Aeg on lahkuda...

 Ja siis tagasi tulla, aga esialgu tulen ma ju viivuks siiski Eesti. Eile oli täpselt nii pikk koolipäev kui üks olla võib ja mõtlesin, et saaks juba ometi otsa see. Veidi rõõmu tõid sellesse igavikupikkusesse päeva Andre ja Alex, kes arvasid, et ma kindlasti tahaks näha üht video, mille nad mingi peo käigus leidnud olid. Ei pane siia videot ja kindlasti ei pane siia isegi linki, sest midagi sellist ei ole raske leida, kuid ma üritan siin ikkagi mingit nivood hoida. Mainida ju muidugi võib, et tegu on Matt Barberi "The naked pirate"-iga. Pole just elamus, aga vahetult enne maailmalõppu pole ju aega valima hakata. Lõppu muidugi ei tulnud ja päev kestis ikka edasi. 

Lõpuks jõudsin siiski koju ja rõõm oli nii mõõtmatu, et otsustasin köögi koos kõigega ära koristada. Köök muidugi puhtaks ei jäänud, aga las see piim olla seal maas... Õhtul istusime köögis, mina, Ann-Katrin, Viktor, Daniel, Erika ja tema Vend Johan. Hüvastijätuõhtu oli ju tegelikult vaid Ann-Katriniga, aga eks koju lähevad ju kõik ja nii olimegi üsna kaua ärkvel. Viktoril tuli mõte Ann-Katrinile lahkumiskink ka teha ja nii kirjutasime/joonistasime temaga terve valge topi täis. Palusin sellest pilti, kui see kenasti kodus üles sätitud on ja eks ma siis jagan. Nii kena sai, et kahju oli ära anda, aga eks see ju õige asja eest ole. Leppisime ka kokku, et hommikul ärkame kõik kell 8, et rahulik hommikusöök teha. Jäin minuteid kuni 40 hiljaks ent polnud lugu. Mõnusala õhtusöögile järgnes väga hubane hommikusöök. Kuna ma eelmisel õhtul meeletu koguse Erika piparkoogitainast olin ära söönud siis kõht väga tühi ei tundunudki ja seda raskem oli ka täna viimaseid asju ära süüa (kes see lõhe ikka prügikasti tahab visata?) ent sain kenasti hakkama ja vastasin jaatavalt kui Erika muffinid, mis pere jõululauale minema peaksid, ahjust välja võttis

Nüüd olen omadega laevas ja ootan reisi algust. Tulin Stockholmi Viktoriga. Esialgu mul sellist plaani ei olnud, et temaga koos tuleme, ent kuna mul ju plaani kui sellist üleüldse ei olnud (teadsin, et laev lahkub kell 18.00), siis tulin hea meelega seltskonnas ja väga heas. Viktor on väga tore noormees, abivalmis, hea huumorimeele ja suure südamega. Kõikidele vabadele neidudele, kes kahtlevad, kas mulle külla tulla, siis välimus on ka kena nii, et mõelge. Aga kui nali kõrvale jätta, siis tõesti, mul on hea meel, et ta meie koridori sattus. Enne kui ta Nyköpingu poole edasi sõitis ja mina sadamasse, siis sõime šokolaadi palle ja rääksime loomadest. Ei puudunud ka Julmust (kohalik jõulujook). Väike Fika või nii... Muide, ma olen väga kahtlev igakord kui ma neid nn Rootsi asju endale ostan, sest kunagi pean ma ju päriselt ära tulema ja kust ma siis neid saan. Erika mõte Vilniusesse IKEAsse sõita ei tundunud ka just kõige parem. Äkki kunagi tuleb ka Eesti?  Rahvast voorib kõrval palju ja kole ebamugav on juba kirjutada. Üks vanem härra istus mulle lausa külje alla. Vaatasin programmi ka läbi ja lubatakse mingeid quick stepi tantsijaid. Elame, näeme... Et pinget üleval hoida, otsustasin veidi raha mängu panna ja ostsin loterii pileti. 23.00 Eesti aja järgi selgub tõde.  Ootan juba teie kõigiga kohtumist, kuid ma pean tunnistama, et ei saanud veel küll ja mul on hea meel, et mul on võimalus jätkata seda, milleks ma siia tulin.

Maha läinud piima pärast pole mõtet pisaraid valada...

Hej hej allihopa!

Poolik šokolaadist jõulumees

Imetlen neid inimesi, kes suudavad pool jõuluvana söömata jätta ja mitte ainult seda tagavaraks panna vaid lausa kusagile koridori maha asetada ja saatusele anda. Hämmastav! Keskmiselt söön ma ennast pea iiveldamiseni šokolaadi täis, kahetsen veidi ja siis ostan uue šokolaadi. 

Nädalad muidugi lendavad nüüd jälle kiiremini kui tahaks. Mitte, et ma koju tulemist ei oota, vaid aasta viimane aine on tegelikult paras väljakutse. Tegelikul kahtlustan, et suur osa kodus olemisest möödub õppimise tähe all. Aga alustan algusest. Nimelt läksin siis sissejuhatavasse loengusse. Õppejõud tundus ja on sümpaatne ja rääkis, miks me seda ainet (Farmakokineetika) vajame. Ainetele registreerimine, mis toimub nendes sissejuhatavates loengutes on üsna tüütu, sest selleks peab kohale minema ja kuskile paberile allkirja andma. Õudne kiviaeg. Teise allkirja pidime andma selle eest, et olime õppematerjalid ostnud. Kusjuures on see minu arust väga praktiline, et õppejõud on kogu vajaliku kokku pannud nii, et seda väga sümboolse summa eest endale osta saab. Tartus ikka juhtus, et õppejõud laadisid loengumaterjalid vahetult enne või suisa pärast loengut üles. Mis kasu sellest on? Ainus mure oli see, et kogu see müümine/registreerimine võttis hea mitu tundi, sest aine on ju koos Apotekare kui ka Receptarie programmiga, millega ma tahan seda öelda, et meid on seal päris palju. Nojah, istun siis edasi ja õppejõud muudkui räägib, mida oodatakse ja mida me tegema peame, samal ajal kui minu enesekindlus muudkui kaob ja kaob. Miks? Aine on Rootsi keeles. Ükskõik, mis ma ka ei oska, siis ülikoolitasemel loenguid võtta on ikka hullumeelsus. Nüüd on muidugi enamus loenguid juba läbi ja ma võin öelda, et suuresti saan ma ikka aru ja mulle väga meeldivad need loengud, kuid veidi kõhedaks teeb mõte, et me peame ettekandeid tegema ja seminaridest aktiivselt osa võtma (viimane on normaalne muidugi, aga mul on see "hirm" keele ees; kõik ju ütlevad, et pane inglise keeles, aga see pole ju päris see). Eks paistab, kuidas see kõik välja hakkab nägema. Kui aus olla, siis pärast seda kogu sissejuhatust tahtsin loobuda, aga jäin asja juurde. Mul oli ju sisuliselt kaks valikut: teha terve järgmine semester midagi, mis mulle tegelikult ei meeldi või pingutada ja kogu asjast kasu lõigata. Esimene loeng oli päris vahva. Õppejõul oli kaasas ports mentomeetreid. Kujutavad need endast hääletamispulti ja välja nägi see nii, et õppejõul oli küsimus ja me siis vajutasime vastavate vastusevariantide nuppe. Mõne hetke pärast oligi ekraanil statistika. Väga põnev ja keegi teadis kuskil öelda, et õpilased pidid nii palju rohkem õppima. Ei tea, aga põnev oli küll ja hoidis tähelepanu ka olulisel...

Mentomeeter 

Nädal tagasi tähistasime ka Luccegasque-i, mis on pühendatud pühale Luciale. Üks hubasemaid õhtusööke, millest ma siin osa olen võtnud. Toit oli traditsiooniline Rootsi jõululaud, mis sisaldas lugematus koguses erinevat lõhe ja heeringat, lihapalle ja palju muud nagu kõned ja spex (interaktiivne näidend). Koor esines ka ja lauldi ikka Luciast, kes pimedal ajal valguse ja headuse endaga kaasa toob. Kooril oli oma Lucia ka ja nagu kombeks, küünlad peas süüdatud. http://www.youtube.com/watch?v=Mk0FyZqNp5Q Lingilt võib stiilinäidet vaadata. Kuna olen kuulnud, et paljud linkidele ei klikka, siis panin ka pildi (allikas: Internet)

Lucia ..

Kooris olid mehed ka, aga nemad võivad tähepoisid olla. Lasteaias võivad ka poisid Luciad olla kui nad seda soovivad. Niimoodi siin seda kõik-on-võrdsed-ja-neutraalsed kasvatataksegi. Miks mitte? Laual oli ka jõuluõlu ja siider ning avec ja naps. Viimane mulle üldse ei istunud, sest maitse oli nagu köömne alkoholi tõmmisel. Õudne! Kokku oli meid seal 136, mis tähendas omakorda ka seda, et turvamehed olid ka kohal. Jube tõsise olemisega kaks kahemeetrist tüüpi. Mäletan, et üks rääkis mulle midagi purjus inimestest kui ma kolme ajal kodupoole asusin, aga ei andnud eriti võimalusi vestluse arendamiseks ja vastasin napisõnaliselt "mhm" vms. Ei jaksanud ja väsimus oli ka peal. Alkoholist rääkides, kohtasin ükspäev jõuluvana kostüümis meest ja tema abilist. Glögi ja piparkoogi eest nõudsid veidi aega, et tutvustada, millega nad tegelevad. Kogusid allkirju nimelt neilt inimestelt, kes lubasid jõulude ajal kained olla. Selle eest sai tunnustuseks ka piparkoogi-mehe rinnamärgi. Vanemate joomine pidi suur probleem olema ja see on nende viis vähemalt osadele lastele valged jõulud viia. Võtsin veel ühe piparkoogi ja ütlesin, et kahjuks ei saa lubada, et tol õhtul tilkagi ei võta. 

Siit hüppan kohe ühe uudise juurde, mida hiljuti kuulsin. Nimelt hulk rootslasi kurdab, et ülemus joob firma jõulupeol liiga palju ja muutub ebameeldivaks. Minu arust on see ju suurepärane võimalus lagedale tuua palgakõrgendusleping või mõni muu paber, millele muidu allkirja ei saaks. Klaas on ju pool täis, või kuidas?

Laupäeval oli mul siin ootamatu külaline ja teile ei tähenda see muud kui seda, et mul õnnestus veidi tulede sära ja valgusemängu pilte ka teha, selle asemel, et koju kiirustada ja eksamiks õppida. Viimase kahe nädala jooksul olen neid nimelt 2 teinud ja siiani on kõik väga kenasti läinud. 

Pilt on eksitav ja jääb mulje nagu lund ei oleks, aga kesklinnas on peaaegu kõik minema  viidud

Midagi väga priiskavat ja vikerkaarelikku pole, aga kena ikka...

Miks te minust eelmine nädal midagi ei kuulnud, oli seepärast, et ma olen tõesti kooliga hõivatud, aga tunne saavutuste eest on liiga mõnus ja võimas, et elu lihtsamalt elada. Üks tegur on aga kindlasti ka see, et meie koridoris on toimunud väike muutus. Meile on kolinud 2 uut inimest: Daniel ja Viktor. Esimene, mõni nädal tagasi ja teine, hiljuti. Igatahes nüüd on väga raske köögist ära tulla kui sinna juba korra sisse oled astunud. Tunnid mööduvad ja juttu jätkub. Ükspäev muide arutasime siin, kes on vahetusüliõpilased ja Daniel ei suutnud kuidagi välja mõelda, kes see kolmas on kuni Erika talle meelde tuletas, et mina olen ka tegelikult mujalt. Talvega käib ikka kaasas nakkuste laine ja kaugelt ei ole see ka minust mööda läinud. Jätsin suures hirmus isegi saalihoki mängimata, mille kompenseerisin sel nädalal. Selle aasta viimase mängu puhul mängisime 30 minutit kauem. Olen tähele pannud, et viimastel minutitel mängin kõige paremini. Soojenduse maagia! Traagiline ka ju kui nii võtta. Ma olen mänguks valmis teel koju. Tagasi haiguste juurde minnes, siis eelmine nädal ragisesid siin kõik vähem või rohkem, kuid nüüd tundub, et midagi jalustrabavat keegi põdenud ei ole ja isegi olen terveks saanud.

Veidi talveidülli ka! Kusjuures ma olen uskumatult uhke mõlema pildi üle. Mõtlesin, et lõppu lisan valiku kohalikke jõululaule.

Lugu emast, kes jõuluvana suudles ja lapsest, kes pealt nägi

Piparkoogimehikesed, kes tulid...

klassika...

Kiired ajad kusagil Soomes... Teele soovitan erilist tähelepanu pöörata esimese minuti täitumisel (ekraani vasakus nurgas)

Kebabnekaise och höjdare

Hej!

Sellised prohvetid siis siin...

Pilt on tehtud ühes tunnelis, mis Flogsta lähedal oleva kiirtee alt läbi läheb. Väga põnev mu meelest ja mõtlen endamisi, et kas nood tundmatud prohvetid ka midagi tulevaks aastaks ennustavad. 

Sel kuul pidavat mul ühe horoskoobi järgi olema võime rääkida lindudega. Paraku ei pidavat linnud väga põnevad vestluskaaslased olema ja õnnetuseks ei ole saanud seda ka proovida. Kui see nii siiski juhtub olema, siis võib see üks varblane peos ühineda 10 teisega metsas või siis tuviga katusel, sest üle kahe korra ma "Polly wants a cracker" kuulata ilmselt ei jaksa.
Kui nüüd edasi minna selle juurde, millega ma oma viimaseid vabu päevi sisustanud olen, siis olen töötanud. Nii reede kui laupäeva öösel käisin Pharmenis tööl. Laupäev tundus justkui väga lihtne olevat. Meie mõistes ekvaatoripidu tähistas vaid 18 apotekare programmi läbijat, kuid nii ta päris ei olnud. Afterpartyle oli oodata 11 inimest, kes lubatud 22 asemel ilmusid nii umbes 23 ajal välja ning kuna meid 3 tol õhtul tööl oli, siis olin mina see, kes neid ootas. Üks noormees pärast tänas ka, et ma nii kaua viitsisin seal ukse juures istuda, aga välja mulle ei teinud. Samas oli see ainus märkimisväärne ebameeldivus. Kuna ma kassat alla pubis eriti ei tunne, siis seal ma olema ei pidanud, mis tähendas üsna pingevabat õhtu teist poolt. Öösel koju jalutades rääkis Manne, et ta teadvat mingeid iraaklasi, kes tahtsid kebabibaari avada, ent kuna ainus sõna, mida nad Rootsi keeles teadsid, oli Kebnekaise, siis baari nimeks saigi Kebabnekaise... Manne on äge. Hästi rõõmsameelne noormees Iraagist, kes tuli siia 4 ja pool aastat tagasi. Laulab Araabia keelseid laule ja on muidu muhe...

kraanikauss nr 1

kraanikauss nr 2

Selline pilt avanes mulle laupäeval ja kuigi pilt on ka palju hullem olnud, siis selline on ka päris tihti ja hoolimata Erika jutust, et varem oli hullem, ei suuda ma seda pilti aktsepteerida. 

Puu mu kooliteel...

Nagu esimene pilt ka ütles, siis talv on lõpuks ka siia jõudnud ja pidavat siin olema vähemalt kuni Lucia päevani. Siinkohal oleks paslik rääkida Uppsala-Lucia valimistest. Võitjaks osutus lühikeste, tumedate juustega neiu, mis on peaaegu skandaal. Tavaliselt võidab ikka maani blondide juustega sinisilmne neiu, aga seekord mitte. Iinagi avaldas pettumust ja oma küsimusele, mis seal vahet on, ma selget vastust ei saanud. Veider ja vaat et silmakirjalik suhtumine ühiskonnas, kus kedagi ju ei diskrimineerita.

Veidi talveidülli...

Pühapäeval oli esimene advent ja Uppsalas tähistatakse seda ilutulestikuga. Lossi juurde ma minna ei plaaninud, ent oma maja katusel oleks kenasti näinud, usun ma. Nii siiski ei läinud, sest poes läks oluliselt kauem aega kui plaanisin ja ei tea miks. Enda meelest oli plaan selge, mida otsima lähen, ent poe uksest väljudes kuulsin mingeid pauke ning nurga taha tõtates nägin ka natuke värvi ja seejärel kella vaadates oli selge, et olin hiljaks jäänud. Needsin end maapõhja, et neid jõuluküünlaid nii kaua vaatasin ja mitte ühtegi ei ostnud. Pärast jupp aega vaatamist, otsustasin, et vaarikalõhnaga teeküünlad, mis mul kapis on eelmistest, kõlbavad ka. Too üks rakett, mis üle metsatuka nii kõrgele ulatus, et ka mina seda nägin, oli väga kena. Kuulsin ka Euphoriat mängimas ja hiljem juhtusin Facebookis nägema videot, mis lossi juures tehtud, ning osa etendusest sisaldas endast kahe (ilutulestik+Loreen) kombineerimist. Veidi liiga palju on juba seda. Kritiseerida seda aga ei saa, sest ka olümpialt medaliteid toonud meie sportlastele lauldi "Kuula-t". Kokku ei sobinud need kaks kuidagi, aga see on minu arvamus. Eurovisioon on siin ka teistlaadigi pingeid tekitanud. Toimub ju teine Malmös, mitte Stockholmis ja üldiselt kaob mul isu sel teemal pikalt suhelda, kui Stockholmi kasuks räägib mõne meelest see, et see mõni ise elab Stockholmis ja Stockholm on ju Stockholm. Samas, jälle midagi, mida saab koduski kogeda. Olete tähele pannud, et Tallinnasse on alati lühem tee kui sealt mujale (tegu ei ole muidugi reegliga).

Prohvetid tegelevad lisaks ennustamisele ka argimuredega kuigi jõulukuul tundub eriti julm kutsuda inimesi üles puid istutama kui paljud endale ju jõulupuud koju ihalevad.

Johannes Rousseau pilt esimesest advendist Uppsala lossi juures..

Tolle mehe pildid on müügil ka siin ühes galeriis ja eks see minust veidi naiivne oli uskuda, et need ka mulle võiks taskukohased olla. Pilti ei ostnud, kuid jalutuskäik oli tore, sest kuskilt maalt hakkas ka lund sadama ja pähe tulid head mõtted jõuludest. Kunagi kui rikkam olen, siis võin isegi ühe originaali omale koju viia.

...

Mõnikord ma mõtlen, et nende rataste omanikud on kindlasti kuskil teises maailmaotsas juba ja nii need vaesekesed seisavad siin ja seal.

Pildistasin seda punast autot...

Tegelikult jäi mulle muidugi silma too Palestiina lipp ent kui küsiksite mu käest, miks ma sellest pilti tegin, siis päris selget vastust ei oska anda. Võib-olla meenutas see veidi trööstitu olemine kogu nende riigi olemist. Võib-olla oli asi hoopis selles, et ma ei olnud kindel, et ma Palestiina lippugi pildistan. Sellega tuleb mul mulle meelde üks pisike detail, mis mind Rootsi keele loengutes häiris. Nimelt küsis Lillemor ikka, kuidas teistes riikides olukord on ja kui alguses tundis ta huvi vaid Soome ja Saksamaa vastu, mis nende riikide õpilaste proportsiooni arvestades on ju normaalne, siis lõpus saime meiegi tähelepanu. Paraku pöördus ta ühe Kasahstani neiu poole küsimusega: "Kuidas teil Venemaal on?" Ei usu, et neid palju oli, keda see häiris, aga mind kindlasti.
Rootsi keeles oli eile eksam ja kuna ma kohaliku bussisüsteemi sõber ei ole eelkõige hinna, aga ka selle pärast, kuidas see süsteem toimib, siis otsustasin toimumiskohta jalutada. Ei tea ju kunagi, kuhu nii sattuda võib ja milliseid arhitektuuripärleid kuskil magistraalilt veidi eemal leidub. Külm veidi näpistas ja pärleid ei leidnud, ent jalutuskäik ju halba ikka ei tee. Teepealt võtsin ka "Metro" kaasa, mis on kohalik ja nii mõneski riigis tasuta jagatav ajaleht. Eelkõige võib sellega kokku puutuda erinevates metroodes ja raudteejaamades kui ma ei eksi. Eksam läks ka hästi ning siiani on õpingutega üleüldse hästi läinud.

Vaesed pardid ja muud sõbrad arvasid, et ma peatusin vaid selleks, et neile süüa anda, ent said pettuse osaliseks kui ma seal vaid nende kesist lompi pildistasin.

Mõtlesingi täna veidi linnapeal jalutada kuna veel on viimased vabad päevad enne statsionaarse kooli algust ja toas ei taha ju nii võrratu ilmaga üldse olla. Ei teagi, mis ajast mulle külm kui selline sümpatiseerima on hakanud. Igatahes olen siin veidi uurinud ja kuulsin, et Kaugel põhjas pidavat apteekreid hädasti vaja minema ja kui kooli ükskord lõpetan, siis võib reaalsuseks saada, et mõne aja veedan kaugel kus öö ja päev kestavad mitu kuud.... 
Neljapäeval algab aine, mida ise kõige rohkem pelgan eelkõige sellepärast, et õpetamine toimub Rootsi keeles, aga ma rahustan end sellega, et nad ei oleks mul eales lubanud seda võtta kui nad veendunud oleks, et ma sellega hakkama ei saaks. Võib-olla neid ei huvita? Ei tea, aga teisalt on põnev ka, sest tegu on ju omamoodi väljakutsega ...
Leidsin nädalavahetusel ühe ime hea seriaali "Why Poverty" ja kuna mul seda vaba aega käes praegu on siis nii mõnegi osa olen ära vaadanud. Soovitaks hea meelega, sest www.svt.se on see seriaal veel kuu aega tasuta vaadatav, ent on see ju Rootsi keeles. Kogu seriaal üritab selgitada, miks meie maailm on praegu selline nagu ta on. Mõni osa on üldisem, mõni on vähe isiklikum. Näiteks üks osa rääkis vaesuse ajaloost, teine aga ühest Hiina noormehest, kes hoolimata oma haridusest on endiselt üsna näruses seisus. Lugu korruptsioonist ja kõigest muust..

Veel lumeidülli

Kes jõuluks surströmmningut soovib, peab aegsasti teada andma... Seniks nautige talveilma kuni seda on ja olge ikka ettevaatlikud ka.. Lõpetaksin sellega, et olen sissekannet kirjutades pea pool kotti klementiine ära söönud... 

Så är det...

Hejsan!

Jõulud lähenevad meeletu kiirusega ja varsti on aeg kokkuvõtteid tegema hakata ja järgmiseks aastaks uusi lubadusi anda. Kas siis neid, mis see aasta täitmata või muid mõnest kaotatud kihlveost. 

See nädalavahetus oli minu jaoks üks tähtsamaid. Võtsin juba siia tulles plaaniks, et otsin üles sugulased, kelle olemasolust ma ühtteist teadsin, kuid sellega minu teadmised ka piirdusid. Kasutades Internetti ja isalt saadud andmeid, sain aadressi, kuhu siis otsustasin kirjutada, et kes olen ja miks kirjutan. Sain ootamatult kiiresti vastuse ja ka foto, millel ma ise kaheksa aasta vanuselt peal olen. Rohkem mul tõendusmaterjali vaja polnud. Olin leidnud õiged inimesed. Pärast seda oleme kirjutanud kuni pakkusin välja, et novembris võiksin neile külla sõita. Muidugi sain jaatava vastuse.
Reede varahommikul asusingi teele. Stockholmis oli lühike peatus ja perroonilt järgmisele jalutades mõtlesin, et küll on ikka hea lõpuks sellest rutiinist välja saada. Kõlab veidi tänamatult, arvestades seda, et ma olen ju ikkagi teises riigis ja nii, aga nii ma mõtlesin.
Soe kohv oli termosega kaasas ja hea uni ei lubanud end kaua oodata. Ärkasin veidi enne Karlstadi ja üsna pea olingi kohal. Karlstad on Tartu mastaapidega linn, elanike arvu ja suuruse poolest. Tõsi ma väga palju linna peale ei jõudnudki, kuid natuke ikka.

Raehoone

Kontseti- ja Konverentsikeskus (allikas Internet)

Mõlemad pildid Internetist

Linna vanim kivist sild. Kunagi autodele mõeldud sillal võivad nüüd inimesed jalutada kui just bussile ette ei jää, sest neil on lubatud sillast üle sõita. Õhtupimeduses peaks lisaks nähtavale valgustusele olema ka iga kaar mingi sinisega valgustatud, kuid minu seal oldud aja jooksul olid need sinised lambid kustunud. Linnas on ka ülikool, kus muuhulgas saab õppida sotsiaaltööd, äri ja IT-d. Sümpaatne väikelinn armsa vaksali ja väikeste veekogudega, mis linna südamesse kõikvõimalikel viisidel sopistuvad.
Mind võttis vastu minu vanaisa onutütar Ingrid. Mina teda ära ei tundnud, kuid tema minu tundis ja pärast põgusat tervitust asusimegi teele. Ei teadnud, mida öelda ja istusin veidi kohmetult kui bussiga Ingridi kodu poole sõitsime. Lõpuks otsustasin ilma kiita ja sealt maalt algas ka vestlus. Ingrid on Karsltadis omamoodi kuulsus kuna aasta tagasi augustis leidis ta oma rõdult 3 meetrise boamao, kelle päritolu on siiani selgusetu. Mitmed kohalikud ja ka välismaised ajalehed käisid intervjuud küsimas või helistasid ja uurisid, et kuidas ja mis... Uskumate lugu igatahes, sest kes oleks eales seda osanud arvata. Sama hästi võiks ju hommikul mul karu köögis olla. Vaatasime pilte ja ta rääkis oma külaskäikudest Eestisse. Kuulasime taustaks Eesti muusikat ja rääkisime veel suurest ja väikesest. Käisime ka kohalikus kirikuaias ja peab tunnistama, et ma ei teadnud, et ka moslemite hauakivid peavad olema Meka poole suunatud. Väga iseloomulikud olid nende hauakividel veel väikesed valged tuvid.
Õhtul otsustasime vaadata filme Eesti-rootslastest ja sellest, mis sai neist, kes jäid maha. Vaatasime ka filme metsavendadest ja ühest omapärasest majast Tallinna südames aadressil Tatari 21 B. Igale filmile järgnes põnev arutelu.
Laupäeval olime külla kutsutud mõne minuti jalutuskäigu kaugusele elavale Leidale, kes Eestist põgenedes oli 4 aastane. Tema Eesti keel oli kohati nii hea, et ma unustasin ära, kus ma olin. Teised oskavad ka natukene ja saavad väga hästi aru. Uskumatu kui mõelda, et Leida (too 4 aastane) tuli siia ju ilma milletagi ja nüüd elab väga kenas ja suures korteris ning tal on 4 last ja 11 lapselast. Õhtuse programmi pakkusin mina ja vaatasime Tarbatu 60. juubelikontserti. Keegi magama ei jäänud, kuigi veidi tundsin piinlikkust küll, sest kole palju on ju tegelikult Eesti keelset juttu tantsude vahele põimitud, mida on väga raske tõlkida. Samas tantsud avaldasid muljet ja kiideti. Laual oli Eesti leib ja õlu, mis ju sobisid imekenasti.
Pühapäeval käisime Ingridi õe Louise ja tema abikaase Söreni haagissuvilat ja sealset ümbrust vaatamas.

Igal haagissuvilal on seal pargis oma väike aiake ja suvel pidavat täitsa tore olema. Minu jaoks tundus seal natuke liiga palju ja tihedalt neid autosid. Pole ju suurem asi puhkus või nii, aga samas on lähedal imekenad rannad, jooksurajad ja muud sportimisvõimalused. Kusjuures leidus väga palju ratastoolisõbralikke teid ja viimaste kasutajatele mõeldud abivahendeid vette minemiseks ja päevitamiseks. Ja kui sa oled ikka veel nagu mina, kellele haagissuvila on kuskil väikese seltskonnaga ja metsa sees, siis viimastel on ju rattad ka all. Tõsi, kui seal oled endale maja soetanud, siis on raskem põgeneda. Kuulsin ka seda, et mõned pidid seal aastaringselt elama ja ka Norrast pidid nii mõnedki sinna olema sõitnud kuna Rootsis on ju nende jaoks odav elada.

Internetist

Käisime vaatamas ka veel ujuvaid maju. Just just! Turvaline ja lihtne kodu koos paadikohaga. Suvel saad otse voodist vette hüpata ja talvel mine või vannitoast uisutama. 13...14 000 SEK-i eest kuus on see sinu, kui huvi pakub. Omalt poolt lisaks, et toad olid üsna pisikesed ja laste ja joogilembeste sõpradega tuleb ka ilmselt probleeme ent miks mitte. Kliima ju soojeneb ja veetase koguaeg tõuseb. Mine tea, millal me kõik nii õõtsume ja ARK PRKs ümber nimetame Või mis teie arvate?
Mul oli seal uskumatult tore ja mind võeti väga hästi vastu. Sain palju oma olemasolevate sugulaste ja ka olnud esiisade kohta teada. Mind kutsuti tagasi ja kavatsen kindlasti seda millalgi teha ka. Kusjuures ka sõber lubati kaasa võtta nii et ...
Koju tulles avastasin, et mu tassi kõrv oli katki, aga kuna see ei kuulnud ka varem, siis pole ju miskit kadunud. Siiski oleks mulle meeldinud leida väike kiri vabandusega või nt uus tass, aga noh. Nõud olid ka kõik mustad ja ei teagi täpselt miks, pesin kõik ära. Ilmselt tuli see positiivsest energiast, mida nädalavahetuselt sain.

Teil on ilus keel

Tjena allihopa!

Nagu keegi Seitsmes Kuningriigis ütles, siis puudel ei peaks võib-olla nägusid olema... Teine päev kui samast puust mööda kõndisin, siis nägu enam polnudki, kuid õnneks oli mu pilt sellest, mis kinnitas, et ma kõike siiski endale ette ei kujuta.

Ma muide vist ei rõhuta piisavalt kui ilus on see linna tegelikult kuhu ma tulnud olen. 

Ja õnneks sellel puul polegi..

Ja ma ei kavatse selle mõistatusega enam kauem jätkata. Igatahes leidub siin igasuguseid põnevaid asju ja teinekord on kahju kui neist lihtsalt mööda olen sunnitud jalutama. Möödunud nädal oli  rahulik ja neljapäeval saalihokis tundsin ennast väga ikka väga saamatult. Lõin haledad 2 väravat ja üks neist läks suisa enda meeskonna võrku. Hoolimata Jesperi kiitvatest ja julgustavatest sõnadest mängisin ma halvasti ja enam vähem tean ka, mis mul valesti on, ent kas mul selles osas parandamiseks tahtmist on?

Reedel saabus siia mu poole esimene külaline Eestist. Ühtlasi tähendab see seda, et järgmine saab maksimaalselt teine aga mitte vähemoodatud olla. Andke lihtsalt aegsasti teada kui mõte reaalsuseni jõuab. Ahjaa... Inksu tuli siia!

Reede õhtuke kutsuti meid õhtusöögile Korskyrkan-isse. Tegu oli tulevasest Tänupühast inspireeritud õhtusöögiga veidikese religioosse marinaadiga. Tänupüha, see on ju kalkunisöömine. Tubli Stig, oled nagu ameeriklased praegu (Hanna andmetel, kes on Rootsi/Ameerika taustaga), kes selle päeva tegeliku tähenduse on ära unustanud. Nüüd tean veidi rohkem ja olen tänulik palju rohkema eest kui oma tänupüha-käele kirja panin (küsige kunagi hiljem). Mille eest teie tänulikud olete?

Üritusele jäime küll 40 minutit hiljaks, ent midagi kaduma ei läinud ja sain elus esimest korda magusat kartulitki proovida. Üldiselt oli üsna vaba kavaga õhtu. Natuke lauldi ja oli ka üks etendus. Üks mees pidas väikese kõne Tänupühadest ja tema on kõige muu hulga tänulik selle eest, et tal on side jumalaga. Väga sümpaatselt rääkis kuni jõudis selleni, et neil, kel seda sidet pole, oleks justkui miski väga suur elust puud. See oli veidi ebaõiglane, aga ei hakka selle ümber rohkem keerutama. Tagasi Flogstasse otsustasime jalutada.

Laupäeval oli plaanis linna vaadata. Alustasime mu koolist ja liikusime vaikselt kesklinna poole. Käisime mu nation-iski söömas. Kogu päeva teine poolgi möödus linna vaadates alates lossist kuni ülikooli peahooneni välja. 

Kõik tahavad ju üle tee minna..

Leidsime ühe imearmsa väikese poekese ka, kus müüakse kõikvõimalikku. Nt 5 SEK-i eest on võimalik osta kaduv päkapikk. Teine oli nimelt nii pisike, et kaob kindlasti. Poodi sisenesin tegelikult tänu Kaiele ja mul on väga hea meel, et seda tegi, sest leidsin omale kunstniku, kes väga meeldib. 

Laila Wikström

Vihjeks 2 ja 3, et Eestis peatun alati Epp-Maria tööde juures ja kes mu mehelikkuses kahtleb siis kedagi andekamat kui Luis Royo ei ole ma veel näinud. Sinna poodi lähen ka kindlasti tagasi. Viimane peatus meie 6 tunnisel jalutuskäigul (miinus lõuna) oli toomkirik. Kuna esimese hooga me missa tõttu, kuhu me ei plaaninud minna, sisse ei saanud, siis otsustasin Inksule näidata 5. sajandist päris piiblit, mille rootslased Prahast varastasid (tõsi, kes teab, kuidas see sinnagi sai). Eksponeeritakse seda ülikooli raamatukogus Carolina Rediviva, mis on välimuselt palju  majesteetlikum kui meie oma. Toomkiriku kõrval on väiksem kirik ka ja hea, et ettevaatlikult piilusin, sest keegi oli seal vist "jah" sõna ütlemas. Mõtlesime veel, et äkki oleks pidanud sisse jooksma ja "eeeeiiiiiiiiiiiiiii" karjuma...Ei teinud seda! Küll aga saime lõpuks toomikirkusse, kus veetsime viivu või kaks. Väga soe oli.

Plaanisime ka kinno minna, kuid otsustasime selle pühapäevale jätta. Olin Flogsta karjegi unustanud. Seda kuuleb ikka harvem ja harvem, kuid ei suutnud see ka Inksule muljet avaldada.

Kanelbullar ehk küpsetamine pühapäeva hommikul... Andsime Andre-le esimesena proovida  ja talle maitses. Muide kui keegi räägib pilgust, mis lastel silmis on, kui nad midagi väga ootavad ja soovivad, siis just temal oli see silmis kui ütlesin, et võta teine veel... Meil on ju mitu. Andre muidu laps ei ole ja 3 aasta pärast saab temas hoopis minu ametivend

Enne kui kinno läksime, siis laulsime Elinile sünnipäeva laulu, mille peale ta ütles, et meil on nii ilus keel. Aitäh! Meie ise mõtlesime, et mida enne "Õnne soovime sul" lauldi. 

Filmivalikus jäi pinnale mitu, kuid otsustasime Arbitraaži kasuks Richard Gere-iga peaosas. Väärt kindlasti rohkem kui IMDB kodulehel olev 6,8. Soovitan neile, kes vajavad abi roosade prillide eest võtmisel. Päris lootusetu film siiski polnud. Miks? Seda peate juba ise vaatama...

Seejärel suundusime öise Uppsala peale. 2. novembrist kuni 2. detsembrini on siin üles seatud 15 erinevat valgusinstallatsiooni, mis inimesi linnaga ka õhtul tutvuma kutsuvad. Pakuks siiagi väikese valiku.

Raehoone

Igal teol on oma tagajärg... paneelil nuppe vajutades on võimalik mõni lihtne viiski ära mängida ..

Uppsala Kontserti-ja Kultuurikeskus.. siin oli eesmärk rõhutada maja põnevat arhitektuuri. Plaanin siia kunagi päriselt ka tulla.

Värvide dünaamiline mäng... ei olnud palju värve ja dünaamika tähendas ka sinise  ja rohelise vaheldumist, kuid idee oli ilus. Tervitada neid, kes tulevad ja soovida "head reisi" neile, kes lähevad ...

Sireenid Islandi sillalt... Kuna ma meremees ei ole, siis tahet nende juurde minna minus ei tekkinud. Võib-olla ei olegi see päris juhuslik, et mulle "Dollari lugu" ei sümpatiseeri. 

Kes on pildil?

Selle installatsiooni eesmärk oli tähelepanu tõmmata traditsioonile, lukustada taba silla mõne detaili külge... Ise oleme sellel sillal

Gustavianum...Vanim ülikooli hoone ja ühtlasi seepärast ka valgustatud, et  tema tähtsust rõhutada. 

Kusjuures, kasutatud on loodusõbralikke valgustuslahendusi ja ääretult põnev ettevõtmine. Ei pea mitte toas istuma, kui päike kell 15.30 loojub. Minge teiegi pärast sissekande lugemist jalutama, sest mine tea, mis või kes ei ole pimedas see, mis ta on päeval. Samamoodi nagu me ei ole täna need, kes me oleme homme...

Oh keeruta, lennuta...

Hejsan!

Möödaunud on esimene peaaegu vaba nädal ja kui aus olla siis tundub, et aeg läheb kiiremini siis kui otseselt midagi tegema pea. Kui nüüd selle klišee juurest edasi liikuda, siis tegelikult teha on küll, aga aeg on põikpäine ja ööpäevas on endiselt 24 tundi, ükskõik, mida ma siin selle numbri suurendamiseks ei tee.

Vanadest võlgadest tahaks presenteerida oma möödunud halloweeni kostüümi "juurviljad ohtra dipikastmega" 

Pildi ja kostüümi autor: Robin Svensson, mütsiga võib iseenesest ka nt Jõgevale minna :) (tervitused Mannile ja Liinale) 

Ja et teile Facebooki postitustest muljet ei jääks, et mul Rootsi keelega üldse probleeme pole, siis kirjutan siia ühe loo, mis juhtus üksjagu nädalaid tagasi. Nimelt sõna rolig tähendab lõbus, rõõmus jne. Kui kasutada lausekonstruktsiooni: "Du ser alltid rolig ut", siis võiks see umbes tähendada, et sa oled alati nii rõõmsameelne. Aga ei. Ühel õhtul mõtlesin siis, et teen ühele tüdrukule komplimendi tolle fraasiga. Mitte et ma neid ette planeerin, rohkem ikka tuli tunne, et peaks ütlema ja ütlesingi, aga sain vastuseks sellise ebakindla pilgu. Miks? Antud sõna sellises kontekstis saab peaaegu uue tähenduse. Nimelt ütlesin ma tollele neiule, et sa näed välja nagu kloun. Milline ämber eks? Kõik said muidugi aru ja me saame endiselt väga hästi läbi, hoolimata sellest, et ma teda ju sisuliselt solvasin. 

Novembris saangi rohkem keelele keskenduda ja jumal teab, et mul on seda vaja, sest järgmine aine ongi ju Rootsi keeles, mis tundub endiselt veidi liigenesekindel ettevõtmine, aga eks see sama aeg, mis üksluiselt edasi liigub ning millest ma enne rääkisin, näitab.

Nüüd olen nii palju kolmapäeviti Pharmeni pubis käinud, et millekski muuks kui traditsiooniks seda kutsuda ei saagi. Seekord mängisime vahelduse mõttes ka piljardit ja lauatennist Mattiga, Robini ja Emili vastu. Teine võistkond võitis ja Robinile meeldib võita hirmuäratavalt palju. Kuigi ma vist ei ole õige inimene, kes siin selle üle kurdab. Vaatasime ka Meistrite Liigat ja kahjuks ei suutnud ma mängu lõpuni aru saada, mis on selle teise võistkonna nimi, kes Chelsea vastu mängis, sest samal sekundil kui mulle seda öeldi, see ka ununes. Võiks isegi öelda, et see ei jõudnud mulle kohale ja mul ei olnud mahti küsida veel üks kord. Chelsea võitis ja Robini reaktsiooni vaadates, võib vist järeldada, et see oli talle tähtis. Kirg, millega ta toda mängu vaatas, on uskumatu. Ma peaks kõva raha alla panema, et jalgpall mulle niipalju korda läheks. Külla aga läheb mulle Robin korda ja tore ju kui tal hästi läheb.

Esimese hooga ei julenud Pharmenisse minnagi kui seda nägin...

Reedel olin jälle tööl ja seekord sujus juba paremini ning ma ei tundnud nagu ma oleks koguaeg kellelgi jalus. Sain isegi veini valamisega nii hakkama, et seda kellelegi peale ei valanud. Kuna mul õhtu enne oli Skype-date varase hommikuni ning tollelt tööpäevalt jõudsin koju poole nelja kandis, siis ilma pikemalt mõtlemata lülitasin äratuskella kohe välja, sest järgmisel päeval toimuvale ballile ei tahtnud ma mitte magama minna.

Kella poole nelja paiku kogunesime Pharmeni juurde, et väike sissejuhtaus  Farmatseutide Sügisballile 2012 teha. Mind külvati kiidusõnadega üle, sest kui rahvatantsuga ükski normaalne Rootsi noor ei tegele, siis rahvariided on kõrgelt hinnatud ja lugupeetud ja need mul ju seljas ka olid. Ühine rongkäik Värmalndsi jäi kahjuks ära, sest vihma hakkas sadama, ent see ei vähendanud ülevat meeleolu ja põnevust, mid Pharmenis balliootuses valitses. On ju teine üks pidulikemaid üritusi, mida farmaatsiaüliõpilased siin korraldavad. 

Robin ja tema imearmas ja tore tüdruksõber Johanna

Paremal rahvariided Dalarnast

Enne balli ametlikku algust sai muljetada siin ja seal ning iseenesestmõistetavalt otsisin rahva seest välja teisedki, kel rahvariided seljas olid, et ikka uurida kust ja kuidas. Esimene pool õhtust koosnes 4-käigulise õhtusöögist, kõnedest ja laulmisest. Kahjuks ma kõnedest väga palju aru ei saanud, sest ma istusin saali kõige kaugemas nurgas ja lihtsalt ei kuulnud. Inimesi, kellega ma koos istusin, ma ka varem ei tundnud, ent toredad olid nad sellegi poolest. Olid alati vamis mulle seletama kui ma palusin mõnd sõna või rooga menüüst tõlkida. Kui asi päris lootusetu oli, siis kasutasime ka google abi. Söögid olid head, aga see on ka kõik, mis ma ütlen, sest ma ei ole siiani aru saanud sellest fenomenist, et kui sa välja sööma lähed, siis pead enne kõhu täis sööma. Tore on maitsta ju küll ja nii edasi ent kui kõht koriseb, siis on ju midagi valesti. Pearoog oli paraku külm kuigi hirveliha on piisavalt oivaline, et seda ka nii nautida. Magustoit oli vahest kõige parem käik üldse. Selline muna, koore ja suhkru segu muraka ja šokolaadiga. 

Õhtu jooksul esines ka Dragos ning üks meeskoor, keda ma olin ka varem kuulnud rahvusvahelisel Gasque-il kuna nende allkiri tundub olevat alati lõpetada esinemine Prantsuse hümniga. Ütlesin eile ka Robinile kui miilisele ringile läksime, et minu jaoks on see ääretult imelik ja kentsakas kui üht hümni niimoodi kasutatakse, sest mulle tundub, et see on neil repertuaaris kuna kõla on hea ja üldiselt on ta ka tuntud. Selline laul ei pea mitte üks hümn olema, arvan ma.

Õhtu lõppes tantsuga ja minu suureks rõõmuks sai seekord ta traditsioonilisi tantse tantsida. Kahjuks olin enamus ajast hõivatud õpetamisega, mis on imelik, sest tavaliselt olen mina selles rollis, mis valssi ja fokstrotti puutub. Aga pole lugu, parem varblane peos kui kümme tükki metsas. Hiljem mängis ka tavaline klubimuusika. Muljetasime veel kuni kell oligi peaaegu et kaks. Otsustasime siis viimast võtta ja seda kuni lõpuni välja. Siin on kombeks, et iga peo lõpust annab märku üks tuntud eurovisiooni lugu aastast 1988 "Stad i ett ljus" (linn valguses vms) http://www.youtube.com/watch?v=Vz78r_EMAEo. Päris omapärane, kõik haaravad üksteisel õlgadest/ümbert kinni ja laulavad ennastunustavalt ja üllas meeleolus ..ge mig liv.. Mulle meeldib üürike trompeti osa seal laulu keskel. Kas see ball mulle eluks ajaks meelde jääb? Ilmselt mitte, ent väga tore oli sellegi poolest.

Olen viimase nädala jooksul ka 2 Rootsi filmi ära vaadanud ja mõlemad on olnud omamoodi sünged. Neist esimene oli "Torka aldrig tårar utan handskar", milles tegevus käib 90ndate alguses ja räägib sellest kuidas, homoseksuaalsusega HIV ja AIDS Rootsi jõudis. Teine oli  "Torsk på Tallinn" aastast 1999 ning räägib grupist Rootsi meestest, kes Eestisse naisi otsima tulevad. Ei hakka siin neid lahkama, sest see võtaks liiga palju aega, ent soovitan vaadata mõlemaid ja võima teha seda ka koos, kui keegi soovib. 

Neist kahest ülemise pildiga tahan näidata, kuidas mu pahed pole mind maha jätnud. Rootsi vs Eesti 1:0, sest kasutatud raamatud on siin õiglase hinnaga. Kõik 6 raamatut maksid kokku umbes 3 eurot. Olete te kunagi neid hindu näinud, mida meil küsitakse?

Alumisel pildil on hulk heimstadeni murepunkte, mis nüüd meie koridoris ilutsevad. Mõtetu ettevõtmine, sest need, kes sellele mõtlevad, teevad seda niikuinii ja vastupidi ka. Aga mulle meeldib, et nad peavad vajalikuks meelde tuletada, et akendest ei tohi asju alla loopida, sest siin levivad jutud, et kui su toas on midagi, mis ei meeldi, siis aknast alla ongi nende õige koht. Naeruväärne ju, ent ehk siis nüüd saab see ümberlükatud. Muide ühte neist murepunktidest kavatsen lähima 5 päeva jooksul rikkuda... Kas on pakkumisi?