Så är det...

Hejsan!

Jõulud lähenevad meeletu kiirusega ja varsti on aeg kokkuvõtteid tegema hakata ja järgmiseks aastaks uusi lubadusi anda. Kas siis neid, mis see aasta täitmata või muid mõnest kaotatud kihlveost. 

See nädalavahetus oli minu jaoks üks tähtsamaid. Võtsin juba siia tulles plaaniks, et otsin üles sugulased, kelle olemasolust ma ühtteist teadsin, kuid sellega minu teadmised ka piirdusid. Kasutades Internetti ja isalt saadud andmeid, sain aadressi, kuhu siis otsustasin kirjutada, et kes olen ja miks kirjutan. Sain ootamatult kiiresti vastuse ja ka foto, millel ma ise kaheksa aasta vanuselt peal olen. Rohkem mul tõendusmaterjali vaja polnud. Olin leidnud õiged inimesed. Pärast seda oleme kirjutanud kuni pakkusin välja, et novembris võiksin neile külla sõita. Muidugi sain jaatava vastuse.
Reede varahommikul asusingi teele. Stockholmis oli lühike peatus ja perroonilt järgmisele jalutades mõtlesin, et küll on ikka hea lõpuks sellest rutiinist välja saada. Kõlab veidi tänamatult, arvestades seda, et ma olen ju ikkagi teises riigis ja nii, aga nii ma mõtlesin.
Soe kohv oli termosega kaasas ja hea uni ei lubanud end kaua oodata. Ärkasin veidi enne Karlstadi ja üsna pea olingi kohal. Karlstad on Tartu mastaapidega linn, elanike arvu ja suuruse poolest. Tõsi ma väga palju linna peale ei jõudnudki, kuid natuke ikka.

Raehoone

Kontseti- ja Konverentsikeskus (allikas Internet)

Mõlemad pildid Internetist

Linna vanim kivist sild. Kunagi autodele mõeldud sillal võivad nüüd inimesed jalutada kui just bussile ette ei jää, sest neil on lubatud sillast üle sõita. Õhtupimeduses peaks lisaks nähtavale valgustusele olema ka iga kaar mingi sinisega valgustatud, kuid minu seal oldud aja jooksul olid need sinised lambid kustunud. Linnas on ka ülikool, kus muuhulgas saab õppida sotsiaaltööd, äri ja IT-d. Sümpaatne väikelinn armsa vaksali ja väikeste veekogudega, mis linna südamesse kõikvõimalikel viisidel sopistuvad.
Mind võttis vastu minu vanaisa onutütar Ingrid. Mina teda ära ei tundnud, kuid tema minu tundis ja pärast põgusat tervitust asusimegi teele. Ei teadnud, mida öelda ja istusin veidi kohmetult kui bussiga Ingridi kodu poole sõitsime. Lõpuks otsustasin ilma kiita ja sealt maalt algas ka vestlus. Ingrid on Karsltadis omamoodi kuulsus kuna aasta tagasi augustis leidis ta oma rõdult 3 meetrise boamao, kelle päritolu on siiani selgusetu. Mitmed kohalikud ja ka välismaised ajalehed käisid intervjuud küsimas või helistasid ja uurisid, et kuidas ja mis... Uskumate lugu igatahes, sest kes oleks eales seda osanud arvata. Sama hästi võiks ju hommikul mul karu köögis olla. Vaatasime pilte ja ta rääkis oma külaskäikudest Eestisse. Kuulasime taustaks Eesti muusikat ja rääkisime veel suurest ja väikesest. Käisime ka kohalikus kirikuaias ja peab tunnistama, et ma ei teadnud, et ka moslemite hauakivid peavad olema Meka poole suunatud. Väga iseloomulikud olid nende hauakividel veel väikesed valged tuvid.
Õhtul otsustasime vaadata filme Eesti-rootslastest ja sellest, mis sai neist, kes jäid maha. Vaatasime ka filme metsavendadest ja ühest omapärasest majast Tallinna südames aadressil Tatari 21 B. Igale filmile järgnes põnev arutelu.
Laupäeval olime külla kutsutud mõne minuti jalutuskäigu kaugusele elavale Leidale, kes Eestist põgenedes oli 4 aastane. Tema Eesti keel oli kohati nii hea, et ma unustasin ära, kus ma olin. Teised oskavad ka natukene ja saavad väga hästi aru. Uskumatu kui mõelda, et Leida (too 4 aastane) tuli siia ju ilma milletagi ja nüüd elab väga kenas ja suures korteris ning tal on 4 last ja 11 lapselast. Õhtuse programmi pakkusin mina ja vaatasime Tarbatu 60. juubelikontserti. Keegi magama ei jäänud, kuigi veidi tundsin piinlikkust küll, sest kole palju on ju tegelikult Eesti keelset juttu tantsude vahele põimitud, mida on väga raske tõlkida. Samas tantsud avaldasid muljet ja kiideti. Laual oli Eesti leib ja õlu, mis ju sobisid imekenasti.
Pühapäeval käisime Ingridi õe Louise ja tema abikaase Söreni haagissuvilat ja sealset ümbrust vaatamas.

Igal haagissuvilal on seal pargis oma väike aiake ja suvel pidavat täitsa tore olema. Minu jaoks tundus seal natuke liiga palju ja tihedalt neid autosid. Pole ju suurem asi puhkus või nii, aga samas on lähedal imekenad rannad, jooksurajad ja muud sportimisvõimalused. Kusjuures leidus väga palju ratastoolisõbralikke teid ja viimaste kasutajatele mõeldud abivahendeid vette minemiseks ja päevitamiseks. Ja kui sa oled ikka veel nagu mina, kellele haagissuvila on kuskil väikese seltskonnaga ja metsa sees, siis viimastel on ju rattad ka all. Tõsi, kui seal oled endale maja soetanud, siis on raskem põgeneda. Kuulsin ka seda, et mõned pidid seal aastaringselt elama ja ka Norrast pidid nii mõnedki sinna olema sõitnud kuna Rootsis on ju nende jaoks odav elada.

Internetist

Käisime vaatamas ka veel ujuvaid maju. Just just! Turvaline ja lihtne kodu koos paadikohaga. Suvel saad otse voodist vette hüpata ja talvel mine või vannitoast uisutama. 13...14 000 SEK-i eest kuus on see sinu, kui huvi pakub. Omalt poolt lisaks, et toad olid üsna pisikesed ja laste ja joogilembeste sõpradega tuleb ka ilmselt probleeme ent miks mitte. Kliima ju soojeneb ja veetase koguaeg tõuseb. Mine tea, millal me kõik nii õõtsume ja ARK PRKs ümber nimetame Või mis teie arvate?
Mul oli seal uskumatult tore ja mind võeti väga hästi vastu. Sain palju oma olemasolevate sugulaste ja ka olnud esiisade kohta teada. Mind kutsuti tagasi ja kavatsen kindlasti seda millalgi teha ka. Kusjuures ka sõber lubati kaasa võtta nii et ...
Koju tulles avastasin, et mu tassi kõrv oli katki, aga kuna see ei kuulnud ka varem, siis pole ju miskit kadunud. Siiski oleks mulle meeldinud leida väike kiri vabandusega või nt uus tass, aga noh. Nõud olid ka kõik mustad ja ei teagi täpselt miks, pesin kõik ära. Ilmselt tuli see positiivsest energiast, mida nädalavahetuselt sain.

Teil on ilus keel

Tjena allihopa!

Nagu keegi Seitsmes Kuningriigis ütles, siis puudel ei peaks võib-olla nägusid olema... Teine päev kui samast puust mööda kõndisin, siis nägu enam polnudki, kuid õnneks oli mu pilt sellest, mis kinnitas, et ma kõike siiski endale ette ei kujuta.

Ma muide vist ei rõhuta piisavalt kui ilus on see linna tegelikult kuhu ma tulnud olen. 

Ja õnneks sellel puul polegi..

Ja ma ei kavatse selle mõistatusega enam kauem jätkata. Igatahes leidub siin igasuguseid põnevaid asju ja teinekord on kahju kui neist lihtsalt mööda olen sunnitud jalutama. Möödunud nädal oli  rahulik ja neljapäeval saalihokis tundsin ennast väga ikka väga saamatult. Lõin haledad 2 väravat ja üks neist läks suisa enda meeskonna võrku. Hoolimata Jesperi kiitvatest ja julgustavatest sõnadest mängisin ma halvasti ja enam vähem tean ka, mis mul valesti on, ent kas mul selles osas parandamiseks tahtmist on?

Reedel saabus siia mu poole esimene külaline Eestist. Ühtlasi tähendab see seda, et järgmine saab maksimaalselt teine aga mitte vähemoodatud olla. Andke lihtsalt aegsasti teada kui mõte reaalsuseni jõuab. Ahjaa... Inksu tuli siia!

Reede õhtuke kutsuti meid õhtusöögile Korskyrkan-isse. Tegu oli tulevasest Tänupühast inspireeritud õhtusöögiga veidikese religioosse marinaadiga. Tänupüha, see on ju kalkunisöömine. Tubli Stig, oled nagu ameeriklased praegu (Hanna andmetel, kes on Rootsi/Ameerika taustaga), kes selle päeva tegeliku tähenduse on ära unustanud. Nüüd tean veidi rohkem ja olen tänulik palju rohkema eest kui oma tänupüha-käele kirja panin (küsige kunagi hiljem). Mille eest teie tänulikud olete?

Üritusele jäime küll 40 minutit hiljaks, ent midagi kaduma ei läinud ja sain elus esimest korda magusat kartulitki proovida. Üldiselt oli üsna vaba kavaga õhtu. Natuke lauldi ja oli ka üks etendus. Üks mees pidas väikese kõne Tänupühadest ja tema on kõige muu hulga tänulik selle eest, et tal on side jumalaga. Väga sümpaatselt rääkis kuni jõudis selleni, et neil, kel seda sidet pole, oleks justkui miski väga suur elust puud. See oli veidi ebaõiglane, aga ei hakka selle ümber rohkem keerutama. Tagasi Flogstasse otsustasime jalutada.

Laupäeval oli plaanis linna vaadata. Alustasime mu koolist ja liikusime vaikselt kesklinna poole. Käisime mu nation-iski söömas. Kogu päeva teine poolgi möödus linna vaadates alates lossist kuni ülikooli peahooneni välja. 

Kõik tahavad ju üle tee minna..

Leidsime ühe imearmsa väikese poekese ka, kus müüakse kõikvõimalikku. Nt 5 SEK-i eest on võimalik osta kaduv päkapikk. Teine oli nimelt nii pisike, et kaob kindlasti. Poodi sisenesin tegelikult tänu Kaiele ja mul on väga hea meel, et seda tegi, sest leidsin omale kunstniku, kes väga meeldib. 

Laila Wikström

Vihjeks 2 ja 3, et Eestis peatun alati Epp-Maria tööde juures ja kes mu mehelikkuses kahtleb siis kedagi andekamat kui Luis Royo ei ole ma veel näinud. Sinna poodi lähen ka kindlasti tagasi. Viimane peatus meie 6 tunnisel jalutuskäigul (miinus lõuna) oli toomkirik. Kuna esimese hooga me missa tõttu, kuhu me ei plaaninud minna, sisse ei saanud, siis otsustasin Inksule näidata 5. sajandist päris piiblit, mille rootslased Prahast varastasid (tõsi, kes teab, kuidas see sinnagi sai). Eksponeeritakse seda ülikooli raamatukogus Carolina Rediviva, mis on välimuselt palju  majesteetlikum kui meie oma. Toomkiriku kõrval on väiksem kirik ka ja hea, et ettevaatlikult piilusin, sest keegi oli seal vist "jah" sõna ütlemas. Mõtlesime veel, et äkki oleks pidanud sisse jooksma ja "eeeeiiiiiiiiiiiiiii" karjuma...Ei teinud seda! Küll aga saime lõpuks toomikirkusse, kus veetsime viivu või kaks. Väga soe oli.

Plaanisime ka kinno minna, kuid otsustasime selle pühapäevale jätta. Olin Flogsta karjegi unustanud. Seda kuuleb ikka harvem ja harvem, kuid ei suutnud see ka Inksule muljet avaldada.

Kanelbullar ehk küpsetamine pühapäeva hommikul... Andsime Andre-le esimesena proovida  ja talle maitses. Muide kui keegi räägib pilgust, mis lastel silmis on, kui nad midagi väga ootavad ja soovivad, siis just temal oli see silmis kui ütlesin, et võta teine veel... Meil on ju mitu. Andre muidu laps ei ole ja 3 aasta pärast saab temas hoopis minu ametivend

Enne kui kinno läksime, siis laulsime Elinile sünnipäeva laulu, mille peale ta ütles, et meil on nii ilus keel. Aitäh! Meie ise mõtlesime, et mida enne "Õnne soovime sul" lauldi. 

Filmivalikus jäi pinnale mitu, kuid otsustasime Arbitraaži kasuks Richard Gere-iga peaosas. Väärt kindlasti rohkem kui IMDB kodulehel olev 6,8. Soovitan neile, kes vajavad abi roosade prillide eest võtmisel. Päris lootusetu film siiski polnud. Miks? Seda peate juba ise vaatama...

Seejärel suundusime öise Uppsala peale. 2. novembrist kuni 2. detsembrini on siin üles seatud 15 erinevat valgusinstallatsiooni, mis inimesi linnaga ka õhtul tutvuma kutsuvad. Pakuks siiagi väikese valiku.

Raehoone

Igal teol on oma tagajärg... paneelil nuppe vajutades on võimalik mõni lihtne viiski ära mängida ..

Uppsala Kontserti-ja Kultuurikeskus.. siin oli eesmärk rõhutada maja põnevat arhitektuuri. Plaanin siia kunagi päriselt ka tulla.

Värvide dünaamiline mäng... ei olnud palju värve ja dünaamika tähendas ka sinise  ja rohelise vaheldumist, kuid idee oli ilus. Tervitada neid, kes tulevad ja soovida "head reisi" neile, kes lähevad ...

Sireenid Islandi sillalt... Kuna ma meremees ei ole, siis tahet nende juurde minna minus ei tekkinud. Võib-olla ei olegi see päris juhuslik, et mulle "Dollari lugu" ei sümpatiseeri. 

Kes on pildil?

Selle installatsiooni eesmärk oli tähelepanu tõmmata traditsioonile, lukustada taba silla mõne detaili külge... Ise oleme sellel sillal

Gustavianum...Vanim ülikooli hoone ja ühtlasi seepärast ka valgustatud, et  tema tähtsust rõhutada. 

Kusjuures, kasutatud on loodusõbralikke valgustuslahendusi ja ääretult põnev ettevõtmine. Ei pea mitte toas istuma, kui päike kell 15.30 loojub. Minge teiegi pärast sissekande lugemist jalutama, sest mine tea, mis või kes ei ole pimedas see, mis ta on päeval. Samamoodi nagu me ei ole täna need, kes me oleme homme...

Oh keeruta, lennuta...

Hejsan!

Möödaunud on esimene peaaegu vaba nädal ja kui aus olla siis tundub, et aeg läheb kiiremini siis kui otseselt midagi tegema pea. Kui nüüd selle klišee juurest edasi liikuda, siis tegelikult teha on küll, aga aeg on põikpäine ja ööpäevas on endiselt 24 tundi, ükskõik, mida ma siin selle numbri suurendamiseks ei tee.

Vanadest võlgadest tahaks presenteerida oma möödunud halloweeni kostüümi "juurviljad ohtra dipikastmega" 

Pildi ja kostüümi autor: Robin Svensson, mütsiga võib iseenesest ka nt Jõgevale minna :) (tervitused Mannile ja Liinale) 

Ja et teile Facebooki postitustest muljet ei jääks, et mul Rootsi keelega üldse probleeme pole, siis kirjutan siia ühe loo, mis juhtus üksjagu nädalaid tagasi. Nimelt sõna rolig tähendab lõbus, rõõmus jne. Kui kasutada lausekonstruktsiooni: "Du ser alltid rolig ut", siis võiks see umbes tähendada, et sa oled alati nii rõõmsameelne. Aga ei. Ühel õhtul mõtlesin siis, et teen ühele tüdrukule komplimendi tolle fraasiga. Mitte et ma neid ette planeerin, rohkem ikka tuli tunne, et peaks ütlema ja ütlesingi, aga sain vastuseks sellise ebakindla pilgu. Miks? Antud sõna sellises kontekstis saab peaaegu uue tähenduse. Nimelt ütlesin ma tollele neiule, et sa näed välja nagu kloun. Milline ämber eks? Kõik said muidugi aru ja me saame endiselt väga hästi läbi, hoolimata sellest, et ma teda ju sisuliselt solvasin. 

Novembris saangi rohkem keelele keskenduda ja jumal teab, et mul on seda vaja, sest järgmine aine ongi ju Rootsi keeles, mis tundub endiselt veidi liigenesekindel ettevõtmine, aga eks see sama aeg, mis üksluiselt edasi liigub ning millest ma enne rääkisin, näitab.

Nüüd olen nii palju kolmapäeviti Pharmeni pubis käinud, et millekski muuks kui traditsiooniks seda kutsuda ei saagi. Seekord mängisime vahelduse mõttes ka piljardit ja lauatennist Mattiga, Robini ja Emili vastu. Teine võistkond võitis ja Robinile meeldib võita hirmuäratavalt palju. Kuigi ma vist ei ole õige inimene, kes siin selle üle kurdab. Vaatasime ka Meistrite Liigat ja kahjuks ei suutnud ma mängu lõpuni aru saada, mis on selle teise võistkonna nimi, kes Chelsea vastu mängis, sest samal sekundil kui mulle seda öeldi, see ka ununes. Võiks isegi öelda, et see ei jõudnud mulle kohale ja mul ei olnud mahti küsida veel üks kord. Chelsea võitis ja Robini reaktsiooni vaadates, võib vist järeldada, et see oli talle tähtis. Kirg, millega ta toda mängu vaatas, on uskumatu. Ma peaks kõva raha alla panema, et jalgpall mulle niipalju korda läheks. Külla aga läheb mulle Robin korda ja tore ju kui tal hästi läheb.

Esimese hooga ei julenud Pharmenisse minnagi kui seda nägin...

Reedel olin jälle tööl ja seekord sujus juba paremini ning ma ei tundnud nagu ma oleks koguaeg kellelgi jalus. Sain isegi veini valamisega nii hakkama, et seda kellelegi peale ei valanud. Kuna mul õhtu enne oli Skype-date varase hommikuni ning tollelt tööpäevalt jõudsin koju poole nelja kandis, siis ilma pikemalt mõtlemata lülitasin äratuskella kohe välja, sest järgmisel päeval toimuvale ballile ei tahtnud ma mitte magama minna.

Kella poole nelja paiku kogunesime Pharmeni juurde, et väike sissejuhtaus  Farmatseutide Sügisballile 2012 teha. Mind külvati kiidusõnadega üle, sest kui rahvatantsuga ükski normaalne Rootsi noor ei tegele, siis rahvariided on kõrgelt hinnatud ja lugupeetud ja need mul ju seljas ka olid. Ühine rongkäik Värmalndsi jäi kahjuks ära, sest vihma hakkas sadama, ent see ei vähendanud ülevat meeleolu ja põnevust, mid Pharmenis balliootuses valitses. On ju teine üks pidulikemaid üritusi, mida farmaatsiaüliõpilased siin korraldavad. 

Robin ja tema imearmas ja tore tüdruksõber Johanna

Paremal rahvariided Dalarnast

Enne balli ametlikku algust sai muljetada siin ja seal ning iseenesestmõistetavalt otsisin rahva seest välja teisedki, kel rahvariided seljas olid, et ikka uurida kust ja kuidas. Esimene pool õhtust koosnes 4-käigulise õhtusöögist, kõnedest ja laulmisest. Kahjuks ma kõnedest väga palju aru ei saanud, sest ma istusin saali kõige kaugemas nurgas ja lihtsalt ei kuulnud. Inimesi, kellega ma koos istusin, ma ka varem ei tundnud, ent toredad olid nad sellegi poolest. Olid alati vamis mulle seletama kui ma palusin mõnd sõna või rooga menüüst tõlkida. Kui asi päris lootusetu oli, siis kasutasime ka google abi. Söögid olid head, aga see on ka kõik, mis ma ütlen, sest ma ei ole siiani aru saanud sellest fenomenist, et kui sa välja sööma lähed, siis pead enne kõhu täis sööma. Tore on maitsta ju küll ja nii edasi ent kui kõht koriseb, siis on ju midagi valesti. Pearoog oli paraku külm kuigi hirveliha on piisavalt oivaline, et seda ka nii nautida. Magustoit oli vahest kõige parem käik üldse. Selline muna, koore ja suhkru segu muraka ja šokolaadiga. 

Õhtu jooksul esines ka Dragos ning üks meeskoor, keda ma olin ka varem kuulnud rahvusvahelisel Gasque-il kuna nende allkiri tundub olevat alati lõpetada esinemine Prantsuse hümniga. Ütlesin eile ka Robinile kui miilisele ringile läksime, et minu jaoks on see ääretult imelik ja kentsakas kui üht hümni niimoodi kasutatakse, sest mulle tundub, et see on neil repertuaaris kuna kõla on hea ja üldiselt on ta ka tuntud. Selline laul ei pea mitte üks hümn olema, arvan ma.

Õhtu lõppes tantsuga ja minu suureks rõõmuks sai seekord ta traditsioonilisi tantse tantsida. Kahjuks olin enamus ajast hõivatud õpetamisega, mis on imelik, sest tavaliselt olen mina selles rollis, mis valssi ja fokstrotti puutub. Aga pole lugu, parem varblane peos kui kümme tükki metsas. Hiljem mängis ka tavaline klubimuusika. Muljetasime veel kuni kell oligi peaaegu et kaks. Otsustasime siis viimast võtta ja seda kuni lõpuni välja. Siin on kombeks, et iga peo lõpust annab märku üks tuntud eurovisiooni lugu aastast 1988 "Stad i ett ljus" (linn valguses vms) http://www.youtube.com/watch?v=Vz78r_EMAEo. Päris omapärane, kõik haaravad üksteisel õlgadest/ümbert kinni ja laulavad ennastunustavalt ja üllas meeleolus ..ge mig liv.. Mulle meeldib üürike trompeti osa seal laulu keskel. Kas see ball mulle eluks ajaks meelde jääb? Ilmselt mitte, ent väga tore oli sellegi poolest.

Olen viimase nädala jooksul ka 2 Rootsi filmi ära vaadanud ja mõlemad on olnud omamoodi sünged. Neist esimene oli "Torka aldrig tårar utan handskar", milles tegevus käib 90ndate alguses ja räägib sellest kuidas, homoseksuaalsusega HIV ja AIDS Rootsi jõudis. Teine oli  "Torsk på Tallinn" aastast 1999 ning räägib grupist Rootsi meestest, kes Eestisse naisi otsima tulevad. Ei hakka siin neid lahkama, sest see võtaks liiga palju aega, ent soovitan vaadata mõlemaid ja võima teha seda ka koos, kui keegi soovib. 

Neist kahest ülemise pildiga tahan näidata, kuidas mu pahed pole mind maha jätnud. Rootsi vs Eesti 1:0, sest kasutatud raamatud on siin õiglase hinnaga. Kõik 6 raamatut maksid kokku umbes 3 eurot. Olete te kunagi neid hindu näinud, mida meil küsitakse?

Alumisel pildil on hulk heimstadeni murepunkte, mis nüüd meie koridoris ilutsevad. Mõtetu ettevõtmine, sest need, kes sellele mõtlevad, teevad seda niikuinii ja vastupidi ka. Aga mulle meeldib, et nad peavad vajalikuks meelde tuletada, et akendest ei tohi asju alla loopida, sest siin levivad jutud, et kui su toas on midagi, mis ei meeldi, siis aknast alla ongi nende õige koht. Naeruväärne ju, ent ehk siis nüüd saab see ümberlükatud. Muide ühte neist murepunktidest kavatsen lähima 5 päeva jooksul rikkuda... Kas on pakkumisi?

Pühakud, hinged ja Halloween

Tjenare!

 Uskumatult raske on alustada kuskilt. Olen seda vist kümme korda juba kustutanud. Igatahes, nädal algas rahulikult. Kuna mul reedel oli eksam ja õppimiseks oli kolm päeva ette nähtud, siis kodust väga kaugele ei jõudnudki, vähemalt nädala alguses mitte. Üks põhjus oli veel. Nimelt käisin teisipäeval raudteejaamas, et pileteid Vämlands-i, Karlstadi hankida ning teel Rootsi keelde läks kumm tühjaks. Üks tore kivi istus kummis. Igatahes mõtlesin, et see on parandamist väärt ja uurisin palju see siin maksta võiks, sest esialgu mingit paika ja liimi otsima ei hakanud. Kolmapäeva hommikul suundusingi kõrvalmajas olevasse Cykel Toppenisse, mis on ei rohkem ega vähem kui rattaparandus. Igatahes olin kell 9.00 ukse taga, sest siis nad avavad ja astusin sisse. Esimese hooga tundus, et kedagi polegi kohal, ent kassa tagant tõusis püsti üks hallipäine mees Tšiilist, kel vanust koguni üle 70. Rääkisin oma mure ära ja ta ütles, et too ratas siia. Küsis, mis kellaks see valmis peab olema ja ma arvasin, et 11 oleks kena, sest siis jääks mul aega ka kõige kallima juuksuri jaoks minu elus. Tõsi keegi olevat siin maksnud juuksuri eest 2300 SEKi ja minu käest küsitu ei küündi lähedalegi sellele (kaugele ka mitte), aga eks see perspektiivi küsimus ole. Igatahes aega jäi rohkemgi üle, sest juuksur asub minu maja esimesel korrusel. Väga praktiline mu meelest. 

 Igatahes olin kell 11 tagasi rattateeninduses ja nägin, et mu ratas on endiselt tagurpidi ja midagi temaga tehtud ei ole. Põhjus oli väga lihtne. Nimelt meeldib omanikule erinevatel teemadel vestelda ja töö kipub tal selle pärast ununema. Mina istusin seal näiteks tund aega ja ma pean tunnistama, et tal on õigustatud mured. Rootsi jõudis ta siit pärit vabatahtlike kaudu Lõuna-Ameerikas ja siin on ta elanud pea 30 aastat. Ütles, et kodus ta ennast siin ei tunne, aga lastel läheb tal hästi. Armas oli näha tema poja doktoritööd tähtsate dokumentide vahel. Ei tea, paljudele ta seda näidanud on? Igatahes, mis talle muret tegi oli nt see, et me oleme kaotanud oma sotsiaalsuse. Istume arvuti taga ja smart-phoneide ja ei tea mille muuga hõivatult nii, et päris suhtluseks nagu aega ei jäägi. Kogesin seda ükspäev koolis isegi. Istusime viiekesi laua taga ja kõik peale minu tegid midagi olulist oma telefonidega. Minu häda on ka ilmselt see, et ma lihtsalt ei oska teeselda huvi kõikide appide ja muu sellise vastu, mida üks kaasaegne telefon pakub. Ma lihtsalt ei viitsi seda väikest ekraani vahtida. 

 Aga too vanahärra küsis mu käest samal ajal ka näiteks seda, et kui palju raha me oleme raisanud, et Marsilt elu otsida. Vastasin, et palju... Miks me kulutame massiliselt raha, et ühte liblet sealt otsida, kui Maal on meil ju kolletav ja haige niit. Viiks seda teemat edasi tolle CERN-i LHC-ni. Millist kasu see maailmale. peale teadmise, kuidas universum algas, annab. Mis on see käega katsutav võit ühiskonna jaoks? Kui veel keerulisemad õpikud ja sada lisateed, et seletada seda, mida juba enam vähem teatakse, siis on raske seda hiigelprojekti toetada. Tõsi, ma ei tea sellest teemast ju tegelikult suurt midagi ja ei oska võib-olla seda korralikult hinnata. Rääkisime seal veel kuni lõpuks lihtsalt olin sunnitud sealt ära tulema, sest ma pidin ikkagi õppima ka. 

 Sama päeva õhtul oli mul loeng ja teel koju tundsin, et ratas käitub kuidagi imelikult ja kui väiksest august läbi sõitsin, sain aru, et mind on uus auk tabanud. Milline ebaõnn? Kirusin natuke endamisi õhtupimeduses ja läksin järgmine päev tagasi tolle parandaja juurde. Vaatasime koos ratta üle ja olin veel ühe kivi oma ratta sisekummi saanud. Vahetus läks seekord kiiresti ja olin juba raha lugemas, kui ta ütles, et 20 SEK-i. Imestasin, kuna eelmine päev oli suurem number mu tšekil ja ta ütles, et ebaõnne eest ei peaks keegi maksma ja rääkisime veel asjadest, mis meie maailmas võiks teisiti olla. Uuris mu käest, et kas ma oskan arvata kui palju tal jalgrattaid on ja ma pakkusin 50. Tal on 3000 ratast kuskil garaažis siin lähedal. Uurisin kahtlustavalt, et kuidas siis nõnda, sest mulle tundus see lahendusena müsteeriumile, kuhu kaovad siit linnast varastatud rattad. Kuid ei. Kõik tema rattad on politsei juures kontrollitud ja selle kohta on tal ka vastavad paberid. Küsisin, et mis ta teeb siis nendega ja ta ütles, et saadab punase risti abiga Aafrikasse, sest seal on neid rohkem vaja. Hingelt õige maailmaparandaja. Rääksime jälle rahast ja selle valest paigutusest ja tunni pärast oli minu peas palju, millele mõelda. Viimane asi, mis ta mulle ütles oli, et ta ei ole maailma peale kuri, vaid ta on lihtsalt kurb. Põhjusega, mu meelest....Ütles veel, et ma kunagi elus alla ei annaks. 

 Reedel oli käes eksam ja tunne ei ole väga hea, aga eks aeg näitab. Igatahes koju jõudes mõtlesin, et lähen System Bolagetisse, et veidi õlut ja veini osta. Tentafest oli ikkagi tulemas ju! 

pildi keskel

Maja ees lõbustas mind üks orru ... Piilus seal kivi taga ja jooksis edasi ja tagasi ja muidugi loomi mitte näinuna, pidin seda kõike jäädvustama. 

Sain Robini ja Emiliga Robini juures kokku ja iseenesest mõistetavalt olid nad NHL-i mängimisega hõivatud ja veel millise emotsiooniga. Kuulsin väljagi, kuidas Robin hõiskas. Olevat hea värava teinud. Kuna meie pidu pidi lõppema ühes Flogsta kõrghoones, Halloweeni teemalisel peol, siis Robin võttis oma pühaks kohuseks mulle kostüüm meisterdada, sest mul ju viimast olemas ei olnud. 

Robin arvas, et ta on Greyhound (Swedish house mafia vastavast loost)....

Mul ei ole kahjuks pilti sellest, mis ma olin, kuid ma võin proovida kirjeldada. Robin otsis mulle kuskilt mingi valge kombeka ja ma arvasin, et minust saam mingi tuumajaama töötaja vms, aga ei, sest siis hakkas ta mütsi meisterdama. Tegi pitsakarbist mingi tuutu, mähkis selle fooliumisse ja kleepis selle külge pool kurki, sibula ja sidruni. Küsisin, et mis ma siis olen. Ütles, et ei midagi, aga naljakas on küll. Eks ole ... 

Jätkasime Patriku pool, kes elas täpselt kõrval majas. Jõime õlut ja nagu ikka mängisime erinevaid mänge, mis tähendas veel õlu joomist. seekord mängisime mängu Pillu Põrsaid (Kasta Gris). Just just!

üks halb pilt ka sekka

Mängu mõte on umbes selline, et sul on kaks siga ja siis sa loobid neid nagu täringuid. Kui notsud jäävad selili, siis saad välja jagada viis lonksu õlut, kui püsti siis sama lugu. Kui sul õnnestub põssad kärsale lennutada saad välja jagada uskumatud 15 lonksu. Kui nuff-nuff ja naff-naff jäävad eri külgedele, võtad ise lonksu, karistuseks nii igav olemise eest. Vahva mäng ja täiesti arulage kui sellele korralikult mõelda. Sõitsime veel bussigagi ja mängisime telekamänge. Ja oligi aeg edasi minna peole, mille pärast mul need juurikad pähe olid teibitud. Milline trenn, ma ütleks, sest salatimaterjal oli päris raske, rääkimata tasakaalu häiritusest. Too pidu osutus ühe Maria nimelise neiu sünnipäevaks ja oli lühike. Kui mu käest küsiti, et mis ma olen, siis vastasin juurviljad dipikastmes... Vastusega jäädi rahule. Tulime sealt üsna pea ära. trepist alla minnes pidi mitu astet vahele jätma, sest keegi oli otsustanud end sellele tühjendada. 

 "Homme näeme" ja tulin koju. Tegin kaks võileiba, pesin hambad ja hommikul ärkasin peavaluga. Järgmine päev kohtusime kella 19 ajal Pharmenis, sest Dragos (Pharmeni orkester) tähistas 50. juubelit. Olen seda punti varem maininud ja ma ole seisukohta muutnud selles osas, et seda punti sa muusikalise taseme pärast kuulama ei lähe. Minu meelest ei ole osad liikmed varem pilli mänginud.

Dragose (vasakul) ja külalispundi liige. Märgid ja kleepsud tähendavad erinevaid festivale, millest osa on võetud

sissejuhatus

Sildile on kirjutatud 50 aastat armastust täis muusikariistade kuritarvitamist...

mets...

Viiuli ja suupilli duell...üks muusikaliselt nauditavamaid hetki. 

Lisaks muusikale oli ka etendus ja kogu üritus oli ikka paras segadus. Noodipuldid olid alatasa kummuli ja koguaeg nagu midagi purunes ja ununes, aga publik oli kenasti kaasa haaratud ja ABBAt mängiti ka nii, et sai kaasagi laulda. Hiljem oli meil Robiniga meeldiv jutuajamine ja ka sellele peole ei jäänud me kauaks. Robini tüdruk (Johanna) tuli talle Stockholmist külla ja saime kesklinnas kokku, et veidi istuda ja juttu puhuda. Johanna tänas mind talle soovitatud Ewerti ja draakonite eest, kuna neil olevat reedel Stockholmis kontsert olnud ja too olevat väga nauditav olnud. 

Nädala alguses ei plaaninud endale pühapäeva õigupoolest midagi, ent otsustasin siiski oma nationisse minna kuna rahvusvahelistele oli korraldatud üritus All saints Day Ghost Tour. Reklaamiti seda umbes nii, et tulge tutvuge meie maja tumeda poole ja õuduste ja ajaloo ja kõige sellisega. Mõtlesin, et ju see mingi selline kostüümitrall on ja muud midagi. Meid jaotati gruppidesse ja saime ülesandeks maja pealt erinevad tähed kokku korjata, et lõpuks salasõna moodustada, mis meid Fikale! lubab. Rõhutati, et mitte ei peaks üksteist maha jätma, sest teatavasti juhtuvad siis kõige jubedamad asjad. Suundusime kohe keldrisse ja peab tunnistama, et päris hirmus oli. Madalad laed, õudusfilmist võetud õõvastavad ideed ja pimedus tekitasid üksjagu närvikõdi. Väga maitsekalt lahendatud ja lõpus sai veel kaks muffinit ka. Mul on hea meel, et läksin.  Ma ei poolda seda tsirkust, mis Halloweeniga kaasas käib kuna minu jaoks sellel üritusel mingit tähendust ei ole ent kui hea seltskonnaga saab koos midagi teistmoodi teha, siis miks mitte.