Uppsala..välkommen hit, välkommen hem

Hej!

Pealkirjast olev kiri oli esimene, mida siin linnas nägin. Kohe kui Uppsalas rongilt maha tulete, vaatab see teile vastu. Tundus veidi imelik ja sel korral ka üsna võimatu, sest tõlkes tähendab see ju: "Teretulemast siia, teretulemast koju." Tegelikult on nüüd juba üsna kodune tunne. Aga kuidas ma siia jõudsin?

 Raudteejaamas pidin kohtuma ühe tüdrukuga, kes suhtles kõigi rahvusvaheliste farmaatsia tudengitega. Kokkusaamine pidi toimuma 14.00. 14.10 ei näinud ma kedagi ja otsustasin asjad oma kätte võtta. Mul oli kuni 15ni aega, et kohtuda oma koordinaatoriga ja 16ni, et kätte saada oma võtmed. See viimane teeb, mida siiani kurjaks, sest reeglid on siin sellised, et, kes pärast nelja heimstadenisse (ühikakohtade vahendaja) jõuab, peab maksma 500SEK (umbes 60€), et oma võtmed kätte saada. Paljudele on see olnud paraku reaalsus, sest kujutage ette kui te tulete nt 4 lennuga ja mõni otsustab hilineda.... Mina jõudsin siia kella 15 ajal. Võtmetega läks natuke aega ja ega ma kuulanud ka väga hoolega, sest tundus, et ainus asi, mida seletati, oli see, kuidas ja kus üür maksta. Üüri sisse käib nii vesi, elekter, küte kui ka Internet. Igatahes olid minu mõtted inimese juures, kellega ma kümne minuti eest ju pidin kohtuma. Allkirjad antud hakkasin oma maja poole liikuma ja alumise ukseni jõudes avastasin, et avada seda nii lihtne polegi. Viibutasin seda kaarti, mille sain, üht ja teistpidi ning peaalaspidi ja sekka ka mõned vandesõnad. Vist polnud piisavalt vänged, sest uks ei avanenud kuidagi. Hiljem selgus, et kaart tuleb kuskilt pilust läbi tõmmata enne kui oma koodi sisse saan panna. Seda muidugi ka ei öeldud, et igal majal on sama masterkood, mis oleks mind säästnud sellest tsirkusest. 

 Oma korrusele jõudes avastasin, et mu võti ei ava tuba, mis mulle anti (420). Korraldasin sama nalja nagu selle kiipkaardiga, aga ei midagi. Minu suurimaks õnneks tuli vastaskoridorist (trepist üles minnes jääb koridor paremale ja vasakule - mõlemas 12 tuba) üks tütarlaps nimega Elin. Ütlesin, et mu võti ei tööta ja ta küsis, mis number. Vastasin ja ta ütles, et olen tema koridoris, suisa tema toa kõrval :). Oot oot, kostsin mina, sest uksel oli number 410, mitte 420. Tuba oli õige, aga heimstaden kasutab nii uusi kui vanu numbreid, nii et vana numbrit vaadates olin õiges kohas. Mis see mõte on, ma päris hästi aru ei saa. Jätsin kõik asjad tuppa ja palju ei vaadanud, mis olemas on. Olin oma kohtumisele juba pool tundi hiljaks jäänud. Küsisin Elini käest, et mis on kiireim võimalus sinna saamiseks ja ta ütles, et ei tea ... p***i! Aga, ta ütles, et saab kiiresti vaadata. See tehtud, viis ta mu sisuliselt käekõrval bussipeatusesse ja ostis ka pileti. Kui ma küsisin, et kas ta omi asju ei pea tegema. Vastas ta, et vahet pole, ta võib ju hiljem jätkata :D. Uskumatult abivalmis on siin inimesed. Aeg läks ja läks... tund aega pärast kohtumise algust olin ma lõpuks maja juures, kuhu ma jõudma pidin. BMC (biomeditsiinikeskus) on Uppsala, Rootsi ja võib-olla kogu Põhja-Euroopa pikim väikestest omavahel ühendatud blokkidest koosnev maja... tore! Ja muidugi käis remont, mis tähendas, et liikuda sai umbes nii nagu üks abivalmis naine teadis minna. Mina eksisin ära esimesest uksest sisse minnes :D. 16.30 ehk poolteist tundi pärast kohtumi algust jõudsin kohale. Rootsis peetakse üldiselt solvavaks kui sa 5 minutit hilined. 10 minutiga tekitad endale vaenlase. Kusjuures, siin ei ole nii, et nad sulle seda näkku ütlevad. Nad lihtsalt surmavad su, sind vaikselt ignoreerides.... Õnneks nii pole läinud. Vabandasin igas keeles, mida oskan ja lõpuks istusin maha ja siis hakkas paberikuhi mu ees kasvama. Loe seda, kirjuta siia alla ja vaata seda. Kas see on kõik? küsisin ma pärast poolt tundi ja mu ette maandus uus virn... Vaata siia, siin on su nime vaja ja see on oluline ning ahjaa ... see ka veel.... Mis ma tegema pean? Võta rahulikult ja läksimegi lahku. Sain veel hea soovituse, kust omale voodipesu osta ja oligi kõik. Pea oli paks ja tihke nagu keeglikuul ja uue bussipileti pidin ka ostma, sest 90 minutit oli täis tiksunud. Üksikpilet maksab siin bussist ostes 30 SEK ja eelmüügist/masinast 25SEK (3,6€ või siis 2,9€). 

 Tunnistan ausalt, et esimene mõte bussis oli, et mis mul arus oli kui ma siia tulin :D. Voodipesu sain JYSKist enam vähem mõistliku hinnaga ja oligi aeg koju tulla... Ahjaa, sööma peab ju ka. Vot see oli pauk :D. Kõik asjad kokku maksid nii palju, et ma mõtlesin, et see saab küll üks lühike reis olema. Jumal tänatud, samal ajal kui pitsa jahtus, astusid sisse Mattias ja Ann-Katrin, kes mu mõtted mujale viisid.. Nad on Saksamaalt ja õpivad ka farmaatsiat. Vahetasime põgusad tervitused ja nendega suhtlen rahvusvahelistest vahest kõige rohkem siin üldse. Kahjuks jäävad nad siia vaid semestriks. 

 pool 12 olin oma toas ja hakkasin asju lahti pakkima. Suurema osa asjadest sain korda ja vajusin voodisse veidi pärast ühte. Tundsin puudust kõigist ja kõigest ja suhelda ei saanud ma ju kellegagi, sest arvutit mul ei olnud ja nii ma siis uinusin...Flogstas, majas nr 7, toas nr 420/410 (olgu öeldud, et kirjadele pange ikka 420 :D, sest see on postkastil ka).

Ühes sellises majas elan mina ka :) Neid on siin vist 15, aga ma pole päris kindel

All keskelt veits paremal on päris suur toidukas ICA Väst ja kui te majakeste ringis  niimoodi liikuma hakkate, et see maja, mis on 9 peal (kui kellale mõelda), siis minu maja on umbes 7 peal (mugav, sest nr on ka ju 7)

Tahaks rõhutada, et tegu oli esimese päevaga ja kõik algused on vist rasked, aga ma ei oodanud, et see niimoodi saab olema. Järgmine päev oli juba palju parem ja hetkel seda kirjutades olen ma väga õnnelik, sest igasuguseid uksi avaneb ja võimalused on piiramatud kui vaid initsiatiivi on... kuid nendest hiljem...

Hetkel ei tahaks ma kusagil mujal olla :)!