Teil on ilus keel

Tjena allihopa!

Nagu keegi Seitsmes Kuningriigis ütles, siis puudel ei peaks võib-olla nägusid olema... Teine päev kui samast puust mööda kõndisin, siis nägu enam polnudki, kuid õnneks oli mu pilt sellest, mis kinnitas, et ma kõike siiski endale ette ei kujuta.

Ma muide vist ei rõhuta piisavalt kui ilus on see linna tegelikult kuhu ma tulnud olen. 

Ja õnneks sellel puul polegi..

Ja ma ei kavatse selle mõistatusega enam kauem jätkata. Igatahes leidub siin igasuguseid põnevaid asju ja teinekord on kahju kui neist lihtsalt mööda olen sunnitud jalutama. Möödunud nädal oli  rahulik ja neljapäeval saalihokis tundsin ennast väga ikka väga saamatult. Lõin haledad 2 väravat ja üks neist läks suisa enda meeskonna võrku. Hoolimata Jesperi kiitvatest ja julgustavatest sõnadest mängisin ma halvasti ja enam vähem tean ka, mis mul valesti on, ent kas mul selles osas parandamiseks tahtmist on?

Reedel saabus siia mu poole esimene külaline Eestist. Ühtlasi tähendab see seda, et järgmine saab maksimaalselt teine aga mitte vähemoodatud olla. Andke lihtsalt aegsasti teada kui mõte reaalsuseni jõuab. Ahjaa... Inksu tuli siia!

Reede õhtuke kutsuti meid õhtusöögile Korskyrkan-isse. Tegu oli tulevasest Tänupühast inspireeritud õhtusöögiga veidikese religioosse marinaadiga. Tänupüha, see on ju kalkunisöömine. Tubli Stig, oled nagu ameeriklased praegu (Hanna andmetel, kes on Rootsi/Ameerika taustaga), kes selle päeva tegeliku tähenduse on ära unustanud. Nüüd tean veidi rohkem ja olen tänulik palju rohkema eest kui oma tänupüha-käele kirja panin (küsige kunagi hiljem). Mille eest teie tänulikud olete?

Üritusele jäime küll 40 minutit hiljaks, ent midagi kaduma ei läinud ja sain elus esimest korda magusat kartulitki proovida. Üldiselt oli üsna vaba kavaga õhtu. Natuke lauldi ja oli ka üks etendus. Üks mees pidas väikese kõne Tänupühadest ja tema on kõige muu hulga tänulik selle eest, et tal on side jumalaga. Väga sümpaatselt rääkis kuni jõudis selleni, et neil, kel seda sidet pole, oleks justkui miski väga suur elust puud. See oli veidi ebaõiglane, aga ei hakka selle ümber rohkem keerutama. Tagasi Flogstasse otsustasime jalutada.

Laupäeval oli plaanis linna vaadata. Alustasime mu koolist ja liikusime vaikselt kesklinna poole. Käisime mu nation-iski söömas. Kogu päeva teine poolgi möödus linna vaadates alates lossist kuni ülikooli peahooneni välja. 

Kõik tahavad ju üle tee minna..

Leidsime ühe imearmsa väikese poekese ka, kus müüakse kõikvõimalikku. Nt 5 SEK-i eest on võimalik osta kaduv päkapikk. Teine oli nimelt nii pisike, et kaob kindlasti. Poodi sisenesin tegelikult tänu Kaiele ja mul on väga hea meel, et seda tegi, sest leidsin omale kunstniku, kes väga meeldib. 

Laila Wikström

Vihjeks 2 ja 3, et Eestis peatun alati Epp-Maria tööde juures ja kes mu mehelikkuses kahtleb siis kedagi andekamat kui Luis Royo ei ole ma veel näinud. Sinna poodi lähen ka kindlasti tagasi. Viimane peatus meie 6 tunnisel jalutuskäigul (miinus lõuna) oli toomkirik. Kuna esimese hooga me missa tõttu, kuhu me ei plaaninud minna, sisse ei saanud, siis otsustasin Inksule näidata 5. sajandist päris piiblit, mille rootslased Prahast varastasid (tõsi, kes teab, kuidas see sinnagi sai). Eksponeeritakse seda ülikooli raamatukogus Carolina Rediviva, mis on välimuselt palju  majesteetlikum kui meie oma. Toomkiriku kõrval on väiksem kirik ka ja hea, et ettevaatlikult piilusin, sest keegi oli seal vist "jah" sõna ütlemas. Mõtlesime veel, et äkki oleks pidanud sisse jooksma ja "eeeeiiiiiiiiiiiiiii" karjuma...Ei teinud seda! Küll aga saime lõpuks toomikirkusse, kus veetsime viivu või kaks. Väga soe oli.

Plaanisime ka kinno minna, kuid otsustasime selle pühapäevale jätta. Olin Flogsta karjegi unustanud. Seda kuuleb ikka harvem ja harvem, kuid ei suutnud see ka Inksule muljet avaldada.

Kanelbullar ehk küpsetamine pühapäeva hommikul... Andsime Andre-le esimesena proovida  ja talle maitses. Muide kui keegi räägib pilgust, mis lastel silmis on, kui nad midagi väga ootavad ja soovivad, siis just temal oli see silmis kui ütlesin, et võta teine veel... Meil on ju mitu. Andre muidu laps ei ole ja 3 aasta pärast saab temas hoopis minu ametivend

Enne kui kinno läksime, siis laulsime Elinile sünnipäeva laulu, mille peale ta ütles, et meil on nii ilus keel. Aitäh! Meie ise mõtlesime, et mida enne "Õnne soovime sul" lauldi. 

Filmivalikus jäi pinnale mitu, kuid otsustasime Arbitraaži kasuks Richard Gere-iga peaosas. Väärt kindlasti rohkem kui IMDB kodulehel olev 6,8. Soovitan neile, kes vajavad abi roosade prillide eest võtmisel. Päris lootusetu film siiski polnud. Miks? Seda peate juba ise vaatama...

Seejärel suundusime öise Uppsala peale. 2. novembrist kuni 2. detsembrini on siin üles seatud 15 erinevat valgusinstallatsiooni, mis inimesi linnaga ka õhtul tutvuma kutsuvad. Pakuks siiagi väikese valiku.

Raehoone

Igal teol on oma tagajärg... paneelil nuppe vajutades on võimalik mõni lihtne viiski ära mängida ..

Uppsala Kontserti-ja Kultuurikeskus.. siin oli eesmärk rõhutada maja põnevat arhitektuuri. Plaanin siia kunagi päriselt ka tulla.

Värvide dünaamiline mäng... ei olnud palju värve ja dünaamika tähendas ka sinise  ja rohelise vaheldumist, kuid idee oli ilus. Tervitada neid, kes tulevad ja soovida "head reisi" neile, kes lähevad ...

Sireenid Islandi sillalt... Kuna ma meremees ei ole, siis tahet nende juurde minna minus ei tekkinud. Võib-olla ei olegi see päris juhuslik, et mulle "Dollari lugu" ei sümpatiseeri. 

Kes on pildil?

Selle installatsiooni eesmärk oli tähelepanu tõmmata traditsioonile, lukustada taba silla mõne detaili külge... Ise oleme sellel sillal

Gustavianum...Vanim ülikooli hoone ja ühtlasi seepärast ka valgustatud, et  tema tähtsust rõhutada. 

Kusjuures, kasutatud on loodusõbralikke valgustuslahendusi ja ääretult põnev ettevõtmine. Ei pea mitte toas istuma, kui päike kell 15.30 loojub. Minge teiegi pärast sissekande lugemist jalutama, sest mine tea, mis või kes ei ole pimedas see, mis ta on päeval. Samamoodi nagu me ei ole täna need, kes me oleme homme...