Pühakud, hinged ja Halloween

Tjenare!

 Uskumatult raske on alustada kuskilt. Olen seda vist kümme korda juba kustutanud. Igatahes, nädal algas rahulikult. Kuna mul reedel oli eksam ja õppimiseks oli kolm päeva ette nähtud, siis kodust väga kaugele ei jõudnudki, vähemalt nädala alguses mitte. Üks põhjus oli veel. Nimelt käisin teisipäeval raudteejaamas, et pileteid Vämlands-i, Karlstadi hankida ning teel Rootsi keelde läks kumm tühjaks. Üks tore kivi istus kummis. Igatahes mõtlesin, et see on parandamist väärt ja uurisin palju see siin maksta võiks, sest esialgu mingit paika ja liimi otsima ei hakanud. Kolmapäeva hommikul suundusingi kõrvalmajas olevasse Cykel Toppenisse, mis on ei rohkem ega vähem kui rattaparandus. Igatahes olin kell 9.00 ukse taga, sest siis nad avavad ja astusin sisse. Esimese hooga tundus, et kedagi polegi kohal, ent kassa tagant tõusis püsti üks hallipäine mees Tšiilist, kel vanust koguni üle 70. Rääkisin oma mure ära ja ta ütles, et too ratas siia. Küsis, mis kellaks see valmis peab olema ja ma arvasin, et 11 oleks kena, sest siis jääks mul aega ka kõige kallima juuksuri jaoks minu elus. Tõsi keegi olevat siin maksnud juuksuri eest 2300 SEKi ja minu käest küsitu ei küündi lähedalegi sellele (kaugele ka mitte), aga eks see perspektiivi küsimus ole. Igatahes aega jäi rohkemgi üle, sest juuksur asub minu maja esimesel korrusel. Väga praktiline mu meelest. 

 Igatahes olin kell 11 tagasi rattateeninduses ja nägin, et mu ratas on endiselt tagurpidi ja midagi temaga tehtud ei ole. Põhjus oli väga lihtne. Nimelt meeldib omanikule erinevatel teemadel vestelda ja töö kipub tal selle pärast ununema. Mina istusin seal näiteks tund aega ja ma pean tunnistama, et tal on õigustatud mured. Rootsi jõudis ta siit pärit vabatahtlike kaudu Lõuna-Ameerikas ja siin on ta elanud pea 30 aastat. Ütles, et kodus ta ennast siin ei tunne, aga lastel läheb tal hästi. Armas oli näha tema poja doktoritööd tähtsate dokumentide vahel. Ei tea, paljudele ta seda näidanud on? Igatahes, mis talle muret tegi oli nt see, et me oleme kaotanud oma sotsiaalsuse. Istume arvuti taga ja smart-phoneide ja ei tea mille muuga hõivatult nii, et päris suhtluseks nagu aega ei jäägi. Kogesin seda ükspäev koolis isegi. Istusime viiekesi laua taga ja kõik peale minu tegid midagi olulist oma telefonidega. Minu häda on ka ilmselt see, et ma lihtsalt ei oska teeselda huvi kõikide appide ja muu sellise vastu, mida üks kaasaegne telefon pakub. Ma lihtsalt ei viitsi seda väikest ekraani vahtida. 

 Aga too vanahärra küsis mu käest samal ajal ka näiteks seda, et kui palju raha me oleme raisanud, et Marsilt elu otsida. Vastasin, et palju... Miks me kulutame massiliselt raha, et ühte liblet sealt otsida, kui Maal on meil ju kolletav ja haige niit. Viiks seda teemat edasi tolle CERN-i LHC-ni. Millist kasu see maailmale. peale teadmise, kuidas universum algas, annab. Mis on see käega katsutav võit ühiskonna jaoks? Kui veel keerulisemad õpikud ja sada lisateed, et seletada seda, mida juba enam vähem teatakse, siis on raske seda hiigelprojekti toetada. Tõsi, ma ei tea sellest teemast ju tegelikult suurt midagi ja ei oska võib-olla seda korralikult hinnata. Rääkisime seal veel kuni lõpuks lihtsalt olin sunnitud sealt ära tulema, sest ma pidin ikkagi õppima ka. 

 Sama päeva õhtul oli mul loeng ja teel koju tundsin, et ratas käitub kuidagi imelikult ja kui väiksest august läbi sõitsin, sain aru, et mind on uus auk tabanud. Milline ebaõnn? Kirusin natuke endamisi õhtupimeduses ja läksin järgmine päev tagasi tolle parandaja juurde. Vaatasime koos ratta üle ja olin veel ühe kivi oma ratta sisekummi saanud. Vahetus läks seekord kiiresti ja olin juba raha lugemas, kui ta ütles, et 20 SEK-i. Imestasin, kuna eelmine päev oli suurem number mu tšekil ja ta ütles, et ebaõnne eest ei peaks keegi maksma ja rääkisime veel asjadest, mis meie maailmas võiks teisiti olla. Uuris mu käest, et kas ma oskan arvata kui palju tal jalgrattaid on ja ma pakkusin 50. Tal on 3000 ratast kuskil garaažis siin lähedal. Uurisin kahtlustavalt, et kuidas siis nõnda, sest mulle tundus see lahendusena müsteeriumile, kuhu kaovad siit linnast varastatud rattad. Kuid ei. Kõik tema rattad on politsei juures kontrollitud ja selle kohta on tal ka vastavad paberid. Küsisin, et mis ta teeb siis nendega ja ta ütles, et saadab punase risti abiga Aafrikasse, sest seal on neid rohkem vaja. Hingelt õige maailmaparandaja. Rääksime jälle rahast ja selle valest paigutusest ja tunni pärast oli minu peas palju, millele mõelda. Viimane asi, mis ta mulle ütles oli, et ta ei ole maailma peale kuri, vaid ta on lihtsalt kurb. Põhjusega, mu meelest....Ütles veel, et ma kunagi elus alla ei annaks. 

 Reedel oli käes eksam ja tunne ei ole väga hea, aga eks aeg näitab. Igatahes koju jõudes mõtlesin, et lähen System Bolagetisse, et veidi õlut ja veini osta. Tentafest oli ikkagi tulemas ju! 

pildi keskel

Maja ees lõbustas mind üks orru ... Piilus seal kivi taga ja jooksis edasi ja tagasi ja muidugi loomi mitte näinuna, pidin seda kõike jäädvustama. 

Sain Robini ja Emiliga Robini juures kokku ja iseenesest mõistetavalt olid nad NHL-i mängimisega hõivatud ja veel millise emotsiooniga. Kuulsin väljagi, kuidas Robin hõiskas. Olevat hea värava teinud. Kuna meie pidu pidi lõppema ühes Flogsta kõrghoones, Halloweeni teemalisel peol, siis Robin võttis oma pühaks kohuseks mulle kostüüm meisterdada, sest mul ju viimast olemas ei olnud. 

Robin arvas, et ta on Greyhound (Swedish house mafia vastavast loost)....

Mul ei ole kahjuks pilti sellest, mis ma olin, kuid ma võin proovida kirjeldada. Robin otsis mulle kuskilt mingi valge kombeka ja ma arvasin, et minust saam mingi tuumajaama töötaja vms, aga ei, sest siis hakkas ta mütsi meisterdama. Tegi pitsakarbist mingi tuutu, mähkis selle fooliumisse ja kleepis selle külge pool kurki, sibula ja sidruni. Küsisin, et mis ma siis olen. Ütles, et ei midagi, aga naljakas on küll. Eks ole ... 

Jätkasime Patriku pool, kes elas täpselt kõrval majas. Jõime õlut ja nagu ikka mängisime erinevaid mänge, mis tähendas veel õlu joomist. seekord mängisime mängu Pillu Põrsaid (Kasta Gris). Just just!

üks halb pilt ka sekka

Mängu mõte on umbes selline, et sul on kaks siga ja siis sa loobid neid nagu täringuid. Kui notsud jäävad selili, siis saad välja jagada viis lonksu õlut, kui püsti siis sama lugu. Kui sul õnnestub põssad kärsale lennutada saad välja jagada uskumatud 15 lonksu. Kui nuff-nuff ja naff-naff jäävad eri külgedele, võtad ise lonksu, karistuseks nii igav olemise eest. Vahva mäng ja täiesti arulage kui sellele korralikult mõelda. Sõitsime veel bussigagi ja mängisime telekamänge. Ja oligi aeg edasi minna peole, mille pärast mul need juurikad pähe olid teibitud. Milline trenn, ma ütleks, sest salatimaterjal oli päris raske, rääkimata tasakaalu häiritusest. Too pidu osutus ühe Maria nimelise neiu sünnipäevaks ja oli lühike. Kui mu käest küsiti, et mis ma olen, siis vastasin juurviljad dipikastmes... Vastusega jäädi rahule. Tulime sealt üsna pea ära. trepist alla minnes pidi mitu astet vahele jätma, sest keegi oli otsustanud end sellele tühjendada. 

 "Homme näeme" ja tulin koju. Tegin kaks võileiba, pesin hambad ja hommikul ärkasin peavaluga. Järgmine päev kohtusime kella 19 ajal Pharmenis, sest Dragos (Pharmeni orkester) tähistas 50. juubelit. Olen seda punti varem maininud ja ma ole seisukohta muutnud selles osas, et seda punti sa muusikalise taseme pärast kuulama ei lähe. Minu meelest ei ole osad liikmed varem pilli mänginud.

Dragose (vasakul) ja külalispundi liige. Märgid ja kleepsud tähendavad erinevaid festivale, millest osa on võetud

sissejuhatus

Sildile on kirjutatud 50 aastat armastust täis muusikariistade kuritarvitamist...

mets...

Viiuli ja suupilli duell...üks muusikaliselt nauditavamaid hetki. 

Lisaks muusikale oli ka etendus ja kogu üritus oli ikka paras segadus. Noodipuldid olid alatasa kummuli ja koguaeg nagu midagi purunes ja ununes, aga publik oli kenasti kaasa haaratud ja ABBAt mängiti ka nii, et sai kaasagi laulda. Hiljem oli meil Robiniga meeldiv jutuajamine ja ka sellele peole ei jäänud me kauaks. Robini tüdruk (Johanna) tuli talle Stockholmist külla ja saime kesklinnas kokku, et veidi istuda ja juttu puhuda. Johanna tänas mind talle soovitatud Ewerti ja draakonite eest, kuna neil olevat reedel Stockholmis kontsert olnud ja too olevat väga nauditav olnud. 

Nädala alguses ei plaaninud endale pühapäeva õigupoolest midagi, ent otsustasin siiski oma nationisse minna kuna rahvusvahelistele oli korraldatud üritus All saints Day Ghost Tour. Reklaamiti seda umbes nii, et tulge tutvuge meie maja tumeda poole ja õuduste ja ajaloo ja kõige sellisega. Mõtlesin, et ju see mingi selline kostüümitrall on ja muud midagi. Meid jaotati gruppidesse ja saime ülesandeks maja pealt erinevad tähed kokku korjata, et lõpuks salasõna moodustada, mis meid Fikale! lubab. Rõhutati, et mitte ei peaks üksteist maha jätma, sest teatavasti juhtuvad siis kõige jubedamad asjad. Suundusime kohe keldrisse ja peab tunnistama, et päris hirmus oli. Madalad laed, õudusfilmist võetud õõvastavad ideed ja pimedus tekitasid üksjagu närvikõdi. Väga maitsekalt lahendatud ja lõpus sai veel kaks muffinit ka. Mul on hea meel, et läksin.  Ma ei poolda seda tsirkust, mis Halloweeniga kaasas käib kuna minu jaoks sellel üritusel mingit tähendust ei ole ent kui hea seltskonnaga saab koos midagi teistmoodi teha, siis miks mitte.