Argielu

Hej!

 Uskumatu! Täna sirvisin erinevaid andmeid, mida blogger korjab ja mis ma oskan öelda. Näiteks kogutakse siin statistikat, millise operatsioonisüsteemidega mu lehele sisenetakse, millistelt Interneti lehitsejatelt tullakse jne. Minu jaoks vahest põnevaim ja uskumatuim on see, millistest riikidest. See nädal on siin lehel käinud keegi Venemaalt, USAst, ja nii mõnestki ootamatust kohast. Ei tea, kes need on? Sellepärast kirjutasingi eelmisesse blogisse kuskile kellaaja järgi, et see on üks põnev lugu vms kui ma siin kellaaegadest midagi räägin. Ei saa lihtsalt öelda, et mulle 22.00 ja teile 23.00. See ju ei kehtiks... Seega, edaspidi mainin lihtsalt  Rootsi aega. No vot!

 Sügis on kätte jõudnud ja ööd hakkavad nüüd suurema osa 24 tunnist moodustama. Mina ei taju endas selliseid muutuseid nagu süvenev jõuetus ja depressioonile viitavad mõtted. Mõni jälle räägib sellest iga päev. Siin kuskil pidavat ka isegi spetsiaalsed valgustoad olema, kuhu saad minna ja siis end lambi alla sättida nagu lilleke. Ei ole uurinud eriti selle kohta ja ei kavatse sinna minna ka. Sügisega käib kaasas ka vihm ja siit minu iga hommikune huumor. Mitte, et ma naeran kui inimestel halvasti läheb, aga lihtsalt mõni asi on (mitte ainult) mulle kole naljakas. Nimelt paljud (internatsionaalid), kes endale siin rattad on soetanud, ei ole muretsenud endale porilaudu. No milleks? Teel kooli näeb paljusid triibuga seljal :). Kusjuures kõige kurvem on see, et õhtul tulevad nad koju ja siis pesevad seda ühte jopet või jakki pesumasinas. Kahjuks on aga nii, et 10 pesumasinat on mõeldud pea kahele majale (igas umbes 7 korrust ja 14 koridori ning igas koridoris 12 tuba). Kui kõik oma üksikuid asju pesemas käivad, siis on päris keeruline löögile saada. Viimase pesupesemise viisin läbi pühapäeva öösel 12 ja 1 vahel. Siis olid 2 masinat vabad. Kusjuures porine jope ei ole äärmus. Kohati näeb trumlis keerlemas ka ühte T-särki. 

 Vahepeale lisan, et postkontorist ravimeid osta, peavad alla 30 aastased isikut tõendavat dokumenti näitama (või selleks vähemalt valmis olema). 

 Prügi sorteerimine on siin ka võrdlemisi juhuslik. Mõni teeb rohkem, mõni vähem ent probleem on selles, et üldprügi panged on ülepäeva täis, sest kellegi kaks mahlapakki istuvad seal rõõmsalt kõrvuti. Kuigi sama hästi võiksid nad ju papi ja paberi jaoks mõeldud kastis olla. Ja nende pakkide kokkupressimine on ka üsna harv nähtus. Samal ajal viska sina oma kartulikoored kuhu iganes. Iseenesest on siin (Uppsalas) muidugi puhas ja see mulle meeldib. Mõelda vaid selle prügila peale, mis Lissabonis lokkas. Õudne! 

 Muidu veereb elu üsa ühesugust rada. Järgmine nädal on eksam ja nädalavahetusel tuleb sellele keskenduda, et viimane hästi sooritada, muidu polegi nagu midagi, millega õigustada siin olemist. Hindamissüsteem on siin muidugi vahva ja peamiselt mitteeristav (arvestatud/arvestamata) ja kehtib kõikidele eksamitele. Laboritöö eest ei saa üldse hindeid. Peaaegu unustasin, et igal eksamil on võimalik saada ka passed with distinction, aga mis rolli see tegelikult mängib?

Muide eeloleva eksamiga seoses. Olin täna erakordselt lühikeses workshopis (seminaris) ja õppejõud muudkui vilistas mingit viisijuppi ja mina ütlesin oma rühmakaaslastele, et näete kui naljakas. Eestis peetaks seda kas ebaviisakaks või lihtsalt imelikuks kui keegi muuseas klassiruumis veidi jaurab. Sain suurte silmade osaliseks ja ka küsimuse: "Mis siis?" 

Sellega, et kõigi poole võib siin pöörduda sinatades või eesnime pidi,  harjusin ma juba suvises keelelaagris ära. Kui kedagi siin teietama hakkad, siis tõenäoliselt solvad rohkem kui head teed, sest teietatakse ainult kuningaperet ja ka seda mitte alati. Näiteks sinatas üks reporter siin kroonprintsessi kuna ta veel ei ole Kuninganna. Kõik-on-võrdsed-kollegiaalsus-läbirääkimised on siin võtmesõnad. Täiesti vabalt võib üle klassi hõigata umbes nii: "Hej Anders, mul on siin väike probleem!" Sama käib ka kirjade saatmise kohta. Ei mingit lugupidamise, tänamise, kummardamise ja tiitlitega ajaraiskamist. Ütle, mis vaja ja ongi olemas. Muidugi selline piiride puudumine seab üksjagu vastutust iga indiviidi õlale ja kui palju on neid, kes sellist olukorda liialt omakasuks pööravad, ei oska ma öelda, aga ilmselt neid leidub. Mulle igatahes meeldib, sest õhkkond on toetav ja pinged on maas ja mis kõige peamine, valed vastused on lubatud. Tunne, mida Tartus väga sageli ei tundnud. Ärge siis ehmuge, kui tagasitulles veidi teisiti käitun. 

 Et sedasi... Pilte ja midagi põrutavat olnust lisada pole. Pidage vastu ja hakake järgmiseks aastaks juba eos küünlaid soetama. Elekter ju pidavat kalliks minema.

Hej då och tack så länge!