Hejsan!
Jõulud lähenevad meeletu kiirusega ja varsti on aeg kokkuvõtteid tegema hakata ja järgmiseks aastaks uusi lubadusi anda. Kas siis neid, mis see aasta täitmata või muid mõnest kaotatud kihlveost.
See nädalavahetus oli minu jaoks üks tähtsamaid. Võtsin juba siia tulles plaaniks, et otsin üles sugulased, kelle olemasolust ma ühtteist teadsin, kuid sellega minu teadmised ka piirdusid. Kasutades Internetti ja isalt saadud andmeid, sain aadressi, kuhu siis otsustasin kirjutada, et kes olen ja miks kirjutan. Sain ootamatult kiiresti vastuse ja ka foto, millel ma ise kaheksa aasta vanuselt peal olen. Rohkem mul tõendusmaterjali vaja polnud. Olin leidnud õiged inimesed. Pärast seda oleme kirjutanud kuni pakkusin välja, et novembris võiksin neile külla sõita. Muidugi sain jaatava vastuse.
Reede varahommikul asusingi teele. Stockholmis oli lühike peatus ja perroonilt järgmisele jalutades mõtlesin, et küll on ikka hea lõpuks sellest rutiinist välja saada. Kõlab veidi tänamatult, arvestades seda, et ma olen ju ikkagi teises riigis ja nii, aga nii ma mõtlesin.
Soe kohv oli termosega kaasas ja hea uni ei lubanud end kaua oodata. Ärkasin veidi enne Karlstadi ja üsna pea olingi kohal. Karlstad on Tartu mastaapidega linn, elanike arvu ja suuruse poolest. Tõsi ma väga palju linna peale ei jõudnudki, kuid natuke ikka.
Linna vanim kivist sild. Kunagi autodele mõeldud sillal võivad nüüd inimesed jalutada kui just bussile ette ei jää, sest neil on lubatud sillast üle sõita. Õhtupimeduses peaks lisaks nähtavale valgustusele olema ka iga kaar mingi sinisega valgustatud, kuid minu seal oldud aja jooksul olid need sinised lambid kustunud. Linnas on ka ülikool, kus muuhulgas saab õppida sotsiaaltööd, äri ja IT-d. Sümpaatne väikelinn armsa vaksali ja väikeste veekogudega, mis linna südamesse kõikvõimalikel viisidel sopistuvad.
Mind võttis vastu minu vanaisa onutütar Ingrid. Mina teda ära ei tundnud, kuid tema minu tundis ja pärast põgusat tervitust asusimegi teele. Ei teadnud, mida öelda ja istusin veidi kohmetult kui bussiga Ingridi kodu poole sõitsime. Lõpuks otsustasin ilma kiita ja sealt maalt algas ka vestlus. Ingrid on Karsltadis omamoodi kuulsus kuna aasta tagasi augustis leidis ta oma rõdult 3 meetrise boamao, kelle päritolu on siiani selgusetu. Mitmed kohalikud ja ka välismaised ajalehed käisid intervjuud küsimas või helistasid ja uurisid, et kuidas ja mis... Uskumate lugu igatahes, sest kes oleks eales seda osanud arvata. Sama hästi võiks ju hommikul mul karu köögis olla. Vaatasime pilte ja ta rääkis oma külaskäikudest Eestisse. Kuulasime taustaks Eesti muusikat ja rääkisime veel suurest ja väikesest. Käisime ka kohalikus kirikuaias ja peab tunnistama, et ma ei teadnud, et ka moslemite hauakivid peavad olema Meka poole suunatud. Väga iseloomulikud olid nende hauakividel veel väikesed valged tuvid.
Õhtul otsustasime vaadata filme Eesti-rootslastest ja sellest, mis sai neist, kes jäid maha. Vaatasime ka filme metsavendadest ja ühest omapärasest majast Tallinna südames aadressil Tatari 21 B. Igale filmile järgnes põnev arutelu.
Laupäeval olime külla kutsutud mõne minuti jalutuskäigu kaugusele elavale Leidale, kes Eestist põgenedes oli 4 aastane. Tema Eesti keel oli kohati nii hea, et ma unustasin ära, kus ma olin. Teised oskavad ka natukene ja saavad väga hästi aru. Uskumatu kui mõelda, et Leida (too 4 aastane) tuli siia ju ilma milletagi ja nüüd elab väga kenas ja suures korteris ning tal on 4 last ja 11 lapselast. Õhtuse programmi pakkusin mina ja vaatasime Tarbatu 60. juubelikontserti. Keegi magama ei jäänud, kuigi veidi tundsin piinlikkust küll, sest kole palju on ju tegelikult Eesti keelset juttu tantsude vahele põimitud, mida on väga raske tõlkida. Samas tantsud avaldasid muljet ja kiideti. Laual oli Eesti leib ja õlu, mis ju sobisid imekenasti.
Pühapäeval käisime Ingridi õe Louise ja tema abikaase Söreni haagissuvilat ja sealset ümbrust vaatamas.
Igal haagissuvilal on seal pargis oma väike aiake ja suvel pidavat täitsa tore olema. Minu jaoks tundus seal natuke liiga palju ja tihedalt neid autosid. Pole ju suurem asi puhkus või nii, aga samas on lähedal imekenad rannad, jooksurajad ja muud sportimisvõimalused. Kusjuures leidus väga palju ratastoolisõbralikke teid ja viimaste kasutajatele mõeldud abivahendeid vette minemiseks ja päevitamiseks. Ja kui sa oled ikka veel nagu mina, kellele haagissuvila on kuskil väikese seltskonnaga ja metsa sees, siis viimastel on ju rattad ka all. Tõsi, kui seal oled endale maja soetanud, siis on raskem põgeneda. Kuulsin ka seda, et mõned pidid seal aastaringselt elama ja ka Norrast pidid nii mõnedki sinna olema sõitnud kuna Rootsis on ju nende jaoks odav elada.
Käisime vaatamas ka veel ujuvaid maju. Just just! Turvaline ja lihtne kodu koos paadikohaga. Suvel saad otse voodist vette hüpata ja talvel mine või vannitoast uisutama. 13...14 000 SEK-i eest kuus on see sinu, kui huvi pakub. Omalt poolt lisaks, et toad olid üsna pisikesed ja laste ja joogilembeste sõpradega tuleb ka ilmselt probleeme ent miks mitte. Kliima ju soojeneb ja veetase koguaeg tõuseb. Mine tea, millal me kõik nii õõtsume ja ARK PRKs ümber nimetame Või mis teie arvate?
Mul oli seal uskumatult tore ja mind võeti väga hästi vastu. Sain palju oma olemasolevate sugulaste ja ka olnud esiisade kohta teada. Mind kutsuti tagasi ja kavatsen kindlasti seda millalgi teha ka. Kusjuures ka sõber lubati kaasa võtta nii et ...
Koju tulles avastasin, et mu tassi kõrv oli katki, aga kuna see ei kuulnud ka varem, siis pole ju miskit kadunud. Siiski oleks mulle meeldinud leida väike kiri vabandusega või nt uus tass, aga noh. Nõud olid ka kõik mustad ja ei teagi täpselt miks, pesin kõik ära. Ilmselt tuli see positiivsest energiast, mida nädalavahetuselt sain.
Reede varahommikul asusingi teele. Stockholmis oli lühike peatus ja perroonilt järgmisele jalutades mõtlesin, et küll on ikka hea lõpuks sellest rutiinist välja saada. Kõlab veidi tänamatult, arvestades seda, et ma olen ju ikkagi teises riigis ja nii, aga nii ma mõtlesin.
Soe kohv oli termosega kaasas ja hea uni ei lubanud end kaua oodata. Ärkasin veidi enne Karlstadi ja üsna pea olingi kohal. Karlstad on Tartu mastaapidega linn, elanike arvu ja suuruse poolest. Tõsi ma väga palju linna peale ei jõudnudki, kuid natuke ikka.
 |
| Raehoone |
 |
| Kontseti- ja Konverentsikeskus (allikas Internet) |
 |
| Mõlemad pildid Internetist |
Mind võttis vastu minu vanaisa onutütar Ingrid. Mina teda ära ei tundnud, kuid tema minu tundis ja pärast põgusat tervitust asusimegi teele. Ei teadnud, mida öelda ja istusin veidi kohmetult kui bussiga Ingridi kodu poole sõitsime. Lõpuks otsustasin ilma kiita ja sealt maalt algas ka vestlus. Ingrid on Karsltadis omamoodi kuulsus kuna aasta tagasi augustis leidis ta oma rõdult 3 meetrise boamao, kelle päritolu on siiani selgusetu. Mitmed kohalikud ja ka välismaised ajalehed käisid intervjuud küsimas või helistasid ja uurisid, et kuidas ja mis... Uskumate lugu igatahes, sest kes oleks eales seda osanud arvata. Sama hästi võiks ju hommikul mul karu köögis olla. Vaatasime pilte ja ta rääkis oma külaskäikudest Eestisse. Kuulasime taustaks Eesti muusikat ja rääkisime veel suurest ja väikesest. Käisime ka kohalikus kirikuaias ja peab tunnistama, et ma ei teadnud, et ka moslemite hauakivid peavad olema Meka poole suunatud. Väga iseloomulikud olid nende hauakividel veel väikesed valged tuvid.
Õhtul otsustasime vaadata filme Eesti-rootslastest ja sellest, mis sai neist, kes jäid maha. Vaatasime ka filme metsavendadest ja ühest omapärasest majast Tallinna südames aadressil Tatari 21 B. Igale filmile järgnes põnev arutelu.
Laupäeval olime külla kutsutud mõne minuti jalutuskäigu kaugusele elavale Leidale, kes Eestist põgenedes oli 4 aastane. Tema Eesti keel oli kohati nii hea, et ma unustasin ära, kus ma olin. Teised oskavad ka natukene ja saavad väga hästi aru. Uskumatu kui mõelda, et Leida (too 4 aastane) tuli siia ju ilma milletagi ja nüüd elab väga kenas ja suures korteris ning tal on 4 last ja 11 lapselast. Õhtuse programmi pakkusin mina ja vaatasime Tarbatu 60. juubelikontserti. Keegi magama ei jäänud, kuigi veidi tundsin piinlikkust küll, sest kole palju on ju tegelikult Eesti keelset juttu tantsude vahele põimitud, mida on väga raske tõlkida. Samas tantsud avaldasid muljet ja kiideti. Laual oli Eesti leib ja õlu, mis ju sobisid imekenasti.
Pühapäeval käisime Ingridi õe Louise ja tema abikaase Söreni haagissuvilat ja sealset ümbrust vaatamas.
Igal haagissuvilal on seal pargis oma väike aiake ja suvel pidavat täitsa tore olema. Minu jaoks tundus seal natuke liiga palju ja tihedalt neid autosid. Pole ju suurem asi puhkus või nii, aga samas on lähedal imekenad rannad, jooksurajad ja muud sportimisvõimalused. Kusjuures leidus väga palju ratastoolisõbralikke teid ja viimaste kasutajatele mõeldud abivahendeid vette minemiseks ja päevitamiseks. Ja kui sa oled ikka veel nagu mina, kellele haagissuvila on kuskil väikese seltskonnaga ja metsa sees, siis viimastel on ju rattad ka all. Tõsi, kui seal oled endale maja soetanud, siis on raskem põgeneda. Kuulsin ka seda, et mõned pidid seal aastaringselt elama ja ka Norrast pidid nii mõnedki sinna olema sõitnud kuna Rootsis on ju nende jaoks odav elada.
 |
| Internetist |
Mul oli seal uskumatult tore ja mind võeti väga hästi vastu. Sain palju oma olemasolevate sugulaste ja ka olnud esiisade kohta teada. Mind kutsuti tagasi ja kavatsen kindlasti seda millalgi teha ka. Kusjuures ka sõber lubati kaasa võtta nii et ...
Koju tulles avastasin, et mu tassi kõrv oli katki, aga kuna see ei kuulnud ka varem, siis pole ju miskit kadunud. Siiski oleks mulle meeldinud leida väike kiri vabandusega või nt uus tass, aga noh. Nõud olid ka kõik mustad ja ei teagi täpselt miks, pesin kõik ära. Ilmselt tuli see positiivsest energiast, mida nädalavahetuselt sain.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar