Kuna keegi ei ole küsinud, mis hoonega on blogi päises oleval pildil tegu, siis ma eeldan, et kas pilt on liiga mitte-midagi ütlev või ei olegi siin keegi vahepeal lugemas käinud :D... Kujutage ette kui häid nalju ma aasta pärast veel teen? Olgu...
Ärkasin hommikul ja päike paistis, tuju oli super pärast magusat und ja ainus asi, mis silma riivas oli segadus mu kirjutuslaual, sest kõiki pabereid ma läbi vaadata ei jõudnud. Väike mure on ka selle Eesti lipuga kuna ma ei oska seda kusagile panna ja igakord kui ma sellele lähedale lähen, otsustab mõni nimi või kogu hea soov sealt põgeneda :D. Vahest kõige naljakam on Maria, kes reisil Rootsi otsustas teisele poole lippu kolida.
Nojah, kuna ilm oli ilus, otsustasin jooksma minna. Võtsin ühe oma seitsmest kaardist (siis oma ainsa) kaasa ja asusin teele. Siin on mitu asja, mis mulle väga meelt mööda on. Esiteks kehtib Rootsis allemänsrätt. Mis see on? Isegi kui teda seda ei küsi, siis seletan ikka. See tähendab, et põhimõtteliselt võin ma joosta seal, kus tahan, kusjuures ei ole piiriks isegi suletud aiad. Sama kehtib ka näiteks telkimise kohta. Kui sa just kellegi akna alla oma telki panna ei taha, siis võid seda igal pool teha. Kehtib ka marjade ja seente ja õunte jms korjamise kohta. Kui puu just kellegi väga väikeses aias pole või kui keegi just väga spetsiaalselt midagi millegi jaoks ei kasvata, siis mine ja korja. Aga! Läbustada ei tohi ja koht peab jääma samasugune nagu enne sind. Vahva reegel, mis õpetab väga ilmekalt, kuidas õigustega käib kaasas ka vastutus. Ühel oma jooksurajal tabasin oma pilgu sildilt, et hoidke koerad ketis ja enda lähedal, sest loomad ja loomakartlikud inimesed tahavad ka siin jalutada. Arutlesin endamisi, et mis loomadest käib lugu kui hetk hiljem möödusin lehmast ja siis mõne meetri pärast põrnitses mind 1 ... ei 2 .. hoopis hulk sokkusid. Taga nad mind ajama ei tulnud...
Oma kaarti ma väga usaldada ei saa, sest olen pidanud nii mõnegi tee peale X vedama, sest esimesel hommikul sattusin keset põldu ja ühel teisel korral olin enda meelest rajal, aga reaalsuses põlvini mudas ja vees. Tõsi mu kaardilugemine ei pruugi ka just meistriklass olla :D. Igatahes tollel esimesel päeval kui ma ükskord sellelt põllult välja sain, põrkasin kokku ühe toreda vanaonuga, kes midagi küsis ja mina kohe, et vabandust? Ja nii me siis vestlesime seal. Ütlesin, et olen uus ja otsin kohta, kus tervisesporti teha ja tema ikka mine sinna ja tänna ja oot oot, miks sa Rootsi keelt oskad? :D. See läheb siin väga peale :D. Jutustasime veel hetke ja oligi aeg koju minna. Siis vaatasin tegelikult korralikult üle koha, mis mind ees ootab. Mu tuba on päris suur (kolmandiku võrra suurem kui tuba Tartus), mul on oma isiklik dušš ja wc, piiritu kirjutuslaud, mis siis oli veel pahnaga kaetud, tugitool, ports kummuteid, öökapp ja lambid jne... Esikus on mahukas kapp koos saladustega. Seal oli ikka igasugust kraami. Hulk pistikuid selleks puhuks, kui su arvuti vajab voolu saamiseks kolme auku, kahe asemel, mis seinas on jne. Siis oli veel üks juba kolakas trafo ja igasugust pahna koos aegunud ravimitega. Kodukeemia arsenal on ka täitsa tubli.
Nagu eelmises sissekandes sai öeldud, on siin koridoris 12 tuba, mis jagavad kööki ja elutuba. Igale toale on köögis oma kapike ja külmikus oma riiul. Ideaalis sorteerivad kõik prügi ja koristavad enda järelt. Nii see paraku ei ole. Midagi hullu ka ei ole, aga kaugel ideaalsest. Kõige ilmekamalt iseloomustab olukorda 4 lihasööja taime olemasolu köögis. Keegi peab ju toidujäänuste peale tulnud kärbestega midagi ette võtma. Heimstaden muide käib iga esmaspäev ja koristab lapiga kõik pinnad ja põrandad. Nõusid nad siiski ei pese.
Kuigi arvatakse, et Flogstasse tuleb alati palju internatsionaale, siis minu koridoris on neid vist 3. Esmaspäeval on koridori koosolek ja eks siis selgub. Rootslased on ka toredad, aga vaiksed ja oma tubades koguaeg. Ise räägivad siin, et see ei ole selleks, et meid vältida, vaid selleks, et meid nende igavuse eest kaitsta. Nad pidavat meie (välismaalaste) jaoks liiga igavad olema...
Köögi puhul on hea see, et kõik, kes siin varem on olnud, on jätnud igasuguseid kasulikke asju maha nagu potid, pannid jmt. Muuhulgas ka kena kogus maitseaineid ja toiduõli.
Salapärane võtmekimp, mille kõik eesmärgid varjutas see, kuidas ja kuhu raha kanda, avab ka ukse ühiskasutatavasse prügilasse (sorteerimine) maja esimesel (siin 0 korrusel) ja ka pesuruumi. Mõnes majas on ka mingid söögikohad ja meie majas isegi juuksurisalong. Sisse pole olnud aeg ja tahtmist minna. Elutoas vedeleb häbelik telekas ja muusikakeskus, mille osad ihuliikmed on köögis. Seda ma vist ei maininud, et keset köögiseina ilutseb mehe suguelund. Tänaseks päevaks on keegi selle kinni katnud pildiga Barcelonast. Pildil on veel kellegi nali, et Kiruna suvel vms...
Elukohaga tutvutud, oli aeg omale kena tee kooli leida, sest bussiga ma küll sõita ei kavatse siin. Haarasin seekord teise oma seitsmest kaardist (mul siis oli vist kaks neid - ma ju ei tea, laual on endiselt segadus) ja asusin teele.
Ei jõudnudki väga kaugele kui mõtlesin, et parem küsin kindluse mõttes abi, sest alguses tundus linn ikka uskumatult suur. Hetkel tundub kõik vajalik käe ja jala juures kui need keskmisest natuke pikemad on. Igatahes sain abi ja jätkasin ja olingi kooli juures ja seda kõigest 25 minutiga. Entusiasm oli suur ja mõtlesin, et kui juba siin olen, siis lähen kohe linnapeale ka. Selleks pidin mööduma Uppsala Akadeemilisest Haiglast (nagu TÜK), mis on päris korralik kompleks. Põikasin ka sisse linnaparki, mis kenasti mööda jõekallast kulgeb. Mingi mees kogus seal kellegi jaoks raha ja kutsus sümboolse summa eest Fikale, ent sularaha mul polnud ja pidin jätkama.
Fika? Fika on kõige imelisem asi üldse siin ja selleks on alati kõigil aega. See kujutab endast kohvi/tee joomist ja näiteks koogi vms söömist väga vabas õhkkonnas. Kui kellegi lihtsalt kohvi jooma kutsud tööajal, siis mõtleb ta tööle, ent Fika on midagi muud ja enamasti leiavad kõik selleks ka aega. Kohvi iseenesest juuakse siin ka palju, nii et paradiis :). Selles linnapargis on luigetiik, ent luiki seal muidu ei oleks, kui nad neid sinna ei tooks ja lennuvõimetuks ei muudaks. Hetkel on vist üks ja miljon näljast parti. Ilmselt nad palju saia ei saa, sest see maksab siin varanduse.
Jalutasin mööda Fyrise jõekallast (sama jõgi, mis eelmises lõiguski), mis kenasti läbi linna voolab ja hüppasin turistiinfopunkti sisse, kust sain oma kaardiarsenali ja palju mõtteid, mida siin linnas terve aasta teha. Ostsin vett ja otsustasin natuke turist ka olla ja läksin Katedraali vaatama. Tõeliselt suursugune. Oma siin veedetud ajaga olen teada saanud nii mõndagi. Kui sinna sisse lähete, siis näete seal ühte suurt postamenti, kuhu saab oma krediitkaardi sisse panna, et annetusi teha. Kuhu on kadunud mündiviskamine? Rootslased on efektiivsed ja kuna müntide transport maksis rohkem kui nad väärt olid, siis otsustati installeerida kaarditerminal, et annetused siiski jõuaksid sinna kuhu nad mõeldud on. Minu arust võtab see asja juurest kogu romantika, aga noh... Samasse Katedraali on maetud ka Gustav I Vasa. Just see sama mees, kelle järgi on nimetatud Vasaloppet ja muidugi, kes oli Rootsi esimene kuningas. lamab seal oma kolme naisega. Üsna suursugune kabel ja ei ole nii nagu Eestis, et lähedale minna ei saa. Vaata kuskilt läbi võre. Kuni käitud korralikult, siis piire pole - allemänsrätt. Katedraal näeb muidugi hästi kena välja, sest see on restaureeritud millalgi 18. või 19. sajandi paiku. Ahjaa, katusel on ingel, kes on muide seljaga kiriku poole, sest ta vaatab nende üle, kes linnas liiguvad ja muidugi kena linna üle ka.
Edasi põrutasin selle roosa maja poole, mis on ka mingu Facebooki lehel ja ka blogi päises. Tegu on Uppsala lossiga. Ta jätab veidi pooliku mulje, sest teine pool hävis tules ja tol ajal ei olnud linnal raha, et kogu ulatuses ehitis taastada. Muide, see ehitati, et kuningat kaitsta ümbruskonna rahva, mitte potentsiaalsete välisvaenlaste eest. Mis mulle meeldib, on see, et kiriku ja peapiiskopi kodu poole on suunatud 8 kahurit, kui usklikud üle käte peaks minema ja liialt linna asjadesse sekkuma.
Õhtu oli juba käes ja tuju oli hea, nii et otsustasin koju minna ja midagi süüa. Õhtul kohtusin jälle Ann-Katrini ja Mattiasega ja arutasime farmaatsia olukorda Eestis ja Saksamaal ning tuli tõdeda, et erinevusi väga palju polegi.
Ärkasin hommikul ja päike paistis, tuju oli super pärast magusat und ja ainus asi, mis silma riivas oli segadus mu kirjutuslaual, sest kõiki pabereid ma läbi vaadata ei jõudnud. Väike mure on ka selle Eesti lipuga kuna ma ei oska seda kusagile panna ja igakord kui ma sellele lähedale lähen, otsustab mõni nimi või kogu hea soov sealt põgeneda :D. Vahest kõige naljakam on Maria, kes reisil Rootsi otsustas teisele poole lippu kolida.
Nojah, kuna ilm oli ilus, otsustasin jooksma minna. Võtsin ühe oma seitsmest kaardist (siis oma ainsa) kaasa ja asusin teele. Siin on mitu asja, mis mulle väga meelt mööda on. Esiteks kehtib Rootsis allemänsrätt. Mis see on? Isegi kui teda seda ei küsi, siis seletan ikka. See tähendab, et põhimõtteliselt võin ma joosta seal, kus tahan, kusjuures ei ole piiriks isegi suletud aiad. Sama kehtib ka näiteks telkimise kohta. Kui sa just kellegi akna alla oma telki panna ei taha, siis võid seda igal pool teha. Kehtib ka marjade ja seente ja õunte jms korjamise kohta. Kui puu just kellegi väga väikeses aias pole või kui keegi just väga spetsiaalselt midagi millegi jaoks ei kasvata, siis mine ja korja. Aga! Läbustada ei tohi ja koht peab jääma samasugune nagu enne sind. Vahva reegel, mis õpetab väga ilmekalt, kuidas õigustega käib kaasas ka vastutus. Ühel oma jooksurajal tabasin oma pilgu sildilt, et hoidke koerad ketis ja enda lähedal, sest loomad ja loomakartlikud inimesed tahavad ka siin jalutada. Arutlesin endamisi, et mis loomadest käib lugu kui hetk hiljem möödusin lehmast ja siis mõne meetri pärast põrnitses mind 1 ... ei 2 .. hoopis hulk sokkusid. Taga nad mind ajama ei tulnud...
Oma kaarti ma väga usaldada ei saa, sest olen pidanud nii mõnegi tee peale X vedama, sest esimesel hommikul sattusin keset põldu ja ühel teisel korral olin enda meelest rajal, aga reaalsuses põlvini mudas ja vees. Tõsi mu kaardilugemine ei pruugi ka just meistriklass olla :D. Igatahes tollel esimesel päeval kui ma ükskord sellelt põllult välja sain, põrkasin kokku ühe toreda vanaonuga, kes midagi küsis ja mina kohe, et vabandust? Ja nii me siis vestlesime seal. Ütlesin, et olen uus ja otsin kohta, kus tervisesporti teha ja tema ikka mine sinna ja tänna ja oot oot, miks sa Rootsi keelt oskad? :D. See läheb siin väga peale :D. Jutustasime veel hetke ja oligi aeg koju minna. Siis vaatasin tegelikult korralikult üle koha, mis mind ees ootab. Mu tuba on päris suur (kolmandiku võrra suurem kui tuba Tartus), mul on oma isiklik dušš ja wc, piiritu kirjutuslaud, mis siis oli veel pahnaga kaetud, tugitool, ports kummuteid, öökapp ja lambid jne... Esikus on mahukas kapp koos saladustega. Seal oli ikka igasugust kraami. Hulk pistikuid selleks puhuks, kui su arvuti vajab voolu saamiseks kolme auku, kahe asemel, mis seinas on jne. Siis oli veel üks juba kolakas trafo ja igasugust pahna koos aegunud ravimitega. Kodukeemia arsenal on ka täitsa tubli.
Nagu eelmises sissekandes sai öeldud, on siin koridoris 12 tuba, mis jagavad kööki ja elutuba. Igale toale on köögis oma kapike ja külmikus oma riiul. Ideaalis sorteerivad kõik prügi ja koristavad enda järelt. Nii see paraku ei ole. Midagi hullu ka ei ole, aga kaugel ideaalsest. Kõige ilmekamalt iseloomustab olukorda 4 lihasööja taime olemasolu köögis. Keegi peab ju toidujäänuste peale tulnud kärbestega midagi ette võtma. Heimstaden muide käib iga esmaspäev ja koristab lapiga kõik pinnad ja põrandad. Nõusid nad siiski ei pese.
Kuigi arvatakse, et Flogstasse tuleb alati palju internatsionaale, siis minu koridoris on neid vist 3. Esmaspäeval on koridori koosolek ja eks siis selgub. Rootslased on ka toredad, aga vaiksed ja oma tubades koguaeg. Ise räägivad siin, et see ei ole selleks, et meid vältida, vaid selleks, et meid nende igavuse eest kaitsta. Nad pidavat meie (välismaalaste) jaoks liiga igavad olema...
Köögi puhul on hea see, et kõik, kes siin varem on olnud, on jätnud igasuguseid kasulikke asju maha nagu potid, pannid jmt. Muuhulgas ka kena kogus maitseaineid ja toiduõli.
Salapärane võtmekimp, mille kõik eesmärgid varjutas see, kuidas ja kuhu raha kanda, avab ka ukse ühiskasutatavasse prügilasse (sorteerimine) maja esimesel (siin 0 korrusel) ja ka pesuruumi. Mõnes majas on ka mingid söögikohad ja meie majas isegi juuksurisalong. Sisse pole olnud aeg ja tahtmist minna. Elutoas vedeleb häbelik telekas ja muusikakeskus, mille osad ihuliikmed on köögis. Seda ma vist ei maininud, et keset köögiseina ilutseb mehe suguelund. Tänaseks päevaks on keegi selle kinni katnud pildiga Barcelonast. Pildil on veel kellegi nali, et Kiruna suvel vms...
Elukohaga tutvutud, oli aeg omale kena tee kooli leida, sest bussiga ma küll sõita ei kavatse siin. Haarasin seekord teise oma seitsmest kaardist (mul siis oli vist kaks neid - ma ju ei tea, laual on endiselt segadus) ja asusin teele.
Ei jõudnudki väga kaugele kui mõtlesin, et parem küsin kindluse mõttes abi, sest alguses tundus linn ikka uskumatult suur. Hetkel tundub kõik vajalik käe ja jala juures kui need keskmisest natuke pikemad on. Igatahes sain abi ja jätkasin ja olingi kooli juures ja seda kõigest 25 minutiga. Entusiasm oli suur ja mõtlesin, et kui juba siin olen, siis lähen kohe linnapeale ka. Selleks pidin mööduma Uppsala Akadeemilisest Haiglast (nagu TÜK), mis on päris korralik kompleks. Põikasin ka sisse linnaparki, mis kenasti mööda jõekallast kulgeb. Mingi mees kogus seal kellegi jaoks raha ja kutsus sümboolse summa eest Fikale, ent sularaha mul polnud ja pidin jätkama.
Fika? Fika on kõige imelisem asi üldse siin ja selleks on alati kõigil aega. See kujutab endast kohvi/tee joomist ja näiteks koogi vms söömist väga vabas õhkkonnas. Kui kellegi lihtsalt kohvi jooma kutsud tööajal, siis mõtleb ta tööle, ent Fika on midagi muud ja enamasti leiavad kõik selleks ka aega. Kohvi iseenesest juuakse siin ka palju, nii et paradiis :). Selles linnapargis on luigetiik, ent luiki seal muidu ei oleks, kui nad neid sinna ei tooks ja lennuvõimetuks ei muudaks. Hetkel on vist üks ja miljon näljast parti. Ilmselt nad palju saia ei saa, sest see maksab siin varanduse.
Jalutasin mööda Fyrise jõekallast (sama jõgi, mis eelmises lõiguski), mis kenasti läbi linna voolab ja hüppasin turistiinfopunkti sisse, kust sain oma kaardiarsenali ja palju mõtteid, mida siin linnas terve aasta teha. Ostsin vett ja otsustasin natuke turist ka olla ja läksin Katedraali vaatama. Tõeliselt suursugune. Oma siin veedetud ajaga olen teada saanud nii mõndagi. Kui sinna sisse lähete, siis näete seal ühte suurt postamenti, kuhu saab oma krediitkaardi sisse panna, et annetusi teha. Kuhu on kadunud mündiviskamine? Rootslased on efektiivsed ja kuna müntide transport maksis rohkem kui nad väärt olid, siis otsustati installeerida kaarditerminal, et annetused siiski jõuaksid sinna kuhu nad mõeldud on. Minu arust võtab see asja juurest kogu romantika, aga noh... Samasse Katedraali on maetud ka Gustav I Vasa. Just see sama mees, kelle järgi on nimetatud Vasaloppet ja muidugi, kes oli Rootsi esimene kuningas. lamab seal oma kolme naisega. Üsna suursugune kabel ja ei ole nii nagu Eestis, et lähedale minna ei saa. Vaata kuskilt läbi võre. Kuni käitud korralikult, siis piire pole - allemänsrätt. Katedraal näeb muidugi hästi kena välja, sest see on restaureeritud millalgi 18. või 19. sajandi paiku. Ahjaa, katusel on ingel, kes on muide seljaga kiriku poole, sest ta vaatab nende üle, kes linnas liiguvad ja muidugi kena linna üle ka.
Edasi põrutasin selle roosa maja poole, mis on ka mingu Facebooki lehel ja ka blogi päises. Tegu on Uppsala lossiga. Ta jätab veidi pooliku mulje, sest teine pool hävis tules ja tol ajal ei olnud linnal raha, et kogu ulatuses ehitis taastada. Muide, see ehitati, et kuningat kaitsta ümbruskonna rahva, mitte potentsiaalsete välisvaenlaste eest. Mis mulle meeldib, on see, et kiriku ja peapiiskopi kodu poole on suunatud 8 kahurit, kui usklikud üle käte peaks minema ja liialt linna asjadesse sekkuma.
Õhtu oli juba käes ja tuju oli hea, nii et otsustasin koju minna ja midagi süüa. Õhtul kohtusin jälle Ann-Katrini ja Mattiasega ja arutasime farmaatsia olukorda Eestis ja Saksamaal ning tuli tõdeda, et erinevusi väga palju polegi.
 |
| Keskmine köök Flogstas, aga kaugeltki mitte nii puhas ei ole reaalsus... |
 |
| BMC - kool |
 |
| Fyris |
 |
| Domkyrkan - Uppsala Katedraal |
Pildid on võetud suvalistelt lehekülgedelt Internetist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar