Argielu

Hej!

 Uskumatu! Täna sirvisin erinevaid andmeid, mida blogger korjab ja mis ma oskan öelda. Näiteks kogutakse siin statistikat, millise operatsioonisüsteemidega mu lehele sisenetakse, millistelt Interneti lehitsejatelt tullakse jne. Minu jaoks vahest põnevaim ja uskumatuim on see, millistest riikidest. See nädal on siin lehel käinud keegi Venemaalt, USAst, ja nii mõnestki ootamatust kohast. Ei tea, kes need on? Sellepärast kirjutasingi eelmisesse blogisse kuskile kellaaja järgi, et see on üks põnev lugu vms kui ma siin kellaaegadest midagi räägin. Ei saa lihtsalt öelda, et mulle 22.00 ja teile 23.00. See ju ei kehtiks... Seega, edaspidi mainin lihtsalt  Rootsi aega. No vot!

 Sügis on kätte jõudnud ja ööd hakkavad nüüd suurema osa 24 tunnist moodustama. Mina ei taju endas selliseid muutuseid nagu süvenev jõuetus ja depressioonile viitavad mõtted. Mõni jälle räägib sellest iga päev. Siin kuskil pidavat ka isegi spetsiaalsed valgustoad olema, kuhu saad minna ja siis end lambi alla sättida nagu lilleke. Ei ole uurinud eriti selle kohta ja ei kavatse sinna minna ka. Sügisega käib kaasas ka vihm ja siit minu iga hommikune huumor. Mitte, et ma naeran kui inimestel halvasti läheb, aga lihtsalt mõni asi on (mitte ainult) mulle kole naljakas. Nimelt paljud (internatsionaalid), kes endale siin rattad on soetanud, ei ole muretsenud endale porilaudu. No milleks? Teel kooli näeb paljusid triibuga seljal :). Kusjuures kõige kurvem on see, et õhtul tulevad nad koju ja siis pesevad seda ühte jopet või jakki pesumasinas. Kahjuks on aga nii, et 10 pesumasinat on mõeldud pea kahele majale (igas umbes 7 korrust ja 14 koridori ning igas koridoris 12 tuba). Kui kõik oma üksikuid asju pesemas käivad, siis on päris keeruline löögile saada. Viimase pesupesemise viisin läbi pühapäeva öösel 12 ja 1 vahel. Siis olid 2 masinat vabad. Kusjuures porine jope ei ole äärmus. Kohati näeb trumlis keerlemas ka ühte T-särki. 

 Vahepeale lisan, et postkontorist ravimeid osta, peavad alla 30 aastased isikut tõendavat dokumenti näitama (või selleks vähemalt valmis olema). 

 Prügi sorteerimine on siin ka võrdlemisi juhuslik. Mõni teeb rohkem, mõni vähem ent probleem on selles, et üldprügi panged on ülepäeva täis, sest kellegi kaks mahlapakki istuvad seal rõõmsalt kõrvuti. Kuigi sama hästi võiksid nad ju papi ja paberi jaoks mõeldud kastis olla. Ja nende pakkide kokkupressimine on ka üsna harv nähtus. Samal ajal viska sina oma kartulikoored kuhu iganes. Iseenesest on siin (Uppsalas) muidugi puhas ja see mulle meeldib. Mõelda vaid selle prügila peale, mis Lissabonis lokkas. Õudne! 

 Muidu veereb elu üsa ühesugust rada. Järgmine nädal on eksam ja nädalavahetusel tuleb sellele keskenduda, et viimane hästi sooritada, muidu polegi nagu midagi, millega õigustada siin olemist. Hindamissüsteem on siin muidugi vahva ja peamiselt mitteeristav (arvestatud/arvestamata) ja kehtib kõikidele eksamitele. Laboritöö eest ei saa üldse hindeid. Peaaegu unustasin, et igal eksamil on võimalik saada ka passed with distinction, aga mis rolli see tegelikult mängib?

Muide eeloleva eksamiga seoses. Olin täna erakordselt lühikeses workshopis (seminaris) ja õppejõud muudkui vilistas mingit viisijuppi ja mina ütlesin oma rühmakaaslastele, et näete kui naljakas. Eestis peetaks seda kas ebaviisakaks või lihtsalt imelikuks kui keegi muuseas klassiruumis veidi jaurab. Sain suurte silmade osaliseks ja ka küsimuse: "Mis siis?" 

Sellega, et kõigi poole võib siin pöörduda sinatades või eesnime pidi,  harjusin ma juba suvises keelelaagris ära. Kui kedagi siin teietama hakkad, siis tõenäoliselt solvad rohkem kui head teed, sest teietatakse ainult kuningaperet ja ka seda mitte alati. Näiteks sinatas üks reporter siin kroonprintsessi kuna ta veel ei ole Kuninganna. Kõik-on-võrdsed-kollegiaalsus-läbirääkimised on siin võtmesõnad. Täiesti vabalt võib üle klassi hõigata umbes nii: "Hej Anders, mul on siin väike probleem!" Sama käib ka kirjade saatmise kohta. Ei mingit lugupidamise, tänamise, kummardamise ja tiitlitega ajaraiskamist. Ütle, mis vaja ja ongi olemas. Muidugi selline piiride puudumine seab üksjagu vastutust iga indiviidi õlale ja kui palju on neid, kes sellist olukorda liialt omakasuks pööravad, ei oska ma öelda, aga ilmselt neid leidub. Mulle igatahes meeldib, sest õhkkond on toetav ja pinged on maas ja mis kõige peamine, valed vastused on lubatud. Tunne, mida Tartus väga sageli ei tundnud. Ärge siis ehmuge, kui tagasitulles veidi teisiti käitun. 

 Et sedasi... Pilte ja midagi põrutavat olnust lisada pole. Pidage vastu ja hakake järgmiseks aastaks juba eos küünlaid soetama. Elekter ju pidavat kalliks minema.

Hej då och tack så länge!

kaka ja kevad? ei, siiski September

 Hej! Viimane sissekanne lõppes ajaliselt enam vähem septembri alguses. Tundub, et terve igavik on juba möödunud sellest ajast. Suurim muutus vahest on olnud see, et mul algas kool. Lõppude lõpuks põhjus ju, miks ma siin olen :). Süsteem on siin veidi teistsugune kui Tartus ja selgitaks mõne sõnaga seda nüüd.

Terve semester on jagatud perioodideks (kokku 4) ning igas perioodis saad sa valida endale aineid. Kui ma oma tunniplaani kokku panin, siis ma sellele suurt tähelepanu ei pööranud, sest tahtsin punkte täis saada (terve aastaga saan siin 67,5 EAP-d). Juhtus aga nii, et igasse perioodi on mulle midagi sattunud kui III välja arvata. Siis on mul ainult õhtused kursused. Iga perioodi lõpus on eksamid nende ainete peale, mida õppinud oled. Esimene mulle on 3. oktoobril ning 4. algab uus periood uue ainega. 

Ei kujuta ette kui põnev see teile võiks olla, aga terve septembri olen õppinud ravimite disaini ja arendust (Drug Design and Development või Rootsi keeles Läkemedelsutveckling). Põhimõtteliselt kujutab see endast ravimiarenduse kõikide aspektidega tutvumist alates tuhandetest potentsiaalsetest kandidaatmolekulidest kuni kliiniliste katseteni välja. Mis teeb asja põnevaks, on see, et enamus õppejõude on suurtematest nagu AstraZeneca või väiksemates firmadest siin Rootsis, seega nad on asjaga ka päriselt kokku puutunud. Nagu ikka on loengud ja praktikumid, viimased siis kohustuslikud. Praktikumidega on see häda, et kui peaksid ühe vahele jätma, siis saad selle teha järgmine kord kui ainet antakse (TN järgmine semester, aga võib-olla ka järgmine aasta). Eksamitega on jällegi lihtsam. Ei pea ilmtingimata esimesele eksamile minema, rääkimata sellest, et peaksid mingi tõendi või jumal teab mille kohale vedama, et põhjendada, miks sind ei olnud. Eksamiteks on mitu aega ja ise saad valida kuidas oma aega planeerid. Kui teised ained hakkavad, kirjutan võib-olla neist ka, aga hetkel on küll punkt... Aga korraldusest veel. Igas loengus on slaidid, materjalid õppejõu poolt alati olemas. Ei ole nii, et otsi ise, kust saad. Kvaliteet jätab siiski soovida ja palju on raiskamist (nt räägib õppejõud endast ja on oma karjääri slaididele pannud... konspektis pole ju sellest mingit kasu, mis su CV-l kirjas on. Ma ei tea, miks nad seda niimoodi teevad), aga siiski kõigile on kindlustatud materjalid. Muide see raiskamine on omane lugematutele õppejõududele ka Eestis. Millegi pärast ei osata kriitilised vajaliku ja mittevajaliku suhtes olla.
 Sellise perioodisüsteemiga on see väike häda, et inimesed ümber on pidevas muutumises. Justkui leiad kellegi, kellega oled ühel joonel ja siis algab uus aine ja sellega koos satuvad su ümber uued inimesed. Tõsi, nii palju kui uurinud olen, siis mõni jääb samaks ka, mis on tore. Rootsi keele grupp on vahest püsivaim mu ümber kuigi meie gruppi on toimunud meeletu immigratsioon, mis on kohati häiriv. Ma ei usu, et kõik on seal vajadusest on (see lihtsalt algab ja LÕPPEB ju varem). Inimesi on ikka igalt poolt, kes on varem Rootsi keelega kokku puutunud. Muidugi pärast suvist keelekursust see mind eriti ei üllata...
 Kui aus olla, siis suurem osa ajast siin koolis möödubki, kuid mõnel õhtul satun välja ka. Enamasti olen Kalmaris (iroonia või mis :D) ja miks? Neil on lahedad üritused. Mõni nädal tagasi oli neil open-mic night, mis tähendas, et kõik, kes soovisid, said lavale minna. Jumal tänatud, et see ei olnud midagi ala "Eesti otsib superstaari" sarnast, kus kõik see andetute kamp lavale ronib tsirkust tegema. Korralik kraam! Eriti meeldis mulle punt, kes end kohapeal kokku pani ja ka kenasti esines. seltskond ka super. Meeleolu kriipis veidi palju inimesi väikeses saalis kuna alatasa oli keegi, kes kõige kaugemast nurgast tahtis välja pugeda... Aga muidu super!
 Oma nationit ma ka veel hüljanud pole. Põhiline Fika koht mulle. Ühel õhtul olime seal isegi pubis. Erinevalt teiste nationite pubidest ei ole seal küll rohkem kohti, kuid ruum on suurem ja ei ole sellist silgu tunnet koguaeg. Võtsin letist siidri, kuid see oli kole magus ja jäi tolle õhtu ainsaks joogiks mulle. Käisin ka rahvusvahelistele mõeldud üritusel "Language pub", ent osavõtt oli kahvatult väike ja mitte see, mida ootasin. Ometi tutvusin ma paari toreda inimesega ja ühe kena Rootsi neiuga Linnea Lund (mulle lihtalt meeldib see kõla :D, mida te ju ei kuule :D). Ja et teil mingeid uitmõtteid ei tekiks, siis ei ma ei plaani teda välja kutsuda ega midagi. Tal on oma noormees jne.
 Eile mõtlesin, et tuleb nädalavahetus kodus, aga Astrid mainis, et Kalmaris on Balkani pidu ja mis seal ikka. Suund saigi sinna poole võetud. Tundub, et ma pole ainus, kellele selle koha energia meeldib. Shauna, Juhani, Mona ja paljud teised, kellega siin vähem või rohkem suhelnud olen, olid seal. Aga peost. Nimi ütleb enam vähem teema. Muusika balkanilt, kuhu on põimitud natuke slaavi ja mustlaste viise. Mõnusad rütmid ja higised inimesed ja mõned väga purjus tüdrukud. Üritus toimub kord kuus ja ilmselt olen seal veel :).
 2 asja veel...
 Poes käies pole ma seda eriti tähele pannud, sest ma kasutan pea 99% juhtudest maksmisel kaarti, kuid ükspäev vaatasin seda pisikest ekraani, kus makstav summa jookseb ja mõtlesin, et miks kõik on hinnad on ilma komadeta (nii nagu saalis). Siin käib tõsine ümardamine. Hinnad on ööride täpsusega, aga kui sulas maksad, siis arvutatakse kõik kroonidele ümber. Kõige väiksem raha siin on ju 1 kroon. Kaardilt läheb õnneks maha summa, mis on toote juures. Kas ja kui palju nad siin neid matemaatika reegleid järgivad, mis mulle õpetatud on, ma ei tea, ent sulas makstes, võid nii mõnestki kroonist aastalõpuks ilma jääda. Müntide (1, 5 ja 10 krooni) lugemiseks on neil kassas mingid väikesed kastid. Kui kavatsed nendega maksta, pead oma mündid sinna sisse heitma ja viimane ise loeb, liidab ja lahutab ja annab tagasi. Kassapidaja münte ei puutu. Ja midagi  sõpradele farmaatsiast. Ibuprofeeni, paratsetamooli jmt saan võtta nii palju kui süda lustib kassapidaja juures olevast kapist. Ainus piirang on see, et ma pean olema 18.
 Suurtes poodides on ka kaupade sisseskänneerimise süsteemid, kus sa kassapidaja töö saalis ära teed ja pärast lihtsalt maksad, kuid pole veel seda proovinud. Ma pean ilmselt kohe mõne töötaja poole pöörduma, aga tundub mugav ja moodne. System Bolaget-isse (riiklik alkoholi pood) ma ka jõudnud veel ei ole, aga reportaaž on sealt varsti varsti tulemas. Muide linnapeal on tihti inimestel näpus näha kas lillasid või tumerohelisi kotte, mis on iseloomulikud just sellele poele. Öelge, et ma olen imelik, aga selle kotiga mina ringi ei käiks, ma olen ju eestlane, kui viinapoest siis ikka silmad maas.
 http://www.youtube.com/watch?v=2k0mE_MJqWw&feature=related Kui tee seda videot ei vaata, siis järgnev jääb teile arusaamatuks. Nii, et eeldusel, et te seda tegite... Mis see on. Ma ei tea, kui aus olla, selles mõttes, et sünnilooga on sada legendi ja tõeni ei jõuta ilmselt kunagi. Ja miks peaks? Igatahes, iga õhtu kell 22.00 (teile Eesti 23.00 - muide see on üks põnev teema, aga kunagi muul ajal) karjutakse siin. Akendest, rõdudelt, maja eest ja tagant. Miks? Mina teadsin, et see on kuidagi seotud eksami aegsete pingetega, kuid see on siin toimunud minu siia tulekust alates iga õhtu, seega see pinge jutt mull eriti ei sümpatiseeri. Ise olen seda teinud ei rohkem ega vähem kui 2 korda ja siis on kahte sorti inimesi. Need kes karjuvad ja seda iga päev ootavad ja need, kes ei karju. Tundub, et see on rohkem internatsionaalide teema, aga mul ei ole ühtegi uuringut, et seda tõestada. Minule jääb see veidi kaugeks, aga vähemalt tean õhtuti kella :D.
 Valetasin, kui ütlesin kaks asja, ent siin olles katsun end enam-vähem ka maailma asjadega kursis hoida. Kas te olete näinud seda videoklippi moslemite süütusest? Mina olen ja oma arvamuse asjast kujundanud, ent mida teie mõtlete. Kui see teema huvi ei paku, siis võib-olla midagi muud. Mu mõte on aga, et mind huvitab ka see, mida teie teete. Kui aega saate, kirjutage või joonistage või ma ei tea, saatke MMS mõnest vahvast õhtust! Katsun vastata ka!
 Suutsin lõpuks ka aru saada, kuidas oma mobiilist pildid kätte saada, nii, et üritan palju entusiastlikumalt pildistada, et teile siin midagi näidata ka oleks. Muidu on nagu akadeemia vmt. Pikad illustreerimata üllitised ei tea millest.

Tutvumisnädal

 Olete ajas päris taga, aga enam vähem paari järgmise sissekandega toon teid tänapäeva. Niisiis korraldasid Uppsala Üliõpilasesindus ja 13 Nationit (loe: korp!, aga suhtu eelarvamusega) kõikidele rahvusvahelistele üliõpilastele siin, keda on minu andmetel umbes 800, tutvumisnädala. Päris hull lugu eks :D. Kusjuures tundub mulle, et iga kolmas on Saksamaalt või Austriast. Hispaania keelt kuuleb siin ka igal tänaval ja palju on ka Aasia õpilasi. Suur hulk on austraallasi ja ameeriklasi ning teisi inglise keelt emakeelena kõnelevaid inimesi. 

 Kõik sai alguse paar nädalat tagasi ühel laupäeval. Meile jagati kavad ja vastavalt sellele me siis ka oma väikese seltskonnaga liikusime. Esimene üritus oli grillipidu (V-dala). Haarasin jälle oma kaardiarsenali näppu, veepudeli ja soojad riided kaasa ja asusin teele. Kaugel ei olnudki. Üritus toimus ühes kenas pargis, aga korraldamine oli rohkem kui kentsakas. Nimelt hõikasid korraldajad kuskil maal, et neil on vaid 90 vorsti :D. Mina mõtlesin, et kas neil siis polnud andmeid palju meid kokku on. Samas saan ju aru, et kõigile ei peakski ostma neid, ent sellegi poolest 90 800le :D. Mis seal ikka. Palju tähtsam on aga see, et uusi nägusid oli nii palju ümber, et ei saanud istuda ja astuda. Enamus nimesid kadus mu peast sama kiiresti nagu nad sinna sattusid. Küll aga on vahva, et tutvusime Iinaga Soomest ja Shaunaga Austraaliast. Nendega suhtlen siin palju. Kuskil grillipeo keskel hõikas üks naisterahvas, et kõik, kellel puudub ajutine üliõpilaspilet, järgneks talle. Nii võttiski üks 300 pealine mass suuna Üliõpilasesinduse poole ja jättis grillipeo. Jällegi huvitav korraldamine, sest Üliõpilasesinduses oli seetõttu palju passimist. Neid pileteid võiks kuidagi teisiti jagada. Ma olen nüüd veits omadega ämbris, sest ma ei saa kuidagi nendest nationitest nii mööda, et ma teid veel rohkem segadusse ei aja...

  Niisiis on Uppsalas 13 nationit, mis esindavad erinevaid kohti Rootsis. Nendeks on Norrlands, Västgöta, Stockholm, Uplands, Smålands, Södermanlands-Nerikes (Snerikes), Västmanlands-Dala (V-dala), Värmlands, Göteborgs, Kalmar, Gotlands, Gästrike-Hälsinge, Östgöta. Mis nad siis on? Loomisega käib kaasas mitu lugu. Üks räägib midagi sellist, et vanasti korraldasid üliõpilased linnas palju segadust jmt ning Ülikool otsustas, et iga üliõpilane peab kuuluma elukohajärgsesse nationisse, sest nii sai nationi kaudu üliõpilase kodukohta teatada kui viimane millegagi hakkama sai. Üks lugu räägib, et see andis kaugelt tulnud üliõpilastele võimaluse oma piirkonnast tulnutega kokku saada ja aega veeta ... jne jne ... Algusaastatel oli ka sisseastumine nagu Eestis koos traditsioonide ja kõige muuga. Tänapäeva Rootsis on pilt veidi teine. Reegel, et pead oma kodukoha järgsesse nationisse kuuluma, kadus ammu ja alates 2010. aastast ei pea sa üldse nationisse kuuluma. Siiski paljud teeavad seda. Ma ei hakka rääkima seltskonnast jms, mis sellega kaasas käib, vaid hoopis sellest, et see on ainus võimalus saada endale üliõpilaspilet. Ülikool neid ei väljasta. Üliõpilaspilet omakorda annab sulle õiguse nationitesse minna. Ilma sisse ei lasta ja küsimus ei ole üldse selles, et räägid kellegi ära vms.... nii lihtsalt on. Mis tähtsust sel on? Kõik peod on nationites. Kõik pubid on nationites ja kõik üliõpilased käivad neis. Kui sa ühegagi ei liitu, siis siin linnas oled sa üliõpilasena läbi kukkunud. Võimalus on ka liituda Üliõpilasesindusega, et pilet saada, aga rahvusvahelisele üliõpilasele pole sellest minu meelest mingit kasu, sest nad on kohustatud sind aitama igal juhul ja suurde poliitikasse sa ju ei astu, eriti kui siia nt semestriks jääd. Nationi liikmena saad sa oma nationis sooduseid ja üleüldse on toidud ka teistes nationi kohvikutes (tegu on siis hoonetega ja päris uhketega mõnel juhul) palju odavamad kui linnas, mis on väga oluline. Ja ka FIKA, mis = kohv ja keeks. Ja nüüd siis ka seltskond ja võimalused. Enamik pakuvad väga erinevaid tegevusi alates õmblusklubides kuni keelepubideni välja... Ole ainult hakkaja... Nationites on ka võimalus töötada ja nii lisaraha teenida ja miks mitte kogemusi saada. Muide, ei oma absoluutselt mingit tähtsust, millise nationi liige sa oled. Käia ja olla võid igas ühes. Salapära ja muud sellist nagu Eestis, siin ei ole. Rääkimata sellest, et uued peaks mingeid ülesandeid või ei tea mida tegema. Liikmesuse seisukohalt on kõik võrdsed, oled sa uus või vana. Vahva, mulle sobib...kuni teatud piirini muidugi, sest see võtab teatava isiklikkuse kogu asja juurest ära ja tunde, mis sul on kui Eestis oma hoonesse lähed (Eks te, kes te organiseerunud olete, teate). Kokkuvõtteks: Nation = pilet = elu kaugel õpikutest! Neid ajutisi pileteid vajasimegi, et erinevatesse sisse minna, et oma otsus teha ja ühega liituda. Aga minu valikust veidi hiljem.
 Ajutine pilet käes, suundusime grillipeo juurde tagasi, kus üks tore normees karjus pidu 8/5 (Pidu Flogstas 8. majas ja 5. korrusel). Oli ja ei olnud ka. Lõppes see kõik 9. maja katusel. Iga maja katusel on võimalik pidutseda ja vaade on ka päris kena.
 Sellest nädalast tuleb mulle veel meelde praktiline tuur (VG), mis seda ka oli. Räägiti ratastest ja nende lukustamisest. Ratas on siin üks mugavamaid liikumisviise, kuid minul kahjuks selleks raha ei ole, hoolimata tõsiasjast, et see ka väga kallis ei ole. Ratas on ka üks enim varastatud asju siin linnas. Omamoodi valuuta kui nii võtta. Keegi seda siit ju kaasa ei vii. Räägiti ka second-hand poodidest, maksuametist jne jne. Palju räägiti ka tüüpilisest rootslasest. Nad on veidi ebakindlad inimesed ja tühja juttu ei salli ja enamasti usuvad, et nad peavad palju vaeva nägema, et lahe olla jne jne ... Ma ei tea, eks igasuguseid on, ent vaiksed on nad küll. Välja-arvatud juhul kui tekib võimalus pidutseda. Nädalavahetusi nad hindavad, sest tööd teevad nad kõvasti, hoolimata sagedastest Fikadest. Enne praktilist tuuri ostsime piletid International gasque-ile. Üks suuremaid ja uhkemaid siin, kuhu paljud internatsionaalid lähevad. Kahjuks ei jätku pileteid kõigile. Usun, et kui müüki panna, saaks päris kena boonuse, ent miks ma seda tegema peaks? See saab toimuma 12. oktoobril.
 Ühel Rootsi kultuuri tutvustaval fikal käisime Östgöta (hääldada saab kahte moodi: Östjööta või Öhhööta) nationis. Liitusin ka sellega. Aga jälle, meid oli seal mingi sada ja nemad (rahvusvaheliste üliõpilastega tegelevad sekretärid) ütlesid, et arvasid, et mingi 15 ilmub välja. See ei ole ju loogiline, kui sul on spetsiaalne üritus 800 inimesele, mis kattub umbes ühe teisega (seda juhtus), siis on ootuspärane, et tuleb rohkem kui 15. Nad tõesti ei arva, et keegi neid niisama kuulama tahab tulla. Igatahes, miks ma liitusin. Üks neist rääkijatest, Sandra, näis tore ning täitsa kena ja kuna maja ka mulle meeldis ja ka liikmete arv 2600 on hea keskmine, siis otsustasingi liituda. Mulle meeldis ka üks teine, Kalmars, aga sealne õhkkond on liiga hipi mu jaoks. Suuremaid nagu Stockholm ja Norrland ma ei kaalunud kuna 5000 liiget teeb olukorra väga impersonaalseks. Siiani olen enam-vähem rahul valikuga. Muide samal üritusel kohtusin ühe eestlasega. Astrid õpib siin ajalugu magistri tasemel. Astrid on suurepärane vestluskaaslane ja ei ütle kunagi ei mõnele heale plaanile kui just töökohustused ei sega. Tema on Kalmaris. Ta on olnud ka väga edukas nende rootslaste ülesleidmisel, kes Eesti keelt emakeelena kõnelevad. Minu saak on üks noormees, kelle vanavanemad elavad Eestis, ent nendega Eesti keeles ta ei suhtle.
 Käisime ka rootsi traditsioonilist toitu proovimas. Minu jaoks midagi eksootilist polnud. Toit nagu toit ka Eestis. Surströmmingut välja muidugi ei toodud. See oleks ilmselt kena enamuse rahvusvahelistest ära ehmatanud.
 Ülikool ja linn korraldasid meile kõigile vastuvõtu Ülikooli peahoones, mis ehitati ülikooli 400. aastapäeva puhul (Uppsala Ülikool asutati 1477). Sellega on ka üks pool-naljakas lugu, aga mitte siin. Natuke lonkas korraldamine ühte ja kohati kahte jalga. Kohe uksest sisse minnes oli kitsas eessaal vms ja seal olid esindatud kõik asutused, kellega siin kokku puutuda võib (ka nationid) ja nii nad siis rääkisid seal, kes parasjagu kuulata soovis. Raske oli midagi kuulda kogu selle sagimise ja ülevate emotsioonide keskel. Muide see ei ole mitte tavaline, et üliõpilased peahoonesse saavad. Siin on nii mõnigi kohalik õpilane, kes ei satu kunagi sinna. Mingi täistund algas ametlik vastuvõtt suures saalis. Kulda ja kristalli on sinna ikka üksjagu kokku kuhjatud. Domineerivad on väga tumedad toonid. ja hoone konstruktsioonis on metalli seal, kus seda oodatagi ei oska. Kõne pidasid nii Ase-rektor kui linnapea, aga ka Üliõpilasesinduse president. Midagi erilist  teile välja tuua ei ole. Kõnede vahel esines kordamööda kaks orkestrit. Minu jaoks kõige pentsikum oli, et üks orkester oleks nagu tänavalt tulnud. Kes oli tossudes ja lühikeste pükstega, kes mõne muu mugava vabaaja kehakattega. Huvitav... Show orkester oli äge. Kostüümid ja Sinatra. Mis sa veel oskad tahta. Lõppes kõik mingi magusa ja peaaegu alkohoolse joogiga ning kommidega, mida ma võtsin kohatult palju. Nimetatud suhkrulahus annab hea kujutuse jookidest ja söökidest siin. Keskmiselt on kõiges suhkrut ja soola väga palju. Vähemalt mulle tundub nii. Ainult kohvi joovad nad nii nagu see kannust parasjagu tuleb.
Selle nädala jooksul tegime veel nii mõndagi, veel tuure, ajaloolisi ja praktilisi, aga mõne asja pean ju enda teada ka jätma. Millest ma muidu räägin kui tagasi tulen.

Sama pildi võiks Liisu ilmselt ka Amsterdamis teha - rattad on siin tõesti populaarsed

Ülikooli peahoone suur saal 

Too eessaal, kus kõik need tutvustavad lauakesed ja pea 800 inimest üritas liikuda ja elust siin paremat ülevaadet saada 

Peahoone väljast. Küsite, kes see mees on? Üks omal ajal päris mõjukas kirjanik, ent  inimesed kipuvad teda juba unustama ja tema kohalolu vajalikkust küsimärgi alla seadma.

Minu Nationi hoone väljast. Selle ees on üks meesoost-külvaja (tants, teate küll), aga lugu on selline, et kuskil taheti mingit purskkaevu ehitada, kuid sellest ideest loobuti ja kuna meest ei olnud kuskile viia, siis toodi see selle maja ette... Kõigel siin ei ole alati sentimentaalne mõte ja see võib ära ehmatada alguses, kui sa oled Eestist, kus igale kivile on püha tähendus antud...

Pildid jälle Internetist!

Uus päev, nädal ja mõtted

 Kuna keegi ei ole küsinud, mis hoonega on blogi päises oleval pildil tegu, siis ma eeldan, et kas pilt on liiga mitte-midagi ütlev või ei olegi siin keegi vahepeal lugemas käinud :D... Kujutage ette kui häid nalju ma aasta pärast veel teen? Olgu...
 Ärkasin hommikul ja päike paistis, tuju oli super pärast magusat und ja ainus asi, mis silma riivas oli segadus mu kirjutuslaual, sest kõiki pabereid ma läbi vaadata ei jõudnud. Väike mure on ka selle Eesti lipuga kuna ma ei oska seda kusagile panna ja igakord kui ma sellele lähedale lähen, otsustab mõni nimi või kogu hea soov sealt põgeneda :D. Vahest kõige naljakam on Maria, kes reisil Rootsi otsustas teisele poole lippu kolida.
 Nojah, kuna ilm oli ilus, otsustasin jooksma minna. Võtsin ühe oma seitsmest kaardist (siis oma ainsa) kaasa ja asusin teele. Siin on mitu asja, mis mulle väga meelt mööda on. Esiteks kehtib Rootsis allemänsrätt. Mis see on? Isegi kui teda seda ei küsi, siis seletan ikka. See tähendab, et põhimõtteliselt võin ma joosta seal, kus tahan, kusjuures ei ole piiriks isegi suletud aiad. Sama kehtib ka näiteks telkimise kohta. Kui sa just kellegi akna alla oma telki panna ei taha, siis võid seda igal pool teha. Kehtib ka marjade ja seente ja õunte jms korjamise kohta. Kui puu just kellegi väga väikeses aias pole või kui keegi just väga spetsiaalselt midagi millegi jaoks ei kasvata, siis mine ja korja. Aga! Läbustada ei tohi ja koht peab jääma samasugune nagu enne sind. Vahva reegel, mis õpetab väga ilmekalt, kuidas õigustega käib kaasas ka vastutus. Ühel oma jooksurajal tabasin oma pilgu sildilt, et hoidke koerad ketis ja enda lähedal, sest loomad ja loomakartlikud inimesed tahavad ka siin jalutada. Arutlesin endamisi, et mis loomadest käib lugu kui hetk hiljem möödusin lehmast ja siis mõne meetri pärast põrnitses mind 1 ... ei 2 .. hoopis hulk sokkusid. Taga nad mind ajama ei tulnud...
 Oma kaarti ma väga usaldada ei saa, sest olen pidanud nii mõnegi tee peale X vedama, sest esimesel hommikul sattusin keset põldu ja ühel teisel korral olin enda meelest rajal, aga reaalsuses põlvini mudas ja vees. Tõsi mu kaardilugemine ei pruugi ka just meistriklass olla :D. Igatahes tollel esimesel päeval kui ma ükskord sellelt põllult välja sain, põrkasin kokku ühe toreda vanaonuga, kes midagi küsis ja mina kohe, et vabandust? Ja nii me siis vestlesime seal. Ütlesin, et olen uus ja otsin kohta, kus tervisesporti teha ja tema ikka mine sinna ja tänna ja oot oot, miks sa Rootsi keelt oskad? :D. See läheb siin väga peale :D. Jutustasime veel hetke ja oligi aeg koju minna. Siis vaatasin tegelikult korralikult üle koha, mis mind ees ootab. Mu tuba on päris suur (kolmandiku võrra suurem kui tuba Tartus), mul on oma isiklik dušš ja wc, piiritu kirjutuslaud, mis siis oli veel pahnaga kaetud, tugitool, ports kummuteid, öökapp ja lambid jne... Esikus on mahukas kapp koos saladustega. Seal oli ikka igasugust kraami. Hulk pistikuid selleks puhuks, kui su arvuti vajab voolu saamiseks kolme auku, kahe asemel, mis seinas on jne. Siis oli veel üks juba kolakas trafo ja igasugust pahna koos aegunud ravimitega. Kodukeemia arsenal on ka täitsa tubli.
  Nagu eelmises sissekandes sai öeldud, on siin koridoris 12 tuba, mis jagavad kööki ja elutuba. Igale toale on köögis oma kapike ja külmikus oma riiul. Ideaalis sorteerivad kõik prügi ja koristavad enda järelt. Nii see paraku ei ole. Midagi hullu ka ei ole, aga kaugel ideaalsest. Kõige ilmekamalt iseloomustab olukorda 4 lihasööja taime olemasolu köögis. Keegi peab ju toidujäänuste peale tulnud kärbestega midagi ette võtma. Heimstaden muide käib iga esmaspäev ja koristab lapiga kõik pinnad ja põrandad. Nõusid nad siiski ei pese.
Kuigi arvatakse, et Flogstasse tuleb alati palju internatsionaale, siis minu koridoris on neid vist 3. Esmaspäeval on koridori koosolek ja eks siis selgub. Rootslased on ka toredad, aga vaiksed ja oma tubades koguaeg. Ise räägivad siin, et see ei ole selleks, et meid vältida, vaid selleks, et meid nende igavuse eest kaitsta. Nad pidavat meie (välismaalaste) jaoks liiga igavad olema...
Köögi puhul on hea see, et kõik, kes siin varem on olnud, on jätnud igasuguseid kasulikke asju maha nagu potid, pannid jmt. Muuhulgas ka kena kogus maitseaineid ja toiduõli.
 Salapärane võtmekimp, mille kõik eesmärgid varjutas see, kuidas ja kuhu raha kanda, avab ka ukse ühiskasutatavasse prügilasse (sorteerimine) maja esimesel (siin 0 korrusel) ja ka pesuruumi. Mõnes majas on ka mingid söögikohad ja meie majas isegi juuksurisalong. Sisse pole olnud aeg ja tahtmist minna. Elutoas vedeleb häbelik telekas ja muusikakeskus, mille osad ihuliikmed on köögis. Seda ma vist ei maininud, et keset köögiseina ilutseb mehe suguelund. Tänaseks päevaks on keegi selle kinni katnud pildiga Barcelonast. Pildil on veel kellegi nali, et Kiruna suvel vms...
 Elukohaga tutvutud, oli aeg omale kena tee kooli leida, sest bussiga ma küll sõita ei kavatse siin. Haarasin seekord teise oma seitsmest kaardist (mul siis oli vist kaks neid - ma ju ei tea, laual on endiselt segadus) ja asusin teele.
 Ei jõudnudki väga kaugele kui mõtlesin, et parem küsin kindluse mõttes abi, sest alguses tundus linn ikka uskumatult suur. Hetkel tundub kõik vajalik käe ja jala juures kui need keskmisest natuke pikemad on. Igatahes sain abi ja jätkasin ja olingi kooli juures ja seda kõigest 25 minutiga. Entusiasm oli suur ja mõtlesin, et kui juba siin olen, siis lähen kohe linnapeale ka. Selleks pidin mööduma Uppsala Akadeemilisest Haiglast (nagu TÜK), mis on päris korralik kompleks. Põikasin ka sisse linnaparki, mis kenasti mööda jõekallast kulgeb. Mingi mees kogus seal kellegi jaoks raha ja kutsus sümboolse summa eest Fikale, ent sularaha mul polnud ja pidin jätkama.
 Fika? Fika on kõige imelisem asi üldse siin ja selleks on alati kõigil aega. See kujutab endast kohvi/tee joomist ja näiteks koogi vms söömist väga vabas õhkkonnas. Kui kellegi lihtsalt kohvi jooma kutsud tööajal, siis mõtleb ta tööle, ent Fika on  midagi muud ja enamasti leiavad kõik selleks ka aega. Kohvi iseenesest juuakse siin ka palju, nii et paradiis :). Selles linnapargis on luigetiik, ent luiki seal muidu ei oleks, kui nad neid sinna ei tooks ja lennuvõimetuks ei muudaks. Hetkel on vist üks ja miljon näljast parti. Ilmselt nad palju saia ei saa, sest see maksab siin varanduse.
 Jalutasin mööda Fyrise jõekallast (sama jõgi, mis eelmises lõiguski), mis kenasti läbi linna voolab ja hüppasin turistiinfopunkti sisse, kust sain oma kaardiarsenali ja palju mõtteid, mida siin linnas terve aasta teha. Ostsin vett ja otsustasin natuke turist ka olla ja läksin Katedraali vaatama. Tõeliselt suursugune. Oma siin veedetud ajaga olen teada saanud nii mõndagi. Kui sinna sisse lähete, siis näete seal ühte suurt postamenti, kuhu saab oma krediitkaardi sisse panna, et annetusi teha. Kuhu on kadunud mündiviskamine? Rootslased on efektiivsed ja kuna müntide transport maksis rohkem kui nad väärt olid, siis otsustati installeerida kaarditerminal, et annetused siiski jõuaksid sinna kuhu nad mõeldud on. Minu arust võtab see asja juurest kogu romantika, aga noh... Samasse Katedraali on maetud ka Gustav I Vasa. Just see sama mees, kelle järgi on nimetatud Vasaloppet ja muidugi, kes oli Rootsi esimene kuningas. lamab seal oma kolme naisega. Üsna suursugune kabel ja ei ole nii nagu Eestis, et lähedale minna ei saa. Vaata kuskilt läbi võre. Kuni käitud korralikult, siis piire pole - allemänsrätt. Katedraal näeb muidugi hästi kena välja, sest see on restaureeritud millalgi 18. või 19. sajandi paiku. Ahjaa, katusel on ingel, kes on muide seljaga kiriku poole, sest ta vaatab nende üle, kes linnas liiguvad ja muidugi kena linna üle ka.
 Edasi põrutasin selle roosa maja poole, mis on ka mingu Facebooki lehel ja ka blogi päises. Tegu on Uppsala lossiga. Ta jätab veidi pooliku mulje, sest teine pool hävis tules ja tol ajal ei olnud linnal raha, et kogu ulatuses ehitis taastada. Muide, see ehitati, et kuningat kaitsta ümbruskonna rahva, mitte potentsiaalsete välisvaenlaste eest. Mis mulle meeldib, on see, et kiriku ja peapiiskopi kodu poole on suunatud 8 kahurit, kui usklikud üle käte peaks minema ja liialt linna asjadesse sekkuma.
 Õhtu oli juba käes ja tuju oli hea, nii et otsustasin koju minna ja midagi süüa. Õhtul kohtusin jälle Ann-Katrini ja Mattiasega ja arutasime farmaatsia olukorda Eestis ja Saksamaal ning tuli tõdeda, et erinevusi väga palju polegi.

Keskmine köök Flogstas, aga kaugeltki mitte nii puhas ei ole reaalsus...

BMC - kool 

Fyris

Domkyrkan - Uppsala Katedraal

Pildid on võetud suvalistelt lehekülgedelt Internetist!

Uppsala..välkommen hit, välkommen hem

Hej!

Pealkirjast olev kiri oli esimene, mida siin linnas nägin. Kohe kui Uppsalas rongilt maha tulete, vaatab see teile vastu. Tundus veidi imelik ja sel korral ka üsna võimatu, sest tõlkes tähendab see ju: "Teretulemast siia, teretulemast koju." Tegelikult on nüüd juba üsna kodune tunne. Aga kuidas ma siia jõudsin?

 Raudteejaamas pidin kohtuma ühe tüdrukuga, kes suhtles kõigi rahvusvaheliste farmaatsia tudengitega. Kokkusaamine pidi toimuma 14.00. 14.10 ei näinud ma kedagi ja otsustasin asjad oma kätte võtta. Mul oli kuni 15ni aega, et kohtuda oma koordinaatoriga ja 16ni, et kätte saada oma võtmed. See viimane teeb, mida siiani kurjaks, sest reeglid on siin sellised, et, kes pärast nelja heimstadenisse (ühikakohtade vahendaja) jõuab, peab maksma 500SEK (umbes 60€), et oma võtmed kätte saada. Paljudele on see olnud paraku reaalsus, sest kujutage ette kui te tulete nt 4 lennuga ja mõni otsustab hilineda.... Mina jõudsin siia kella 15 ajal. Võtmetega läks natuke aega ja ega ma kuulanud ka väga hoolega, sest tundus, et ainus asi, mida seletati, oli see, kuidas ja kus üür maksta. Üüri sisse käib nii vesi, elekter, küte kui ka Internet. Igatahes olid minu mõtted inimese juures, kellega ma kümne minuti eest ju pidin kohtuma. Allkirjad antud hakkasin oma maja poole liikuma ja alumise ukseni jõudes avastasin, et avada seda nii lihtne polegi. Viibutasin seda kaarti, mille sain, üht ja teistpidi ning peaalaspidi ja sekka ka mõned vandesõnad. Vist polnud piisavalt vänged, sest uks ei avanenud kuidagi. Hiljem selgus, et kaart tuleb kuskilt pilust läbi tõmmata enne kui oma koodi sisse saan panna. Seda muidugi ka ei öeldud, et igal majal on sama masterkood, mis oleks mind säästnud sellest tsirkusest. 

 Oma korrusele jõudes avastasin, et mu võti ei ava tuba, mis mulle anti (420). Korraldasin sama nalja nagu selle kiipkaardiga, aga ei midagi. Minu suurimaks õnneks tuli vastaskoridorist (trepist üles minnes jääb koridor paremale ja vasakule - mõlemas 12 tuba) üks tütarlaps nimega Elin. Ütlesin, et mu võti ei tööta ja ta küsis, mis number. Vastasin ja ta ütles, et olen tema koridoris, suisa tema toa kõrval :). Oot oot, kostsin mina, sest uksel oli number 410, mitte 420. Tuba oli õige, aga heimstaden kasutab nii uusi kui vanu numbreid, nii et vana numbrit vaadates olin õiges kohas. Mis see mõte on, ma päris hästi aru ei saa. Jätsin kõik asjad tuppa ja palju ei vaadanud, mis olemas on. Olin oma kohtumisele juba pool tundi hiljaks jäänud. Küsisin Elini käest, et mis on kiireim võimalus sinna saamiseks ja ta ütles, et ei tea ... p***i! Aga, ta ütles, et saab kiiresti vaadata. See tehtud, viis ta mu sisuliselt käekõrval bussipeatusesse ja ostis ka pileti. Kui ma küsisin, et kas ta omi asju ei pea tegema. Vastas ta, et vahet pole, ta võib ju hiljem jätkata :D. Uskumatult abivalmis on siin inimesed. Aeg läks ja läks... tund aega pärast kohtumise algust olin ma lõpuks maja juures, kuhu ma jõudma pidin. BMC (biomeditsiinikeskus) on Uppsala, Rootsi ja võib-olla kogu Põhja-Euroopa pikim väikestest omavahel ühendatud blokkidest koosnev maja... tore! Ja muidugi käis remont, mis tähendas, et liikuda sai umbes nii nagu üks abivalmis naine teadis minna. Mina eksisin ära esimesest uksest sisse minnes :D. 16.30 ehk poolteist tundi pärast kohtumi algust jõudsin kohale. Rootsis peetakse üldiselt solvavaks kui sa 5 minutit hilined. 10 minutiga tekitad endale vaenlase. Kusjuures, siin ei ole nii, et nad sulle seda näkku ütlevad. Nad lihtsalt surmavad su, sind vaikselt ignoreerides.... Õnneks nii pole läinud. Vabandasin igas keeles, mida oskan ja lõpuks istusin maha ja siis hakkas paberikuhi mu ees kasvama. Loe seda, kirjuta siia alla ja vaata seda. Kas see on kõik? küsisin ma pärast poolt tundi ja mu ette maandus uus virn... Vaata siia, siin on su nime vaja ja see on oluline ning ahjaa ... see ka veel.... Mis ma tegema pean? Võta rahulikult ja läksimegi lahku. Sain veel hea soovituse, kust omale voodipesu osta ja oligi kõik. Pea oli paks ja tihke nagu keeglikuul ja uue bussipileti pidin ka ostma, sest 90 minutit oli täis tiksunud. Üksikpilet maksab siin bussist ostes 30 SEK ja eelmüügist/masinast 25SEK (3,6€ või siis 2,9€). 

 Tunnistan ausalt, et esimene mõte bussis oli, et mis mul arus oli kui ma siia tulin :D. Voodipesu sain JYSKist enam vähem mõistliku hinnaga ja oligi aeg koju tulla... Ahjaa, sööma peab ju ka. Vot see oli pauk :D. Kõik asjad kokku maksid nii palju, et ma mõtlesin, et see saab küll üks lühike reis olema. Jumal tänatud, samal ajal kui pitsa jahtus, astusid sisse Mattias ja Ann-Katrin, kes mu mõtted mujale viisid.. Nad on Saksamaalt ja õpivad ka farmaatsiat. Vahetasime põgusad tervitused ja nendega suhtlen rahvusvahelistest vahest kõige rohkem siin üldse. Kahjuks jäävad nad siia vaid semestriks. 

 pool 12 olin oma toas ja hakkasin asju lahti pakkima. Suurema osa asjadest sain korda ja vajusin voodisse veidi pärast ühte. Tundsin puudust kõigist ja kõigest ja suhelda ei saanud ma ju kellegagi, sest arvutit mul ei olnud ja nii ma siis uinusin...Flogstas, majas nr 7, toas nr 420/410 (olgu öeldud, et kirjadele pange ikka 420 :D, sest see on postkastil ka).

Ühes sellises majas elan mina ka :) Neid on siin vist 15, aga ma pole päris kindel

All keskelt veits paremal on päris suur toidukas ICA Väst ja kui te majakeste ringis  niimoodi liikuma hakkate, et see maja, mis on 9 peal (kui kellale mõelda), siis minu maja on umbes 7 peal (mugav, sest nr on ka ju 7)

Tahaks rõhutada, et tegu oli esimese päevaga ja kõik algused on vist rasked, aga ma ei oodanud, et see niimoodi saab olema. Järgmine päev oli juba palju parem ja hetkel seda kirjutades olen ma väga õnnelik, sest igasuguseid uksi avaneb ja võimalused on piiramatud kui vaid initsiatiivi on... kuid nendest hiljem...

Hetkel ei tahaks ma kusagil mujal olla :)!

Stockholm...

 Mul on ajaarvamine sassi läinud, aga enda meelest olen siin olnud pea kolm nädalat. Kuna umbes nii kaua ei ole mul ka arvutit olnud siis hoidke alt. Siit võib midagi väga pikka tulla. Samas on nii palju juhtunud, et ma võin vabalt ka palju unustada ja vahele jätta. Pealegi tuleb ju igapäev uut kraami peale...

 Aga algusest. Lendasin Eestist ära 20. augustil pärast lõunat. Ilm oli mõnusalt külm nii, et lennujaamas turvav'ravatest läbi minnes, ei tundunud absoluutselt imelik, et mul nii pintsak kui mantel ka seljas olid. Tõele au andes ei mahtunud need lihtsalt kohvrisse ära. Tegelikult oli mul kohver 3 kilo raskem kui võis ja hinnaks sain 45€. Seda ma muidugi ei maksnud ja korraldasin ilge skandaali, et miks Estonian Air oma kliente nii totakate reeglitega tüütab (nali :D). Kahmasin kotist, mis juhtus, samal ajal lootes, et paar aluspüksegi vähemalt kohvrisse jääb. Nagu lubasin, ei lugenud teie mõtteid enne kui Lennukis olen. Visake või kiviga, aga alustasin Postimehest kuna seda üllitist ilmselt pikalt näha ei saa. Seejärel asusin kirju lugema. Aitäh! Ma hindeid ei pane, sest see oleks väga kohatu siin riigis (aga sellest hiljem). Igatahes oli ju aastapäev meil. Nii et kenades vormides stjuardessid pakkusid kohvi kõrvale kiluvõileiba :D. Kohvi sain peaaegu Stockholmis kätte, sest lend kestis napp 45 minutit. 

 Enne kui Uppsalasse tulin, otsustasin veeta mõned päevad Stockholmis, sest ma polnud seda linna varem näinud ja miks mitte kui võimalus on. Lennujaamas ootas mind Kim, kes tuli tegelikult sinna mitmel põhjusel. Tol päeval käis lennujaamast lugematu arv Korealasi läbi ja Kim saatis ja võttis neid kõiki vastu ja noh kuskil vahele sobisin mina ka. Jutustasime pikalt ja ta imestas, et ma ei olegi Rootsi keelt unustanud :D. Maiustasime imeheade šokolaadi muffinitega ja aeg lendas. Ootasime nimelt Young-Che-d ja (Ung) Kim-i. Ajab segadusse eks? Kim on tegelikult Dong-Jae perekonnanimi, ent eesnime mõnevõrra keerulise hääldamise tõttu, nimetasime teda keelelaagris, Fränstas (käisin seal juulis) Kimiks. Päris naljaks oli tegelikult, sest igakord kui ma ütlesin Kim, siis reageerisid nad mõlemad. Kimi sõbrad olemas, asusime linna poole teele. Kusjuures on mõlemad õppinud rootsi keelt pikalt, aga rääkida kahjuks ei osanud suurt midagi, mis tähendas, et minu kõrvus oli võrdlemisi palju Korea keelt :). 

 Need kolm päeva ööbisin Kimi pool. Tal oli väike ühikatuba, ent mahtusime enamvähem kenasti sinna ära. Young-Che (neiu) läks kuskile teise linna otsa oma korterisse. Kimi soovil saatsime ta sinna ära. Ega esmaspäeval midagi teha seepärast jõudnudki. Tutvusin ühe Iraagi noormehe Hilal-iga. Ta on Rootsis olnud juba pea 10 aastat ja tuli siia, kuna umbes nii kaua aega tagasi algas ju sõda, mis siiani Iraaki laastab. Nii kaua.... Mõtetu raiskamine....

 Ahjaa, suhtlesime rootsi keeles :). Seda ma teile ei kirjuta kunagi, kuidas ma keelega harjun, sest igapäeva elus ei ole mul sellega vaat, et üldse probleeme eriti kui suhelda inimestega väljas poolt. Kohalikega läheb teinekord raskeks, sest nad räägivad üpris kiiresti. Aga päris lõbus on...ja see avaldab neile muljet. Mulle on ka öeldud midagi sellist: "Ei osanud arvatagi, et väljaspool Rootsit meie keelt kasutatakse....

 Teisipäev ja kolmapäev vaatasin linna. Kusagile muuseumi ei jõudnudki, sest eraldi piletite eest maksta pole mõtet. Kergem on osta Stockholmi kaart (600 SEK) ja neid kõiki külastada. Tuleb odavam ja kasulikum. Kuna sellist aega mul polnud, et see kaart maksimaalselt realiseerida, siis leppisin ka niisama linnas jalutamisega. Ja vaadata on ju nii palju. Tundub võib-olla päris rumal, aga ma poleks arvanudki, et Stockholm nii suur on. Või noh, kesklinn ju ei olegi nii suur, aga elanikke pea 2 korda rohkem kui Tallinnas. Selles mõttes oli eesmärk selge, et kuninglik loss tuleb ära näha ja ka ümberolev. Ilm soosis meid ja ka lossi nägin ära ja kes sealt ikka ilma vahimehe pildita ära tuleb. Mainiks ainult niipalju, et ainus hoone, mis silma riivas oli Draamateater. Lihtsalt liiga palju kulda mu jaoks...Sellele mõnevõrra mõtetu lausega võikski mu teise päeva lõpetada. Ahjaa, Kim või noh Dong-Jae ütles, et mina toidu eest maksma ei pea, sest ma olen külaline. Muide, see on lihtsalt naeruväärne kui palju siin söök maksab. Saiapäts (keskmine röstikas) jääb umbes 3€ kanti. Kanafilee kg hind on 10..12€, mis veel ... Kohv on keskmiselt 2..3 eurot kui väljas osta soovid ja lõuna umbes 8...10€. Ise mõtlen, et kuna ma ametlikku trenni siin ei lähe (hinnad on hoomamatud), siis paksuks ma ka minna ei saa, sest nii palju lihtsalt süüa ei jaksa osta :D. Nojah... jõulud on ju napi kuude pärast :D. Igatahes kolmapäeval olin koos Dominikiga. Ka tema oli keelelaagrist. Saime kesklinnas kokku ja tal oli mulle ka sünnipäeva kingitus. Ja oli see alles kingitus. Roosasse paberisse, kena lindiga pakitud valik Belgia šokolaadi. Ma ei taha kohe isegi mitte öelda kui hea see oli. Esimese asjana läksime vahtkonna vahetust vaatama ja suur oli minu üllatus kui seal nii palju inimesi nägin. Viimne kui turist oli oma tee kuningliku lossi juurde leidnud. Veebruaris, kui sama üritust Taanis vaatasime, oli inimesi seal napp 10. Igatahes, meelde jäi see, et orkester mängis vahepeal erinevaid laule ja ka minu üllatuseks Euphoriat http://www.youtube.com/watch?v=4_yhPw-SS3g (video on küll varasemast ajast). Mina arvasin, et sellisel puhul tohib mängida ainult muusikat, mida keegi eakas härra kuskil katusekambris pärgamendile kribanud on, aga ei. Mida see näitab. Rootslastele meeldib jubedat moodi ajaga kaasas käia ja trendikas olla. Seejärel käisime kohtades, kuhu päev varem ei jõudnud ja lõpetasime ühes kohvikus, kus oli päris tore. Lubatud kaheksa asemel jõudsin koju kell 11. Hommikul ärkasin varem, pakkisin, ütlesin headaega Kimile ja Kimile ning asusin Stockholm C poole, et rongiga Uppsalsse sõita.

Järgmine kord... esimesed muljed ja ja uued näod ja mida iganes ma ka kirjutada ei otsusta :). Seniks kallistage üksteist, sest siin on seda väga vähe :).