks ja rahulikud rootslased järjest lõbusamaks ja minu kesknärvisüsteemis muudkui tuled kustusid ja kustusid :D. Kui keegi mind hukka hakkab mõistma, siis häbi talle :D. Seejärel proovisin kätt NHL-is, aga kuna ma jäähkoist või xbox360st niikuinii midagi ei jaga ja ka eelmine mäng ei aidanud väga kaasa, siis enamasti oli minu avatar vastu seina või kõhuli jääl. Tegime veel ühe tiiru Beer Pongi. Kuid seekord oli vastasseis Läkemedelsutveckling mot Toksikologi (2-2, vastavalt eksamitele, mis hommikul toimusid). Mina olin esimeses võistkonnas koos Mattiga ja meie võitsime, seega neerud said veidi kergendust. Vaatasin kella ja see näitas 16 ja ma olin kena auru all. Issand, keskpäeval purjus... Muide kui arvate, et mul oli kerge olukorda jälgida oma rootsi keelega, siis eksite. Nn päriselus on ääretult keeruline, eriti kui muusika on väga vali ja inimesed väga meeleolukad. Vahet pole, kõik saavad aru ja on sellestki vaimustuses, mis mul juba olemas on ja see on olnud ka kiirtee nende seltskonda. Häid tuttavaid sain palju!

Ja ei lõppenud nii...

Läksime Pharmenisse (Uppsala Ülikooli farmaatsiaüliõpilaste majasse- tõsine ja armas villa, kui aus olla), kus on kolmapäeviti pubi, et ikka tähistada. Issand, keskpäeval... ja mu rootsi keele vandesõnavara kasvas eksponentsiaalselt. Igatahes, Pharmenis võtsime veel õlut ja ka ühte spetsiaalset shoti Fuling (Koosneb rummist, piimast ja mingist rohelisest joogist, mida õiges järjekorras peab jooma ja kokku segama. Pidavat ka mälu võtma, aga maitses hästi ja mälu jäi ka adekvaatseks, arvan ma ... issand, see polnud ligilähedalegi Spartale :D). Kogu õhtu lõppes kesklinnas ühes kiirtoidu restoranis. Tervislik päev, kas polnud :D. Lõbus aga küll. Kutsuti ka laupäeval Pharmenisse, aga enne üks teine üritus.
 Neljapäeval tähistas osa maailmast kanelbullens dag-i ja ega meiegi siin halvemad polnud. Läksime poodi, ostsime kaks kilo jahu, pärmi ja veel teistki ja kolmandat ning kohtusime kolmandal korrusel, põhjusel, et seal asus mingi tainasegamismasin. Ülimugav! Igatahes kasutasime kahe korruse nelja ahju ja tegime nii umbes 70 või rohkemgi kaneelirulli. Õhtu lõppedes jagasime kõik kenasti üksteise vahel ära nii, et sain paaril järgnevalgi päeval neid süüa. Šhoki omamoodi põhjustas Iina, kes oli väikese rattaavarii teinud. Temaga on kõik korras, kuid too teine tüdruk olevat vist suisa teadvuse kaotanud.
 Reedel oli kolmandal korrusel üks imelik üritus. Nimelt korraldas luftwaffe (sakslased ja austerlased) mingi jägermeistri eksami. 11 shoti 4 minutiga. Saksa keelse laulu saatel, mis (http://www.youtube.com/watch?v=8TqnxfegYhQ&feature=related) mängis ka taustaks. Soovitan videot eriti neile, kes saksa keelt mõistavad. Teised jagavad ka muidugi ilmselt mõtte ära :D. Ja nii nad siis kummutasid seal ja mis kõige hämmastavam, nad kõndisid sealt kõik omal jalal ära. Ühtegi "põtra" ei jäänud maha vedelema. Kummaline, sest seda jooki ikka läks. Samas räägiti, et nad pidavatki omal maal palju jooma. Mina vestlesin enamuse õhtust Marki ja Huan-iga. Viimane on neiu...naine Hiinast, kes siis teeb oma doktorikraadi. Muuhulgas soovitas oma plaanidele truuks jääda, aga teile need vist nii väga ei meeldiks ... Aga, mis sellest praegu.
 Laupäeval läksin siis Pharmenisse. Kord semestris koristavad kõik hoonet nii seest kui väljas ja õhtul tähistatakse seda peoga. Päris meeleolukas oli. Mina olin alguses saunas ja hiljem pesin pubi aknaid. Muide saunas olid ämblikud. Ilmselt palju seda ei kasutata. Korralikult pidi aga kõike tegema küll. Seinade pesust kuni liistude ja muu taoliseni välja. Omal initsiatiivil lõin ka sauna ukse klaasi särama koos kõikide peeglitega, et küsida, mis õhtul saama hakkab. Peeglike, peeglike seinal... Väike lõunasöök oli ka seal bröd med korv - hot dog, kui soovite ja KOHV. Muide,  Robin teatas mulle, et õige mees joob kohvi ilma piima ja suhkruta. Nii see Rootsis käibki. Kukuvad käega vehkima, kui hakkad meestele midagi lisama kohvi sisse. Ma ei tea, maitse asi, aga midagi, mida isegi siin viimasel ajal praktiseerin. Viimased ponnistused ja oligi aeg koju minna riideid vahetama ja õhtuseks peoks valmistuma. Robin tegi veel ettepaneku, et võiksime Timi pool kokku saada, et väike eelpidu maha pidada. Mõeldud, tehtud. Kell 16 olime Timi juures, et veel üks õllemäng üle elada, sedakorda siis mäng nimega "bussijuht". Ma ei hakka siin selle mängu nüansse kirjutama, ent eesmärk nagu ikka, oli õlut juua. See neile maitseb :D. Kell 18 nagu ajakava ette nägi, olime Pharmenis ja meeleolus. Ja heihopsti. Kõigile tervituseks õlu või siider, mis aga paremini passib. Alustati viktoriiniga ja kuigi nad olid mures koguaeg, kas ma ikka aru saan, siis minu mure oli see, et ma ei teadnud õigeid vastuseid ja ilmselt on mul hommikul peavalu.
 Enne pidu oli vähem või rohkem pidulik õhtusöök. Päris huvitav kõrvalt jälgijale. Ahjaa... kõigile anti kahepeale pudel veini. Marki ma ei hakka isegi meenutama, ent polegi väga tähtis, sest Tim äris meie veinid õlle eest maha. Kahjumiga, mu meelest, ent kui sulle midagi ei maitse, siis sa vist väga ei hooli. Ei tea, ei hoolinud eriti ka. Söögiks oli riis ääretult terava kanakastmega ja magustoiduks kladdkaka (rootsi mudakook). Lihtne ja maitsev ja sisulisel puhas šokolaad :D. Laulda meeldib ka rootslastele ja nagu me Teeduga täna tõdesime, siis põhjamaalastele vist üleüldse. Nägi see välja umbes nii, et söögi ajal hakkasid kõik järsku rusikatega vastu lauda lööma kuni keegi püsti tõusis ja laulu valis, pühendades selle vastaslauas istuvale vastassoost esindajale. Täitsa toredad laulud olid. Muuhulgas lauldi ka näiteks krambambulit. Kõige kentsakam mu jaoks oli see, kuidas rootslased on omale paroodia teinud kommarite katjuušast. Üsna provokatiivne lugu, ma pean mainima, sest lauldi ka vaesest Olof Palmest, kes maha langes ja enam ei tõusnud (Peaminister, kelle mõrvari isiksus pole siiani kindlaks tehtud). Ja nii ta läks, kuni oli aeg alla pubisse minna ja tantsida ja teha mida iganes, et tähistada edukalt maja koristamist. Jõudsin õhtu jooksul sauna ka ja oli veidi kurb vaadata, kuidas seal jälle mingid topsid ja rämps vedeles. Kraade oli 65 ja jututeemad täiskasvanutele. Leili nad ei viska ja mõni istub alumisel lavalgi... Maitse asi, peaasi, et nauditakse.
 Olin siin ja seal ja sain jällegi paljude toredate inimestega tuttavaks. Ühel hetkel mõtlesin, et olen ikka liiga palju joonud, sest üks neiu rääkis eesti keelt. Aga tegelikult polnud alkoholil asjaga mingit pistmist, sest neiu rääkiski eesti keelt. Tal olevat kirjasõber Tartus ja viimane on talle mõned fraasid ära õpetanud, aga segadust tekitas minus see, kui õigesti ta need konteksti sobitas. Aitasin tema kirjasõbra postitusi Facebookis ka rootsi keelde tõlkida.
 Sain jälle kiita, et ikka nii tubli ja muu selline, et nii lühikest aega Rootsis ja muudkui saan aru, mis toimub. Ise end väga tubliks ei pea, aga pingutan küll selle nimel, et paremaks saada.
 Sel korral ma kesklinna ei läinudki rämpstoitu sööma. Ma olin nii läbi, et otsustasin koju jalutada. Ja hea, et seda tegin, muidu ei oleks ma näinud, seda mutantjänest, kes mind tänast postitust innustas kirjutama :D..

Ni är alltid välkomna tillbaka hit!

Ei, ma ei joonud neid kõiki üksi ära :D 

kanelbullar...

Kanelbullar... üks kahest potist, kus tainas kerkis, Shauna ütles tainast rullides, et ideaalne...

Mõni valmis, mõni alles ootamas ahju 250 kraadiga

Pharmen...

...

Kladdkaka ... Ma ei tea, kas jutu sees mainisin, aga Mark küpsetas selle samal ajal kui kaneelirulle tegime

Beer Pong - pead pallikese vastase topsi saama ja kui õnnestub, siis vastane joob selle tühjaks. Kui sul õnnestub kõikidesse vastase topsidesse saada enne kui tema sinu omadesse, siis joob ta ka sinu alles jäänud täis topsid ära... Maru!

Kaneelirullidest panin sada pilti kuna tahtsin, et iga viimne oleks esindatud, sest kõik maitsesid võrdselt hästi ja muide osad pildid on mu telefonist, nii et kunagi võib juhtuda, et ma ei olegi enam tehnikaga väga võõras...

Vabandust, et nii pikk tuli!

Musi ja kalli!