Laupäeva öö

Tjena!

 Seekord pikka lugu ei tule, et teile vahelduse mõttes ka puhkust anda. Olen otsustanud lihtsalt veidi telefonis tuhnida ja vaadata, mida ma pildistanud olen. 

Sellel puul pole enam ammu lehti. Minu meelest kukkusid need juba järgmisel päeval maha nagu siin kombeks. Igatahes on see puu muu kooliteel... Ja miks ma seda räägin? Mulle ei meeldi sügis... ei siin ega seal ... Ootan juba külma, uskuge või ei

No ma ei tea... Kusjuures, sellel kujul on veel mingigi mõte mu jaoks ent paar sammu tagasi on mingi veider  nurgeline rajatis, mis jätab väga abstraktse mulje... Asetsevad need linnapargis, kuid mis sai ajendiks ja kas nad omavahel ka seotud on? 

Vahetult enne jalka mängu tahvlile tehtud joonis...

Sellel pildil on natuke pikem lugu. Kõigepealt see, et minu meelest on see ääretult naljakas ja selle autoriks on Emil. Kahju on ainult sellest, et neile, kes igapäev laboris oma aega ei veeda, ei pruugi see millegi väga geniaalse muljet jätta. See selleks... Otsustasin esmaspäeval Robiniga ühineda ja jalgpalli vaadata. Ei teadnudki täpselt, kes ja kus, aga seltskond on mu meelest tähtsam. Mängisis Rootsi ja Saksamaa. Kes ei näinud, siis esimene poolaeg ei olnud paljulubav. Rootsi jäi ju suisa 4:0 kaotusseisu. Kurbus valitses mu heade sõprade silmis ja Facebookigi said kurjad kommentaarid. Kõik muutus kui Ibra peaga värava lõi. Möll läks lahti, ma peaks mainima. Kui viimastel sekunditel rootslased viigivärava lõid, hõiskasin isegi rõõmust. Sõbrad olid õnnelikud ja mul tore õhtu. Arvasid, et ma võiks ka nendega meistrite liigat vaadata, aga ma ei tea. Minus vist nii palju entusiasmi ei ole, sest ma leian, et jalgpalli on teinekord väga raske nautida. Samas, põhjust oli ju ka meil tähistada, sest Eesti alistas Andorra.
Jalgpalli vaatasime BMC-s. Meil kõigil on uste kaardid nii, et võin kooli minna ka öösel kui peaks soov tekkima. Koolis siiski magada ei lubata. Igatahes tuleb otsida vaid sobiv ruum, ühendada arvuti projektoriga ja mäng võib alata, sest Internet on kiire ja pilt väga hea kvaliteediga. Teel koju arutasime mängu ja Emil ning Robin leidsid, et on mulle kasulik, et ma üksi ei jaluta kuna tänavatel tähistavad rootslased võivad minuga suures joovastuses midagi teha. Ütlesin, et kui keegi mu nime uurib, siis ma vaevalt erilist kahtlust tekitan. Rääkides kõlan ma ju ka pigem kui soomlane, mis ei olegi teab mis tore, aga mis sellest, sest ühtegi tähistavat rootslast me ei kohanud, mis ei olnud mulle üllatus... Üleüldse oli see ju nali!

Need kaks pilti on tehtud suure ostukeskuse juures, kus mul kord nädalas on kombeks käia kuna seal on lihtsalt kõik olemas. Ülemise pildi nurgast näete ka System Bolageti ikooni, ent seekord ma sinna ei läinud. Millest ma aru ei saa on hoopis see, et miks keegi sinna nurka (ülemisel pildil) ei ole treppi teinud, et kenasti poe uks ette saada. Meeletu tiiru peab tegema (alumisel pildil).

See võib-olla kõlab sadistlikult, ent ma ei ole veel naljakamat hoiatusmärki näinud kui see. Issake, kuidas ma naersin kui seda esimest korda nägin. Küsite miks? No vaadake seda parem-poolset :D. Ei, tegelikult on asi nii, et selline situatsioon on ilmvõimatu, sest lift ei ole esiteks selline (palju kaugemale pikkusesse) ja ma ei suuda ette kujutada, kes nii nagu see koomiksimees, võiks käituda. Riskin enda kordamisega kui lisan, et kui ma siiani olen kohanud liftides soovitatavat inimeste arvu ja tegelikkuses seda kasutanud nõuannet eirates, siis siin on nii, et kui liiga palju inimesi astub lifti, hakkab viimane piiksuma ja ei liigu ei üles ega alla. Parajalt uimane on ka. Enamasti kasutan treppi.

Kõige ülemisel pildil on meie pesutuba, mis on täidetud üksikute sokkidega. Miks nad kaduma lähevad on ilmselt seepärast, et pesumasinate vahel on mingisugune ühendus, mis pesu pesemise ajal valimatult sinu asju teistesse masinatesse viib... ??? Ei :D. Aga ma leidsin oma pesu hulgast 2 kollast sokki, mis võiks ka vabalt mõnele väga pisikesele lapsele kuuluda, mida ma kindlasti ise sinna ei pannud. Vasakul pool on trummelkuivatid, kuid neid ma kasutanud ei ole, sest pesu kuivab ilusti ka toas.

Keskmisel pildil on stiilinäide sellest, kuidas siin pesu pestakse. Üks rätik korraga ja mõni sokk ka sekka. Ei saa aru.
Olen avastanud siin viimaste nädalate jooksul, et esmaspäeva ja laupäeva õhtud on kõige paremad päevad pesu pesemiseks. Julgelt 80 % masinuatest on tühjad. 

Kõige alusmisel pildil on prügi ruum ja kuigi mu kena pildi peal sellist muljet ei jää, siis tegelikult on iga tüüpi prügi jaoks oma konteiner.  Kokku sorteeritakse nelja erinevat tüüpi prügi. Mäletan, kui Eestis hakati rääkima vaid pakendite sorteerimisest, pidid inimesed peaaegu endilt juuksed peast kiskuma. Ei ole keeruline ja mine sa tea. Võib-olla kunagi ei uppugi me selle jama sisse, mida iga päev toodame. 

Et siis sedasi. Liigun ikka rohkem rootslastega ja see on mulle palju andnud. Kui kõrvale jätta minu isekas soov Rootsi keelt iga päev rääkida, siis siiani olen igapäev avastanud, midagi mille üle juurelda nende iseloomu ja olemise juures. Toon ühe näite. Eile kui klubis olime, siis küsiti mu käest, et mitme naisega ma maganud olen? No kena? Küsisin, et kas see on väga oluline ja nad ütlesid, et kõik sõbrad teavad üksteiste vastavat numbrit. Eks ma siis vastasin. Küsiti mu käest veel seda, et kas see on ametlik number. Naersin päris pikalt, sest teema kiskus väga koomiliseks ja lapsikuks mu jaoks, ent sellest hoolimata vastasin jah ja õhtu jätkus nii nagu ikka. Jätab hästi pinnapealse ja kummalise mulje, eks?. Issand, kelle asi see on, aga siin nii on. Kui sa kuskil seltskonnas sees oled, siis jagad kõike kõigiga. Saladusi ei ole. Saladus pole tegelikult  isegi õige sõna. Õigem oleks vist öelda, et iga teema on võrdne nagu siin ikka. Kui eelmine kõrvale jätta, siis jagamisele tulevad ka palju tõsisemad teemad, millega on veidi rakse harjuda eriti seepärast, et nad ei teki ja kao õigetel  ja loogilistel hetkedel. Tunne on umbes selline, et saad kogu õhtu menüü korraga ühel taldrikul kätte ja hakkad siis tasapisi seda kõike sööma ilma nägemata, mille järgi parasjagu haarad. Kui "veab" siis satud kartulit hammustades mingi eriti vürtsika pipra otsa. Teisalt võid ka jahukastet terve õhtu süüa. Vahe  on lihtsalt selles, et tagasi panna midagi ei või. Kui oled nõus rootslasega õhtusööki sööma, siis võtad vastu kõik, mida pakutakse. Kusjuures see ei pruugi üldse kehtida, sest mingit populatsioonipõhist uuringut mul pakkuda pole, ent mulle on selline mulje siin jäänud.
Võtmesõnad on teemad ja juhuslikkus. Järgmine oli näiteks en stor stark, mis on kohalik släng ja iseloomustab igas baaris kõige odavamat vaadist tulevat õlut. Kuna ma vastasin, et ma saan sõnadest aru, aga tähendust ei mõista, siis pidin baarist suisa kolm võtma, ühe endale ja teistele ka. Sedapuhku ei maksnud ma ise, mis oli tore. 

Minu jaoks vahest tähtsaim oli hoopis see, et Robin ütles teel koju, et ta on minus leidnud väga hea sõbra ja ütles, et ma olen väga hea inimene. Ikka hea kuulda ju. Lubasin endale, et jätan ükskord meelde ka selle, kust ta pärit on, sest ta paistis pettunud olevat, et ma seda ei teadnud. Olen sellele tundele temas poolt ja vastu. Poolt sellepärast, et ta on seda tõesti mulle varem öelnud, ent vastu, kuna ma kuulen pea igapäev kellegi uue inimese nime ja sünnikohta/riiki/mis iganes. Selle kõige mäletamine on tõesti väga raske ja mul kipuvad need kohad sassi minema eriti erinevad maakonnad, mis kõlavad nii sarnaselt. Pealegi kui ma küsiksin nende käest oma kodukohta, siis ma ilmselt õiget vastust ei saaks. 

Lõpetan oma siiski pika loo sellega, et hispaanlased, kes kõike koos teevad, käisid koos ka Tallinnas. Meil on väga ilus ja hubane vanalinn nagu nad täna teatasid. Imelik on veidi sellepärast rõõmustada, aga jälle, hea ikka kuulda ju.

PS! siin kuskil on mitu trükiviga, mida ma ei suuda enam üles leida... kõikide muude vigadega võite kõige esimese sissekande juurde pöörduda...